Uurisin oktoobris Viljandis Koidu seltsimaja residentuuris mälu. Mitte nii nagu päris mäluteadlased, aga mälu toimimist ja funktsioone teoreetiliselt ja kehakogemusi erinevates tingimustes. Miks, mida ja kuidas ma mäletan ja unustan? Kuidas on keha sellega seotud? Kas mälu toimib ka kusagil mujal kehas kui ainult ajus? Uurimist ajendas isiklike sündmuste järsk mäletamine. Minu eesmärk oli mõista ja mõtestada.
Kuidas mälu töötab? Kogemise ajal aktiveeruvad ajus erinevad neuroniühendused. Samad ühendused aktiveeruvad meenutamise ja mälestuse esilekutsumise ajal, hippokampus seob informatsiooni kokku mälupildiks[1]. Amügdala on seotud emotsionaalsete mälestustega[2]. Iga kord, kui mingit mälestust esile kutsume, on see haavatav muundumiseks. Ühes katses püüti inimestele istutada valemälestusi. Et katsealune valemälestuse omaks võtaks, läks kolm vestlust.[3] Kui erinevad saavad olla kogemus kui selline ja kogemus meie tõlgenduses, kui aju otsib pidevalt seoseid ja tähendusi?
Üks asi on püüda olnut tahtlikult meenutada. Mäletamine saab toimuda ka tahtmatult ühe või mitme ajendi (retrieval cues) koosesinemise ajal, näiteks lõhn ja nägu. Kontekst on üks faktoritest, mis meenutamist mõjutab[4]. Käisin ükskord külas sõbrannal, kelle korterikaaslane töötas India restoranis, kus olin varem tihti lõunatanud. Võtsin külla kaasa karrit, et koos süüa. Kuni selle hetkeni ei mäletanud ma, et olin korterikaaslast korduvalt selles restoranis kohanud, aga karri lõhn tuletas sama nägu meelde restoranis. See viis mind natuke lähemale mõistmisele. Kuid kas ka need mälestused võivad olla meie enda kujutlusvõime vili? False memory syndrome on täiesti eksisteeriv, lisaks toimivad a priori ennustused ja varasema kogemuse pealt tehtud järeldused.
Adaptiivse mälu uurijad tegelevad mäluga evolutsiooni vaatenurgast ja on tõestanud, et me mäletame paremini ellujäämise ja sobivusega seotud informatsiooni, nagu mürgised taimed, jahialad jne. Kognitiivsed oskused on pärilikud ja sõltuvad ka keskkonnast, milles meie vanemad elasid, mida sõid[5].
Mind paelusid enim anomaaliad. 1980ndatel diagnoositi Kanada mehel Kent Cochrane’il (Patsient K.C.) avarii tagajärjel episoodiline amneesia. K.C-l säilisid protseduuriline ja semantiline ehk faktimälu, kuid ta kaotas osad oma isiklikud kogemused ehk episoodilise mälu. Cochrane mäletas oskusi, mida oma elu jooksul oli õppinud, geograafiat ja oli võimeline nimetama kaheksanumbrilise jada, mis talle esitati. Samas ei mäletanud ta osade sõnade tähendusi. Vaatasin amneesikutest erinevaid dokumentaale, intervjuusid ja loenguid, millest mõned lingid jätan teksti lõppu.
Üks praktika eesmärk oli mingite käivitajatega ajas reisida ning vaadelda ja mõista kehas toimuvat ning see vabastada. Tegin mõned katsetused kaua külastamata muusika, liikumiste, puudutuste, kohtade ja kontekstidega ja lihtsalt kogesin, mis tunne on seal olla, mis meenub, kuidas keha end tunneb. Püüdsin mõista keha reaktsioone, samal ajal ratsionaalselt teadvustades mälu kaheldavust. Muidugi on kehakogemus sealjuures reaalne ja seda ei või unustada. Kõndisin Viljandis ringi ja vaatasin seda linna teise pilguga: mitte kuhu mul vaja minna on, vaid kuidas ma ennast kusagil tunnen ja mis mulle pähe tuleb. Sealjuures ei püüdnud ma kogu aeg meenutada, vaid lihtsalt jalutasin ja ootasin neid mälestusi. Mulle meenus, kuidas kunagi suve alguses Kevade tänaval aias päikese käes istusin ja õnnelik olin. Mulle meenus, kuidas külmadel pimedatel õhtutel Valuoja orust läbikõndimist pelgasin. Tegin sama ka Tartus. Lisaks tantsisin. Tantsimine on minu viis oma elu ja emotsioonidega toime tulla ja muusika on mu elus oluline saatja. Ka muusikast leidsin nii kergeid kui raskeid hetki.
Ma vist veeretasin palli trajektooril sündmus iseeneses – sündmus meie jaoks. Mulle tundus, et ma vahel annan situatsioonidele tähendusi, mida neil ei ole. Kui ma võiksin toimuvat kogeda ilma nende hinnanguteta, mida ma olen harjunud toimuvale andma, siis kuidas see muudaks neid sündmusi või nende tähendust minu jaoks? Mis on see väljamõeldud osa nendes mälestustes? Järgmisel hetkel tundus, et keha siiski vastab kuidagi. Keha reaktsioon ütleb vahel, et ma pole piisav. Mida rohkem ma pingutan, seda valjemini ta ütleb.
Püüdsin ka kogetavat kaardistada (väga mitteteaduslikult) ja eksternaliseerida. Joonistasin oma keha piirjooned ehituspapile ja hakkasin kehas toimuvat kuulama ja kujutama, jooksvalt uurides, jagades, kaheldes. Need erinevad tundmused ja seisundid, mis kehas tekivad, on keerulised sõnastada, aga neid saab kirjeldada küll. Minu jaoks on neil liikumise suund ja värv, seepärast valisin sellise meetodi. Tegelikult on sõnastamiseks ka abivahendid, aga see ei olnud minu jaoks isegi oluline, sest sõna on ka abstraktsioon. Tihti ei toimu midagi. Vahel sain kujutatu järgi aru, mida keha mulle öelda tahab.
Oktoobri lõpupoole tegime neljakesi (koos inimestega, kes selle protsessiga kaasas olid) fotosessiooni, kus pildistasime üksteise tantsimist, mille eesmärk oli ennastunustav rõõm kehast ja elus olemisest. Enamiku kogemus kaameraga oli peaaegu olematu ja enamiku kogemus tantsimisega oli pigem mitte-tehniline. Poseerimata, hoolimata, mingil viisil näida proovimata, ilus või huvitav olemata tantsimise (enamasti) ebaprofessionaalne jäädvustamine andis hea pinnase oma kehaga seonduvate hinnangute esilekerkimiseks ja jagamiseks. Istusime koos ja vaatasime oma imelikke varbaid, topeltlõugasid, paksusid jalgu ja valisime parimad pildid, mida töötlema hakata. Lohutav on oma ebakindlustes kellegagi koos olla.
Seda kõike pole enam olemas. Suur osa oli nagunii välja mõeldud. Vahel sooviks mingeid asju mitte mäletada, teinekord aitab mäletamine mõista. Mõnele vastusele ei leiagi õigeid küsimusi. Mingi arusaamine tekkis küll, aga ma ei oska seda veel verbaalselt väljendada ega tea, mis sellest arusaamisest üldse väljendust väärib või vajab, mida tänasel päeval üldse ütlema peaks. Mulle tundub, et ma mäletan tugevamalt just seda, kuidas millalgi, kuskil või kellegagi end tundnud olen. Jah, aju ja kesknärvisüsteem. Jah, sellest tingitud kehaline kogemus. Jah, unustamine. Jah, huvitavad hüpoteesid. Ei, huvitavad hüpoteesid.
Lingid artiklitele: Nairne, J.S., Thompson, S.R., Pandeirada. J.N.S. 2007. Adaptive Memory. Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory and Cognition. 33(2). Roozendaal, B., McEwen, B.S., Chattarji, S. 2009. Stress, Memory and the Amygdala. Nature Reviews Neuroscience. 10(6). Shaw. J., Porter. S. 2015. Constructing Rich False Memories of Committing Crime. – Psychological Science. 26(3), pp. 291–301. Tulving. E. 2017. KC juhtum. Sirp. Lingid videodele: Intervjuud Kent Cochrane’iga. The Man With The Seven Second Memory. Episodic Memory, Time and Agency: Some Constraints from Neuropsychology. Graham Hancock: A Species with Amnesia. Epigeneetikast. [1] Memory Recall And Retrieval System 2020. human-memory.net, https://human-memory.net/memory-recall-retrieval/. Vaadatud 12.12.20. [2] Roozendaal, B., McEwen, B.S., Chattarji, S. 2009. Stress, Memory and the Amygdala. – Nature Reviews Neuroscience. 10(6), pp. 423–433. DOI: 10.1038/nrn2651. [3] Video: First Documentary. How Does Human Memory Work 2018. https://www.youtube.com/watch?v=WnNCURNfsvY (38:07). Vaadatud 12.12.20. [4] Memory Recall And Retrieval System 2020. human-memory.net, https://human-memory.net/memory-recall-retrieval/. Vaadatud 12.12.20. [5] Nairne, J.S., Thompson, S.R., Pandeirada. J.N.S. 2007. Adaptive Memory. – Journal of Experimental Psychology: Learning, Memory and Cognition. 33(2), pp. 263–273. DOI: 10.1037/0278-7393.33.2.263.
