Artikkelnr 123

Lemoot kompanii mõttetalgud: kunstnik vs ettevõtja

Johhanna Anett Toomel
Lemoot kompanii direktor

nr 122

Pildistatud Lemoot kompanii suvisel tantsuintensiivil
Autor: Katrin Kubber, töötlus Johhanna Anett Toomel

Järgnev artikkel on esimene sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.

Esimeses artiklis arutab Lemoot kompanii direktor Johhanna Anett Toomel seost ettevõtja ja kunstniku vahel. Oma mõtteid jagasid ka kompanii kunstiline juht Helle Mari Toomel ja tantsuõpetaja Katrin Kubber.

Osalesin hiljuti ühes väikeettevõtlusega seotud mentorprogrammis, mille eesmärk oli aidata kuni kaks aastat tegutsenud ettevõtetel jõuda oma potentsiaalselt tulusate tulevikeni. Liitusin programmiga, sest lootsin siluda konarlikku üleminekut enda ja ärinaise vahel. Sellest polnud kasu. Pigem kerkis lõhe veel valusamalt esile kui enne ja vajadus ennast ning Lemoot kompaniid ühe või teisena defineerida kasvas. Aga siiski. Kunstnik vs ettevõtja, kus kohal me siis seisame?

Modernismi alguspäevist alates on kunstnikud seisnud üsna omapärase dilemma ees, mis puudutab nende loodut ja seda ümbritsevat majandust. Murdes end vabaks keskaegsetest gildidest, suutsid 19. sajandi boheemlaskunstnikud end kaugendada igapäevase kaubanduse labasest sfäärist ning keskenduda kunsti ja autorluse idealiseeritud kontseptsioonile. Ühelt poolt võimaldas see kunstnikel hüljata normatiivse kodanliku elu, ent samas nõudis, et kunstnikud usaldaksid oma sissetulekuallika vahendajate kätesse. (Vidokle 2013)

Sellest ajast alates on kanda kinnitanud ka n-ö vaese kunstniku imago, mis justkui määrabki kunsti tegemise aluseks viletsuse. Kas pole mitte romantiline? Praeguseks üks tuntumaid ja armastatumaid moderniste van Gogh elas ja suri vaesuses, võib-olla just sellepärast, et ei suutnud sobituda kodanlikku ühiskonda, kus rahateenimise aluseks on enda toote või teenuse müük.

Selle ja praeguse aja vahele on jäänud mitmed sõjad ja kunstivoolud, ent väljal valitseb endiselt lõhestatus. Vaesed romantikkunstnikud ja rikkad kommertskunstnikud. Kuidas paikneda väljal, kus samal ajal toimetavad Lemoot kompanii ja Jeff Koons?

Tundub, et Eestis on ettevõtjaks hakkamine paratamatu, aga kunstnikuks jäämine seotud vaid suure kirega. Ettevõtlusõpe on ühel või teisel kujul esindatud igas koolis: õpilasfirmasid asutavad nii põhikooli-, gümnaasumi- kui ka ülikooliõpilased, aga kunstidele pühendatud õppekavasid tõmmatakse hirmutava järjekindlusega koomale.

Kui ma 2020. aastal ettevõtte Lemoot OÜ lõin, ei näinud ma ette, et sellest saab kunagi midagi muud kui juriidiline keha arvete esitamiseks ja projektirahade koondamiseks. Aeg on aga teinud omad korrektuurid. Nõnda olengi kahe vahel kinni. Selgub, et täiskasvanutele tantsu õpetamine tähendab automaatselt ettevõtlusmaastikule sisenemist.

Kui töö lastega sisaldab alati hariduslikku momenti, siis täiskasvanute treenimise (õpetamise) puhul on suhtumine teistsugune ning pigem toimitakse spordiklubina. Oma tegevust tuleb rahastada kuumaksudega, sest linnavalitsus ei toeta täiskasvanute huvitegevust. Töötubasid tuleb korraldada kui rahvasündmusi, sest liikumas ei käi professionaalsed tantsijad. Oled justkui rahvakultuur, aga rahvatantsu ei tee, seega ei saa ka piisavat rahalist toetust. Nii ongi, et puht majanduslikus mõttes oled ühel pulgal MyFitnessiga, isegi kui nimeliselt end tantsukompaniina defineerid.

Nõnda ongi minu elu hetkel raamatupidamine, e-kirjad ja lõputu reklaam nii endale kui eratreenerile ning ka kompaniile tervikuna. Kunstnik minus karjub ja nõuab tähelepanu, aga tõsi on ka see, et keeruline on lõpetada midagi, mis järjepidevalt leiva lauale toob.

Kui hiljuti kahe Lemooti õpilasega jutustasin, uuriti, millal tekib võimalus kontaktimprovisatsiooni klassideks. Pidin tõdema, et siis, kui selle eest raha hakkab saama. Kas nüüd ongi nii, et selle asemel, et öelda “jaa, tahan teha”, mõtlen hoopis sellest, kas saalirent ja tööjõumaksud saavad ikka tasutud? Millal minust see romantiline tantsukunstnik lahkus, kas üldse?

Selle sama mentorprogrammi raames vihjati mulle, et Lemoot kompaniid lahutab edust minu liigne kiindumus kunsti tegemisse ning see jääb ette nii minu isiklikule kui ka kompanii edukale arengule. Äris on asjad mustvalged – ettevõtte kõik tegevused peavad olema tulusad. Raha saab teenida kõigelt ning mis kõige olulisem – raha ei haise. Eduka äri nimel on tulus minetada kõik isiklikud põhimõtted seoses inimeste, keskkonna, eetika vms-ga. AliExpressist tellitud saunalinadele tuleks uhkelt Lemoot peale trükkida ja need siis rahaks teha. Sest see on normaalne praktika! Ehk selle suhtumise pärast ongi mul nii keeruline ennast ettevõtjaks pidada. Selle kõigega leppida. Ikka loodan, et sügaval südames olen kunstitegija, õpetaja.

Aeh, olla kunstnik. Olla tantsukunstnik Eestis. See juba on midagi. Midagi käegakatsutavat, aga ilmvõimatut, isegi maagilist? Või siiski mitte. Hiljuti käisin ühes koolis karjääripäeval rääkimas sellest, mida tähendab olla tantsuõpetaja ja koreograaf/lavastaja. Ütlesin, et ma ei hakka valetama, et vahel on väga keeruline ja ennast tuleb oma tööle pühendada. Selle peale tõstis tagumisest reast käe üks õpetaja, kes küsis, kas ma arvan, et teistes ametites ei ole pühendumist vaja. No jah, jälle hea meeldetuletus, et ei ole see kunstnikuks olemine nii eriline midagi. Töö nagu iga teine, mis sest, et keskimisest halvemini tasustatud.

Võib olla on küsimus hoopis selles, miks skeenesiseselt tunduvad olevat käärid tantsuõpetajate ja -kunstnike vahel. Seda küsimust kirjutades on muidugi keeruline mitte liialt küüniline või kibestunud tunduda ja ilmselt ei aita seda leevendada ka väide, et tegelikult olen oma kohaga rahul, sans see äri-värk. Siiski, ma ei osuta näppu vaid laia ja anonüümse skeene suunas, vaid täiesti teadlikult koputab sõrm ka minu otsmikule.

Mulle tundub, et ühel või teisel viisil genereerime seda lõhet ju ise. Neid, kes on tuntud tantsuõpetajatena ei kutsuta lavale, ja neid, kes on laval, ei kutsuta õpetama. Ma ei ole kindel, miks see on selliselt kujunenud, aga samade reeglite järgi olen mänginud isegi.

Helle arvates on see üsna Eesti-spetsiifiline probleem: väljaspool tehakse kunsti ja viiakse läbi töötubasid üksteisest sõltuvalt ja sõltumatult igapäevaelu loomuliku osana, ilma et kaasneks kummaline poleemika selle üle, kes on õpetaja ja kes kunstnik. Tõesti, oma Hispaania õpingute[1] ajast mäletan, kuidas sattusin regulaarselt töötubadesse, mis olid kuulsamate või vähem kuulsamate kunstnike juhitud ning seejuures mitte üldse ainult professionaalidele suunatud.

Ent miks see piir siis Eestis nii naljakalt terav on ning kuidas on juhtunud, et just õpetamine juhtmed krussi ajab? Helle pakub, et õpetamist seostatakse tihtilugu lastega ja lastele ju ometi ei saa kunsti teha. Mina kaldun arvama, et oleme kõik sisseharjutatud mustrite ohvrid. Romantiline kujund boheemkunstnikust on asendunud kellegagi, kes ei suuda ise Kulkas projekti esitada, aga kunsti teeb paganama hästi. Samas ei ole see, kes Kulkale selle projekti esitatud saab, enam kunstnik, vaid produtsent, ja see, kes seletab nelja-aastasele, kuidas varbaid sirutada, pole kumbki.

Aga kuidas siis ikkagi on, kas need, kes ise ei oska, õpetavad, ja need, kes ise oskavad, ei õpeta? Paratamatult on hetkel nii läinud, et ma õpetan rohkem kui loon. Helle, kes õpetab hetkel tantsu, õpib kutsekoolis keraamikuks ja manageerib selle kõrvalt ka üht väikest hostelit Tartus, vaatab minu eneseotsinguid pealt kahtlaselt külma kõhuga. Katrin õpetab tantsu ja ülikoolis iseennast. Sel hooajal ei ole Lemoot kompaniilt uut lavastust oodata.

Kas see tähendab, et me ei oska? Ma ei usu. Kas see tähendab, et aeg on hetkel selliselt planeeritud? Jah. Ma kahtlustan, et see on Eesti tantsuskeene ja laiemalt kultuurivälja kõige suurem möödalask, et mingisuguse krediidi säilitamiseks on vaja teha valik, kas oled kunstnik või ei ole. Tehes üht, teist ja kolmandat jääd piisavalt pikaks orbiidilt eemale, et järgmisel korral Kulka enam toetust maksma ei kiirusta. Helle täiendab mõtet järgmiselt: õpetamine arendab väga palju, aga muidugi ei jäta see aega iseendaga nii palju tegeleda, ennast arendada. Õpetajana ei ole võimalik võtta kolm kuud pausi, kui tuleb loominguline tuhin peale, et kuskil pimedas saalis kunsti kütta. Ikkagi tundub olevat üks või teine.

Kas sellisel juhul tasub lihtsalt õlgu kehitada ja leppida olukorraga nii, nagu on, või loota, et kuskil terendab parem tulevik. Võib-olla oleks mõistlik normaliseerida oma aja jagamist kahe või rohkema kire vahel. Ja leppida hoopis sellega, et Eestis on kunstitegemine tihtilugu lainetav nähtus.

Varem viidatud artiklist jääb kõlama mõte: mida üldse tähendab professionaalsus [professionaalne kunstnik olemine] väljal, kus tegeleme järjepidevalt oma oskuste kaotamise ja vähendamisega? (Vidokle 2013) TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunstnikud on uue õppekava kohaselt jaotatud koreograafideks ja õpetajateks, tõmmates selge joone kahe väga sarnase elukutse vahele. Kui mina olen justkui õppinud mõlemat ja ka oma ettevõtmistes suhteliselt ambivalentne, siis peale kasvavad noored on ülikooli astudes pidanud otsustama, kas ollakse spektri ühes või teises otsas ning jäänud ilma sellest väärtuslikust hallollusest, mis on keskel.

Peaksime ehk enese defineerimisel loobuma nõudest töötada täiskohal ja omada kunstikõrgharidust. Eriti arvestades, et meie laiemal kunstiväljal ei ole me piiritletud meediumitest või täpsest tulemusest ja interpretatsioonist, nagu klassikaliste muusikute või sportlaste puhul. Võiksime ehk leppida kirgliku harrastaja või pühendunud amatööri sildiga? (Vidokle 2013)

Niisiis ehk on aeg korraks sügavalt sisse hingata ja otsustada, et ma pole mitte kahe maailma vahel kinni, vaid lihtsalt kahe maailma vahel. Ja võimalik, et isegi mitte vahel, vaid lihtsalt keskel. Ometigi on see süsteem, milles toimetan, ju põimunud, ennast taasloov ja toetav – tantsuõpetajateta poleks publikut, kes tantsu vaatamas käiks, ilma inspireerivate lavastusteta poleks inimesi, kes ka ise tahaksid tantsimas käia. Võimalik, et on lihtsalt tarvis tunnistada, et vanuse kasvades on minu fomo liikunud pidudel käimiselt karjäärile ja seetõttu muretsen, et õpetades jään ilma kunsti tegemisest ja vastupidi.

Võib-olla pean lihtsalt õppima nautima seda, et Lemoot kompanii ongi see väärtuslik hallollus.

Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunsti kompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.

Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.

 

Vidokle, Anton 2013. Art without Market, Art without Education: Political Economy of Art.

https://www.e-flux.com/journal/43/60205/art-without-market-art-without-education-political-economy-of-art/.

[1] Veetsin TÜ VKA õpingute ajal kaks semestrit Conservatori Superior de Dansa de Valèncias.