Järgnev artikkel on kuues ja viimane sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.
Sarja kirjutasid ning kureerisid Lemoot kompanii direktor Johhanna Anett Toomel, kompanii kunstiline juht Helle Mari Toomel ja tantsuõpetaja ning kompanii liige Katrin Kubber.
Käes ta on – Lemoot kompanii mõttetalgute viimane artikkel. Veider mõelda, kuus kirjatükki ja kuus kuud hiljem. Siin me oleme. Kas ka targemad?
Senisel teekonnal oleme küsinud, kuidas tasakaalustada kunstniku ning ettevõtja vahelist elu; leidnud võimalusi tantsida koos täiskasvanutega; kutsunud üles tegema koos ja tegema paremini; kiiganud kompanii tantsuõpetaja Katrini hingeellu ning proovinud läbi ragistada rahaga seotud jututeemadest. Viimases artiklis vaatame tagasi ja ilmselt ka edasi ning mis kõige olulisem, vaatame otsa oma inimestele.
Minevik
Esimeses artiklis kirjutas Johhanna: “Ma kahtlustan, et see on Eesti tantsuskeene ja laiemalt kultuurivälja kõige suurem möödalask, et mingisuguse krediidi säilitamiseks on vaja teha valik, kas oled kunstnik või ei ole. Tehes üht, teist ja kolmandat, jääd piisavalt pikaks orbiidilt eemale, et järgmisel korral Kulka enam toetust maksma ei kiirusta.”
Vaatame siis korra numbritele otsa, viimase kuue kuu sisse on jäänud 0 lavastust ja 3 negatiivse vastusega Eesti Kultuurkapitali taotlust. Hetkel on 2 taotlust õhus – elame, näeme! Samas on sellesse aega jäänud ka kaks performance’it ning hulgaliselt tantsu- ning liikumistunde. Tundub, et küsimus on endiselt õhus, kas tantsukunstnikud või mitte? Kas spordiklubi või kompanii?
Lohutav on mõelda, et Ele Viskuse kokkuvõte 29. aprillil Viljandis Tantsunädala raames toimunud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsueriala vilistlaste vestlusest püüab kinni sama (mure)mõtte kunstniku ning õpetaja identifitseerimisraskustest. Ele leiab vestlusele tuginedes, et ehk oleks kõige mõistlikum loobuda sildistamisest ning tegeleda lihtsalt tantsuga. (Viskus 2023) Ehk tõesti.
Helle kirjutas teises artiklis: “Lisaks majanduslikule kättesaadavusele peame oluliseks ka vaimset kättesadavust. Väärtustame individuaalsust: oleme inimestena erinevate taustade ja kehadega ning seega võimetud täielikus sünkroonsuses eksiteerima. Ja see ongi lõbus. Me ei pea esinema või kuhugi jõudma, saame nautida teekonda. Olgu see siis teekond spagaadi või tervema seljani. […] On tõeliselt tore, et Lemoot on tantsuõppe väljal leidnud oma niši ning et selleks on sotsiaalprojekt nimega “Tantsutreeningud täiskasvanutele”.”
Projekt jätkub, endiselt on lõbus ja ebasünkroonne. Kompanii ridades tantsis selle hooaja jooksul 65 inimest ning tegelikult ka mõni, kes raamatutes ei kajastu ja käib meil lihtsalt teatava regulaarsusega külas.
Kolmandas artiklis kirjutas Johhanna: “Aga kirjutage, sest see siin on avalik üleskutse, open call ja sõjahüüd. Teeme Tartu oma kultuurilinnaks. Kirjuta meile ja räägi oma salajased mõtted ja unistused, haakume ja põrkume. Katsetame, põrume, õnnestume ja vaatame, mis koos tehes võimalik on. Vähemalt ei saa keegi öelda, et me ei üritanud. Vähemalt ei saa me ise öelda, et me ei üritanud.”
Kolm kuud hiljem ei ole me veel ühtegi uut projekti alustanud, ent kaasaelajaid jagub ning ka saali oleme mõne kaasteelise leidnud. Ja selle eest oleme tänulikud. Üleskutse kehtib – me ootame ja oleme valmis.
Neljandas artiklis kirjutas Katrin teekonnast Lemoot Kompaniis(se), sõpradega äri ajamise väljakutsetest ja esmakordsest täiskasvanute treenimisest: “Olin valmis kõigeks – see tähendab, et ootasin enda trenni korraga nii 18-aastaseid kui ka 68-aastaseid. Olin hirmul, mis siis saab, kui lähebki nii, et suure vanusevahe ja tasemega inimesed tantsusaalis kohtuvad. Esinesid küsimused, kuidas erineb täiskasvanute õpetamine noorte õpetamisest ning mis rõhuasetusega täiskasvanuid treenida.”
Nüüd on Katrinil selja taga teine hooaeg Lemoot kompaniiga. Kõik asjaosalised on rõõmsad ning loogilised väljundid tunni läbiviimiseks on leitud.
Viiendas küsis Johhanna: “Ehk oleks lihtsam Rimis töötada? Teha propaganda sari, mis seletab, kuidas tantsuõpetajate töötasu kujuneb? Leiutada kunstiline jalgratas (loe: õhupallist koer) ja maksta kõigile tantsukunstnikele taskuraha? Teha süda kõvaks ja nõuda palgatõusu, sh iseendalt?”
Rimisse pole ma tööle läinud, ka pole leiutanud õhupallist koera, ent palgatõusu küsisin ja sain.
Olevik
Nagu alguses lubatud, on aeg kiigata meie inimeste poole. See on üks äärmiselt kirju ja tore seltskond, kellega koos on tundide tegemine puhas rõõm. Aga kes siis meie ridadesse kuuluvad?
Näiteks on meie seas kooliõpilasi, raamatupidaja, klaveriõpetaja, paar folkloristi, projektijuht, mõni teadlane, muusik, dokumendihaldur jne ning vanused kõiguvad seinast seina. Hetkel on kõik peale ühe liikuja naised.
Kompaniid kirjeldavad nad nii: elurõõmus, piire kompav, avatud, kaasakiskuv, hubane, väljakutseid pakkuv, toetav, stiilne, pidevas muutumises, loov, vaba, nooruslik, paindlik, loominguline, elujaatav, kehasõbralik, helge, päikseline, naerusuine, inspireeriv, tujuparandaja, kogukondlik, mänguline, loomulik, vaimustav, professionaalne, rõõmus, nutikas, arengus, soe, tõstev, maandav, suvaline, sõbralik, perekond, pehme.
Suur osa meie juures liikujatest on meieni jõudnud juhuse tahtel. Kes kuulis sõbralt, kes nägi juhuslikult plakatit, aga ühendavaks jooneks on huvi tantsu ja liikumise vastu – siiski, enamik tunnistab, et neid paelus võimalus alternatiivseteks liikumisvõimalusteks, mis ajahetkes toetas kas vigastusest paranemist, rahuldas uudishimu või võimaldas liikuda omas rütmis, pakkudes ruumi ka vaimu värskendamiseks.
Aga miks tantsida, kui võib minna ka jõusaali. Üks meie liikujatest kirjutab lihtsalt: “Tants on vältimatu, eluspüsimiseks hädavajalik.” Sellega on raske mitte nõustuda, eks teeme meiegi seda kõike ju kire pärast. Ent täiskasvanuna tantsutrenniga alustamiseks võib olla ka praktilisemaid põhjuseid, näiteks see, et vanemas eas oleks tervis parem, või see, et vajalikus liikumise rutiinis oleks ka naudingut. Ühtlasi leitakse, et tantsimine pakub võimaluse oma piiride kompamiseks ning annab iseendale aega, mil tunda end ilusa ja ägedana. See pakub vaheldust päevatööle ning aitab päeva pingeid maandada, luues kontakti keha ja meele vahel.
Igal juhul võib öelda, et meie inimesed on lahedad ning Lemooti ei oleks, kui ei oleks neid. On äge treenida inimesi, kes tõesti tahavad sinuga koos saalis ja tunnis olla, panustavad sellesse, et õhtu lõpus oleks kõigil hea tuju ja enesetunne. Kui üks vastanutest ütles, et Lemooti sarnast vibe’i ei ole ta mujalt leidnud, siis see on sellepärast, et mujal ei olegi sellist rahvast.
Tulevik
Väikeses plaanis katsetab Lemoot kompanii sel aastal esimest korda suvist tunniplaani ehk kord nädalas jäävad toimuma kehahoole tunnid. Tundub väike asi, aga meie jaoks suur, sest oma saal võimaldab asju pisut rohkem omasoodu toimetada.
Veidi suuremas plaanis alustame uuel hooajal uue hooga ning loodame tunniplaani lisada uut ja huvitavat kraami, mis kutsub liikuma kõiki tantsukoolituid.
Veel suuremas plaanis hakkab Lemoot koondama Tartus ja lähiümbruses tegutsevaid kunstnikke ning koos tehakse suuri tegusid.
Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunsti kompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.
Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.
Kasutatud materjal:
Viskus, Ele. Tantsuõpetuse alus on tants. Tantsu KuuKiri, 15.05.2023; https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/tantsuopetuse-alus-on-tants/.
