„Seda vaadet näevad vaid majaelanikud ise. Neil on pisike aed, kus pingil istuda, kasse jalutada, lasta lastel mängida, tunda lillede lõhna ja pesu kuivama riputada. Leia üks objekt, mis on paigal, ning teine, mis liigub. Vaata kumbagi üks minut. Siis lahku.“ (Tsitaat tekstikogumikust näituse „Physical Evidence Museum“ juurde) Kass on. Aed on. Pink on. Kõik on nii, nagu öeldud. Vihma sajab. Spontaanselt vist, seda kirjas pole. Noor naine võtab aeglaselt pesu nöörilt. Vaatan seda kindlasti kauem kui minut. Maagiline ja kurb. Alles lahkudes saan aru, et noor naine on tegelikult korrusmaja koridoris enne kohatud noor näitlejanna. Mis siis. Lahkun ikkagi võlutult. („Physical Evidence Museum“; loojad Jana Jacuka ja Laura Stašāne (Läti))
Lava kohal keskel ripub suur kirikukell. Kellast jooksevad nöörid lava ette. Neli nööri kogu lava laiuses, iga nööri juures seisab noor naine. Ühel hetkel haaravad nad kellanööridest ja massiivne kell laskub allapoole. Kui kell jääb paigale, toimub midagi maagilist – järsu, kiire ja täpse liigutusega fikseerivad nad ühel ajal kellanöörid ja võtavad kohad sisse lavasügavuses. Naised käivad kella langetamas etenduse jooksul veel mitu korda, nii et see viimaks peaaegu põrandat riivab. Viimane kord on nad nii väsinud, et üks neist peab publikule selja pöörama ja hingamist tükk aega kummargil taastama. Ootame. Publik saalis ja etendajad laval. Vaikuses. Alles siis, kui kõik neli on selleks valmis, astuvad nad igaüks oma nööri juurde. Ja jälle kinnitavad nad kellanöörid ühe liigutusega. Nagu nuga lõikaks õhku. Või ihu. Ma ootan neid hetki. („Lignes de conduite“; koreograaf: Maude Blandel (Šveits))
„On kehasid, mis kõnnivad trenažööril sadu kilomeetreid, ja on kehasid, mis kõnnivad 600 kilomeetrit sõja eest põgenedes.“ (Laval kõlanud lause lavastuses „To Speak Light Pours Out“ ; projekt: Kate Mcintosh (Belgia))
Ma kohtun oma esitajaga Kanuti Gildi SAALi ees. Hakatuseks paneb ta ette selg ees jalutuskäiku alustada. Ma kardan kogu aeg, et kopredan omaenese jalgade otsa ja et järgmine samm niidab mind lihtsalt jalust, seepärast pole ajast filosofeerimine just minu tähelepanu keskmes. Aga viisaka inimesena annan endast parima. Nii kulgeme Pika Jala algusesse. Okupatsioonimuuseumi kõrval pargis keerutame nii, et hing jääb kinni. Ma pole seda teinud lapsepõlvest saadik: teate küll, seisate vastamisi, ühendate kõvasti käed ja keerutate koos kiiresti, kiiresti. Maailm muutub üheks jutiks ja teie seisate paigal. (Reskript, Artist Walk; idee, teostus ja instruktsioonid: Henri Hütt, Maarin Mürk, Evelyn Raudsepp, esitaja: Age Linkmann (Eesti))
Linnahalli-tagune miljonivaade tühermaaga. Miks seostub see vaade mul alati nõukogudeaegse kooli kirjandustunni, Patarei vanglas istuva Tuglasega ja tema poeemiga mässavast merest, on arusaamatu. Ma pole seda ju kunagi tegelikult lugenud. Kuid tagasihoidlikul putkal, mille avastan pika otsimise peale peaaegu merepiirilt, on pakkuda üllatus intelligentse ja ilusa masinnaise näol, kes annab sulle tasuta loengu psühhedeelsetest, psühhotroopsetest ja veel peenema mõju ja nimetustega ainetest, mis sind õnnelikuks saavad teha. Kohe. Robotnaise näoilmed ja kehavõbelused on määratud täpselt illustreerima iga aine mõju. Palun, mida vaid soovite, kontakti teistega või oma sisemusega, iga soovi jaoks on eraldi karbikesed riiulil. Valu unustada ja tunda, et oled elus, ilus ja tahetud – ka selleks leiab midagi. Meremüha võimendab rahu, mida äkki tunnen. Missugune neist oli südamekujuline ja milline sinine tablett, ei jäänud siiski meelde. Olin uppunud kellegi silmadesse. Kui seda klaasseina vaid meie vahel poleks olnud. („Happiness“; idee: Dries Verhoeven (Holland))
Kirjutada ülevaadet ühest festivalist on mingis mõttes tänamatu ülesanne. Ikka kipub olema nii, et jälitad mingeid tendentse, lood üldistusi, satud enda arvates peale mingitele ühistele joontele, sarnastele vormidele ja tuttavatele võtetele publikuga manipuleerimisel. Nii võib kaotsi minna iga etenduse omailm: see, mis peaks olema (ja tavaliselt ongi) kordumatu, vaatab sinu jaoks vastu ka järgneva(te)s etendus(t)es. Seepärast tahtsin alustada, olgu või kellegi jaoks naiivsete muljetega nähtud etendustest, piltide, hetkede või sõnadega, mis siiamaani mind jälitavad. Minu jaoks kordumatutega. Hetkedega, kus puudutuse intiimsus muutis kohalolu luksuseks[1].
Ühte silmatorkavat (või kõrvatorkavat) tendentsi tahaksin Tantsu KuuKirja lugejatega SAAL Biennaalist jagada küll. Ma nimetaks seda keeleliseks pöördeks kaasaegsetes etenduskunstides. Mõiste ise on kasutusele võetud iseloomustamaks 20. sajandi lõpul toimunud pööret humanitaarteadustes, kus fookus on nihkunud kogemuses a priori keele konstrueerivale olemusele neid kogemusi moodustada. Keel ei ole tegelikkuse edasikandumise neutraalne vahend, vaid determineerib selle, mis saab üldse olemas olla.[2] Kas keha laval võib osutuda ühest küljest liiga konkreetseks, liiga piiravaks (sellel on sugu, vanus, nahavärv jne) ja teisest küljest liiga konstrueerituks (lavale jõuab keha enamasti läbi mingite tehnikate, mida võib ka keeleks kutsuda ja mis loovad kindlat sisu), et kaasaegne etenduskunstnik valib aina enam sõna keha asemel? Biennaali lavastustest peaaegu kõigis oli sõnaline osa laval kohal, enamasti samal ajal tegevuse endaga. Tegemist ei olnud lihtsalt laval rääkivate etendajatega, vaid tekstimassiividega, mis lõid dramaturgilise terviku, mille sisse kehaline tegevus asetus. 60 aastat tagasi defineeris teatriuuendaja Peter Brook tingimused, mis peaks olemas olema, et etenduskunst sünniks – keegi vaatab kedagi, kes L Ä H E B üle lava. Praegusel ajal tundub valikuvõimalusi rohkem olevat – keegi kuulab kedagi, kes laval räägib, kuidas ta läheb üle lava. Kas ta ka tegelikult üle lava läheb, on iseenesest juba teisejärguline. Või just ülimalt oluline, et tegelikult ei pruugi keegi üle lava minna. Sest miks peaks kujutlusvõime piirduma nelja musta seina, aadressiga Sakala 3 ja 2021. aasta ning enda füüsiliste piiridega, kui saab luua kujutluspilte ürgsetest maastikest tehnoloogiliste tulevikukeskkondadeni, kus kulgeda amööbi või dinosauruse kehas, jagada lapsepõlvemälestusi, mis pendeldavad maailmade vahel, nagu me neid teame, ja loovad sääraseid, millised on veel tundmatud. Kehade argisus ja kujutluspiltide suurejoonelisus kõrvuti vaataja meeli pommitamas… Avastan, et Sakala 3 toolid on kohutavalt ebamugavad. („Life as we know it“; tekst, esitus ja kogu vastutus: Maija Hirvanen, Juha Valkeapää (Soome))
Huvitavamaks osutusid siiski lavastused, kus sõna ja keha vastastikune kattumine ja /või mittekattumine rohkem võrdsetel alustel „mängu käivitasid“.
Etendaja seisab peaaegu tühjal laval – peale tema asetseb seal ainult mikrofon. Seinad ja põrandad on märgistatud sõnadega „sein“ ja „põrand“. Etendaja liikuma hakates kommenterib ta iga oma liigutust ja asendimuutust, püüdes olla täpne. Lihast saab sõna. Mida keerulisemaks, dünaamilisemaks, sujuvamaks läheb liikumine, seda raskem on paigutada lausesse kõiki muutusi etendaja kehas ja ruumis paiknemisel, tasandite vahetust ja ennekõike liigutuste sulamist üksteiseks. Lause hakib, sõnad eristavad ja korraldavad aegruumi hoopis erineval moel kui intuitiivne tegevus või liikumisjada. Mingil hetkel kärisevad Pilt ja Sõna vaataja silme alla. Ma olen vaatajana tunnistajaks, kuidas need kaks oma rada kulgevad, keha muutub järjest koreografeeritumaks, täpsemaks, nauditavamaks ja keel lohakamaks või saamatumaks kõike tabada püüdes. (Mäletan, et etendaja ei räägi endast, vaid kellestki, kes VIIB käe kõrvale). Võõritusefekt on täielik. See hetk jääb mul tähele panemata, millal kõik on pea peale pööratud ja sõnast on hoopis liha saanud – laval räägib keegi (kes?) lugu kirja allaneelamisest. („Poems and Other Emergencies“; esitus ja koreograafia: Chloe Chignell ( Belgia))
Justkui oleks Magritte kuulus maal [3] järsku elama hakanud ning omatahtsi allkirja vahetanud. See ei ole piip – see on piip – see ikkagi ei ole piip – või siiski on piip. Kusjuures piip ise ei puudu lavalt ja tundub, et on muutumatult seesama piip. Või keha.
Aga mis saab kehast, kui retoorilised figuurid vallutavad lava ja vaataja on sunnitud ümber orienteeruma kuulajaks või hoopis lugejaks? Või peaks küsima, mis saab näitamisest, mis on terve Lääne teatri eksisteerimise vältel eristanud seda kunsti kirjandusest või ka muusikast.
Kummalisel kombel meenutab keha oma kohalolu võimsaimalt seal, kus kõik kehad on vaataja silme alt hoolikalt koristatud. Mitte lihtsalt puudu, vaid koristatud. (Sarnane tunne valdas mind ühes Eesti pseudoantiikmööbliga kauplevas teise ringi poes, kus saab soetada endale terve elu- või magamistoatäie mööblit, sisustuse nipsasjadeni välja. Jalutad siis selles möbleeritud muuseumis, mis hoolsalt püüab jätta muljet, et selles hauakambris on võimalik elada. Ja siis taipad, kust see kõhedus – siit oleks justkui perekondade kaupa kedagi koonduslaagrisse saadetud.)
…Pedantselt puhta Kalamaja korteri igas ruumis, voodite all, kappide peal, rõdul, pesumasinas, mantlitaskutes ja kraanikausi äärel leiad napid kirjalikud teated toimunud vägivallast. Jalutad ringi ja loed. Ei mingit traagikat ega sentimentalismi. Tekstid on täpsed ja kiretud. Samas pole selles korteris ühtegi kohta, nurka, sahtlit ega peidupaika, millel poleks mingit õõvastavat lugu rääkida. Ma ei vaata vist kunagi enam ühtegi mängurongi või telekapulti sama ükskõikselt pärast seda, kui olen vastamisi seisnud kujuteldamatu fantaasiaga, kuidas neid kellegi alandamiseks kasutada. Kogu etenduse(?) muudab mõjusamaks täielik natüürmordi atmosfäär, kehade puudumine ja vaikus, mis tungib luust ja lihast läbi. Veri on põrandalt koristatud ja vaikus maad võtnud. Vaikus, mis ei lunasta, paraku. Vaieldamatult oli kahe läti etenduskunstniku lavastus üks mõjusamaid ja õnnestunumaid etenduskunsti vahenditega sotsiaalkriitilisi seisukohavõtte, mida olen näinud. („Physical Evidence Museum“; loojad Jana Jacuka ja Laura Stašāne (Läti))
Moskva koreograafi Julia Arseni lavastus „Plastic bag“ räägib karmi loo noore naise iseseisvumisponnistustest konservatiivseid pereväärtusi väärtustavas ühiskonnas. Keha olemasolu laval mahendab seda lugu nauditavaks eneseirooniliseks rapsimiseks asjade vahel, mida keegi sinult ootab ja mida ise tahaks teha. Etüüd tõestamaks, et oled tõeline naine, ehk sukkpükste kiiresti jalagaajamise manuaal on lihtsalt suurepärane kehaline stand-up comedy, samuti harjutused roosa täispuhutava flamingoga, mille poosidest õppida allaheitliku ja järeleandliku naise kehakeelt.
Harjunud sisenema saali, laskuma tooli sügavusse ning valmis manama silme ette järgmist fantastilist fiktsiooni, mida aeg ega ruum ei piira, tabab sind justkui ootamatult vana hea vaikiv keha ja liikumine siin ja praegu. Kui palutakse vaatamispeole. Võibolla olid meeled kuidagi ka puhastunud (ühele etendusele siseneb publik kinnisilmi, saatjaga) või mulle lihtsalt tundus, et pole ammu tantsuetendusi niimoodi nautinud. Olid selleks siis taanlasest koreograafi Adriano Wilfert Jenseni lavastuse „mixed feelings“ delikaatsed dünaamilised koreograafilised monoloogid või Maude Blandeli „Tegevusjuhiste“[4] pidevas liikumises range geomeetrilise struktuuri hoidmine 4 tantsija omavahelise sõnatu kokkumänguna. Joonis on abstraktne, aga etendaja väsimus konkreetne, päris. Ja vaatemängust saab äkki meie ühine pingutus, rutiini hoidmine, et joonis tuleks täpne ja rütm ei läheks segi. Piisas vaatajana vaid korraks kokku puutuda millegi tõelisega, nagu seda on kurnatud etendaja.
Ning lõpuks kõrgub kõige selle kohal sõltumatult nagu Irvik Kass „Alice’is Imedemaalt“ graviatsioonijõudu eirates kahe noore koreograafi ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ja Jette Loona Hermanise „Eden Detail“. Nagu ärkaks keset muinasaega, aga tulevikus. Stilettodes rahvatantsijad Immanuel Kanti verd joomas roostes sirpidega teostatud viljakusriitusel keset Prantsuse revolutsiooni, Hieronymos Boschi maalitud ulmade tegelikuks saamine, mis oleks pidanud pildiks jäämagi; mäda, löga ja harras ilu, hooletu elegantsiga vaataja jalge ette visatud. Kokku ei hoita millegi pealt ja hea maitse pole mingi kriteerium. Boschi maalide kohta on öeldud lause: „Kui kõik teised kunstnikud kujutavad inimest väljastpoolt, siis tema oli ainus, kes julges kujutada pilti, mis avaneb inimese sisemusest.“ See kehtib suurepäraselt ka „Eden Detail’i“ kohta. Traagiline hullusekogemus[5], mis rebib ennast lahti kriitilise mõistuse ja keele köidikutest ja suure valgustussajandi moraali õppetundidest; öö pildid, mis ei S E L E T A, vaid N Ä I T A V A D. „… Nägemus maailmast, kus kogu tarkus on hävinud, kus käib looduse suur sabat. Mäed varisevad kokku ja muutuvad tasandikeks, maa oksendab surnud välja ja kondid kasvavad haudadest üles, tähed langevad, maa süttib põlema, kogu elu närbub ja sureb. Lõpp ei tähenda mingit üleminekut, sel puudub tulevase elu tõotuse väärtus – lõpp tähendab, et saabub öö, mis maailma vana mõistuse endasse neelab“. (Michel Foucault „Hullus ja arutus“)
[1]Parafraseerides Annika Üpruse sissejuhatust festivali bukletis. [2]Piirimäe, Eva 2011. Keeleline pööre – Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Koost. Marek Tamm. TLÜ kirjastus. [3]Viidatud on Belgia 20. sajandi alguse sürrealisti Rene Magritte’i maalile "Piltide reetlikkus" 1929. aastast, mis kujutab piipu ja selle all hoolika käekirjaga teostatud lauset "See ei ole piip". [4]Artikli alguses kirjeldatud lavastus "Lignes de conduite". [5] Michel Foucault´ väljend raamatust "Hullus ja arutus. Hullumelsuse ajalugu klassikalisel ajastul", 2003. Kirjastus Ilmamaa.
