Artikkelnr 40

Jaan Ulst: annan tantsijale tagasi tantsuloomisvõimu

Intervjuu: Kristiina Tamberg
Rahvakunstiansambli Leigarid liige

nr 39nr 41
Jaan Ulst: annan tantsijale tagasi tantsuloomisvõimu

Varem peamiselt professionaalsete tantsijatega töötanud koreograaf-lavastaja Jaan Ulst lavastab rahvakunstiansambli Leigarid juubelietendust. 1. novembril on „5.pööripäev“ laval – etendus, mis laseb tantsijal vanade pärimustantsudega sarnaselt oma tantsu ise luua.

Kas otsus hakata lavastama Leigarite 45. juubeli etendust tuli Sinu jaoks kergelt?

Maikuus, kui Sille (Sille Kapper, sel ajal Leigarite kunstilise juhi assistent – toim) mulle helistas ja sellest mõttest rääkis, võttis see mind esialgu tummaks. Peaksin midagi nii suurt tegema! Kui esialgu tähendasid Leigarid minu mõtteis eelkõige Leigarite täiskasvanute rühma, siis hiljem sain teada, et osalevad kõik rühmad, kogu vanuseskaala.

Otsuse tegin ikkagi kiiresti, mind aitas see, et olin varem Leigaritega töötanud. Ja Sillega koostööd teha, tema kõrval etendust luua, on minu jaoks omaette suur väärtus. Lisaks tuli veel minu magistritöö mõte sinna juurde. Praegu arendangi ühtaegu magistritöö kontseptsiooni ja etenduse kontseptsiooni.

Minu loomingus on pärimustantsu liin olnud varemgi sees, mind on see huvitanud. Sukelduda edasi sellesse konteksti on suur võimalus.

Mida tähendab lavastuse nimetus „5.pööripäev“?

Pööripäevad tähistavad päikese, valguse ja soojuse mõju inimestele. Meil on neli pööripäeva, mis pühitsevad üht või teistpidi looduses toimuvaid muudatusi. 5. pööripäev tähistab inimeses toimuvaid muutusi ehk teisisõnu pööripäevi meis endis.

Laval näeme lapsi, kes mängivad eri karaktereid. Näeme seda, kuidas needsamad mängud muutuvad laste suureks saades üha tähenduslikumaks ja elulisemaks.

Miks just viies? Ja mida pööratakse?

Mulle tundub, et kõige selle juures, mis maailmas toimub, unustatakse ära inimlikkus. Siit tuligi mõte luua pidu inimeselt inimesele. Pöörata tähelepanu inimesele, temas toimuvale.

Etenduse taotlus ei ole uut lehekülge keerata, nagu looduses aastaaegade vahetumisega toimub. Etendus on kui pöörlev spiraal, mis viib meid rännakule tantsijate vahele ja sisse ning toob meid õhtu lõpuks sealt jälle pinnale tagasi.

Mis muusikat Sa etenduses kasutad?

Muusikalise kujunduse loob Ardo Ran Varres. Lähtume arhiivimaterjalidest ja püüame luua stseene, kus kasutame muusikalisi motiive korraga nii traditsiooniliselt kui ka uuenduslikult.

Peagi saab etendus valmis ja jõuab lavale. Mis emotsiooniga peaks vaataja pärast etendust saalist lahkuma? 

(Jaan mõtleb pikalt) Ma ei tea.

Meeskonnal on praeguseks (jutuajamine toimub 23. septembril – toim) olnud neli proovi, selle baasilt ma ei oska öelda, mis on lõpptulemus. Kõik sõltub sellest, kuidas tantsijad arenevad, kuidas suudame materjali arendada.

Selle etenduse lavastusprotsessi juures ei ole olnud vaataja nii oluline, kui tavaliselt on. Protsessi staariks on tantsija. Tantsija rahvatantsumaailmas. Minu jaoks on oluline anda tantsijale tagasi see võim, mis tal oli 19. sajandil ja varem, kui tantsija sai ise oma tantsu luua. Kui ta vastutas ise selle sõnumi eest, mis ta edasi andis.

Lavale tulevad erinevad stseenid, kus näeme tantsijat tantsimas täis loomingutuhinat. Mida see publikule annab, kui ta näeb sellist atmosfääri? Atmosfääri, kus tantsija ei esita kellegi teise loomingut, vaid on tema ise. Võibolla peaks selle küsimuse esitama otse tantsijale…?

Kas mina kui lavastaja peaksin seda teadma? Võiksin seda teada, eks? Meie tööprotsess on minu jaoks nii uus ja huvitav, et ma ei taha seda piirata. Tegeleme nüüdistantsu teadmiste ülekandmisega rahvatantsu maailma. Selle etenduse kohta võib öelda, et see on loominguline katsetus. Väga julge katsetus.

Kui oleksin tulnud oma stsenaariumiga, saaksin öelda, et lõpptulemus tuleb see ja teine, aga praegu otsime tulemust koos tantsijatega. Siiani on koostöö olnud paljulubav.

See kõlab paljutõotavalt…

Jah. Mis ma olen mõelnud, on see, et ma ei viitsi teha projekte, mis ei esita mulle väljakutset. See projekt on üks meeletu väljakutse. Kokku 130 tantsijat. Kõike seda hõlmata – muidugi on rühmajuhid ja Sille väga suur tugi – aga ikkagi on see suur väljakutse.

Etendus läheb Salme kultuurikeskuse lavale, teatri konteksti, me ei tee seda kuskil tantsuplatsil.

Selle etenduse jaoks ei ole oma žanrit. Kui haruldane see etendus Eesti kontekstis on!

Teiselt poolt kuulub niisuguses stiilis lavastus ja improvisatsioon Leigarite identiteedi juurde. Kalev Järvela ja Kristjan Toropi varasemate tööde kogemus on tantsijate jalgades ja see annab mullegi jõudu. Nii et selline väljakutse saab olla vaid nüüd ja praegu, ja ainult Leigaritega.

Mõned proovid on juba olnud, kas Leigarid on kerge või raske materjal?

Üllatavalt kerge. Arvasin, et tuleb palju rohkem selgitada. Olin lummatud esimesest töötoast, mille augusti alguses tegime, see läks nii hästi. See töötuba oli väga puudutav kogemus, tants suutis mind taas emotsionaalselt liigutada.

Töötame seitsmes eri grupis. Põhigrupp ehk tuumik koosneb täiskasvanute segarühmast ja naiste trupist, lisaks teised segarühmad, lasteaia-, kooli- ja noorterühm. Ürgleigarid – Leigarite seeniorrühm – lisanduvad samuti. Nemad tulevad alles oktoobri alguses esimeseks prooviks kokku.

Kogu see ettevalmistus, see on võimas.

Oled Sa mõelnud, kuidas mõjub see etendus staažikatele rahvatantsujuhtidele?

Uuenduslikkuses hakatakse mind kindlasti „süüdistama“, see on selge. Aga ma ei mõtle sellele. Olen enda jaoks nagu midagi rahvatantsus ära kaotanud ja praegu olen seda leidmas, see on minu jaoks kõige olulisem.

Rahvatantsuansambliga Sa varem lavastusi teinud ei ole, pigem professionaalsete tantsijatega. Näiteks Vanemuise balletitrupiga muinasjutt nüüdistantsu vormis „Kreutzwald meets Dance“. Kuidas Leigarite etendus Su loomingusse sobitub?

Minu loomingus on alati suuremal või vähemal määral olnud kaasatud meie kultuuripärand. Vanemuises olid selleks eesti muinasjutud ja ürgsed ütlemised ning soome rahvamuusika. Leigaritega sukeldume samuti arhiividesse ja kasutame vanu ülestähendusi tantsu ja liikumiste kohta. Samuti toob Ardo muusikalises kujunduses esile vana ja unustatut.

Usun, et eestimaalastest publikuga saame pärimuse kaudu üksteisest hästi aru. Need on meie kõigi juured.

Tavaliselt olen jah teinud tantsuetenduse maksimaalselt 10 tantsijaga. Vanemuises töötasime klassikalise tantsu materjaliga, iga samm oli paigas. Leigaritega töötame läbi improvisatsiooni, grupi-improvisatsiooni. Polegi oluline, kas kellelgi on samm paigas või ei ole.

Kuid mõlema töö puhul – olgu teater või harrastajad – peab samamoodi olema selge oma idees, oskama selgitada tantsijatele.

Teatris on tempo palju kiirem, sest kõigil on vaja joosta järgmisele etendusele. See on inimeste jaoks töö, tiheda proovigraafikuga, iga päev 4-5 tundi. Leigaritega töötame kaks korda nädalas 1,5 tundi. See seab omad piirangud. Pealegi on oluline proove naudinguga teha!