Foto autor: Rein Leib
Suuliselt esitatud 9. augustil 2019 rahvatantsujuhtide suvekoolis Olustveres.
Esmalt olen väga tänulik selle võimaluse eest pidu nii heade kohtade pealt staadionil suisa kaks korda nautida ja ka selle meeldiva kohustuse eest peo emotsioon veel kord läbi elada. Olgu korrektsuse huvides märgitud, et nägin staadionil esimest ja kolmandat etendust.
Oma analüüsis keskendun ma enam üldisele lavastuslikule tervikule ja arusaadavalt vähem tantsulistele elementidele, sest jäägu igaüks ikka oma liistude juurde. Ja mida saakski tantsust rääkida – paar päeva pärast pidu kuulsin üht sõjaväelast ohkamas, et oleks neil ka nii sirged read kui tantsupeol… Au ja kiitus seega!
Ausalt öeldes olen ma mitu korda mõelnud paluda luba, et staadioniproove vaatama minna – milliste vahenditega te sellist vabatahtlikku asjaarmastajate hordi ohjeldate? Samas, äkki pean ikkagi oma kärsitust talitsema ja ootama, millal kord ise murule saan – sel aastal kohtas seal ju mitmeid ootamatuid tegelasi. Kaasa arvatud mu hea kursavend lavaka päevilt, kes läks kooliaegu ajalukku ühe suurema karujalana. Nüüd aga tantsis puhtalt ja mis veelgi olulisem, väga emotsionaalselt, kulm raskest mõttetööst kipras ja nägu naerul. Minu ajalooline mälu on kindlasti ebausaldusväärne, ma ei mäleta, kas pererühmad on kogu aeg olnud, igatahes andis nende etteaste peole palju juurde. Laste-täiskasvanute sümbioos töötas väga edukalt. Naeratusedki ei kadunud kordagi näolt. Seda osa peost sooviks alati näha.
Aga nüüd algusest peale ja järjekorras. Laulu- ja tantsupeo fenomenist on räägitud nii- ja teistpidi, seda on analüüsitud rahvusliku ühtekuulumise tõestuse ja Eesti märgina, seda osa proovin ma täna vältida. Emotsionaalselt, lavastuslikult tahan peatuda ühel sellisel aspektil, mille nimeks on Ootus. Ootus suure tähega.
Tänaste Eesti inimeste jaoks on tantsupidu ju alati olnud. Kes on ise osa võtnud, kelle sugulased-sõbrad-tuttavad on vanad “tantsupeolised”. See kõik tekitab ühe teatud sorti kõrge temperatuuriga erutuse, mil kogu publik veel tühjal staadionil vakatab, sest nüüd-nüüd kohe see harvanähtav ime juhtubki, nüüd kohe saab ühine pingutus lihaks. Hetk, mil staadioni väravast voolavad sisse tuhanded ja tuhanded valged varrukad, hetk, mil kosk päästetakse paisu tagant valla – see võtab alati silma märjaks. See hetk on nagu lõke jaanipäeval või küünal talvisel pööripäeval, ainult veel harvem, võimsam, suurem. Seekordsel peol jäin kahjuks oma väikesest niiskete silmadega meeleliigutusest ilma. Ja seda mitte seetõttu, et esimene oli meeste tants, vaid seetõttu, et esimene ja kõige võimsam peo element – tohutu tantsijate massi sisse toomine – ei kandnud mitte mingisugust kunstilist kvaliteeti. See oli puhas tehniline tarvidus. Kahju.
Mõni aeg tagasi käisin ühes pulmas, kus imeline ilm ja südasuvine Eesti loodus lõid täiusliku keskkonna pruudile improviseeritud altari ette astumiseks – sealt ta tuli, kaunis kui lilleõis oma isa käevangus, aga kuna mitte mingisugust helitausta polnud kasutatud, ei palgatud laululinde ega kostnud kaasaskantavast mp3-mängijast noorpaari lemmiklugu, siis olid külalised segaduses – mis siis nüüd? Sarnane tunne valdas mind ka tantsupeo alguses – miks need mehed seal seisavad? Ma arvan, et siinkohal oli tehtud viga: etenduse tegijate tänamisest oli püütud teha etenduse osa. Aga need on kaks eri asja. Etenduse enda toimumise vägi ja tegijate austamine peaksid jääma eraldi tasanditeks, muidu saab suurest ja siirast austamisaktist pelk formaalsus ja selleks hetkeks väljakule rivistatud tantsijatest käsku täitvad “sõdurid”. Tantsujuhtide, suure töö tegijate tänamisest ja nende tribüünile aitamise vajalikkusest saan ma hästi aru… Nagu ma ennist ütlesin, minu imetlus nende inimeste tööle ja pühendumisele on piiritu. Näiteks ainult üks 99-aastane tantsutaat tasapisi üle Kalevi staadioni muru tatsamas, sellist pilti võib vaadata kaua ja ootus “peavägede” saabumisele ainult kruvib. Aupaistesse seadmine kuulub asja juurde. Aga mis auvalvet need mehed seal küll seekord pidasid? Hiljem, peo käigus, kasutati mõned korrad võtet, kus suurel platsil tantsis korraga vaid üks paar või väike grupp – see mõjus väga hästi. Minu jaoks oleks kindlasti ka väga hästi, palju paremini mõjunud tantsujuhid (kolm-nelikümmend inimest?) üksi keset suurt platsi – näete, nende inimeste jõud toob platsi täis, paneb massi liikuma. Tühjal (enam-vähem tühjal) platsil mõjunuks ka tuld toov naljakas Muhvi auto palju paremini.
Peaministri kõne. Kõnedest oli eelmisel aastal seoses laulupeo lõpuga palju juttu – ei saa muud, kui nõustuda nendega, kelle seisukoha võib lühidalt kokku võtta antiikse sentens´iga: si taquisses, philosophus mansisses. Või maakeeli: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. No ajad on vaesed, poliitikas kulub hõbe ka ära. Teatav riigi kohalolu sellistel sündmustel, nagu laulu- ja tantsupidu, on vajalik ja õigustatud, sõltumata publiku poliitilistest eelistustest või ühe või teise käimasoleva peo ajal vastavat ametit pidava poliitiku kõneannist või sümpaatsusastmest. Olgem ausad, häid kõnelejaid on meie poliitikute seas üksikuid. Samas tuleb kõnepidamise komme ajast, kus 6-klassilise haridusega eestlane oskas vabalt nelja keelt ja üldhariduslik kõnepidamise õpetus kuulus kooliprogrammi. Tänapäeval on teisiti. Poliitiku kõne kirjutab kas professionaalne PR-inimene (tulemuseks sisutu kõigile meeldida püüdmine) või poliitik räägib, mida sülg suhu toob (tulemuseks tsitaadid à la “peatada Lasnamäe”).
Peatun kõnedel nii pikalt, kuna see on üks element, millega peab iga nii suure ja olulise sündmuse puhul tegelema, kuhugi selle mahutama, kuidagi hästi välja mängima. Ja kuigi kõik rahastusotsused teeb aastaid varem eelmine või üle-eelmine minister, ei lase ükski poliitik vabatahtlikult mööda võimalust masside ees püünele ronida ja oma isikut reklaamida, justkui oleks tema ainuisikuliselt selle peo korraldanud. Meeste enneaegse lavaletoomisega tekkis veel üks naljakas olukord – võibolla üks mind enim kummitama jäänud situatsioon möödunud peost –, kui peaminister kõnet pidas, võtsid pooled väljakul seisnud meestest mütsi peast. Ilmselt oli tegu mingi seletamatu lühiühendusega ühe tantsija peas, millele teised massihüpnoosi all järgnesid. Aga no mida!? Mats alati on tubli mees, ei tõmba küüru selga… Ei olnud me ei kodus ega kirikus, et peaks mütsi maha võtma ja põue peitma…
Mu pruut ütles kunagi esimesel kohtumisel mu isaga vastuseks viimase tervitusele: „Aitäh!“ Veel kord alguse juurde: sellist naljakat olukorda mõisapargis peksu ootavate talumatsidega ja neile kõnet pidava mõisahärraga oleks saanud vältida, kui neid mehi poleks üldse kõnede ajaks lavale toodud. Igasugu asju juhtub. Ja mõnikord ei ole see nali. Mõni aeg tagasi viisid kaks Texase valget ratsapolitseinikku ühe mustanahalise kahtlusaluse köie otsas jaoskonda. Lõunaosariikide rassistliku mineviku kontekstis tekitas selline võibolla pahaaimamatu ja praktilisest vajadusest tulenev käitumine väga suurt poleemikat. Mulle isiklikult on mütsi peas hoidev talumees alati olnud vabadusvõitluse ja omariikluse ettekuulutaja, seda naljakamalt mõjus rahvariietes meestevägi ametniku ees pead paljastamas.
Sõnakunstist veel. Nüüd ma olen sunnitud natuke isiklikuks minema, aga samas ei ole mu järgnev kriitika suunatud konkreetse isiku, vaid olukorra kui sellise pihta. Platsi konferansjee. Esmalt teatas ta, et peo algus viibib veidi. Noh, hea teada, samas oli ka hästi näha, et inimesed alles kogunevad. Kuhu meil kiiret? Edasi tuli juba tänamiste voor. Kui palju inimesi seal platsil oli? 20 000? Rohkem? Kui suur see plats on? No ikka väga suur. Ja kui vali on hääl, mis üle avaruste hõikab? Väga vali. Ja kui selle hääle toonis on väikseim kübegi õõnsat paatost, siis see paatos kaigub üle terve platsi, põrkab tagasi kausi vastasküljelt, võimendub veelgi ja on ühel hetkel nii “ülev”, et tahaks soolakurki või pitsi viina. Vaadake telediktoreid – olgu nende edastatavaks infoks majanduskasvu protsent, tragöödia liikluses või olümpiavõit, nad jäävad selle juures päris tüüneks. Samas, inimlikku puudutust ja kaastunnet või rõõmu on võimalik nende häälest ikkagi välja lugeda, lihtsalt seda ei võimendata. Sama julgeks soovitada järgmiste pidude konferansjeedele.
Paraku jäid minu jaoks pisut kriipima ka vahetekstid, mida esitas Ester Kuntu. Kolmanda etenduse teiseks pooleks sai ta n-ö jala maha, aga liigne paatos kajas siingi läbi. Ma küsiks korra nii: „Kas keskmine tantsija on kõvasti tuhmim kui üks näitlejanna?“ Vastus on iseenesestki mõista ei. Samas, tantsija harjutab oma kava terve aasta, rühmas, kogenud tantsujuhi käe all. Kes aga nii suurt tähelepanu pälviva näitlejaga ja kui kaua proovi tegi? Enne kui näitleja rääkima hakkab, tuleks tõstatada muu hulgas küsimus, kes ta on, ja vastata emotsionaalselt, sisemise põlemisega. Jah, ma lugesin, Ester Kuntu, aga kes ta on, et seal rääkis. Ester on väga tore noor näitlejanna, aga keda ta mängis?
Kas tema kutsumine tõukus faktist, et ta osales kauaoodatud “Tõe ja õiguse” filmis? Või oli siin mingi suurem tagamõte? Või mängis Ester iseennast? Ei mänginud ju. Keda siis? Keda ta esindas? Mis tuli teda rääkima ajas? Kust tema hääl tuli? Kolmandal etendusel hakkasin mõtlema, et ta peab vist ikkagi ise kohal olema, et mida muud kui rääkivat inimest ETV praegu näidata saab. Ja oligi, leidsin ta binokli abil. Kõndis staadioni servas, seljas ajalooline kleit. Kas ta oli Lydia Koidula? Aga miks siis mitte rääkida Koidula teksti? Ja miks ta seal platsi serval hiilis? Kui tantsijad toob kokku üks ürgne tung koos pidutseda ja läbi selle kinnitada oma eestlaseks, maarahvaks olemist, jagada ühist tunnetust, ühist usku selle loitsu vägevusse, siis kuidas sõna siia liitub. Milline on see sõna, kelle suu läbi lausutud, millise suunaga? Jäi arusaamatuks.
Tantsul endal on suur “eelis”: mitte sõnastada. Ja olla samas peen, mitmekihiline, paljutähenduslik, rikas. Tants mõjub oma liikumises, mustrites esteetiliselt ja maagiliselt, vastavalt, mida üks või teine vaataja endale ligi laseb. Sõnad aga “sõnastavad”, neist saab ja peab kinni hakkama. Ja enamasti on nii, et see, mis tantsus või muusikas jääb sõnastamata ja mõjub seeläbi veel võimsamalt, saab sõnas sõnastatud ja ei mõju enam või mõjub vastupidiselt. Kui sõna ütleb, me lootmast ei lakka, et homsed on meile, siis tekib mul küsimus, et mida me kõik koos siin väljakul teeme. Kas me SIIA TULLES mitte juba ei loodagi, et homsed on meile? Kas see ühtsuse pühitsemine tantsu kaudu ei olegi meie koosolemise alus?
Draamateatris oli kunagi ütlemine „võileivale võid määrima“. Ehk siis: ilmselgele ja selgesti nähtavale lisatakse veel ka seletus. Tuleb mees kollases kostüümis, peas kapuuts, millest ulatuvad välja kollased kiired. Kollase särgi rinnale on kirjutatud päike. Käes hoiab pulka, mille otsas on papist välja lõigatud kuldsete kiirtega ketas. Teeb suu lahti ja ütleb: „TERE, OLEN PÄIKE!“ Nii on ka tantsupeo vahetekstidega: ilusad luuleread võivad väga kergesti muutuda õõnsaks, kõlada formaalselt, kui neil puudub selge funktsioon ja nad kordavad ilmselget. Ma tänan viimase peo korraldajate paatost meie maa eest muretsemast, seda maad ülistamast – ma nägin seda suunda läbi teemade, läbi valitud tantsude ja muusika, aga kui see on juba niikuinii nähtav, siis ei pea seda enam ütlema. Jällegi, ma ei tea, kuidas korraldajate töökorraldus käib, aga kui on sündinud idee kaasata sõna, siis peab olema keegi, kes on algusest lõpuni selle sõna kasutamise põhjuse, vahendi ja elluviimise juures ja vastutav.
Järgmises lõigus peatuksin korraks kahel pooleldi tehnilisel aspektil. Esimene neist on tantsunumbrite üleminek, mis enamasti oli lahendatud nii, et poole loo pealt tulevad järgmise loo osalejad juba kohale. Jah, oli ka paar erandit, kuid valdav printsiip oli paraku selline. Mida see vaatajale ütleb? Seda, et hakkab lõppema, ruttame edasi. Kuhu meil kiiret? Loomulikult on attacca hea vahend, aga nagu iga vahend, muutub seegi tüütuks. Ma kujutan ette, et sellise massi liigutamine on suur organiseerimise ja ajastamise bingoloto, aga vahendeid saab ju juurde teha, vahel võib mõni tantsijate rühm vaatama jääda, sagedamini saaks kasutada tantsumurule tantsimist. Kahju on läbivalt näha, et “nüüd kohe saab tants läbi, kuna uued on juba kohal”. Võib-olla oli sellise “kokkupakkimise” tulemuseks ka see, et vaheaplausid jäid pigem hõredaks. Publikule tuleb anda aega end koguda ja esinejaid tänada. Ja mida rohkem plaksutatatakse, seda rohkem hakatakse plaksutama.
Lastes pidu veel kord silme eest läbi, kerkib küsimus, kummale poole tantsupidu teel on, kas see on professionaalne kõrgkultuuriüritus või on see rahva tantsu pidu. Ja siin ei ole minu jaoks kvalitatiivset hierarhiat. Mõlemad on head, kahevahel olemine aga pisut küsitav.
Ladusalt kulgev numbrite vahetus, keerukad mustrid ja arvutist tuleva click-track´i järgi mängiv bänd on see n-ö professionaalne, kõrgkultuuriline, pisut Põhja-Korea pidupäeva või olümpiamängude avamist meenutav kontsertetendus. Jällegi, ma ei räägi, et see oleks halb. Sel aastal lihtsalt tundsin, et pidu on sinnapoole teel. Rahvatantsu tundus vähem, võimlemist (ma ei mõtle siinkohal võimlejaid) ja mustrite moodustamist oli rohkem. Hamlet küsis, kas olla või mitte olla, tantsupidu võiks küsida, kas simman või etendus.
Võib-olla on siin oma osa ka click-track bändil? Vaatasin teleülekande salvestust alles hiljem, sealt sain teada, et esimest korda tantsupeo ajaloos tehti pidu click-track´iga. Kindlasti on nii võimalik ja kui tehnika seda pakub, võibolla ka kasulikum. Samas, staadionil etendust vaadates tabasin end mitu korda mõttelt, miks enamik muusikast nii kandiline on. Kuidagi elutu. Ja naljakal kombel kõlasid mõned tervenisti ette salvestatud lood paremini kui bändi live-esitused. Jällegi, ma ei ole muusikaekspert, aga „Pikseloits“ oli muusikaliselt tugevam kui „Oh keeruta“ ja kõige nõrgemaks jäi paraku Tätte “Selle metsa taga”, mis hoolimata autori enda osavõtust lihtsalt ei lennanud. Ma arvan, et Tätte on täitsa omal kohal bard ja Sumera pole ilmtingimata Valgrest mäekõrguselt üle, võibolla mõni lugu sobib staadionil esitamiseks/tantsus kasutamiseks paremini kui teine, ka see võib olla. Tätte puhul oli tunne, et kuklas kõlas Matvere ja Koiksoni “Tuulevaiksel ööl”, ja Tätte on ju peaaegu sama, mis Matvere. Peaaegu sama, ainult ilma Koiksonita. Ma ju ei tea, kuidas muusika valiku protsess käib, kas rohkem muusikajuhi või pealavastaja taktikepi järgi, see polegi tähtis ja maitse üle pole vaja ka vaielda; mu jutu mõte, õigemini küsimus on selles, et kui niikuinii mängida click-track´iga, siis võibolla saab veel parema tulemuse lihtsalt ette salvestades… Või siis mõnda üksikut instrumenti peale mängides – Sumera šamaanitrumm on siin heaks näiteks. Lisaks on siin veel probleem väga tuntud lugudega, mida uues kuues / uus artist esitab. „Oma õnne sepad“ on Peeter Tooma poolt sellisena rahva kõrvu lauldud, et siit paraku üle ei hüppa; „Oh keeruta“ – rokilikum seade, jah, miks mitte, aga Valgre kirjutas vokaalile viisi ka, selle kasutamine oleks uuele seadele palju juurde andnud.[1]
Õnneks saan muusika kallal irisemise vahele öelda paar südamest tulevat kiidusõna ka – „Pliks ja plaks“ Oliver Tõkke esituses oli väga haarav ja rõõmus. Triinu Tauli „Maa hing“ autori esituses moodustas nii muusikaliselt kui ka tantsu seadena väga tugeva terviku, nii kohapeal kui hiljem telepildis tahtnuks, et see lugu kestaks veel ja veel ja veel.
Ah jaa, üks kobin veel. Muusika ja telepildi kohta. Staadionil ei ole muusikuid niikuinii näha, seega suurt vahet ei ole, kuidas nad välja näevad ja mida lugude vahepeal teevad. Televisioon näitab muusikuid paraku liigagi palju ja suures plaanis. Ja kui meil on tantsuplatsil 10 000 rahvariides inimest ja neile laulab suvaline jopes tüüp, kelle selja taga istub paar tülpinud nägudega tegelast, siis see ei mõju hästi. Ma arvan, et kunstnikul võiks siin olla pisut resoluutsust esinejate kostüümide suhtes. Ja kui hakkab külm, siis varugem kasukaid ja saanitekke, haapsalu salle ja mulgi vaipu. Ja hoiatagem lauljaid, et nad on suures plaanis kogu aeg.
Muusikateema kokkuvõtteks vahest ongi võimalik küsida ka nii, et kas tantsupidu on kõrgtehnoloogiline konserv või on oluline säilitada inimene oma ekslikkuses ja jumalikkuses. Olete kuulnud neid tänavamuusikuid ajaloomuuseumi ees või Balti jaama tunnelis – mp3-mängijast kostab süntesaatoriga sisse mängutud sümfoonia, millele siis muusik viiulit või klarnetit soolopillina peale mängib? Kruiisituristidele meeldib.
Kuulsin hiljuti üht Mait Agu legendi, kuidas ta oli Peda tantsujuhtidega Moskvas mingil üleliidulisel kontserdil esinemas, igast vabariigist keegi mõne rahvatantsuga. Eestlaste kavas oli jooksupolka. See vist on üks kiiremaid tantse, mis meil on? Aga kontserdi korraldajale tundus see ikka liiga aeglane. Nii ta siis käskiski lindi poole kiiremini käima panna. Proovimiseks enam aega ei olnud, tantsiti kohe poole kiiremini. No ilmselt meenutas tulemus suuresti Gruusia rahvatantsu, aga siiski tantsiti. Nali naljaks, küsimus on, kuidas teha nii, et kes või mis iganes muusikat teeb, hoiaks tempot, aga ei muutuks masinlikuks.
Mulle väga-väga meeldis „Pikseloits“. Ei taha kellegi ees pugeda, ma esimesel etendusel ei vaadanudki kava, ometi oli see minu jaoks peo kõrghetk. Juba esimestest taktidest ja esimestest meeste liigutustest peale. Kindlasti on sellel sama käsi, sama jalg liigutusel teie keeles konkreetne nimi, võibolla puudutas see samm minus ürgeestlast, ma ei tea, see mõjus tõesti loitsuna, millega kaasa minna. Ja kui siis kodarate keskele tekkisid kahe kaabuga pikad kaklevad kujud, eriti mõjuvad olid need esimesel etendusel, madalamast perspektiivist vaadatuna – puhas sõnulseletamatu tantsupeotõde. Kui tantsupeol saaks sarnaselt laulupeole karjuda „korrata!“, siis see oleks olnud õige koht.
Kahjuks ERR sellest kahekordsete kaabudega hetkest väga mõjuvat kaadrit ei saanud, nagu ka mitmest muust hetkest, mis staadionil istudes südamesse läksid. ERRi režii juures peab kindlasti olema keegi, kes loeb tantsu “partituuri”. Paraku on ERRil omad professionaalsed standardid, mis igale poole ei sobi: näiteks ei ole vaja nii palju näidata muusikuid, laulja nägu ja sätendavat kitarrikaela – tantsupeo keskmes olgu tants, nii üldplaaniliste mustrite kui ka hingestatud suurte plaanidega tantsijatest. Ja kuna selline üleskutse on tele “tavaloogikast” pisut väljas, tuleb seda eraldi nõuda.
Tantsupeo TEEMA. Kõlan ilmselt ketserlikult, aga ma tõesti ei saa aru, miks seda vaja on. Noh, “Minu arm”. Mu isamaa on minu arm, sealt salmist see vist tuleb? Kas see on leitmotiiv, mida pealavastaja kava kokku pannes oma kujutluses hoiab, või on see pigem reklaamibüroo nõue, et võiks ikka mingi lahe müügilause olla, mida on hea plakatile trükkida…? [2]
Kokkuvõtvalt, olgu mu mõningane kriitika väetiseks tulevastele pidudele ja mu lõpusõnaks olgu julgustus: peo renomee ja pidu teostav meeskond on nii tugev, et palju vähem auru võib kulutada turundamisele, etenduse kokkupakkimisele ja muule “ladusalt professionaalsele”; seda rohkem jääb aega ja jõudu, et küsitleda simmani ja etenduse vahekorda, et lasta tantsijate ootusel ja pingutusel jõuda staadionikausi kallastele, seal võimenduda ja põrgata läbi vaheaplauside tagasi esinejateni.
[1]
Pärast ettekande tegemist sain õnneks võimaluse rääkida Tonio Tamraga ja temalt ka selgust click-track´i osas. Esimese etenduse “kandilisus” tuli sellest, et peaproovis prooviti ilma click-track´ita, esimesel etendusel jälle sellega; ilmselt olid lauljad pisut pinges. Tõepoolest, kolmas etendus oli palju ladusam. Seega minu oletus click-track´i saatanlikust iseloomust ei olnud päris õige, akustilised olud staadionil on väga keerulised, click-track´i kasutamine on igal juhul õigustatud, kuid ühe reservatsiooniga: prooviaega peab olema rohkesti.
[2]
Jällegi lisan, et pärast ettekannet sain teada, et algne tantsupeo teema oli midagi muud. Ja see kõlas palju rohkem kokku sellega, mida peol näha sai. Järele mõelnud, tahaks öelda nii: võibolla kuskil 90ndate teises pooles oli tõepoolest mure laulu- ja tantsupeo turundamisega, staadion oli pooltühi ja lauluväljak hõre. Täna see nii enam ei ole. Tuhandeid kordi igas Selveris kõlanud üleskutse, et tuldagu ikka peole, mõjus halva nalja ja irooniana, sest pidu oli ammu välja müüdud; seda turundusele läinud raha oleks saanud märksa mõistlikumalt kasutada. Ja seega “turunduslik nõue”: toome kaks peo poolt ühe slogan´i alla, siis on parem turundada, see on ebavajalik. Palun ärge tooge, palun ärge närige minu eest mu suutäisi pehmeks! Laulu- ja tantsupidu on nii kõva “bränd”, et seda võib “müüa” ilma müümata.
