Käesolev tekst on jätk 2018. aasta jaanuaris TantsuKuukirjas ilmunud tõlkeartiklile. Tegu on alapeatükiga sama autori tervikartiklist “Post-Dance, An Advocacy”. Ilmunud on see järelsõnana artiklikogumikus „Post-Dance“ (2017), mis anti välja Rootsis Stockholmis 14.–16. oktoobril 2015. aastal toimunud samanimelise konverentsi järel vastavalt seal käsitletud teemadele.
Selleks, et seda mõista, peame võtma sammu tagasi ja tulema uuesti koreograafia juurde. Nagu mainitud, on koreograafia organiseerimise võime, see struktureerib ja struktuurides on jätkusuutlikkus. Struktuurid võimaldavad stabiilsust ja seeläbi ka äratundmist erinevatel viisidel. Struktuurid võimaldavad naasmise, jäljeajamise ja kordamise. Mistahes struktuurid on äratuntavad mingit laadi semiootikana ja sellest lähtuvalt on koreograafia semiootiline võimalus, mis omakorda viitab sellele, et koreograafia on keelele toetuv. See pole kindlasti hea ega halb, kuid on piiratud kindlate võimalustega. See võimaldab täpselt seda, mida ta võimaldab, või seda, mis on võimalik, ning ka võimatut, mis on siiski seotud võimalikuga selle pöördvõrdelisuses. Iseenesest on väga paljud asjad võimalikud. Koreograafia jääb võimaliku valda ning lõppude lõpuks on see üheks liidetud maailma, inimkonna ja eluga sellisena, nagu seda teame.
Siinkohal peame ette võtma kaks väikest ekskursiooni. Esiteks ettekujutamine. Ettekujutust on läbi ajaloo mitmeti mõistetud, kuid viimasel viiekümnel aastal, alates 60ndate keskpaigast, on ettekujutamist mõistetud kui miskit, mida tunneme teadvuse kaudu ja läbi ning teadvus ise on keelele toetuv. See, mida on võimalik ette kujutada või mitte ette kujutada, jääb keele valda – mingitki laadi keele – ja seetõttu ka võimaliku valda. Ette suudetakse kujutada vaid seda, mida keel lubab meil ette kujutada. Ette saab kujutada vaid seda, mis on võimalik ja mitte-võimalik, kuid nagu teame, on ka see lihtsalt pöördvõrdelisus.
Ranciere’i kaudu teame, et “poliitika essents seisneb lahkarvamuse manifesteerumises, selles, et kaks maailma on korraga ühes,”[1] mis viitab sellele, et Ranciere’i jaoks on poliitika miski, mis juhtub põhjuslikkuse vallas, seega on see ka keele valda kuuluv ja seeläbi toetab võimalikkust. Poliitika on lõputute läbirääkimiste säilitamine. Identiteedipoliitika probleem seisneb selles, et lõppude lõpuks see kitsendab võimalusi, mis keegi saab või ei saa olla. Lühidalt on identiteedipoliitika sügavalt antropotsentristlik ja passiiv-agressiivne.
Koreograafia, ettekujutus ja identiteet, olles struktureeriva võimega, taastoodavad põhjuslikkuse ja ettemääratuse vorme, mis omakorda lubab võimulolevatel vormidel võimul püsida.
Seega, mis on siis tants?
Koreograafiaga on lihtne, see võib olla hirmutav, aga lõppude lõpuks on koreograafia usaldatav, ettearvatav ja kahjutu. Tants on palju komplitseeritum ja miski, mida peagi näeme – seda tasub karta. Tants ei ole koreograafia õde, vaid pigem selle vastand. Kuid kuidas tantsu identifitseerida? Esiteks ja oma tooremas olekus on tants initsiatiivne vorm – see on ebaorganiseeritud miski. See tähendab, et tantsul, millele autentselt liikumist praktiseerides ligi proovime pääseda, puudub organiseeritus, ükski struktuurivorm pole seda kodustanud. Kui koreograafia on struktureerimine, mis vajab käegakatsutavaks saamiseks enda rakendamist mingi väljenduse kaudu, siis tants on “puhas” väljendus, mis haakub ühe või teise mistahes struktuuri külge, selleks, et maailmas jätkusuutlik olla, et saavutada äratuntavust ja seeläbi olla tutvustatud võimalikkusesse. Tants on esmasena vaid kogetav, kuid see kogemus on puhas afekt ja seega asub võimalikkusest väljapool või nagu Brian Massumi ütles “ei adresseeri tants subjekti tunnetust, vaid pigem kehade ärritatavust”[2]. Alles siis kui tants allub struktuurile, saab seda teadlikult kogeda, kinni püüda ja selle üle reflekteerida, mäletada ja taassooritada.
Sõnastame selle uuesti: tants on esmasena miski ja ebaorganiseeritud ning miski ebaorganiseeritu ei saa omada jätkeid ajas ja/või ruumis, vaid eksisteerib olevikus. Sellel pole ajalugu, tulevikku, mitte midagi ja kindlasti mitte ka identiteeti. See on Agambeni terminoloogia järgi midaiganes – kuid misiganes see on, on see, mis viitab sellele, et tants on agentsus – või prantsuse filosoofi Tristan Garcia terminoloogia kohaselt n’importe quoi ehk midaiganes ja jällegi on tants antav agentsus. Tants esmaselt on üks, või Üks, ning sellisena ei ole läbiräägitav. Tants pole ka ettekujutamise aines, vaid miski, mis läbib ettekujutusi, et kohtuda aladega, mida me ei suuda ette kujutadagi end ette kujutamas.
Tants oma algses staadiumis ei ole organiseeritud, see on puhas väljendus, kuid selleks, et selle asukohta kindlaks määrata, vajab organiseerimist, olemata koreograafiaga põhjuslikult seotud. Koreograafia ja tantsu vahel puudub igasugune põhjuslik seos nagu ka tantsu ja koreograafia vahel. Ja see toetab arusaama mitte ainult koreograafiast kui laiendatud praktikast, vaid ka tantsust kui laiendatud praktikast. Tants ei vaja koreograafiat, kuid võib võrdsel määral end vastastikku struktureerida teiste võimalustega, nagu somaatiline organiseerimine, BMC, teraapia, disko, sport, võitluskunstid, kirjanduslikud struktuurid või struktuurid, mis on seotud tootmise, koduste toimetamiste või kvantfüüsikaga.
Kui koreograafia irdub tantsust, avab see uued võimalused – koreograafiks olemine ei seo sind automaatselt tantsuga, koreograafia kui selline on ju teadmine. Sarnaselt on tantsul oluline ennast vabastada koreograafia vägivallast ja lubada tantsu-tegijatel püsida tantsu-tegijatena, mitte olla sünonüümne koreograafiga, teadustades nende kahe asja erinevust. Tantsu-tegijate produktsioon ei lähtu huvist koreograafia, vaid tantsu vastu ning mis iganes viisil tants saab, või ka teisiti, kinnitub tants struktuuride vormide külge, nii-öelda võimaldades luua erinevat laadi tantse.
Koreograaf suudab muidugi identifitseerida igasuguseid liikumisi ja mitteliikumisi koreograafia perspektiivist, kuid see ei tähenda, et kõik tantsud on koreograafi keerukuse, kompositsiooni või harmoonia arusaamade rahuldamiseks loodud. Ja kes üldse oleme me ütlema, et tants on nägemise kaudu ligipääsetav kunstivorm?
Pikka aega on tants olnud koreograafia poolt kodustatud, võib-olla lausa nii kaua, et ta enam ei mäletagi, milline ta oli “vabana”. Täna ja mõned aastad juba tundub, et tants on tänu keerukatele poliitilistele, sotsiaalsetele, tehnoloogilistele ja filosoofilistele põhjustele saanud teadlikuks endale omastest võimetest, mis ulatuvad kaugemale kui võimalikkuse, ettekujutamise ja keele alad seda võimaldaksid. Mitte selleks, et saavutada autentsust või suhestuda autentsuse, loomuliku või tõega, vaid ehk millegi palju hirmsama, kuid vajaliku tarvis. Selle asemel, et alluda ülesandele genereerida võimalusi, mis asuvad väljaspool keelt ja seega võivad tekitada ärritusi kehale, mõjutavad seda, mis süvendab meid kujutama seda, mida me isegi ette kujutada ei kujuta ette.
[1] Rancière, Jacques 2001. Ten Theses on Politics. – Theory & Event 5.3.
[2] Massumi, Brian 2005. Fear (The Spectrum Said). – Positions 13.1, pp 31–48.
