Artikkelnr 121

Kuidas luua kohtumispaik, kus lisaks enda näitamisele tahaks ka teisi vaadata?

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 120

Väljavõte Jérôme Beli teosest ”Véronique Doisneau” (2005). Bel lõi Véronique Doisneau’ga Pariisi Ooperimajast publiku ja corps de ballet’ tantsija vahelise kohtumispaiga. Konteksti muutmise kaudu muutus nähtavaks tants, mis enamasti jääb nähtamatuks.

Kuidas luua kohtumispaik, kus lisaks enda näitamisele tahaks ka teisi vaadata?

Kooli ajal tantsutrennis (jah, just trennis) käies oli jõulu- ja kevadkontsertide kõrval märgiline sündmus Koolitants. Sõitsime sinna tellitud bussiga, seadsime end valmis ruumis, kus lisaks meile oli veel mitu-mitu teist gruppi, lavaproov oli kiire, läbi jõuti proovida ainult peamised mustrid ja joondumised. Treenerid ergutasid meid saali minema selleks ajaks, kui meie tantsukooli teised grupid olid esinemas, meid julgustati häälekalt teada andma, et oleme ruumis ning toetame laval olijaid. Muul ajal vist vahet polnud, kus me ringi töllerdasime. Ja siis mingil hetkel käisime ise laval ja siis hõigati välja võitjad. Sel korral, kui meid nominendi staatusega pärjati, ei jõudnud ma lavale, sest eksisime paari sõbrannaga kuskil Jõhvi Kontserdimaja koridoridesse ära. Kirjeldatud mälupildid pärinevad kuue aasta tagusest ajast, rohkem ma üritusele ei ole sattunud. Ülikooliõpingutes mainiti Koolitantsu vaid möödaminnes ning seda ei tehtud alati parimas toonis.

Ometi on Koolitants kohtumispaik mitmele tuhandele huvihariduses tegutsevale tantsijale ja õpetajatele. Sooviga aru saada, mis väärtusi Koolitants endas kannab ning kuidas on ta nii oluliseks mõjutajaks meie tantsumaastikul kujunenud, pöördusin pikaaegse Koolitantsu festivali peakorraldaja Raido Bergsteini poole.

Soov luua ühtne maastik

Kohe vestluse alguses sain aru, kui petliku pildi olin ma enda jaoks Koolitantsust maalinud, selgus, et sündmus ei defineeri end võistlusena juba aastaid. Koolitants on festival, mis pakub lavakunstilist väljundit, tantsijad kutsutakse lavale, mitte spordisaali või poodiumile…
Kuidas selleni aga jõuti? Festival algas ligi 30 aastat tagasi 1994. aastal Tallinna Mustpeade Majas. Toona oli tegemist väikese munitsipaalüritusega, kus osales paarsada tantsijat. 1998. aastal koondasid oma väed Kristjan Kurm, Jüri Nael, Jaak Põldma, Marge Ehrenbusch ja Alo Siiak, kellega üheskoos loodi Eesti Tantsuagentuur (ETA). Koolitants liikus ETA alla ning paari aastaga kasvas üritus festivaliks, kus osales juba ligi viis tuhat tegijat[1]. Festivali algusaastatel oli keeruline üldse kasutada mõistet tantsuhuvihariduse maastik, pigem oli tegemist hõreda tandriga, kus teineteise tegemistega kokku ei puututud ning mille tehniline võimekus jättis soovida. Seetõttu tundus võistlusformaat olema hea lahendus – tantsuvõistlus kujunes tantsijate kohtumispaigaks, kus teineteisega konkureerides tantsutaset järgemööda tõsteti.

Kirjeldatud tuules purjetati ligi viisteist aastat, tantsu tehniline tase aina tõusis, samal ajal kui korraldajates endis tekkis küsimus: “Mis tüüpi väärtusruumi seesugune ettevõtmine endas kannab ning mida seekaudu taastoodetakse?” 2015. aastal algas väga tugev organisatsioonisisene disukussioon Koolitantsu sisendi teemal. Kollektiivselt tunnetati, et ausam ja õilsam on muuta suunda – tantsuvõistlusest sooviti kujundada tantsuloomingu festival, kus varasemate hindamiskriteeriumite asemel muutuks oluliseks konteksti taju ja teoste terviklikkus. Niivõrd mastaapne üritus ei lase aga kiireid ega radikaalseid kannapöördeid teha. Bergstein arvab, et läks umbes kolm aastat, kuni juhtkonna mõtestatud väärtusruum jõudis kontseptuaalselt õpetajate ja treenerite kaudu õpilaste ning lastevanemateni. Praktilises plaanis on siiamaani mitu sammu minna.

Mis nägu on Koolitants täna?

Aga mis siis õigupoolest muutus? 2019. aastast alates on keskseks muutunud ühine väärtusruum, kus tantsu mõtestatakse kui loomeviisi ning eneseväljendust, mille kesksel kohal on tants oma mitmekülgsuses – ära on kaotatud tantsustiilipõhised kategooriad, võidukohad ning karikad. Seevastu on säilinud vanuseastmed, mille põhjal kontserte jaotatakse ning maakondlik-piirkondlik-lõppkontsert põhimõttel toimuvad iga-aastased tantsupäevad. Lõppkontserdile jõudjad läbivad žürii eelvaliku, mis ei võrdu punktisumma põhjal koostatud edetabeliga. Pigem on tegemist (vähemalt piirkondlikus voorus) kureeritava festivaliga, mille kavasse otsitakse sinna sobivaid terviklikke tantse.

Maakondlikele tantsupäevadele on oodatud kõik need noored ja lapsed, kellel on lühivormis tantsulist väljundit pakkuda. Bergstein mõtestab: “Ei ole vahet, kas grupp on aastaid koos tantsinud või on oma punt kokku pandud üldhariduskoolis. Oluline on, et festivalile tullakse näitama, mida tehakse. Meie poolt ootuses, et ka ise tahetakse näha, mida teised teevad.” Tantsufestivali esimese faas kannab väärtust, kuna sinna koonduvad ühe maakonna tegijad, mille kaudu joonistub igale piirkonnale välja oma nägu.

Samas tuleb tõdeda, et keskmiselt jõuab sellesse vooru 600–700 tantsu, mille kohta puudub korraldajatel ka eelinfo, seega ei ole esimesed kontserdid ette kureeritud ega läbi lavastatud. Mistõttu võib tiheda ja eklektilise kava (eri stiilid ning muusikavalikud on läbisegi) vaatamine pingutuseks kujuneda. Piirkondlikku vooru pääsevad umbes pooled tantsud.

Piirkondlikel tantsupäevadel langetab otsuseid Koolitantsu kunstiline meeskond, kes kureerib lõppkontserti, sooviga anda läbilõiget sellest, mis Eesti tantsuhuvihariduse maastikul toimub, valides sinna kunstiliselt tasemel olevad tööd. Raido Bergstein: “Me otsime kõige paremas mõttes tantsuhuvihariduse koorekihti, mitte alati tantsutehnilises mõttes, aga just idee terviklikkuse osas.” Lõppkontserdile jõuab 50–60 tantsu, umbkaudu 10% algsetest proovijatest. Need välja valitud viiskümmend tantsu üritatakse omavahel kokku siduda terviklikuks kontsert-elamuseks.

Üheks peamiseks väljakutseks sellise formaadi puhul on publiku rolli mõtestamine. Sissejuhatuses kirjeldatud häälekas kaasaelamine tekitab põhjendatud küsimuse: miks võrdub kaasaelamine kaasaröökimisega? Kui midagi väga korda läheb, siis saab seda ju ometi ka tantsu lõppedes aplausiga väljendada. Bergstein nõustub: “Mul tekib küsimus, kas tantsu on võimalik süveneda, kui selle ajal röögitakse, seda nii esitaja kui vaataja seisukohalt.” Seetõttu võeti ka festivalil väga selge kurss publiku vaatamisharjumuse arendamise suunas. Vastastikuse austuse (publik austab ja tunneb huvi laval toimuva vastu ning laval olevad esinejad annavad endale aru, kui eriline see on, et keegi on otsustanud oma vabast ajast neid vaatama tulla) loomine on aga järjekordne teekond, mille juurutamine võtab veel aega. Kuigi on toimunud sisulisi strukturaalseid muutusi: lõppkontserti pannakse kokku kui tervik-elamust, plokkide sees ei ole enam sisse-välja käimist ja liigset sebimist, tundub see siiski olema võitlus tuuleveskitega…

Ettekujutus, et kuskil on see õige tants

Just võitlus, sest üldiselt on Eesti tantsuhuvihariduse maastik ikka väga võistluslik. Otsitakse kiiret tagasisidet, õlale patsutust ja diplomit, mis saaksid järgneda hindamiskriteeriumite täpsetele täitmistele. Pidev võistlemine ja hindamine juurutab noortesse tantsijatesse tunnet, et saab tantsida n-ö õigesti, see tähendab kõrgetele punktidele. Justkui kuskil oleks mingid kriteeriumid, mille järgi saaks tantsu kui kunstivormi hinnata. Süvenemist ja lahtimõtestamist nende kolmeminutiliste tantsude virr-varris on keeruline ette kujutadagi. Koolitants annab oma parima – žürii annab maakondlikel tantsupäevadel õpetajatele tagasisidet (tõele au andes, siinkirjutajal ei ole aimu, milline see tagasiside välja näeb või kui sisukas see on). Tagasiside eesmärgiks on tantsu süvenemine ning õpetajatega dialoogi alustamine.

Peakorraldaja Raido Bergstein tõdeb, et kuigi ta tunneb, et valdkond on aru saanud, mida Koolitants oma väärtusruumiga taotleb, on võistluslikkus valdkonnas endiselt tugevalt sees. “Ühiskond tundub minevat ühes suuna ja meie natuke teises suunas,” võtab peakorraldaja kokku. Tegelikult ei ole huvihariduses kuigi palju võimalusi esinemiseks, mistõttu tantsuvõistlused on muutunud loomulikuks esinemiskogemuse ammutamise kohaks. Loomulikut on laval hea vaadata treenitud tantsijat, kuid selle kõrval on oluline terviktaju, mis saab tekkida sisu, konteksti ja teostuse koosmõjuna.

Peidetud kriteeriumid 

Hindamiskriteeriumid (välja arvatud eakohasus) on Koolitantsult põhimõtteliselt kadunud, nõnda on lihtsam teha järeleandmisi ka autoritele nende loomingulises vabaduses, olgu selleks siis vanuseastme kattuvus või tantsu ajaline kestus. Tantsude maksimumpikkus on praegu 5 minutit. Vahel küsitakse aega juurde, aga tavaliselt ei ületata 6 minuti piiri. Raido Bergstein: “Kümmet minutit ei ole keegi veel küsinud ka. Võib-olla tajutakse, et Koolitants oma tiheduses ei pruugi olla see platvorm, mis pakub sellist süvenemist, mida pikem tants või etteaste vajaks, eriti teiste lühivormide keskel.” Selliste katsetuste jaoks on Koolitantsul off-programm, kus on koht tantsufilmidele, Koolitantsu Kompaniile ja tantsulavastustele.

Kas on ka sellist tantsu, mis ei ole festivalile oodatud? Bergsteini sõnutsi otsitakse ikkagi originaalloomingut, mistõttu playback’id ja üks-üheselt ülekantud folkloorsed tantsud langevad ära. Kuigi popkultuuris viidatakse ja tsiteeritakse väga palju, siis plagieerimiseni ei tohiks asi jõuda. Sellised teosed sõelutakse maakondlikel tantsupäevadel välja. Teine oluline märksõna on eakohasus, mis peab kajastuma kogu esitatavas tervikus: muusikas, kostüümis, liikumises, ideestikus jne. Raido Bergstein: “Noor ei pruugi stiililiselt või tehniliselt oma tantsu veel kuskile kindlalt liigitada tahta ega osata, küll on aga oluline, et ta suudaks ja tahaks liikumist mõtestada.” Ideeliselt peaks olema tajumuslik vahe tantsudel, mida tantsivad 7- või 20-aastased. Tantsijate mõttemaailma tihedus ja küpsus peaksid tantsu kujundama ja toneerima, kui see nii ei ole, siis mõjub esitus paremal juhul kentsakana, halvemal juhul piinliku ja ebaeetilisena.

Saan aru, et minu alguses kirjeldatud mälupildid on aegunud, ometi on just selline ürituse kuvand minu ajju sööbinud ning ilmselt nii ka väga paljudele teistele. See, mis meie vestlusest Raido Bergsteiniga kajama jäi, oli hoopis teist masti üritus… Ega muud ei jäägi üle, kui kevadel sammud seada Koolitantsu lõppkontserdile, et näha, millega see suurem osa tantsumaastikust siis tegelikkuses tegeleb.

[1] Erlach, R. 2001.  Eurotantsija Jüri Nael meelitab lavale noori. – Eesti Päevaleht, 15.02.