“Laboratorio Module 24” on installatiivne lavastus, mis seob endas füüsilise teatri, tantsu-, meedia- ja installatsioonikunsti. Lavastusprojekt valmib Anssi Laiho (FIN), Johhanna Anett Toomeli (EE), Helle Mari Toomeli (EE), Milla Virtaneni (FIN) ja Leevi Lehtineni (FIN) koostöös. “Laboratorio Module 24” etendub Tartus Aparaaditehase Armastusesaalis 5.–13. juulil 2024.
Käes on 2023. aasta palav juunikuupäev ja “Laboratorio Module 24” meeskond astub esimest korda Lemoot kompanii saali Tartus. Oleme huvitava väljakutse ees: kuidas alustada tööd lavastusega, mille tiimiga oleme varem koos veetnud vaid ühe pärastlõuna? Mis inimesed need on, kellega me tööle hakkame, kuidas nad töötavad, kuidas meie töötame? Mis sellest asjast üldse saab?
Ruumi aknad on paberiga kinni kaetud, et suur suvepäike tuppa ei pääseks, ja osa lavastuse videokujundusest lainetab projektsioonina juba seintel ringi. Oleme lõpetanud oma esimese stseeni läbimängimise ning jääme puhkama. Koreograaf Milla lausub sõnad, mis jäävad seda protsessi saatma: “This is heavy. How are you feeling?”
Pean tunnistama, et varem pole pähe karanud mõte sellest, kuidas me oma protsessides piire seame. Kas tagasiside päeva lõpus on piisav, kas ruum on modereeritud selliselt, et jagamine on lihtne? Kas võimalus öelda “ei” on alles? Kas see on mugav? Ilmselt ongi sellised vestlused tekkinud alles hiljuti ning ehk mängib selle küsimuse üles kerkimisel antud hetkel rolli ka see, et meie koreograaf Milla on soomlane.
Kas sa mõtled piiridele ka enne loomingulise protsessi algust?
Milla: Jah, näiteks seoses etenduspaigaga. Ruum, milles lavastust luuakse, seab teatud piirid, mis mõjutavad ka loomingulise protsessi kulgu. Galeriiruumis etendamine on erinev black box tüüpi saalis etendamisest. Ma arvan, et eri piirid seavad raamistiku, milles me saame luua, ning on huvitav jälgida, mida me suudame antud raamistikus ära teha.
Kindlas ruumis tööle asudes meeldib mulle protsessi osana kasutada liivakasti või mänguväljaku mentaliteeti, see on eksperimentaalne, avatud ning mänguline periood, mil loomingulisusel ei ole piire. Ma soovin, et kujutlusvõime saaks lennata.
Autor: Carolina Tagobert.
2017. aastal tuli Hollywoodis päevavalgele mitu ahistamisjuhtumit töökeskkonnas, millest sai alguse #metoo liikumine, ja esimest korda julges suu lahti teha suur hulk naisi, kes tõid meie igapäevastesse vestlustesse sisse kontseptsiooni nõusolekust (consent), piiridest (boundaries) ja kavatsusest (intent). Tõenäosus on, et sellel hetkel hingasid paljud sügavalt sisse, ohkasid ning tõdesid, et #minaka. Liikumisest on välja kasvanud palju head ning ühtlasi kannustas see teatritegijaid mõtlema ka oma praktikatele.
Nõusolekupõhine (Consent-based) teater on praktika, mille fookuses on iga teatrisündmuse juures töötava inimese vaba tahe ning nõusolek. Sellise lähenemise eesmärgiks on luua turvaline ja mugav keskkond kõigile osalistele. Praktika põhineb teadmisel, et kõigile osalistele peaks jääma õigus ning kontroll oma keha ja töö üle ning et igasugust füüsilist, emotsionaalset või psühholoogilist sundimist tuleks vältida. Seeläbi luuakse loominguline protsess, kus osalejad tunnevad, et võivad end vabalt väljendada. (Wayne Theatre / Ross Performing Arts Center 2023)
Kuidas luua ohutut ja usalduslikku keskkonda?
Milla: Ma arvan, et on oluline, et läheneksime üksteisele empaatia ning lahkusega. On tähtis, et loomingulises koosluses valitseks avatud ja jutukas atmosfäär, kus kõigil on võimalus oma hääl kuuldavaks teha. On päevi, kus elu võib su tasakaalust välja viia, ning on tähtis, et kõik saaksid seda valjul häälel väljendada. Ma arvan, et selles hetkes on parem olla pehme, kui jõuga proovida midagi ära teha. Kuna loominguline protsess on meeskonnatöö, on hea, kui õhkkond on mõistev ning lõõgastav. Naer aitab alati.
Whistle (2023) on kokku pannud nimekirja väidetest, mis aitavad õpetajatel, koreograafidel ning lavastajatel mõista oma seisukohti, lähtudes antud teemadest. Näiteks:
- Mõista oma autoriteetset positsiooni ning seda, et etendajad on sinust eri viisidel sõltuvad;
- Mõista, et nõusolek ei osuta soovimatusele, kire puudumisele või sihikindlusetusele ega ka sellele, et etendaja on oskamatu, ebaprofessionaalne või väärtusetu;
- Mõista, et nõusolekut tuleks arutada iga loomingulise protsessi alguses ning keskel ning et individuaalne nõusolek võib muutuda igal hetkel.
Ent kuidas selliste tingimuste põhjal oma töökogemust analüüsida, kui ka varem ei ole olnud n-ö meeletult negatiivseid kogemusi? Või on see nüüd kohaks, kus praegune protsess paneb kõigele tagasi mõtlema ja tõdema, et jah, tegelikult olen varem oma keha katki tantsinud küll, töötanud pisarateni, sest pea ei jaksa enam vastu võtta, mitte öelnud “ei”, kuigi tundsin ebamugavust, kartnud, et mind peetakse ülbeks, kahetsenud, et ma midagi ei öelnud.
Tagasi vaadates tõdeb Helle, et on ka ise loonud teoseid, mis tegelevad füüsiliste piiride survestamise või ka intiimsusega, ilma et oleks oma etendajatel võimaldanud nendest füüsilistest ja/või intiimsetest tegevustest loobuda. Sellal (circa 2013–2015) oli eelduseks, et tantsijad on kehalised olendid ja esinemine on nende töö ja töö on töö. Kuigi olen selliste töövõtete rakendamisest üsna loomulikult välja kasvanud, siis on käesolev protsess ilmekalt tõestanud, et kunsti saab ka teisiti teha.
Autor: Carolina Tagobert.
Kas sa arvestad võimalusega, et etendaja keeldub millestki?
Milla: Muidugi arvestan ning olen sellele võimalusele avatud. Ma arvan, et on oluline, et etendajad teaksid oma piire ning oleksid valmis nendest rääkima, kui olukord nõuab. Kui mõne idee teostamine on füüsiliselt liiga keerukas, siis peaks etendaja seda ka ütlema. Koos on võimalik lahendus leida.
Oleme lavastusprotsessiga jõudnud järgmise aasta talve, käes on teine prooviperiood. Üle pikema aja täispika lavastusega proovides olemine on intensiivne, lisaks jätkame õhtuti kompanii tundidega. Kolmandaks päevaks on keha pehme, jalad lihtsalt ei kanna. Alustame hommikut tavaks saanud vestlusega. Kuidas te ennast tunnete, kas keha on kange. Naerame, et jah, on, võtame soojenduseks pikema aja ning päeva vältel kontrollib Milla korduvalt, kas piir on ette tulnud. Kui sellele küsimusele kõlab jaatav vastus, vahetame kohe proovi suunda.
Ühel päeval istume Hellega pappkastis, mis moodustab osa lavakujundusest. Vaatame üksteisele otsa ja proovime leida motivatsiooni ja jõudu valutavas kehas. Hoiame kramplikult kinni mõttest, et valu ei tähenda mitte midagi, professionaalne on jätkata, c’mon, saame selle eest ju palka. Mis hetkel on okei tunnistada, et sellest päevast enam asja ei saa? Miks põdeda, kui senine protsess on näidanud, et Milla võtab väsimust kunsti tegemise loomuliku osana, et tema jaoks ei ole probleem see, kui tantsija ütleb, et nüüd on patarei tühi.
Sellest mõttevahetusest seal kastis sündiski idee kirjutada antud lavastusest just sellisest vaatenurgast – soovisime kajastada protsessi kui ilusat näidet hoolivast ja hoidvast lavastusprotsessist.
Kas sina oled millestki kunagi keeldunud?
Milla: Jah, nii etendaja kui loojana. Lisaks koreograafi ja lavastaja ametile töötan ka etendaja ja tantsijana. Tantsijana töötades keeldusin hiljuti ideest, mis minu arvates nõudis mu kehalt rohkem, kui olin valmis andma. Leidsime lavastajaga teise võimaluse idee edasiandmiseks ja mul oli selle üle tõeliselt hea meel. Minu 45-aastasel tantsijakehal oli selle üle tõeliselt hea meel.
Teoorias on kõik muidugi lihtsam kui praktikas ning vahel on soov kunsti teha suurem kui huvi endalt küsida, kas oled selliseks asjaks üldse valmis. Antud lavastuse loomise protsess on kõikidel rinnetel ääretult tore ning loodan, et see kajastub ka selles, mis lõpuks lavale jõuab.
Siiski on paratamatus, et kunst tegelebki piiride ning nende edasilükkamisega. Nüüd on aga küsimus, kuidas iga osaleja ennast selleks ette valmistab, kuidas ennast selles kõiges mõistab ning mõtestab.
Johhanna: Kas sa võid teha ükskõik mida ja nimetada seda kunstiks?
Küsimus, millele saaks vastata mõlemat pidi. Usun, et kunsti loob protsess. Enda töös näen asja selliselt, et kõigepealt sünnib idee, siis alustan tööd kontseptsiooniga. Ma kasutan sellest ideest tekkivaid alateadlikke pilte töövahendina, need on visuaalsed kujutised, aga ka meeleolud, millega ma siis prooviperioodil tööle asun. Seda perioodi mõjutavad ka teiste loojate mõtted, aga ka ruumi võimalused ja piirangud. Viimaks kogeb publik saalis seda, mille see kõik kokku loob. Meie ühist tööd.
Kas ja mida keegi siis juba kunstiks peab, on teine teema.
“Laboratorio Module 24” on inspireeritud kunstnike ühisest armastusest looduse, loodusfilmide, hobuste, õdede ja vendade, miniatuuride ning VHS kassettide ühte sulanduvate salvestuste vastu.
Lavastuse visuaalne keel viib vaataja teekonnale läbi enda mõtete, luues erinevaid maastikke ning illusioone ning sulatades aeg-ajalt etendajad üheks elutute objektidega.
“Laboratorio Module 24” on vastulause ühekordsele kunstile, see muutub, areneb, kasvab, seguneb ja taasseguneb juba varem looduga, muutudes protsessiks, mis end üha uuesti läbi uute kunstnike, kohtade ja teemade defineerib.
Kontseptsioon ja lavastus: Milla Virtanen
Koreograafid: Helle Mari Toomel, Johhanna Anett Toomel ja Milla Virtanen
Etendajad: Helle Mari Toomel ja Johhanna Anett Toomel
Visaalkunst ja fotograafia: Leevi Lehtinen
Helikujundus: Anssi Laiho
Kommunikatsioon: Carolina Tagobert
Produktsioon: BAM BAM Art Productions ja Lemoot Kompanii
Toetajad: SA Tartu 2024, Oulu Kultuurifond, Põhjamaade Kultuuripunkt, Oulu linn, Soome riiklik kunsti arenduskeskus
Kasutatud materjal Wayne Theatre / Ross Performing Arts Center. 2023. Kasutatud 06.05.24. https://www.waynetheatre.org/post/consent-based-theatre Whistle. 2023. Working with Consent. Kasutatud 06.05.24. https://disruptingdance.com/whistle/working-with-consent
