Artikkelnr 54

Kaasaegne tants kaasaegses kehas

Evelin Lagle, tantsukriitik ja -uurija, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuajaloo õppejõud
Liis Vares, tantsija, koreograaf ja tantsuõpetaja

nr 53nr 55
Kaasaegne tants kaasaegses kehas

Evelin: Andsid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kontaktimprovisatsiooni õpetamispraktika raames tunde kolmandale kursusele. Tundides osalesid ka erivajadusega inimesed. Kust tuli idee viimased tundidesse kaasata? Palun kirjelda põgusalt ka tööprotsessi, mis pealtnäha tundub komplitseeritud!

Liis: Ma küsiksin retooriliselt vastu, kust tuli üldse idee ühed inimesed teistest eraldada. Kust pärineb mõte, et ühed võivad end tantsu kaudu väljendada ja teised mitte? Ma arvan, et võimalus tantsuga tegeleda võiks olla igal inimesel. Räägime ju ikkagi kaasaegsest tantsust ja kaasaegsetest kehadest.

Soov tantsutudengid erinevate kehadega kokku viia oli mul ammu. 2014. aasta suvel läbisin Viini Impulstanz festivalil DanceAbility õpetaja treeningu ning soovisin end õpetajana siinses kontekstis proovile panna. 2015. aasta kevadel pakkusin Viljandi Tantsunädala korraldajatele välja, et viin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kahel päeval läbi töötoa, kuhu on oodatud nii tantsutudengid kui ka erivajadustega inimesed. Tunnis osales ka Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Kai Valtna, kes arvas, et selle teemaga peab edasi tegelema.

Sügisesed tunnid toimusid neljal nädalal, üks kord nädalas, kokku 16 akadeemilist tundi. Kuna tegemist oli kontaktimprovisatsiooni õpetamispraktika ainega,  siis võtsingi fookusesse mõisted kontakt, improvisatsioon ja õpetamine nii teoorias kui praktikas, ehk pisut värskendaval ja karastaval moel. Esimese tund aega veetsime igal kohtumisel ainult tudengitega, et häälestuda tunniks. Tegime kas füüsilist soojendust või rääkisime eelmises tunnis üles kerkinud teemadel, näiteks tantsuõpetajaks kujunemisest. Sellele järgnes improvisatsioonilise tantsu tund koos külalistega.

E: Olen ka ise erivajadustega inimestele tantsu õpetanud. See oli hindamatu kogemus. Sellist rõõmu elust ja liikumisest, mis nendelt inimestelt tunnis vastu kiirgas, ei ole ma veel kuskil mujal kohanud. Minu küsimus tulenes pigem sellest, et antud sihtgrupiga tegelemine kaasaegse tantsu (ja mitte tantsu kui teraapia) kontekstis ei ole väga populaarne.

L: Valdavalt see ongi puhas rõõm, kuid olen ka kokku puutunud skepsise ja hirmudega, mis tulenevad sellest, et ei soovita saada eriliselt koheldud, ei taheta haletsust ja kaastunnet ning peljatakse liigset tähelepanu. Välja on kujunenud arusaam, et tantsida oskavad ja võivad ainult valitud, kelle sekka erivajadustega inimesed kindlasti ei kuulu.

Mina arvan, et erinevatel kehadel on võime edasi anda liikumisi ja kvaliteete, mis ei sõltu vormist. Erivajadusega keha võib kanda endas selliseid väärtusi ja omadusi, mida ükski teine keha samal viisil väljendada ei suuda. Kui sees ikka tantsib midagi, siis ei ole tähtis, milline on kuju või võimed maailma mõtestada – piirjooned ei pea olema piirideks.

Oma keha tuleb õppida aktsepteerima ja tunnetama, et ta saaks endas olevat väljendada. Ma arvan, et erivajadustega inimeste kaasamine kaasaegsesse tantsu pole populaarne, sest inimestel on hirm tundmatu ees. See on ka täiesti mõistetav. Tegelikult oleme ju kõik n-ö erivajadustega, aga osa on õppinud seda tublisti varjama ja nii ongi kõik justkui õige, toimib ühe mudeli järgi, kuid seda ainult väliselt. Mind selline suhtumine hirmutab.

Mulle sobib koostöö erivajadustega inimestega just teadmatuse ja aususe pärast. Õpetama minnes ei saa ma olla kindel, mis on võimalik ja mis mitte. See hoiab õpetajana kogu aeg liikumises, aitab olla päriselt kohal ja enda vastu aus. Minu huvi tantsus on improvisatsioon ja mulle tundub, et see osa on ka õpetamises väga oluline – kohalolu ja valmisolek reageerida. Teraapia mulle ei istu, sest mina ei tea, kuidas teisi inimesi aidata. Keda üldse on vaja aidata? Endastki on raske aru saada. Ma oskan jagada vaid seda, mida ise olen kogenud ja nautinud.

E: Mida kujutab endast eelnevalt mainitud DanceAbility õpetaja treening?

L: DanceAbility on improvisatsioonilise tantsu õpetamise tehnika, filosoofia ja lähenemine eri võimetega tantsijatele, mille töötas välja Ameerika tantsija ja koreograaf Alito Alessi oma 25 aasta töö ja kogemuse põhjal. Alito Alessi alustas koos Steve Paxtoniga, arvates, et kontaktimprovisatsioon võiks olla tehnika, mis sobib kõikidele kehadele, kuid peagi jõudsid nad arusaamisele, et see pole nii. Alessi hakkas otsima meetodit, looma keelt, mis lubaks väga erinevatel kehadel ühes ruumis kohtuda ja üksteisega suhelda.

Ülesanded on kõigile ühised ja lähenemine üks, kõik saavad kätte sama informatsiooni samas sõnastuses, kuid vastavalt oma valmisolekule vastu võtta ja tõlgendada, ootavad iga tantsijat ees erinevad väljakutsed. Mis kihtideni keegi jõuab, palju suudab ta oma tähelepanu koondada ja teistega jagada, on väga individuaalne.

DanceAbility meetodil saavad kõik kehad kokku võrdsetel alustel. Igaüks saab teha ise ja endale sobival ajal oma valikud. Keegi ei võta kellegi teise eest vastutust ja pole tulnud kedagi aitama. See on väga oluline. Õpetajatreening tähendas nelja nädalat Viinis koos Alito Alessi ja kaasõpilastega, kes erinesid üksteisest nii vanuse, kultuuri, võimekuse kui kogemuste poolest. Me tantsisime, kuulasime, vaatasime, otsisime, analüüsisime ja esinesime koos. Kursus lõppes avalike tundidega, mida juhendasid värsked õpetajad.

E: Idee ideaalsest tantsijakehast on ajas palju muutunud. Juba moderntants püüdis tantsijat ja tema keha nii esteetilistest normidest kui tehnika kammitsatest vabastada. Kaasaegne tants on võtnud paljususe ning erinevused üheks oma statement´iks. Kas nägid kolmanda kursuse tudengite suhtumises kehasse või oma liikumisse selle lühikese perioodi jooksul muutust? 

L: Ma ei tea. Võib-olla ma ei oska niimoodi vaadata, sest muutmine pole mu eesmärk, pigem aktsepteerimine ja edasi liikumine, otsimine ja mitte peatumine mugavustsoonis, harjumuspärasuses. Kas midagi peaks muutuma, on inimese enda otsus ja valikute küsimus.

Oluline pole vast ennast ja teisi muuta, vaid endas ja teistes peituvat märgata ja mitte maha magada. Teadvustamine on oluline. Ausamate ja julgemate valikute suunas liikusid tudengid kindlasti. Ma loodan, et nad avastasid uusi tahke ja kvaliteete, kuhu sukelduda. Kui suur jõud on tantsul ja kui erinev on aja mõõde, näitas mulle viimase tunni lõpp – loodan, et olime selle hetke tunnistajateks kõik koos. Iga asi tuleb omal ajal. Olen tänulik kõigile, kes kohale tulid ja väljakutse esitasid ning selle vastu võtsid. See on väga suur asi.

E: Oled lisaks õpetamisele tegev ka koreograafi ja etendajana. Kuidas on selles põnevas protsessis – erinevate kehadega töötades, erinevatesse kehadesse ja nende liikumisse süvenemises ­– avardunud ja süvenenud arusaam enda kehast ja liikumisest?  

L: Minu kehas on tohutult palju kvaliteete ja liikumisi, võimalusi, peeneid nüansse, mida ma poleks selle kogemuseta avastanud. Vähemalt mitte veel. Näiteks mu kujutluse ja keha koostöö on tohutult rikkam, mis on väga suur liikumapanev jõud. Tuleb näha ja hinnata seda, mis on, mitte seda, mida pole. Seejärel saab sukelduda olemasoleva ja tuttava kaudu tundmatusse, minna sügavamale, et kaevata välja rohkemat, kui pealtnäha paistab. Niipidi minnes võib jõuda selleni, mida arvasid olevat enda vastandiks. Lõpuks saad aru, et kõik on sinus endas olemas, oleneb vaid, kustpoolt läheneda ja millal.

E: Kuidas integreerub õpetamisel kogetu sinu loomingulisse tegevusse? Loomulikult on ka õpetamine ise loominguline tegevus ning samavõrd kunst ja kunstipärane kui lavastuse loomine, kuid antud hetkel huvitab mind, kuidas erinevate kehadega tegelemine suunab etendustegevusse puutuvat.

L: Näiteks nii, et ma mõtlen tihti sellele kus ja mida üldse teen, millised on need ruumid, nii mõttelised kui füüsilised, kuhu inimesi kutsun. Kellele on mu ideed ligipääsetavad, kellele mitte? Kellele etendust teha? Kas teistele etenduskunstnikele, rikastele, vanadele, noortele või lihtsalt inimestele? Millest kõnelevad kaasaegsed kehad ja kuidas neid kõnetada?

Kirjeldatud protsessid on pannud mind rohkem endalt küsima ja endast kaugemale nägema. Teistpidi on need pannud ka rohkem enda sisse vaatama. Valgus, heli, pilt, ruum – need on ju kõik minu erivajadused etendaja või koreograafi rollis olles. Või äkki on need ka minu meediumid, partnerid laval. Mis on parim meedium idee kandmiseks ja edasi andmiseks? Otsin võimalikke ühenduspunkte ja ülekandeid, et siduda maailmu ja avastada peidetud keeli.

E: Su kogemused ja neist välja kasvanud ideed on väga inspireerivad. Millised on järgmised võimalused neist osa saada? On sul plaanis uus õpetamise sessioon või valmimas mõni lavastus?

L: Praegu olen proovisaalis Cabaret Rhizome’i seltskonna ja Taavet Janseniga, publiku ette jõuame aprilli lõpus või mai alguses Erinevate Tubade Klubis.

Järgmine õpetamise sessioon toimub viimasel märtsi nädalal Sõltumatu Tantsu Laval platvormi Daily Movement Exchange raames. Kutsun kõiki kaasaegseid kaasa liikuma ja avama uut suunda Eesti kaasaegse tantsu ja etenduskunsti maastikul!