Dmitri Harchenko on koreograaf-lavastaja, tantsija ja pedagoog. 1990. aastal lõpetas ta Tallinna Balletikooli ning 2003. aastal Peterburi Riikliku Konservatooriumi muusikateatri lavastaja ja koreograafi erialal. 1994–2003 oli ta Rahvusooper Estonia balletisolist. Alates 1994. aastast on Harchenko lavastanud tantsu- ja balletilavastusi, muusikale, oopereid ja loonud liikumist erinevas žanris teatrilavastustele Eestis, Venemaal, Leedus ja USAs. 2009. aastast on Harchenko Tallinna Tantsuteatri üks asutajaliikmetest ja teatri loomejuht. Aktiivsele koreograaf-lavastaja tegevusele lisaks õpetab Harchenko maailma balleti ja tantsu ajalugu ning näitleja meisterlikkust Tallinna Balletikoolis.
Sinu väga pikk koreograafikarjäär on jätkuvalt tegus ja loomingurohke. Alustades 1994. aastast Estonia teatri Talveaias etendusega „Värvilised unenäod Macbethi teemal“. Mis on sulle inspiratsiooniks?
Ma ei tea, Sa mõtled, et lavastuse inspiratsioon? Lavastamisega alustasin ma täiesti ootamatult. Tegelikult alustasin ma kohe täispika lavastusega, enne polnud lavastanud isegi ühtegi numbrit. Ei olnud sellele eelnevalt ka pikalt mõelnud. Mõtlesin hetke ja siis hakkasin tegema. Minu puhul on lavastamine väga intuitiivne. Ühel hetkel lihtsalt tundub, et ma pean lavastuse tegema. Lihtsalt mingisugused pildid tekivad, algselt minu peas ja kui näen tantsijat, siis tekivad seosed, mis hakkavad arenema tema kehast ja tema isiksusest lähtudes. Nii tekib idee, mismoodi peaks konkreetselt see tantsija liikuma. Ütleme nii, et kõik need „sada viiskümmend aastat“, mis ma olen lavastanud, ei ole ma tantsutehnilises mõttes eriti muutunud. Lavastajakäekiri tekkis mul täitsa alguses. Mõne lavastuse puhul on muidugi erinevusi, aga üldjoontes ma väga ei muutu. Kõige lähedasem on mulle tantsuteater, et mitte tants kui selline, mitte liikumise loomine, vaid pigem piltide loomine läbi tantsu ja teiste vahendite.
Muusika on sinu loomingus vist väga oluline, valisid ju kohe esimese etenduse puhul väga keerulise muusika.
Jah, muusika on minu jaoks väga tähtis, aga olen mõne lavastuse teinud ka ilma muusikata. Inimesel on erinevad meeled ja minu jaoks on kuulmine väga tähtis. Ma ei võta muusikat isegi rütmina, vaid see täiendab lavalist pilti. Ta annab tantsuteatrile juurde oma informatsiooni.
Ma ei ütleks, et mul oleks lemmikheliloojaid. Näiteks üheksakümnendate lõpupoole tahtsin meeletult lavastada Stravinskit. Impressionistide muusikale mul tol ajal pilte ei tekkinud ja läks aega… kümme aastat hiljem tundsin, et suutsin Debussy muusikat vastu võtta ja Stravinski hajus tagaplaanile. See on subjektiivne, millal heliloojad minu jaoks kõlavad ning klapivad tänapäeva ja lavapildiga. Näiteks Schnittke, mis oli “Macbethis” ja mida olen natuke ka hiljem kasutanud, praegu mind ei kõneta. Võimalik, et viie aasta pärast kõnetab jälle.
Kuhu oled oma loomingus praegu jõudnud?
Ma olen teel ja tegutsen väga regulaarselt, vahel tundub, et liigagi. Aga see on vabakutselise asi ja tantsupedagoogika kõrval pean lavastamist oma põhierialaks. Mul oli kaheaastane periood, kui ma ei lavastanud mitte ühtegi asja. Kaks aastat on päris pikk aeg. Murdmaa näiteks ütles, et tema oma kogemusest arvab, et kui tantsija läheb mittetegutsedes vormist välja, siis koreograafiga juhtub sama.
Kuidas see paus mõjutas sind?
Pärast pausi tuli Tantsuteater Zicki algusaeg ja lavastasin kaks tööd. Esimesena selline väga teatraalne „Undiin”. Teisena tuli aasta hiljem välja „Krabat“, mis oli juba koos tekstiga ning puust ja punaseks, täielik teatrietendus, kus kasutati ka tantsu. Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi tellimustööde vastu, kus öeldakse, et teema ja muusika on sellised ja neist tuleb lähtuda. Mul on olnud ka pakkumisi, millest olen ära öelnud, sest see pole minu mõttemaailm. Ma teen valikuid. Näiteks tuli mul Vanemuises välja „Cats“ ja pärast seda hakati tegema erinevaid tribüüte, esimene oli „Queen“. Ma ütlesin, et see pole minu muusika, polnud varem ja pole siiani, ning keeldusin.
Aga praegune IKOONIDE sari? Järjest mitmeid põnevaid muusikaid, leiad nendele muusikatele mingi oma vaatenurga, sa ju ei tee programmilisi lavastusi?
IKOONIDE sarja puhul, mis on sündinud koostöös Tallinna Filharmooniaga, teen muusikavaliku mina. Oluline on see, mis mind helilooja loomingus puudutab. Selle sarja puhul tuleb enne muusika ja siis valin tantsijad. Mul on ka selliseid lavastusi, kus alguspunktiks on konkreetne tantsija, tantsijad või seltskond. Näiteks Rahmaninovi puhul, millega praegu tegelen, tekkis mul soov taaskord töötada meeskonnaga, kellega me tegime IKOONID/Pärt. Rahmaninovi puhul on teine muusika, teine meeleolu, aga kui Pärdi puhul pidi pianist tantsima ning tantsijad Harchenko ja Roosimäe istusid klaveri taha, siis Rahmaninovi puhul otsustasin, et ka valguskunstnik tuleb tantsima ja meie, tantsijad, läheme vahel valguspulti valgustama. Kui IKOONID/Bachis ei olnud pistmist Bachi kui isiksusega, pigem nagu mingisuguste teekondade ja sellega, millest ma tundsin Bachi muusikas tuge, siis Rahmaninovi puhul toetub lavastus helilooja eluloole, ehkki publik ei pea lavastusest seda ekstra otsima.
Rahmaninov pendeldas kahe vahel: ühest küljest pürgimine ideaali poole ja samas meeletu igatsus selle järele, mis jäi seljataha, ma mõtlen kodumaaigatsust. Kui uksed sulgusid, kaotas ta selle, mis tal oli. Samas ei saanud ta eksisteerida ka piiri taga, ta pidi liikuma uues suunas.
Minus hakkavad liikuma pildid, mis on inspireeritud muusikast ja tantsijate eludest. Võib ju öelda, et see teema on ära leierdatud, aga inimene on alati teel. Inimene on oma teekonnal alati mingisuguses punktis. Enamik inimesi vaatab edasi, soovides näha, kuhu nad välja jõuavad, ja samas vaatavad selja taha, kust nad tulevad. Võib endale sisendada, et protsess on väga tähtis, aga inimene liigub edasi rahulolematusest. Ja see ei ole negatiivse värviga, see paneb inimest liikuma.
Vahepeal tegid kontseptuaalseid etendusi. Mis oli motivaatoriks pöörduda tagasi kujunditerohke kehakeele juurde?
See oli Estonias. Kui „Ämberlund“ oli selline romantiline ja liikuv, siis lavastus „Dear guests, Please be Reminded…“ oli täiesti kontseptuaalne. Ei saa öelda, et see oleks olnud spekulatsioon või publikuga flirtimine. Tol hetkel tundsin end selles materjalis nagu kala vees. See oli minu jaoks täiesti uus ja täiesti teine lähenemine tantsulavastusele. Selles lavastuses oli konkreetne seltskond ja ruum ning mina tahtsin panna liikuma ruumi, mitte inimest. Edaspidi ei tulnud mul enam selliseid pilte, see oli üks hetk.
Pildid minu peas määravad, mis hakkab sündima. Need tulevad alateadvusest. Kuid pelgalt unenägudest lavastades ei leiaks ma ilmselt ühtegi artisti, kes neid oleks nõus tantsima. Ma püüan endale oma pilte alati lahti mõtestada. Ehkki püütakse väita, et kunstnikud pole vaimselt päris terved, on minu lavastustes alati ka ratsionaalne tera sees. Puhast emotsiooni, kus ei ole kainet mõistust, ei saa olla. Ikkagi on tegemist emotsiooni teadvustamise ja ratsionaalse mõtlemisega. Ma ei usu hetke-emotsiooni näitamisse laval, isegi impro puhul töötab eelnev kogemus jne. Kogemust saab lahti mõtestada ja mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka… mis see õige sõna nüüd oleks… arutades läbi, miks just see ja kuhu see peab liikuma.
Tallinna Tantsuteater, mis tekkis juba 2010. aastal on avatud süsteem, kus saavad erinevad koreograafid võimaluse loometegevuseks. Tavaliselt sünnivad sellised kooslused mingist vajadusest. Miks ta tekkis? Milline on Tallinna Tantsuteatri nägu?
Estoniast tulin ära 2003, aasta hiljem tekkis koostöö tantsuteatriga Zick. Neli-viis aastat olin seal, aga see aeg sai läbi. Regulaarselt lavastades on siiski vaja mingit baasi, mis toetab loometegevust. Heili Lindepuu ja Triin Hookiga tekkis tunne, et me kolmekesi võiksime kooslusena toimida. Eestis oli sel hetkel kaks tantsuteatrit – Fine5 ja Zick. Ilmselt on Eesti kolme tantsuteatri jaoks liiga väike. Peale Tallinna Tantsuteatri tekkimist lõpetas Zick paari aasta pärast aktiivse tegevuse. Ühelt poolt sain endale baasi tegutsemiseks ja teiselt poolt saan organisatsioonina pakkuda teistele tuge. See on realiseerumisvõimalus. Kui oma projektide produtseerimisega tegelen ma ise, siis Heili peal on rohkem nii-öelda külaliskoreograafid. Heili käib palju etendusi vaatamas ja pakub projekte välja. Tema valik on mulle sobinud.
Tallinna Tantsuteater jätkab seda liini, et lavastus oleks liikuv, kuid praegu on see muutunud aina harvemaks. Tallinna Tantsuteatri kontseptsioon on ikkagi ennekõike liikumiskeskne. Teatrit on seal viimasel ajal vähem, aga vaevalt, et me etenduskunsti suuna peale läheme. See ei tähenda muidugi, et kontseptuaalseid projekte ei võiks tulla.
Tegite minu mälu järgi ka mingile etendusele audition´i, et leida uus tantsijatekooslus. Kuidas see toimis ja miks seda sinu meelest nii vähe Eestis tehakse?
Eesti kaasaegne tants on sõpruskondadekeskne ja see oli kaine otsus, et saada kokku täiesti uus kooslus. See oli Eliise Sirelpuu ja Kristjan Rohioja lavastus, kus oligi eesmärk pöörata tähelepanu uutele tantsijatele. STLil on olemas platvorm, mis tutvustab noori koreograafe, aga tantsijate puhul sellist võimalust ei olnud. Tihti ei teatagi, kuidas lavale pääseda. Meie andsime selleks võimaluse. Oli plaanis, et audition´id muutuvad traditsiooniliseks ja me ei välista, et seda võib tulla veel.
Dmitri Harchenko kui õpetaja. Kui kaua sa oled õpetanud ja mida? Minu meelest on õpetaja ja õppejõud loovisikud, sest loovad inimest. Kuidas sina seda näed? Sama käib minu arvates tantsija kohta.
Minu teada peetakse tantsuõpetajaid loovisikuteks, ainsana pedagoogikasfääris. Vähemalt autorikaitse seisukohalt.
Ma õpetan balletikoolis ainet, mida varem nimetati näitleja meisterlikkuseks, praegu on ta jaotatud kaheks: Kristjan Üksküla annab näitleja meisterlikkust, mina klassikalist misanstseeni. Me teeme selles aines ka kahekümnenda sajandi materjali, žesti, karakteri ja meeleolu loomist. Me ei kasuta teksti. Kui Kristjan annab rohkem improvisatsioonilisi ja tekstiülesandeid, siis mina olen puhtalt tantsulise poole peal. Veel õpetan balletiajalugu. See mulle väga meeldib, sest mul on vaja materjali ise kokku otsida. See on iga nädal kaks korda kella kuuest avastamisrõõmu pakkunud. Ma saan ise targemaks. Ma õpetan alles teist aastat, samas teisel ringil seda materjali lugeda pole mulle isiklikult enam nii huvitav. Ma ei tea, kui kauaks mind see köidab. Kas ma viitsin kümme aastat ühte ja sama õpetada, ei tea.
Enne olen õpetanud klassikalist tantsu balletikooli keskmistele klassidele, ka improt olen kunagi õpetanud. Mulle meeldib improt anda mitte tantsuinimestele. Vahel teen seda siin-seal siiani, aga alaliselt seda ei õpeta.
Kaasaegseid tehnikaid ma elu sees ei õpetaks, kuna ma lihtsalt ei oska. Mulle on küll pakutud ja olen ka kaasa läinud, aga see mulle ei istu. Ent kes teab… Enne kui õpetama hakkasin, olin kindel, et ainus asi, millega ma tegelema ei hakka, on pedagoogika. Iial ära ütle iial!
Ma suhtun pedagoogikasse kui teadusesse ja mulle ei meeldi, kui tantsu õpetatakse mingite kombinatsioonide põhjal. Ise pooldan pigem harjutustiku põhjal õpetamist, umbes nagu ka klassikaline exercise. Näiteks nagu ka Limonil ja Grahamil on konkreetne füüsiline kehatehnika, hästi konkreetne, ilma emotsioonita lähenemine kehale.
Mida sa tahad ise veel lisada, see on ikkagi haruldane, et meil on koreograafe, kes on pikalt püsima jäänud. Kuidas sa vastu pead?
Ma olen ise ka selle peale mõelnud. Ma olen välja kasvanud Estonia teatrist, ka Mai Murdmaa loob endiselt ja on palju kauem loonud kui mina. Ma lihtsalt veeren sellel rajal ja pole välistatud ka selline hetk, kus enam ei taha. Tavaliselt tekib see mittetahtmine enne esietendust. Praegu on just nii, Rahmaninov tuleb raskelt. See on esimene etendus IKOONIDE sarjast, mis pole Tallinna Filharmooniaga koostöös. Teeme seda täiesti iseseisvalt. Esietendus oli 7. aprillil, hiljem teeme seda veel.
Ma töötan kiiresti, ma pole seda tüüpi inimene, kes tahaks ühe teemaga väga pikalt tegeleda. On koreograafe, kes töötavad pikalt, mina näiteks ei suuda. Vahel tantsijad noomivad mind, et oleks pidanud varem alustama. Samas kardan, et kui keegi peaks minuga koos olema kuus kuud, siis nad vihkaksid nii mind kui seda materjali. Mina eelistan seda, et kõik on närvis ja mõtlevad, kuidas jõuame. Pikalt töötades materjal ammendaks ennast.
Kas see võib olla seotud ka sinu käekirjaga?
Jah, võimalik. Suhe liigutusega on mul küll sama kui esimeses etenduses ja olen avastanud oma töödes sarnasusi, aga mitte järjestikku. Mingeid analoogseid liigutusi on.
Tipphetk?
Ma ei tooks neid välja. Mõnesse töösse olen emotsionaalselt rohkem panustanud ja see ei pruugi kajastuda publiku arvamuses. Mõnda tööd on publik rohkem tunnustanud, aga see ei lähe kokku minu verstapostidega. Näiteks seda kontseptuaalset tööd Estonias ei võtnud publik üldse vastu, samas oli see mulle tähtis.
Kas on sul midagi veel hinge peal, mida tahaksid jagada?
Ma tahaksin veel õudselt teha mingit laste tantsulavastust. Ma ei kujuta ette, mis materjal see peaks olema. Isegi “Krabat” oli rohkem keskkoolile.
Aga tore on, et kevad tuli.
