Kuulanud 29. aprillil Viljandis Tantsunädala raames toimunud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsueriala vilistlaste vestlust, on raske seda vaid mõne sõnaga kokku võtta. Samas on siiski see “miski” peitunud pikemate ja lühemate arutluste sisse ning vahele, sest käsitletavaid teemasid on palju ja vähemalt sama palju on ka nende kohta erinevaid arvamusi. Siiski kumab mingi implitsiitne ühisjoon traagelniidina kogu vestluse jooksul.
Vestluses osalesid Ruslan Stepanov, Anu Sööt, Jelena Kissin, Raho Aadla, Kristiina Vilipõld, Karoline Suhhov ja Mareeta Ojasaar, kes on kõik “Viljandi tantsu vilistlased”. Kuna eriala on kolme kümnendi jooksul nime muutnud, siis ei keskenduta sellele, mis kellegi diplomi peal kirjas on, vaid paneeli on vestlema kutsutud vilistlased, kes on seotud tantsu õpetamisega erinevates Eesti paikades ja tantsu distsipliinides. Kuigi esialgu initsieerib küsimusi Ruslan Stepanov, siis liigub vestlus sujuvalt kõikide osalejate vahel ning ka publikuliikmed liituvad sujuvalt vestlusesse nii küsijate kui vastajatena.
Kahetunnise vestlusringi jooksul käiakse läbi mitmeid teemasid nii tantsust, õpetamisest, Viljandis õppimisest kui ka filosoofilisemaid teemasid, nagu kahtlemine, eesmärgid, motivatsioon, “jalgratta leiutamine” jne. Kui mingi hetk tundub, et vestlusringi jutt kaldub vaikselt TÜ VKA tantsuõppe ülistuseks, siis tegelikult avalduvad vestluse käigus ka osalejate erinevad mõttesuunad ja lähenemised ning need kutsuvad üles ennekõike kaasa mõtlema ja enda tegemisi analüüsima ilma konkreetseid lõplikke vastuseid andmata.
Näiteks suunas Stepanov vestluse dünaamilise, mitte staatilise õpetamise vajaduse juurde. Staatiline oleks sellises käsitluses justkui juba teadaoleva – nt labajalatantsud või -sammud – õpetamine, mida teeks inimene, kes oskab labajalga tantsida ning õigete ning juba teadaolevate võtete abil seda edasi õpetada. Dünaamiline õpetamine lubaks justkui ilma labajalatantsusid teadmata või -samme oskamata minna neid teistele õpetama. Kuigi osalejad sõnastasid oma arvamuse sel teemal erinevalt, kõlas diskussioonis korduvalt mõte nn dünaamilise õpetamise väest – jõuda kuhugi, kus keegi pole veel käinud, ning avastada midagi (uut) ning potentsiaalselt imelisemat, kui arvata võis. Samas tundus, et staatiline õpetamine võiks olla üks vahend või osa dünaamilise õpetamise teekonnal, sest teekond omakorda ongi see, mis intrigeerib, olles dünaamiline ja potentsiaalselt peamine tantsuõppe eesmärk.
Vestluses käis läbi ka kaasajast tingitud muutus tantsutundi tulevate õpilaste teadmistes. Sel ajal, kui paljud vestluses osalejad ise õpilasekingades olid, tuli peamine teadmine tantsust nende tantsuõpetajate kaudu. Nüüd ollakse tantsuõpetajana vastamisi olukorraga, kus igaühel on ligipääs palju suuremale hulgale teadmistele ning tundi tulevad õpilased, kellel on videote ja sotsiaalmeedia põhjal välja kujunenud oma eelistused, arvamused ning kes ootavad tantsutunnilt ja -õpetajalt väga konkreetseid asju. On tunda, et tantsuõpetaja funktsioon on muutumises, seda eelkõige progressiivsete ehk dünaamilis-orgaaniliste õpetajate puhul, kellele tantsu õpetamine ei saagi olla enam ainult staatilisel õpetamismeetodil põhinev ning näiteks olemasolevaid tantse või videoid jäljendav tegevus. Pigem peab tantsuõpetaja suutma mudida ja suunata õpilaste (tantsust) mõtlemise viisi. Osavus peitub selles, kuidas õpilasi kaasata ja motiveerida ilma nende usaldust kaotamata ja neid ära hirmutamata. Selle osavuse saab tingida vaid õpetaja enda isiklik ning vahetu huvi tantsu vastu.
Kuigi küsiti ka töötasu kui põhjuse järele, miks seda tööd teha, siis suundus ka see arutelu üsna pea tagasi tantsu kui tantsuõpetuse algelemendini. Jah, kui soovid ilusaid riideid, puhkusereisidel käia, head äraelamist endale lubada, siis peab tantsuõpetajana küll palju tööd tegema, aga palk kui selline ei tundunud ühegi vestluses osaleja jaoks olevat põhjus, miks selles ametis töötada. Isiklik huvi tantsimise ja tantsu vastu on see, mis tantsu õpetamas hoiab. Võimalus ise tantsida ja panna seejuures laste, noorte ja ka täiskasvanute silmad tantsimisega särama, mõjutada pikas perspektiivis kellegi elu ja mõtlemist, anda võimalus inimestel ennast leida ja rakendada… ning saada selle eest ka palka – see on see, mis tantsuõpetajaid sellel erialal köidab. Oluline on saada tegeleda sellega, mis sind ennast huvitab ning mida sa armastad, siis pole raske ka kedagi teist motiveerida või kaasata.
Kui võiks öelda, et on eraldi identiteedid “tantsukunstnik” ja “tantsuõpetaja” ning nende vahele ei saa panna võrdusmärki, siis Eesti kontekstis on küsimus sellise sildistamise järele üleüldse küsitav. Kui küsitakse “millega sa tegeled?”, siis võiks olla piisav ka öelda, et tegeled tantsuga. Nii ei peagi tantsukunsti ja tantsuõpetaja mõisteid ning nendevahelist erisust esikohale seadma, kui tants on see, mis kedagi tegelikult huvitab. Ka vestlusringis tuli välja, et tants kui selline võib olla seotud kehaga, mõttemustritega, komponeerimisega, trenniga ja nii edasi ja nii edasi. Ning tantsuga saab tegeleda ka vähemalt sama paljudel viisidel. Ning niisama paljude ja rohkemate suundadega on võimalik ka tantsu õpetada. Kuid eelkõige võiks tantsu õpetada inimene, keda ennast intrigeerib tants selle mis tahes vormis. Nii on selline inimene õpetades tantsu kogenud, mõelnud ja tegelenud tantsuga ning saab ka õpilastele midagi tantsust anda.
Nii et kokkuvõttes saab minna veel banaalsemaks ja öelda, et vestluse järel saab väita, et Viljandi tantsu vilistlaste ühisosa on tants. See, mida üks või teine tantsu all siis silmas peab või kuidas seda praktiseerib, on juba erinevam. Võiks veel lisada, et teise ühise joonena kostus läbi analüütiline lähenemine, mille jaoks antakse ja võetakse aega. Seega võiks iseloomustada Viljandi tantsuõpet (ilma seda kellegi-millegi muuga võrdlemata) tantsust huvitunud analüütiliseks teekonnaks.
Vestlust saab järelvaadata-kuulata Tartu Ülikooli Televisioonis.
