Flamenko(tants) on üks mitmetest rahvaste tantsudest, mis on Eestis nüüd juba mitukümmend head aastat kanda kinnitanud ja paistab, et tänu kohalike tegijate aktiivsusele jätkub flamenkotegevus siin edaspidigi. Just tänu oma suhteliselt suurele harrastajaskonnale ja esindatusele pea igal suuremal kohalikul konkursil, oleks hea rääkida, mis üldse on flamenko ning millised on tema ajalugu ja taust. Oma olemuselt on flamenko üks omanäolisemaid kunstiliike ja temaga seonduv väärib kindlasti väljatoomist. Flamenkoga on aga juhtunud nii nagu mitmete populaarseks osutunud ja kodumaalt välja rännanud tantsustiilidega, et liigub ringi palju legende, uurimustele tuginev ajalugu on neist aga mõneti erinev.
Tänapäevasest flamenkoajaloo käsitlusest
Flamenkost kuuleb Eestis tihti räägitavat kui Hispaania (Andaluusia) mustlastantsust või -kultuurist, mis ei ole otseselt vale, aga pole ka päris õige. Sellist infot leiab nii stuudiote kodulehtedelt, erinevatest intervjuudest kui ka (iseendale tuhka pähe raputades) vähestest Eestis välja antud teaduslikest töödest flamenko kohta. Miks ei peaks aga flamenkost rääkides kasutama sõna mustlastants/-kultuur? Sest et etnilised mustlased on olnud vaid üks osa flamenkokultuuri arengusse panustajatest ning nii rääkides kaotame justkui ära kõigi teiste panuse selle ainulaadse kunstivormi kujunemisse.
Tänapäevaste flamenkoloogide teoste/väljaannete (G. Steingrassi ,,Flamenkolaulu sotsioloogia’’(2005), Faustino Nuñesi laialdaselt kasutatud veebilehe Flamencopolis ja Gabriel Vaudagna Arango 2020. aasta videoloengute) põhjal saab flamenkot lühidalt iseloomustada nii: (Lõuna-Hispaanias) Andaluusias 19. sajandil sündinud täiesti eriline lavakunsti vorm. Rõhuksin just “Andaluusiale” ja “lavakunstile”. See kunstivorm hakkas vaikselt kujunema 19. sajandi algul, mil ühiskond oli tööstusrevolutsiooni tõttu muutumas, tekkisid uued sotsiaalsed klassid ja kihistused ning see, mis oli seotud vana aristokraatliku kõrgklassiga, sattus põlu alla.
Seetõttu kaotas oma positsiooni seni populaarne olnud escuela bolera (tõlkes bolero kool/õpetus). Escuela bolera on nagu hispaania klassikaline tants. Oma esteetikalt meenutab see paljuski 19. sajandi balletti, ainult et tantsijad kasutavad kastanjette ning varvaskingade asemel balletisusse. Ka escuela bolera sammustik on tugevalt inspireeritud hispaania folkloorist. Vast olulisim on siinkohal välja tuua aga tema seotus just prantsuse balleti ja selle akadeemilisusega, samuti prantsusmeelse kõrgklassiga.
Koos ühiskonnakorralduse muutusega 19. sajandi algul tekkis aga võõrandumine kõrgklassist ja vajadus leida kirjule Andaluusiale oma “nägu”, oma kultuur. Nii laulus kui tantsus hakati otsima uusi väljendusviise, mis oleksid rohkem “omad”. Sellele aitasid kaasa romantistliku kirjanduse loodud ja populariseeritud stereotüübid mustlastest ja ‘’lihtrahvast’’ ning sajandi keskpaigas tekkinud varietee stiilis esituskohad, nn cafes cantantes (otsetõlkes laulvad kohvikud). Tekkiski uus kunstivorm flamenko, mille juurde kuulus professionaalsete artistide kogukond.
Flamenkomuusika tekkis Andaluusia vanast (19. sajandil mitte enam elavas kasutuses olevast) folkloorist, mida hakati interpreteerima teistmoodi: n-ö mustlaste stiilis, teistsuguse maneeri ja tehnikaga, mis vastandus klassikalisele laulutehnikale (Steingrass, 2005). Tantsus ilmnes flamenko samuti vana edasiarendusena: escuela bolera’le hakati lisama ,,mustlaslikku’’, ,,rahvalikumat’’ esteetikat (Vaudagna Arango, 2020; Núñez, 2023). Kaotati ära kohustuslikud kastanjetid ning hakati tantsima kingades. Tehniline esitus asendus kindla esteetikaga esitusega.
Flamenko juures on ka huvitav, et muusika ja tantsu areng olid algselt, nimetagem seda flamenko eelperioodiks, üksteisega tihedalt seotud. Tihti väidetakse, et flamenkos eksisteeris kõigepealt laul ja alles siis hakati tema järgi tantsima. 19. sajandi esimesel poolel olid aga tants ja laul veel tihedalt ühenduses ning laulu hakati iseseisvana esitama alles hiljem. Sellises vormis kogus flamenkolaul suurt populaarsust sajandi keskpaiku cafes cantantes’ites. (Steingrass, 2005; Núñez, 2023 ).
Autor: CARLOS TEIXIDOR CADENAS, CC BY-SA 4.0 via Wikimedia Commons
Cafes cantantes olid kohvikud/klubid, kus võis näha palju erinevaid lühinumbreid. Üheks populaarseks numbriks osutuski flamenko nii tantsu kui muusikana. Cafes cantantes’id asendasid varasemalt populaarsed ooperiteatrid. Neis toimus suur artistide läbikäimine ja loominguline puhang. Antud perioodi nimetatakse ka flamenko kuldajastuks. Aga ei pääsenud ka need kohad oma tumedamast poolest, näiteks oli neis levinud prostitutsioon. Sajandi lõpus hakkasid cafes cantantes’id kaotama populaarsust ning 20. sajandi esimeses pooles võis flamenkot näha hoopis teises formaadis: suurtel teatrilavadel ja suurtes produktsioonides. Avalik esitamine ja professionaalsetest artistidest kogukonna olemasolu on miski, mis on iseloomustanud seda kunsti algusest saadik.
Kuhu siis jäid mustlased?
Flamenkost arusaamine on tihti mõjutatud 50–60ndatel populariseeritud ja 19. sajandi lõpu ,,flamenkouurijate’’ ideedest alguse saanud flamenkoloogia algsest koolkonnast. Selle sisu on järgmine: puhas ja tõeline flamenko(laul) cante jondo ehk mustlastelt pärinev laul oli pikalt hoitud salajas mustlaste käes, kus ta säilis oma kõige autentsemas vormis. Asja ajas untsu flamenko(laulu) lavaletoomine 19. sajandi keskel (cafes cantantes), kus ta segunes kohaliku Andaluusia kultuuriga. Seetõttu hakkas flamenko kaotama oma autentset mustlaslikku olemust, laulu hakati tantsu saatel esitama, loodi uusi kergemaid flamenkostiile. Flamenko kommertsialiseerus ja devalveerus. See protsess kulmineerus 20. sajandi alguses suurproduktsioonidega. Pärast seda on selle mõtteviisi pooldajad näinud kurja vaeva, et flamenkotraditsiooni säilitada ja “autentsena” alles hoida. (Steingrass, 2005)
See käsitlus põhines aga paljuski teatud flamenkoloogide isiklikul loomingul. Nüüdisaegne teadusliku uurimise printsiipe järgiv flamenkoloogia esindab teistsugust, eelnevalt juba kirjeldatud, flamenkoajaloo käsitlust. Seega on paljud levinud flamenkoga seotud arusaamad hoopis vastupidised (tuginedes ülalnimetatud autoritele): mitte ainult laulus ei ole flamenko juured, vaid ta on arenenud koos tantsuga, cafes cantantes’id mitte ei rikkunud flamenkot ära, vaid olid hoopis kohaks, kus flamenko oma tänapäevases vormis alguse sai ja kus flamenkolaul sai tantsust eraldatuna omaette hinnatud kunstiks. Siinkohal tuleb mainida, et vaatamata sellele, et flamenkos on muusika algselt arenenud tantsuga käsikäes, on flamenkotantsu teema puhul siiski alati olnud laulul kandev roll. Tants ja instrumentaalmuusika on ,,laulu teenistuses’’, nad järgivad laulu ja reageerivad sellele.
Ja kuhu siis jäävad mustlased? Etnilised mustlased kui vaid üks osa Andaluusia kirjust madalast sotsiaalsest klassist, kes sai tänu flamenko tekkele ja ühiskonnakorralduse muutusele võimaluse tekitada endale teistsugune elatusallikas kui lihttöö, on olnud flamenkos selle algusest saadik. Aga täpselt samamoodi on seal olnud ka kõik ülejäänud lihtklassi kuuluvad andaluuslased. Tõsi, mustlased on Steingrassi (2005) sõnul panustanud flamenkosse erilisel moel, näiteks suurema osakaaluga kindlate laulustiilide arendamisel, mille allikatele neil oli ligipääs tänu oma kindlasse seltskonda kuulumisele. Aga üldiselt olid mustlased 19. sajandiks andaluusia kultuuriruumis juba niivõrd assimileerunud, et ei saa väita, nagu oleks flamenko tervikuna või suure osana ainult ühe vähemusgrupi üllitis (Steingrass, 2005; Núñez, 2023). Flamenkos on aga alati olnud olulisel kohal (romantilisele vaatele tuginev ja fabritseeritud) mustlasesteetika ja hoiak (Nuñez, 2023; Steingrass, 2005).
Miks aga flamenko kui mustlaskultuuri kuvand püsib?
Üheks põhjuseks võib olla teadmatus, näiteks sellest, et sõna “mustlane” on ajalooliselt tähistanud pigem kindlat klassikuuluvust kui etnilis-kultuurilist rahvusvähemust. Samuti oli algne flamenkokäsitlus üks esimesi omalaadseid, mis kogus suurt populaarsust ning on tänini visa kaduma. Eestis võib kohalikku arusaama mõjutada ka allikate raske kättesaadavus ja keeruline võib olla algul üldse aru saada, mis liini flamenkokirjandust uurida, et mitte komistada sellesama vana diskursuse otsa.
Teine ja arvatavasti isegi olulisem põhjus on, et see müüb. See müüs 19. sajandil, mil Euroopa kõrgklass sõitis Hispaaniasse “autentset mustlkaskultuuri” avastama. See müüs 20. sajandil, mil üht tuntumat tantsijat Carmen Amayat tutvustati USAs kui Granada koobastest sirgunud iidse mustlaskultuuri edasikandjat, kuigi tegelikult oli tegemist hoopis Barcelonast pärit (tõsi küll) mustlastüdrukuga. Samamoodi müüb sõna “mustlas-” kasutamine ka tänapäeval, kus ta siiani tähendab midagi romantilist, midagi teistsugust ja kirglikku. Eesti kontekstis loob ta ka tavainimese jaoks seose vene mustlastantsuga ehk siis flamenko kui viimase lõunamaine versioon. On ju ka flamenko algus Eestis tihedalt seotud just erinevate maade mustlastantsude õpetamise ja esitamisega.
Autor: Unknown author Self-scanned, Public domain, via Wikimedia Commons
Muidugi, vastates artikli pealkirjas olevale küsimusele, pole etnilised mustlased flamenkost kuhugi kadunud. Samuti nagu pole kadunud muu etnilise päritoluga hispaanlased, ladinaameeriklased, prantslased, portugallased ja kõikidest muudest mõeldavatest rahvustest flamenco’d ja flamenca’d. Ent kitarritehnikat lihvima või laulusõnu pähe õppima peab nii mustlane kui mittemustlane.
Kuidas siis teada, milline flamenko on autente?
Kindlasti muudab flamenkokultuuris üles kasvamine, selle kogemine ja sellest ümbritsetud olemine õppeprotsessi õppijale lihtsamaks ja antud väljendusviisi omasemaks kui näiteks elu hilisemas etapis assimileeruda püüdvale inimesele. Ent siinkohal ei ole oluline, kas tegu on mustlase, andaluuslase või hoopis välismaalasega: et tegeleda professionaalsel tasemel flamenkoga, tuleb seda õppida ja sellega igapäevaselt tegeleda igaühel. Nii nagu on palju andaluuslasi ja mustlasi, kes end flamenkos koduselt tunnevad, on seal sama palju või rohkemgi neid, kes ei suuda isegi lihtsamat flamenkorütmi plaksutada. Sinna kõrvale saab tuua aga näiteks terve suure kogukonna välismaalasi, kes Ibeeria poolsaarele kokku on kogunenud, et oma elu sellele kunstivormile pühendada ja kes teevad oma teadmistes keskmisele andaluuslasele pika puuga ära.
Mis puutub aga autentsusesse, siis nii nagu on flamenko sündinud kirju koosseisuga sotsiaalsest kihistusest ning saanud mõjutusi paljudest kultuuridest, võiks ju ka eeldada, et me ei lähe flamenko autentse olemusega vastuollu, kui seesama etniliste päritolude ja kogemuste paljusus flamenkos jätkub. Muidugi seejuures alati meeles pidades, et tegemist siiski on ühes piirkonnas loodud kunstivormiga. Seda fakti tuleb väljastpoolt tulnuna austada, viies end praktiseerijana kurssi selle maa kommete, keele, ajaloo ja kõige muuga, mis kultuuritaju loovad. Ent väita, et inimese ja tema kunstilise eneseväljenduse (sest tuletagem meelde, flamenko on olnud algusest peale lavakunsti vorm) saab autentseks või mitteautentseks klassifitseerida tema DNA põhjal, oleks üpriski pealiskaudne.
Seega julgustan kõiki tantsufänne tutvuma kohaliku flamenkoga. Meil omal Eestis on mitmeid suurepäraseid tegijaid, kes on aastaid siin eestvedajateks olnud ja ise end pidevalt Hispaanias koolitamas käinud. Võimalus on külastada tantsustuudioid, teooria- ja ajalootunde, kontserte, lavastusi. Samuti leiab meie ümbert – Soomest, Rootsist ja mujaltki, üpriski suure flamenkokogukonna, nii tantsijaid kui muusikuid. Vaatamata sellele, et me Andaluusiast kaugel oleme, võib ka siinkandis autentse flamenkokogemuse osaliseks saada.
Kasutatud allikad Vaudagna Arango, Gabriel. (2020). Flamenkoajaloo videoloengud. Vaadatud: 20.09.2023. 1. https://www.facebook.com/gabriel.arango.9/videos/10158539818028641, 2. https://www.facebook.com/gabriel.arango.9/videos/10158563661283641, https://www.facebook.com/gabriel.arango.9/videos/10158563677113641, https://www.facebook.com/gabriel.arango.9/videos/10158563796893641, 3. https://www.facebook.com/gabriel.arango.9/videos/10158588973853641.
Núñez, Faustino. (2023). Flamencopolis: Historia. Vaadatud: 01.10.2023. https://flamenco.plus/flamencopolis/pagina/historia. Steingrass, Gerhard. (2005). Sociología del cante flamenco. Sevilla: Signatura Ediciones.
