Kehaline materjaliteadus

Mäletan 2020. aasta augustikuist suvepäeva, mil seisin Väike-Õismäe bussipeatuses ning vaatlesin tavapäraselt enese ümbrust, kõike seda ümbritsevat mateeriat. Olin hiljuti saabunud Somaatikumist, Body-Mind Centering® (BMC) keskusest Pivarootsis, kus läbisin oma esimese somaatilise liikumise kursuse endokriinsüsteemi kohta. Minus kajas endiselt Lääne-Eesti rannikuala lilleaasade unikaalne vibratsioon, maastiku elusus, taevasina ja minu kui rakukogumi värske kohalolu. Taaskohtudes linnakeskkonnaga, leidsin end tugevas uuenenud maailmakogemise viisis, tundsin – “Kõik mu ümber on elus!” Vaatasin enda kõrval bussipeatuses paiknevat halli puu- ja graniidisegust pinki, vaatasin lambiposti, vaatasin kulunud ja krobelist kõnniteed, riideid, mis katsid inimeste ihusid. Ma ei tajunud üksnes vorme või objekte, vaid molekule ja nendevahelisi suhteid, tänu millele moodustuvad ajutised “kindlapiirilised” kogud, ent mis kohe ka disintegratsiooni teed alustavad. Mis puudutab bussipeatuse “elluärkamist”, siis siinkohal kujutlesin-tajusin, kuidas näiteks asfaldi koosluses olevad aatomid kiirelt võnguvad, “tantsivad” nanoskaalal. Ent kuna antud materjali molekulaarsuhted on tugevad, püsib mateeria kompaktselt koos ning on tajutav objektina. Erinevalt näiteks minu kehavedelike voolavusest, kus rakud teineteisest kergusega mööda kihutavad-libisevad. Või siis fastsia niidistikust, mis väsimatult vastavalt minu liikumisele naha all, lihaste-luude-organite vahel, end ümber struktureerib ja on loomult paindlik.

Küsimused, millega oma antropoloogia magistri raames tegelesin, tulenevad suuresti minu (kaasaegse) tantsu kogemusest, mis sai alguse koguni 16 aastat tagasi. Ühest küljest olen küsival seisukohal kehade ületreenimise ja liikumise/liigutuste ületootmise osas, mis on enam tahte kui terve keha poolt moduleeritud.  Filosoof Peter Sloterdijk seob kaasajale omase ülima liikuvuse ja tempo modernismiga, täpsemalt industrialiseerimise ja kapitalismi arenguprotsessidega, mille peamiseks deviisiks on olemine-liikumise-suunal (being-toward-movement) (2006: 37–38). Selle tulemina kipub kaasaegne subjekt ning tantsiv keha soosima motoorset sensoorsele – tegemist tunnetamisele (Batson 2009: 178–179). Motoorsus, minu kogemuses ning võttes arvesse ka närvisüsteemi toimemehhanismi, leiab aset suunaga kesknärvisüsteemist perifeersesse närvisüsteemi ehk siis seljaajust liigub närviimpulss jäsemetesse, mille tulemina sooritatakse liigutus. Piltlikult ja lihtsustades ütleme kesknärvisüsteemi pidi kehale järjepanu: “Liigu! Liigu! Liigu!” Probleemseks osutub antud mehhanismi ülekasutamine: keha on juba väsinud ning vajab puhkust, teistlaadset olemist-liikumist, ent närvisüsteemi tipp – aju/meel/mõte –, mis kannab kultuuriruumi ideelisust, vasardab ikka edasi: “Liigu! Liigu! Liigu!”

Lisaks saab säärast valemit järgides tihtipeale nii kehast kui ka liigutusest objekt, mida valmistada-suunata-käskida. Tantsu-uurijad Sylvie Fortin jt (2009: 47) ning Jill Green (1999: 81–82) on täheldanud tantsu diskursuses levivat ideaalse keha müüti (ideal body myth), mis hõlmab endast teatud tüüp väljanägemist ja liikumisvõimekust. Objekt-keha/liigutus mõtte- ja tegumood toimib tänu keha/meele lahususe säilitamisele, kus keha on tahtele alluv, treenitav ja kujundatav. Säärasele lähenemisele on omane keha kui objektiivse ja mehaanilise üksuse käsitlus. Pakun, et seda võib vaadata paralleelis sotsioloog ja filosoof Zygmunt Baumani analüüsiga modernismist, mille tulemine on kaasaegsele subjektile omane ülim “enesekindlus”, veendumus, et meie ise oleme need, kes panevad asjad toimima-tööle (2000: 132). Selles vaates on inimene peamine agent, kes on suuteline kontrollima kõike, ka iseendas (ja maailmas) toimuvaid protsesse. Teisisõnu võib seda nimetada ka ülevalt alla regulatsiooniks, kus suurem osa teovõimekusest – agentsusest – lasub “peas”. Selles käsitluses pole keha holistiliselt või iseeneslikult teovõimeline, vaid funktsioneerib enese kontrollimise-suunamise vahendusel. Lisaks joondatakse ülevalt alla regulatsiooni puhul oma teod alateadlikult või teadlikult diskursuse standarditega (Vohs ja Baumaister 2004: 2). Pakun, et ka inglise keeles öeldavat “I make dances” võib vaadelda kui antud meelelaadi etendavat.

Ent miks me ikkagi endist nii kaheti mõtleme? Et kuskil on meel, mis juhendab mateeriat – meel on üle mateeria (“Mind over matter”)? Ka antropoloogia mõtteloos hoiti kuni 20. sajandi keskpaigani keha ja meel ning loodus ja kultuur lahus. Margaret Lock ja Judith Farquah on analüüsinud, et sotsiaalteadlastele oli kombeks eristada  looduslikku keha (natural body) ja sotsiaalset keha (social body). Looduslikku keha mõisteti kui “ühiskonna passiivseid aatomeid või ehitusblokke”, “looduse kapsleid” (2007: 1). Antropoloog Mary Douglasi sõnul nähti keha iseseisvalt “inertse” ja “tühjana” (Wolputte 2004: 253). Saamaks sotsiaalseks kehaks, tuli see ühiskondliku struktureeringu poolt “täita” (Ibid.). Usuti, et “täitmisprotsess” leiab samuti aset meeles ning suunaga kehasse. Seega käsitleti kultuuri, nagu on nimetanud antropoloog Michael Jackson, kui “superorgaanilist” kommete, tavade ja ideede maailma, mis seisis eraldi keha ja maailma mateeriast (1983: 328). Keha ise oli nagu puhas leht, liikumisvõimetu ning liikumapanevaks jõuks oli sotsiaalne ja kultuuriline sfäär. Antropoloog Brenda Farnell (2012: 24) seob säärase mõttevoo valgustusajastuga ning Newtoni I füüsikasadusega, mis näeb ette, et “keha” liigub ühtlaselt sirgjooneliselt või seisab paigal, kui talle mõjuv jõud – täpsemalt resultantjõud – on null.”(Vikipeedia 2021) Farnelli analüüsis on Newtoni seadust vääralt tõlgendatud, omistades keha liikumisvõimekuse üksnes välistele jõududele, kes seda liikuma panevad või liikumast takistavad. Kuna keha on newtonlik objekt (looduslik keha), mis pole võimeline iseeneslikult liikuma, on tarvis liikumapaneva jõuna “vaba tahet”, “hinge” või “meelt”, mis on omakorda kultuuri poolt täidetud-juhitud.

Kehamaterjali äratus

Kui newtonlik objekt ise ei liigu, vaid vajab meele lüket, siis BMC lähenemises on iga rakk agentne. BMC-s räägitakse tihtipeale kahepoolsest teadvusest ja teadvustamisest: on olemas närvisüsteemi teadvus (nervous system consciousness) ja rakupõhine teadvus (cellular consciousness). Rakupõhist teadvust peetakse esmaseks ning võib öelda, et see kätkeb endas ka närvisüsteemi, sest närvisüsteem koosneb rakkudest. Niisamuti on ka uus-materjalistid Rick Dolphijn ja Iris van der Tuin kirjutanud, et meel on alati materiaalne või siis “meel on keha idee” (“The mind is an idea of the body”) (2012: 48). Närvisüsteemi teadvus on minu kogemuses ja analüüsis Lääne kultuuriruumis enim harjutatum ja levinuimaks kujunenud tähelepanu haridus (education of attention; James Gibsoni tuletatud kontseptsioon; 1979: 254). Materiaalselt vaadates võib öelda, et närvisüsteemi rakke nähakse kui enim agentsetena. Küll aga “ütleb” BMC õpetus, et teadvustamise ja väljenduse potentsiaal on terves kehas. Teovõimekus omistatakse seega organismi kõikidele väikestele osistele.

Teravdatud tähelepanu osutamisel on võimalik arendada tajuvõimet ka teistes kehasüsteemides, mis esialgu teadvuse piimja loori all asuvad. Mis siis, kui saaksid tunda oma luuüdi? Kõhunääret? Või seljaaju vedelikku? Ning nende mõju otseselt enda elus ja liikumises tunda? Võib kõlada utoopiliselt, ent BMC praktikas on see igapäevane tegelikkus. Liikumisteoreetik ja somaatika kui uurimusväljale koondnimetuse andja Thomas Hanna on kirjutanud: “…somaatiline õppimine algab tähelepanu suunamisel tundmatule.” (1991: 33). Niisamuti väidab ta, et teadvus (consciousness, awareness) on õpitud ja arendatav sensoorne-motoorne funktsioon (Ibid.) Siin asetseb positiivne väljakutse arendada enda tajuampluaad tundmatutesse kehailma piirkondadesse, mis praktikas tähendab teiste rakupõhiste teadvuste arendamist. Meelde tuleb ütlemine, mida olen kuulnud oma emalt, ent mis ka siinkohal sobilik: “Kõik, millele tähelepanu pöörad, kasvab.”

Kuidas kehamaterjali äratada? BMC-s räägitakse ka meelte võimest diskrimineerida ehk siis valikuliselt enda kehas toimuvale ja ümbritsevale tähelepanu pöörata või seda tähelepanuta jätta. Näiteks praegu, laua taga istudes ning antud sõnu trükkides on suurem osa minu füüsilisest kehast tähelepanuta. Selleks, et mu “kehasõnumid” oleks teadvuse esiplaanil, pean lõpetama antud diskrimineerimise ja avardama-laiendama oma tähelepanu holistilisele minale. Sel juhul saab hõlpsamini toimuda tajuinfo teadvustatud “saatmine” rakupõhisest teadvusest (cellular consciousness) kesknärvisüsteemi: sensoornsed signaalid liiguvad keha perifeeriast ja organitest n-ö “keskmesse”, toites-toetades seeläbi uut liikumisvastust. Nii saab liikumise vundamendiks kehast/maailmast pärinev sensoorne info, mis peegeldab inimeses ja olukorras reaalajas toimuvat, hetkesuutlikkust ja hetkehuvi. Sel viisil ei pea ma liigselt kasutama tahet või sundust liikumise juhtimisel. Kui võtan hetkeks tähelepanu alla kogu oma olemise, siis avardub-väljendub palju erinevaid tundeid. Tundeinfot on palju, ent keeruline on täpselt teadvustada-kaardistada, kustkohast kõik tundmused pärinevad. Veelgi keerulisem on tunnetada kehamateeriat, mis asub autonoomnse närvisüsteemi mõjusfääris ehk mille funktsiooni üle puudub mul ulatuslik kontroll. Ei saa ju käskida seedeprotsessi.

BMC lähenemises on tajuampluaa laiendamiseks välja kujunenud mõned tööriistad:

1. Puudutus – pakkudes endale või paarilisele rakupõhist puudutust (cellular touch), aitad tuua tähelepanu teatud punktile/protsessile ning ühtlasi toetada lokaalse tundmuse teket; puudutus on abiks anatoomiliste struktuuride positsioneerimisel ja tajumisel enese või paarilise keharuumis;
2. Hääl – hääl suunatakse enda või paarilise keha kindlasse koetüüpi, milles soovitakse kohalolu-teadvust luua;
3. Visuaal – tundides näidatakse kõnealusele kehaosale või koetüübile vastavaid anatoomilisi joonistusi, mudeleid ja elektronmikroskoopilisi fotosid, mis loovad integreeritud kujutelma keha siseilmast; vaadeldakse ka enese ja paarilise keha;
4. Liikumine – kehasüsteemi tajumine liikumises, mille abil suureneb sensoorne tagasiside tähelepanu all olevast piirkonnast/koetüübist;
5. Narreerimine – tavaliselt toetab teadvustamise protsessi õpetaja kõne, mis kätkeb infot anatoomiast, bioloogiast, füsioloogiast, neuroteadusest, psühholoogiast jpt valdkondadest; oma kogemust peegeldatakse vestluses paarilisega või grupis.

Enne endokriinsüsteemi kursusele minemist valdas mind eelkõige kahtlus. Teadsin ülevaatlikust Google´i otsingust, et paljud kehanäärmed (v.a kõhunääre või harknääre) on võrdlemisi väikesed – hernetera kuni mandli suurused – rakukogumid, mis paiknevad keha keskteljel ning osalevad hormoonide tootmises ja reguleerimises. Puudutada ja tajuda luid või lihaseid ju veel saaks, aga tunnetada mingit väikest nääret kuskil oma aju keskel tundus pigem võimatu. Antud kursuse peamine viis puudutada aga ei toimunudki käte vahendusel, vaid häälega. Esimesed päevad veetsime pikali või istuli ning häälisime järgemööda kõikidesse näärmetesse, alates perineaalsest kehast aanuse ja tupe vahel kuni hüpofüüsini aju keskmes. Mu kujutlusse tekkis pilt kehast kui värvilisest ksülofonist, mida mööda võisin oma häälega heliredeleid mängida. Keha alaosas paiknevad näärmed palusid madalamaid toone ning peanäärmed vastupidiselt kõrgeid toone. Tõdesin, et iseenese kehanäärmetele laulmine on üks kõige ilusamaid ja tervendavamaid kogemusi, mille osaliseks olin kunagi saanud. Tundsin, kuidas häälides tugevnes ja eristus erinevate näärmete toon, neist said mu keharuumis selgelt kiirgavad keskused, millel olid oma ekspressiivsed kvaliteedid. Mu neerud olid ulakad kanad, kõhunääre oli aeglane ja tume hoovus, hüpofüüs täis valgust ja soovi kõrgusesse liikuda.

Mäletan erksalt ühte “tantsu”, millele andsin nimeks “Thyroid Kisses” (“Kilpnäärme Suudlused”). Istusime ringis ning rääkisime kilpnäärme asukohast, ehitusest ja funktsioonist. BMC keskseks ideeks on kognitiivse teadmise ühildamine kogemusega. Näiteks objektiivne teave kilpnäärme ehitusest ja tegevusest tuuakse ühte kilpnäärme otsese tajumisega enese kehas. Niisiis paluti meil leida endale paariline ning tuua kontakti, muidugi läbi naha, oma kilpnäärmed ning siis neist ja neisse häälida. Kaelupidi paarilisega koos, kilpnäärmed “suudlemas”, laulsime teineteisele: lihased lõdvestusid, kael pehmenes, justkui soe vedelik voolas kilpnäärme piirkonnas. Nagu soe kass magaks kaelal.

Mõtleme korraks inimesest kui jäämäest: nähtav tipp on see, mis on kogemuslikult teadvustatud; tipu all olev jäälahmakas see, mis teadvustatud veel ei ole, ent milleta tippu ei eksisteeriks ning mis omab ka tipus toimuvale mõju. Niisiis, olles käinud endokriinsüsteemi kursusel, vähenes see jäämäe osa, mis oli muidu vee all, mille täpsest loomusest polnud ma enne kursust kogemuslikult teadlik. Lisaks tavaliselt domineerivale närvisüsteemi teadvusele tuli esile uus rakupõhine teadvus, tugevnes endokriinsüsteemi rakkude agentsus. Tähelepanu suunamise, puudutuse ja hääle abil avanes minus uus teadvustusvõime: olin enam võimeline jälgima näärmetest pärinevaid tundmusi, impulsse ja soove. Võiks öelda, et mu kehas tärkas ja tuli esile uus materiaalne meel. Pärast ligi kahte aastat somaatilise liikumise praktiseerimist tunnen, et erinevate teadvuste osakaal minus järjest kasvab ning kehast on saanud tihe padrik, kus iga linnuke – või õigemini rakuke – end väljendada soovib. Tekkinud on teadvuste mitmekesisus ja tants toimub erinevate tärganud teadvuste vahel: kopsud tahavad paisuda, soolestik õõtsuda ja jalad trampida. Kutsun seda agentsuse jagamiseks.

Meelestatud mateeria

Ingold kirjutab tajulisuse ja teadvuse osas, et me ei peaks enam rääkima üksnes kehapõhisest mõtlemisest (embodied cognition), mis on teaduskirjanduses levinud, vaid ka meelestatud mateeriast (enminded matter) (2000: 170). On erinev iva, kas mõtlen oma ihu vahendusel või lasen oma ihul mõelda; kas tantsin ihu vahendusel või lasen ihul tantsida. Meelestatud mateeria viitab sellele, et mateerias endas paikneb ekspressiivsuse alge, nii energia kui ka kvaliteedi osas. Erinevalt valgustusaja tendentsidest on säärane mateeria elus ja kultuuri loov. Pakun, et nii saab aset leida teovõimekuse ümberasetus, kus meelt ei kasutata mateeria suunamiseks ja ületamiseks  (“Mind over matter”), vaid meel ise paigutub mateeriasse (“Mind in matter”). Viimane võib pakkuda meile vahelduseks ka kolmanda variandi inimeseksolemise kogemuses, kus erinevad meelestatud mateeriad asetuvad närvisüsteemi meele “kohale” – mateeria on üle meele (“Matter over mind”).

Üks mõjusamaid näiteid minu jaoks meelelisest mateeriast, mille me kõik ka kogemuslikult oleme läbi teinud, on embrüoloogiline areng. Esimesed kaheksa nädalat oma elust oleme piltlikult suur rakumeri, mis paljuneb, diferentseerub ning ümber organiseerub. Vaadates antud protsessi videost (allpool) – küll salamandri arengu näol –, on näha, kuidas mateeria vibreerib, ringi sibab ning liikumises erivorme loob. Anatomist ja embrüoloog Jaap van der Wal on rõhutanud, et nende esimeste elukuude ime peitub just selles, et ka närvisüsteem alles areneb sel ajal ning ei osale arengu dikteerimisel. See tähendab, et arenguprotsess toimub eelkõige tänu rakupõhisele intelligentsile ja teovõimekusele  (van der Wal 2005: 1). Täpsemalt tänu rakkudevahelisele “vestlusele” ehk molekulaarsele signaliseerimisele (Basson 2012). Toimub rakukogukondlik radikaalne demokraatia ilma esindusvõimuta.

See ei tähenda aga järgmisesse ideeauku, nimega “raku nukleus otsustab”, astumist ja kinni jäämist. Arsti ja autori Gabor Maté sõnutsi ollakse ka teadusmaastikul pahatihti geneetilise fundamentalismi lõksus, mille raamistikus arvatakse, et geenid juhivad inimese arengut (2003: 227–229). Geen aga ilma kontekstita ei tea, mida väljendada ja mida mitte. Geeni aktiveerimiseks on tarvis keskkonnast tulevat infot. Niisamuti ka raku puhul, rõhutab Maté. Otsustav roll raku maailmas ei kuulu mitte raku nukleusele, vaid rakumembraanile, mis vastavalt rakkudevahelisest keskkonnast tulevale infole “otsustab”, mis pääseb rakku, rakust välja ning kuidas rakutasemel reageerida. Tsentraliseeritud mõtlemine-tegutsemine asendub hoopiski suhtelisusega. Seda nii keharuumisiseselt – üks mateeria meelestatus mõjutab teiste meelestatust – kui ka keha-maailm kontiinumil. Näiteks stressihormoon alandab mälu ja immuunsüsteemi töövõimet ning teistsuguse keskkonna olemasolul oleksime me kujunenud teistsugusesteks loomadeks. Fantaseerime hetkeks, missugune oleks inimkeha, kui maa gravitatsioonijõud oleks väiksem. Loo ivaks on taaskord – üksi miski kuskil tervet organismi olemist-tegemist ei otsusta.

Video salamandri arengust ainuraksest kuni ”sünnini”. Salamandri, inimeste ja suure osa loomade embrüoloogiline areng on väga sarnane. Kutsun tähele panema just rakupõhist (nii rakumassi kui ka ühe raku) organiseerumist.

Kui mõelda rakkudele ja seeläbi holistilisele kehale omasele teovõimekusele, mida näitlikustab tõsiasi, et rakud/keha “töötavad” järjepanu ilma “minu” otsese käsuta, siis pakun, et avaneb ka teine vaade tantsule. Alternatiivina “I make dances” lähenemisele pakun “I am dance” võimalikkuse. Mina kui asetleidvate protsesside kogum antud keskkonnas olen tantsu alge. Sel juhul ei pea tantsu või keha “valmistama” nagu kindlapiirilist kultuurset eset, vaid tants on juba käiv ja loov, sest ta elab. Stiilis – veri liigub, liigun ühes temaga. Niisamuti kutsuvad ka Ingold ja van der Wal pöörama tähelepanu just organismi protsessuaalsusele, juhtides tähelepanu sellele, et liikumine ja keha pole siledapinnaline valmis objekt (Ingold 2010: 2–3), vaid pidevas muutumises olev sündmus (van der Wal 2005: 4). Ingold kutsub minema pealispinna alla, sest seal on võimalik luua kontakti mateeria kui algupäraselt loova hoovusega (generative flux) (2011: 23–26). Liikudes mööda materjali kiudu-kude, kerkib esile sellele materjalile omane ja võimalik liikumine. Tantsu pole vaja välja mõelda, ta on juba meie kehadesse ajaloos vormitud ning meie võimalus on oma mateeria meelestatust välja elada.. tantsida. Vastavalt sellele, mida meie mateeria võimaldab ehk siis võiks võimalusel kuulata kõikide rakkude kirglikku ja vähem kirglikku sosinat.

Viimase lõpetava mõttena sooviksingi rõhutada just meelestatud mateeria personaalsust. Mari Mägi, minu esimesi BMC õpetajaid Somaatikumist, vastas mu küsimusele, mis on BMC peamisi põhimõtteid, järgnevalt: “Töö on tehtud tellija materjalist. Sa saad kätte täpselt nii palju, milleks valmis oled, mitte vähem ja mitte rohkem.” Möödunud kahe aasta jooksul paeluski mind enim küsimus, missugune on siis ikkagi see tants, mis minus praegu pakitseb. Proovisin järjepanu unustada, mida arvan olevat keha ekspressioon, et siis avada uks kõiksugustele väljendustele, proovides olla võimalikult kaasav. Olles lepeckilikult tantsu poolt ära väsitatud (viitan siin André Lepecki kaasaegset tantsu analüüsivale teosele “Exhausting Dance”), huvitas mind kogu keha tantsu kaasamine. Mis siis kui ma ei pea enese osiseid stuudioukse taha jätma? Mis siis kui tants on inimmateeriat lõpuni aktsepteeriv ja väljendav? Astusin stuudiosse ja endasse, võtsin omaks oma väsimuse ja jõuetuse, aegluse, väiksuse ja vaikuse, vajaduse anda ruumi paranemiseks, igavuse, tahte puudumise, tavalisuse ja hägususe. Kõik selle igapäevase, mida tihti proovime maha salata ning mis justkui suurde kunsti ei mahu. Ent mis on ka võrdväärsed osad inimeseksolemises ning vajavad väljendusruumi.

Kirjandus:

Bauman, Zygmunt 2000. Liquid Modernity. Polity Press in association with Blackwell Publishing Ltd.

Baumeister, Roy F., Vohs, Kathleen D. 2004. Understanding Self-Regulation: An Introduction. – Handbook of Self-Regulation: Research, Theory, and Applications. Ed. Baumeister, Roy F., Vohs, Kathleen D. The Guilford Press, pp. 1–12.

Basson, Albert M. 2012. Signaling in Cell Differentiation and Morphogenesis. – Cold Spring Harb Perspect Biol. 2012 Jun; 4(6): a008151; https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3367549/. Külastus 03.01.2022.

Batson, Glenna 2009. The somatic practice of intentional rest in dance education – preliminary steps towards a method of study. – Journal of Dance and Somatic Practices, Vol. l No 2, pp. 177–197.

Dolphijn, Rick and van der Tuin, Iris 2012. Interview with Karen Barad, Introduction: A “New Tradition” in Thought. – New Materialism: Interviews & Cartographies. Ed. Rick Dolphijn and Iris van der Tuin. Open Humanities Press.

Exhale Bowen Therapy 2016. Fascia! The fascinating human we that Bowen therapists connect with. http://www.bowenbristol.com/fascia.html. Külastus 10.05.2022.

Farnell, Brenda 2012. The body in social theory, A new ontology of personhood. – Dynamic Embodiment for Social Theory ”I move therefore I am”. Routledge, pp. 8–33.

Fortin, Sylvie, Vieira, Adriane, Tremblay, Martyne 2009. The experience of discourses in dance and somatics. –Journal of Dance and Somatic Practices, Vol. 1, No 1, pp. 47–64.

Gibson, James J. 1966. The senses Considered as Perceptual Systems. London: George Allen & Unwin LTD.

Green, Jill 1999. Somatic Authority and the Myth of Ideal Body in Dance Education. – Dance Research Journal 31/2, pp. 80–100.

Hanna, Thomas 1986/1991. What is somatics? – Journal of Behavioral Optometry, Vol. 2, pp. 31–35.

Ingold, Timothy 2010. Bringing Things to Life: Creative Entanglements in a World of Materials. – Realities Working Paper #15, part of the ESRC National Centre for Research Methods, pp. 2–14.

Ingold, Timothy 2014. The creativity of undergoing. – Pragmatics & Cognition 22:1, pp. 124–139.

Jackson, Michael 1983. Knowledge of the Body. – Man, New Series, Vol. 19, No 2, pp. 327–345.

Lock, Margaret and Farquhar, Judith 2007. Introduction. – Beyond the Body Proper: Reading the Anthropology of Life. Ed. Margaret Lock and Judith Farquhar. Durham and London: Duke University Press, pp. 1–18.

Maté, Gabor 2003. When the Body Says No: The Cost of Hidden Stress. Vermilion, Penguin Random House UK.

Provost, Gabrielle 2018. What is fascia? https://www.lautrevoie-mfr.com/what-is-fascia/. Külastus 10.05.2022.

Sloterdijk, Peter 1989/2006. Mobilization of the Planet from the Spirit of Self-Intensification. – The Drama Review 50:4 (T192,) Winter 2006, pp. 36–43.

Van der Wal, Jaap; Van der Bie, Guus 2005. Highlights of a phenomenological Embryology. – Principles of a prenatal Psychologie. https://www.embryo.nl/421-Highlights-of-a-phenomenological-Embryology-2005-EN. Külastus  03.01.2022.

Van der Wal, Jaap 2013. The Embryo in Us: A Phenomenological Search for Soul and Consciousness in the Prenatal Body. – Journal of Prenatal & Perinatal Psychology & Health; Forestville Vol. 27, Iss. 3, pp. 151–161.

Van Wolputte, Steven 2004. Hang on to Your Self: Of Bodies, Embodiment, and Selves. – Annual Review of Anthropology, Vol. 33, pp. 251–269.

Vikipeedia 2021. Newtoni seadused. https://et.wikipedia.org/wiki/Newtoni_seadused. Külastus 10.05.2022.