Seitse aastat tagasi kirjutati siinsamas väljaandes TantsuRUUMi tulekust[1]. Ruum on end outsider’ina kehtestanud: valdkonna professionaalidel on võimalik regulaarselt liikumistundides, töötubades ja intensiivides kohtuda ning koos liikuda. Üheskoos TantsuRUUMi residentuuri koordinaatori Eline Selgisega arutlesime, millised väärtused organisatsiooni jätkuvalt kannustavad, kuidas kujuneb hooajaline programm ning millist tühimikku RUUM meie tantsumaastikul täidab.
TantsuRUUM tekkis suuresti praktilisest vajadusest: ruumi puudusest. Omaalgatuslikult koondunud vabakutselised tantsukunstnikud otsisid võimalust regulaarseks liikumispraktikaks. Erinevaid uksi avades jõudsid nad Eesti Tantsuagentuuri, kus lisaks ruumidele toetatakse neid ka taotluste kirjutamisel ja eelarvete koostamisel. Nii algatajatele kui praegustele eestvedajatele (Joanna Kalm, Eline Selgis, Karolin Poska, Eva Orupõld, Jane Miller-Pärnamägi jt) on oluline, et TantsuRUUMi tegevuste eesmärk ei ole etendustegevus, vaid kohtumine teiste professionaalidega, eneseareng ja otsingud: nõnda ei dikteeri ruumikasutust prooviprotsessid ega etendusõhtud.
Kuna organisatsioon toimib õhinapõhiselt ning kogukondlikult, siis on eriti oluline, et midagi loksuks paika ning jääks kestma. TantsuRUUMis on selleks kujunenud hooajaline residentuur neljale tantsukunstnikule, kes lisaks oma praktikaga tegelemisele osalevad ka programmi teistes liikumistundides, viivad ise töötube läbi ning kureerivad valdkondlikku sündmust Vahelüli. Residentuur on olemuslikult paindlik ning muundub vastavalt residentide huvidele: mõni praktika on uurimuslikum ja aeganõudvam, teine sotsiaalsem ning kontaktinõudlikum. Uurides seniste residentide nimesid, on rõõm märgata, et igal hooajal on esindatud nii noored alles alustavad kui juba kogenud tantsukunstnikud, mis omakorda loob eeldused valdkonnasiseseks lõimumiseks. Omamoodi moodustavad hooajalised residendid TantsuRUUMi tuumiku, kes kujundavad ühe hooaja nägu.
Residentuuri kõrval toimuvad regulaarsed liikumisSESOONid ja kontaktimprovisatsiooni jämmid, mis toimivad kui kokkupuutepunktid vabakutseliste ja mittevabakutseliste vahel. Liikujalt liikujale… see tähendab, et TantsuRUUMi üheks oluliseks väljundiks on ka pakkuda tööd väljalolevatele tantsijatele, kellel on võimalus liikumissessioone läbi viia. Lisaks korraldatakse koostöös erinevate festivalidega rahvusvaheliste koreograafide ja kunstnike töötube ja intensiive. Hooaja lõpetavad residentide töötoad, mis võimaldavad osalejatel praktiliselt kokku puutuda terve aasta kestnud uurimusega. Seega kokkuvõttes on TantsuRUUMiga seotud väga palju inimesi, kes kõik aitavad organisatsiooni toimimisele omamoodi kaasa. Alati võiks osalejaid rohkem olla, eelkõige loodab Eline, et just ülikoolilõpetajad leiavad oma tee jagatud ruumi.
Paari viimase aastaga on (ehk ise liiga) moodi tulnud sõnapaar “kollektiivne kureerimine”, seda praktikat iseloomustavad horisontaalne hierarhia, demokraatia, üksteise toetamine jne. Kui tundub, et kultuurimaailm on alles avastamas sellise praktika võlu ja valu, siis TantsuRUUM on algusest peale nõnda toiminud. Kuidas kollektiivne kureerimine aga reaalsuses välja näeb? Seda võib vast võrrelda loksumisega: mingid asjad loksuvad ajas paika, samas kui teised hakkavad logisema ja kisuvad end lahti, ja nii see pidev pendeldamine jätkub. Ka paika loksunud osad vajavad teatud aja tagant uuendust. Eline tõdeb, et tiimi omavaheline koostöö on üllatavalt lihtne – rollid on jagatud ning kommunikatsiooniahelad lühikesed, seega asjad liiga toppama ei jää. Tundub, et sisemine tunnetus selles osas, mida peab tegema ning milliseid otsuseid saab ise vastu võtta, on samuti paigas. Organisatsiooni struktuur tundub seestpoolt mobiilne ja fluiidne, mida saadab vastastikune teineteise toetus. “Need kohad, kus mina enam ei saa ega jaksa, siis seal keegi teine jälle jaksab ja saab,” võtab Eline kokku.
Kes TantsuRUUMis käivad? Programmis osalemine on küllalt spontaanne, mistõttu osalejate arv varieerub paarist paarikümneni. Eks seda põhjusta ka vabakutselise elustiil: igale poole lihtsalt ei jõuta, kuid eelkõige ongi tegemist ruumiga, kuhu oled alati oodatud, satud sa sinna siis korra nädalas, kuus või aastas. Oma sisutekstides on nad välja hääldanud, et ootavad ruumi professionaale, kuid see ei piirdu vaid tantsukunstnikega. Näiteks sel hooajal osalesid mitmetes tegevustes Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni üliõpilased, keda keha huvitab oma nurga alt. Teatud mõttes võikski TantsuRUUM töötada kui avatud platvorm, kus eri valdkondade professionaalid, keda keha huvitab, saavad kohtuda, teineteise praktikaid tundma õppida ning ehk ka koostööd alustada.
Eesti nüüdistantsumaastik on praegu eelkõige lavastuskeskne. On paradoksaalne, et kohtume kolleegide ja valdkonna inimestega eelkõige teatrimajade ootesaalides, kui lähme midagi vaatama, mitte tantsusaalis liikudes… Teisisõnu tantsija kohtub tantsijaga kontekstis, mis tegelikult ei ole tants. Ühist jagatud ruumi on vähe: TantsuRUUM pingutab selle nimel, et seda juurde tekiks. Kui küsida, millist tühimikku organisatsioon meie maastikul täidab, vastab Eline välkkiirelt: “PRAKTIKA”. Tantsuruum võimaldab jätkata liikumisega tantsukunstniku tee eri etappides.
Kollektiivsusega teine sama ära leierdatud märksõna on kogukondlikkus. Vaadates läbi ülekasutatud sõna pealispinna, virvendab selle all tegelikult tundlik ja väärtuslik põhimõte, mille Eline võtab kokku järgnevalt: “Meil ei ole kindlat sihti ega sisu, vaid on just oluline hoida end avatud platvormina, kus soovijad saavad oma huvidega katsetada.” See tähendab, et sisu ja sihti kujundavad need, kes kohal käivad ja panustavad.
Tundub, et TantsuRUUM ootab ettepanekuid…
[1] Joanna Kalm & Marie Pullerits. TantsuRUUM – samm avardamaks liikumisruumi” (2017). https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuruum-samm-avardamaks-liikumisruumi/.
