Kell teatab õhtut ning ma sean sammud ühe etendusasutuse poole. Kavas on umbes tunniajane nüüdistantsulavastus, mida mängitakse saalis, kuhu keskmiselt mahub istuma 50–100 inimest või siis viimase aasta lõikes poole vähem.
Tõmban kopsud veel värsket õhku täis, et end ette valmistada potentsiaalseteks tutvumisteks ja kohtumisteks. Avan ukse, naeratan, teretan ja tunnen kohmetust, sest arvestatav osa kaaspublikust on kultuuri valdkonnas tegutsevad persoonid, kellega suhestuda veel ei oska. Isekeskis mõtisklen, kui paljusid neist nägin ma eelmine nädal mõnes teises saalis. Mõnikord saab selle arvu üles lugeda kahe käe sõrmedel, teine kord jääb mulje, et publik on kollektiivselt otsustanud sama koosseisuga saalist saali liikuda.
Kuidas siis ikkagi on: kes, millal, kui palju ja kuidas nüüdistantsu vaatab? Iseäranis on mulle meelde jäänud üks paari aasta tagune Leenu Nigu tsitaat, kus ta kirjeldab kokkuvõtvalt valdkonna kitsaskohta:
“Projektipõhiselt toimiva etenduskunsti ja nüüdistantsu karjuvaks kitsaskohaks on etenduskordade vähesus, mis tuleneb otseselt rahastusmudelist. Selle tõttu puudub juba eos võimalus publikut kasvatada (seda sõna mõlemas tähenduses). Eeldused kumu levikuks niiöelda suust suhu on olematud. Õnnestunud lavastust pole mõtet sõbrale soovitada, sest etendusi enam ei anta. Ja seega jäävadki etenduskunst ja tantsuteater mingiks veidrike siseringi asjaks, igavesti off-off ääremaadele.”[1]
Ühel augusti esmaspäeva hommikul istusime Sõltumatu Tantsu Lava (edaspidi STL) asutaja Triinu Aroniga maha ning vahetasime publiku teemal mõtteid. Üheks põhjuseks oli STLi esmakordselt läbi viidud publiku-uuring. Küsitlusele vastas 275 inimest ning selle põhjal on teatud määral võimalik Eesti nüüdistantsu publikut analüüsida. STLi valgesse mängusaali mahub keskmiselt 70 inimest, mõne lavastuse eripära puhul või tulenevalt riiklikest piirangutest võib see arv kahaneda umbes neljakümneni. Kultuurkapitali toetusega välja toodud lavastuste puhul on kohustuseks mängida vähemalt viis etendust, mis tihti sellega piirdubki. Seega võib ühte lavastust jõuda vaatama paremal juhul 350 inimest, kesisemal juhul 200 inimest (seda juhul, kui ei mängita lisaetendusi). Kes aga nende paarisaja inimese hulka mahuvad?
Peamised jõujooned, mis publiku-uuringust välja joonistusid: 84% publikust on vanuses 19–45, üle poole vastanutest elab Tallinnas kesklinnas ja Põhja-Tallinna linnaosas, ühe kolmandiku moodustab püsipublik (st inimesed, kes külastavad STLi rohkem kui kaks korda aastas) ning pool publikust on kultuurivaldkonnas tegutsevad persoonid.
Püsipublik saab tekkida seoses kohaga, nii ka STLis. Kuigi iga kunstnikuga jõuab saali ka tema publik, siis koht on see, mis kutsub tagasi. Nõnda on STLi publik kasvanud eelkõige viimase seitsme aasta jooksul, mil ollakse tegutsenud Telliskivis oma ruumides. Lisaks koreograaf-lavastajale toovad saali publiku tihtipeale ka etendajad ning tantsijad ja lavastuse teemakäsitlus. On oluline jõuda õige publikuni. Analüüsides lavastuse teemakäsitlust ja tegijaid, peaks selguma, keda see võiks ja peaks kõnetama, ning seekaudu just sellele sihtgrupile lähenema. Publiku olulisust ei tasuks alahinnata, sest kuigi publikumaht on aegunud mõõdupuu, mille järgi lavastuste kvaliteeti hinnata, siis publiku kvaliteet kasvatab valdkonna iseseisvust ja elujõudu.
Etendused ja pealinn
Kultuurkapitali nõutud viis etendust näitavad ära, kus ja kas avanevad ühe lavastuse etendamise võimalused. Võimalik, et lavastus on menukas ning seda on võimalik mängida mitmel pool üle Eesti. Teistpidi võib huvitav teemakäsitlus tuua viiendaks etenduseks saali hoopis teistsuguse publiku, kui seda alguses eeldati. Eelkõige on selle põhjuseks üheks lavastuseks kokkutulev meeskond. Projektipõhisus dikteerib koosluste pideva muutumise, kokku tullakse üheks projektiks, mille kõrvalt osaletakse ka teistes. Kuna kooslused on enamasti uued, siis on keeruline prognoosida, kuidas lavastus vastu võetakse ning kes saali jõuavad. Viis etenduskorda ei anna ei lavastusele ega meeskonnale võimalust laval küpseda ja seekaudu edasi areneda. Problemaatiline on ka lavastuste valdav etendumine pealinnas. Viie etendusega on aga keeruline pealinnast kaugemale jõuda. Kuigi lavastusi üritatakse näidata ka mujal, jääb see ring siiski enamasti Tartu-Viljandi piiridesse, kus tegutseb oma väiksem skeene. Mõne ürituse või kunstniku puhul võib etendamiskoht laieneda Rakverre, Pärnusse ja Haapsallu, kuid seal on märksa keerulisem publikut saali saada. Kaugelt on keeruline teise koha publikut kasvatada. Selleks oleks vaja regionaalseid rakukesi, kes järjepidevalt valdkonnas tegutseks ja kasvataks endale publikut, kes omakorda külastaks ka pealinnast tulevaid külalisetendusi.
Teadlik vaataja
Publiku-uuringust nähtus, et STLi ostetakse pileteid eelkõige ühe kaupa. Kollektiivset sõprus- või kolleegkonna külastust kaasaegses tantsuteatris kohtab harva, kui välja jätta klassikülastused lasteetendustele. Seega on vähem ka juhuslikku sattumist vormis, et naabrimehe-naisel-oli-töö-juures-pileteid-üle-ja-ma-tulin-ka-kaasa. Üksi tulemine annab aimu teadlikkusest: saali tullakse, mitte ei satuta. Enamasti on publik juba tutvunud lavastuse sisukirjelduse ja/või lavastaja varasema tööga ning valik vaatama tulla on langetatud ise.
Teadlik vaataja on nüüdistantsu suurim väärtus, eeltööd teinud publik on valmis kaasa mõtlema, see ärgitab ka kunstnikke rõhuma kvaliteedile ja kunstilisele väärtusele. Ei ole lihtne tagada, et teadlik vaataja sooviks uuesti ja uuesti samasse saali tagasi tulla, kui laval nähtav võib mõjuda toorena. Vähem läbitöötatud lavastusi põhjustab professionaalsel väljal see, et tantsijatel puuduvad statsionaarsed töökohad, kus oleks võimalus kunstnikul oma liikumiskeelt pikalt edasi arendada ja seda hiljem laval avada. Näib, et publik on võimeline oma ootushorisondiga vastu võtma ka keerulisemat sisu, kuid tantsukunstnikel pole üleliia palju võimalust selle nimel töötada. Kuigi valdkond peab tegutsema ka publiku arvu kasvamise nimel, siis maht ei tohiks kasvada teadlikkuse arvelt.
Publiku kasvatamine
Leenu Nigu tsitaadis välja toodud publiku kasvatamise mõte on oluline kaasaegse kunsti skeenel laiemalt. Küsimus, kuidas endale publikut kasvatada, võiks läbi käia iga institutsiooni mõtteist. Kuna tants on eelkõige füüsiline kogemus, võib seda esialgu keeruline olla vaadata ja mõtestada. Seega ei pruugi lavastused üldse olla efektiivseim viis, kuidas publikut saali kutsuda.
STL on selle nimel välja töötanud rea nn sild-üritusi (Greenfield, Tantsumaraton, liikumise töötoad jne), mille eesmärk on leida potentsiaalset publikut osalemisvõimaluse pakkumise kaudu. Näiteks liikumise töötubasid viivad enamasti läbi koreograafid, kelle tööd ka STLis etenduvad. Osalejatel on võimalus kunstniku käekirja tundma õppida ning mõista, kuidas ta mõtleb, kogetu võib hiljem kujuneda võtmeks, millega etendus lahti muukida. Sild-lavastustena võiks näha ZUGA ühendatud tantsijate tegemisi, mis on otseselt suunatud lastele ning kasvatavad seekaudu skeenele noort publikut. ZUGA etendused toimuvad tihti tööpäeva sees, et nõnda võimaldada klasside või rühmade külastusi. Nendeks puhkudeks on STL ette valmistanud ka töölehed, mis lihtsustavad nähtava mõtestamist nii lastele kui õpetajatele. Kuigi sild-ürituste korraldamine ei ole lihtne, siis skeene elujõu jaoks on need hädavajalikud.
Publik, kes on kaasas
Nagu varem mainitud, on tants eelkõige füüsiline kogemus, mistõttu mõjub ka tantsu vaatamine eelkõige meie tajuorganitele ning hiljem võib olla raskusi nähtu sõnastamisega. See seab omakorda ootused publikule, kellelt ei oodata passiivsust. Nüüdistants ootab ja loodab, et publik teeb valdava osa mõtestamisest ja vastuvõtmisest ise ära. Kogemust ei tooda kandikul ette, vaid oodatakse, et publik on valmis ise puhvetlaua juurde minema ja vaatama, mida pakutakse. Kas see võib olla üheks põhjuseks, miks tantsulavastuses näib ka publiku kaasamine olevat loomulikum kui sõnateatris? Kaasaegne kunst liigub laiemalt publiku kaasatuse poole ning näib, et nüüdistantsus on publik selleks juba peaaegu valmis. Viimastel aastatel on selles vallas toimunud ka kvalitatiivne hüpe, publikut ei tirita enam lavale selleks, et tema üle naerda või jätta ta ripakile, vaid tema eest hoolitsetakse ning loodetakse kaasamise kaudu pakkuda terviklikumat elamust.
Tantsuteatrisse ei tulda teatrisse kui majja, vaid tullakse ühele kindlale etendusele, mille sisuga ollakse varem ilmselt tutvunud. Ei tulda ennast näitama, vaid tullakse vaatama seda, mille vastu on juba eelnev huvi. Ja kuigi esimesel sammul võib tekkida kimbatus, sest tundub, et ülejäänud publik kõik teavad ja tunnevad teineteist, siis tegelikult on saalis pakutav seda väärt.
[1] Teatriankeet hooajast 2018/19. 2019. – Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 47.
