Foto autor: Eline Selgis
Intiimsus ei ole etenduskunstides kaasaegne nähtus. Teatri vahetu olemuse ja emotsionaalsuse kaudu on see alati teatud määral intiimne olnud. Teatriajalooliselt peetakse rituaali kaasaegse teatri eeskäijaks. Rituaali intiimsed omadused, vahetu kontakt, jagatud uskumused ja nende emotsionaalne väljendus ning psühhofüüsiline kogemus ja selle seisundilisus iseloomustavad ka kaasaegseid etenduskunste[1]. Oma magistritöös uurin teatrile omast intiimsust[2] ning kaasaegsete etenduskunstide võimalusi intiimsuse loomiseks vaatajaga.
Lavastaja, teatriantropoloog ja -mõtestaja Jerzy Grotowski uuris teatrile kõige iseloomulikumat, selle essentsi. Oma vaeses teatris kõrvaldas ta lavastusest kõik, mida sai välja jätta, ning leidis, et teater kaob vaid siis, kui pole näitleja-vaataja suhet, nende hoomatavalt vahetut “elusat” kontakti. See vahetu kontakt on teatriajaloos olnud erinevalt rõhutatud. Kui konventsionaalse teatri rõhk on tekstil ja sündmuste näitamisel, siis kaasaegsed etenduskunstid asetavad fookusesse vaataja ja tema kogemuse. “Elus” kontakt teatris ei tähenda ammu enam pelgalt samas füüsilises ruumis paiknemist või sama narratiivi järgimist. Seda suhet seadistab kaasaegne etenduskunst pidevalt erinevas ulatuses ümber.
Teatriuurija Erika Fischer-Lichte kirjutab raamatus “The Transformative Power of Performance” (“Ästhetik des Performativen,” 2004) performatiivsuse uuest esteetikast. Ta kirjeldab, kuidas etenduskunstiteos, kunstisündmus, hägustab elu ja kunsti piire ning muudab vaataja osalejaks. Selliste kunstisündmuste keskne idee ei ole etendust ratsionaalselt mõista, vaid seda kogeda ning kogemust mõtestada. Vaataja rolli muutumine etendussündmuse kogemisel toob kaasa uue intiimsuse: vaataja muutub etendussündmuse eest vastutavaks, seda muutvaks jõuks, talle avalduvad uued võimalused olla mõjutatav ja mõjutaja ning kuuluda kogukonda, mille etendussündmus loob. Näitleja ja vaataja, või pigem etendaja ja osaleja vaheline “elus” kontakt saab sedasi uue tähenduse ja väljendusvõimalused. Kirjeldan etenduskunstide esteetika muutumist intiimsemaks kolmest aspektist: kehalisus, dramaturgia ning ruum ja atmosfäär.
Kehalisus
Vaadelgem esiteks kehalisust. Fischer-Lichte väidab, et 1960ndate ja 1970ndate etenduskunst reageeris lääne kultuuri järjest süvenevale vahendatusele: vastuseisus vahendatusele (mediatization) esindasid “vahetus” (immediacy) ja “autentsus” relvi (Fischer-Lichte 2008: 68). Neid relvasid kasutasid etendajad tihti kehaliselt. Fischer-Lichte nimetab strateegiaid, mida etenduskunstid kasutavad, näiteks individuaalse etendaja (keha) rõhutamine ja eksponeerimine, keha õrnuse, haavatavuse ja puuduste rõhutamine (ibid: 82). Laval näidatakse igasuguseid kehasid, millele ja millega tehakse kõikvõimalikku (näiteks Marina Abramovici performance’id).
Etenduskunstnik Maria Metsalu näitab lavastuses “Mademoiselle X” Cotardi sündroomist[3] vaevatud keha. “Mademoiselle X” kontseptualiseerib rituaali, tundmatu naise sünni või surma, milles publik on osaline. Metsalu on kõhn ja pikkade jäsemetega, tema vaevu kaetud keha näib õrn, koordineerimatu ja haavatav. Etendaja liikumises väljendub raskus ja jõuetus, ta käputab publiku vahel ning toetub vaatajatele. See keha mitte ainult ei tähista haigust, kuigi kõverdunud põlvedega taarumine ja rasked alla ja ette vajunud õlad sellele viitavad, vaid ennekõike mõjub haiglaselt. Metsalu taotluslikult ebaõnnestunud hundirattad lõpevad valusa prantsatusega küünaldesse. Olles osaline selles rituaalis, vaataja mitte ainult ei näe pealt, vaid elab sellele haigele kehale oma keha kaudu füüsiliselt kaasa.
Etendaja keha ei ole ainult fiktiivsele tegelasele kuuluv ning tegelasega toimuv, vaid see on etendaja vahend vaatajat ja tema kehakogemust mõjutada. Keha laval ei ole kõigest funktsionaalne ja semiootiline, ta on ennekõike reaalne, materiaalne ja afektiivne. Vaataja tajub selle keha reaalsust ja autentsust kehalise samastumise kaudu. Etendaja keha materiaalsus ja afektiivsus võimendab etenduskunstide vahetut olemust vaataja jaoks.
Lavastuse struktuur
Kui dramaatilise teatri rõhuasetus on sõnal, siis postdramaatiline teater kasutab tähenduse edastamiseks erinevaid meediumeid mittehierarhiliselt. Kaasaegsed etenduskunstid mitte ainult ei keskendu vaataja kogemusele, vaid kasutavad kogemust kui üht peamist tähenduse kandjat. Teatriuurija Andy Lavender nimetab postmodernismijärgset teatrit ja etenduskunsti kaasavaks teatriks (theatres of engagement). Ta mõtestatab lahti ka termini “engagement” ning selle kasutamise: kaasav teater on sotsiaalselt pühendunud, kuid teisalt tähistab kaasamine vaataja osalemist. (Lavender 2016: 26)
“Kaasav teater seguneb maailmaga. See võtab osa sotsiaalsetest protsessidest. See vaatab pigem välja kui sisse, kuigi võib hõlmata kõige intiimsemat isiklikumat jagamist või paljastust. Kaasav teater nõuab pühendumist ning mõnikord osalistelt ja vaatajatelt ka ohverdust. See toodab tundeid ja kogemust ning sõltub neist. Mõnikord kasutab kaasav teater erinevate komponentide ja meedia kõrgtehnoloogilist kalibreerimist.” (ibid: 27)
Lavender käsitleb seatud stseenide (misanstseenide) asemel seatud sündmusi (mise en événement), vaatamise protsessi kõrval ka kogemuslikkust. Mise en événement’i üheks tunnuseks on vaataja põimimine osalejana, tema positsioneerimine mängijana (ibid: 95). Lavenderi sõnul liigume mise en événement’ilt kui sündmuste seadmiselt mise en sensibilité, kogemuse seadmise poole. Kogemuslavastus (production of experience) on Lavenderi sõnul kaasaegse etenduskunsti võtmeomadus. (ibid: 97) Kogemuslavastusest kõneldes on peamiseks küsimuseks mõju (affect), mis on osa teatri hetkelisusest ja selle tundemehhanismist ning teatris toimuvale vahetusele fundamentaalselt omane (ibid: 163).
“Mademoiselle X” kaasas publikut kui osalejat, vähemalt selles fiktiivses aegruumis, milles poolelav olend end püsti ei jaksanud ajada. Vaataja oli rituaali kaasatud ka etendaja vere joomisega enne etendust: publikule pakuti punast kokteili, millesarnane täitis lavalolevat verebasseini. Etendaja kallistab inimesi ruumis, surub end nende vastu, viskleb neist läbi ja palub lava keskele tema pildistamiseks. See ei ole küll kaasamine osaluse mõttes, ent see on kaasamine mõju kaudu, mille lavastuse elementide sümbioos tekitab. Lavastust võib pidada rituaalikogemuseks, nagu matused või ristimine. See mõju ei ole ratsionaalselt narratiivile kaasaelamise kaudu tekkinud, vaid seisundilisus, mille lavastaja loob oma kohalolu, liikumise ja atmosfääriga.
Etenduskunstide rõhuasetus on liikunud vaatajakogemusekeskseks, samamoodi, nagu kogu kultuur on muutunud kogemuskeskseks. Kogemus kui lähim reaalsus on kunstnike vahend ja vorm. Kogemus saab vaataja jaoks olla intiimsem kui nähtu, see on tema enda keha ja meeltega toimunu või tema enda loodu. Etenduskunstide vahetu olemus väljendub arenevas dramaturgilises võttestikus, mille peamine väljendus ei ole ainult märgiline, vaid ka afektiivne.
Atmosfäär
Sõna “intiimne” kasutatakse ka kõnekeeles ruumi ja atmosfääri iseloomustamiseks. Kui konventsionaalne teater on etendajate ja vaatajate ruumijaotuselt suhteliselt range, siis kaasaegsetes etenduskunstides võib näha traditsioonide lõdvenemist. Näiteks juba “neljanda seina” kadumine viitab etendaja ja vaataja ühisele ruumile, rääkimata rändlavastuse vormist või “leitud kohtadest.” Etenduste liikumine teatrihoonest välja ning konventsionaalsele teatrile ebatraditsioonilised publiku-lava paigutused võimaldavad ka intiimsemaid atmosfääre ning näitleja-vaataja vahetu kontakti rõhutamist.
Erika Fischer-Lichte väidab, et etendussündmuse atmosfäär on vaataja jaoks läbistav: vaatajad ei ole asetatud atmosfääriga vastastikku või sellest välja, vaid nad on sellest ümbritsetud ja sellesse imbunud. Ruum ja seal olevad asjad ei ilmne ainult oma emastes ja teisestes omadustes, vaid tungivad tajuja kehasse, läbistavad seda ja ümbritsevad atmosfääriliselt. (Fischer-Lichte 2008: 116) Lõhna peab Fisher-Lichte üheks atmosfääri tugevaimaks komponendiks: kui see on vallandunud, ei saa seda tagasi võtta (ibid: 118). Samuti on helid, mürad ja muusika atmosfääris olulisel kohal ning lõhnadega sarnaselt ümbritsevad ja läbistavad ka helid tajuja keha (ibid: 110).
Atmosfäärid, mida kaasaegsed etenduskunstid loovad, on tihti olulised tähenduse kandjad, mis mõjutavad suuresti vaatajakogemust. Maria Metsalu lõi küünaldega rituaali pühalikkust, punase valguse ja verebasseiniga tühjaksvalgumise õõvastust, lavastuse helitaust oli kollaaž toorest elektroonikast, meloodilisest mürast, pihtimuslikest vestlustest ning rütmilisest veevulinast, mis tihti kõlas oma vägivaldsuses läbistavalt. Inimesekujulised oksendavad skulptuurid, kivistunud tehisintellektid nullindate utoopiates, asetavad vaataja kahe maailma, romantilise mineviku ning instrumentaliseeritud tuleviku vahele.
Etenduskunstid pakuvad kehalisuse teadvustamise ja vaataja kehakogemusega manipuleerimise, dramaturgiliste vahendite ja võimaluste laiendamise ning ruumikasutuse mitmekülgsemaks muutumise kaudu intiimseid kogemusi vaatajale. See ei ole kindlasti ainus ja primaarne esteetika, mille poole etenduskunstid on liikunud. Kindlasti võimaldavad samad muutused ka näiteks poliitilisust. Ent avalik ja isiklik kohtuvadki etenduskunstides nagu näitleja ja vaataja.
Kasutatud kirjandus
Fischer-Lichte, Erika 2008. The Transformative Power of Performance. Routledge.
Lavender, Andy 2016. Performance in the Twenty-First Century. Routledge.
[1] Etenduskunstide mõistet kasutan siin ja edaspidi katusmõistena, mille all on nii dramaatiline kui postdramaatiline teater, performance’i-teater, tegevuskunst ja kõikvõimalikud kaasaegsed vormid.
[2] Sõna “intiimsus” pärineb ladinakeelsetest sõnadest intimus, mis tähendab “kõige sügavamat” (inglise keeles inmost), mille tegusõnalisest vormist intimare tähendustega “muljet avaldama” ja “tuttavaks saama” ning hilisladinakeelsest vormist intimatus pärineb omadussõna intiimne. Tänapäeval peetakse intiimse all silmas eelkõige lähedust inimsuhetes, mispuhul sünonüümideks on veel “lähedane”, “usalduslik,” aga ka “seksuaalne”. Samuti kasutatakse omadussõna “intiimne” atmosfääri kirjeldamiseks, mispuhul võib sünonüümina kasutada “hubane,” “mõnus,” või “privaatne”.
[3] Cotardi sündroomi põdev inimene on veendumusel, et on surnud, ei eksisteeri või on kaotanud oma vere ja siseorganid.
