Mis on meie jaoks koreograafia siin ja praegu?
J: Juhuste ja kehade orkestreerimine.
K: Üks võimalik viis, kuidas ümbritsevat süstematiseerida.
Arutlesime noore etenduskunstniku Johhan Rosenbergiga koreograafia olulisusese ja mitteolulisusese üle. Ühtlasi puudutasime ka tema viimast tööd “Kõdu”[1].
Kuidas on ajas mõiste koreograafia tähendus meie jaoks muutunud?
J: Kui ma tantsuga alustasin, võrdus koreograafia minu jaoks väljamõeldud rütmistatud liigutustega, millest kasvas välja mingisugune kehalise seisundi otsimine ja kompositsioon. Minu soov oli tantsuõpingutes olla vastu sellele, mida minult oodati, proovida tantsida ja luua valesti. Otsida valet koreograafiat ja selle kaudu reaalsuse nihestamist, see inspireeris mind ning julgustas. Pealegi ma väga nautisin seda diskussiooni, mis tekkis, kui kellegi jaoks minu liikumine ei olnud tants. Seejärel huvitas mind kehavaba koreograafia, et mis hetkel millegi liikumine saab üldse koreograafia mõiste omandada. Praegu huvitab mind juhuste täpne suunamine, selleks, et koreograafia saaks end ise (justkui kolmanda eraldiseisva kehana) looma hakata.
K: Minu jaoks võrdus koreograafia pikalt tööriistana, mille kaudu sai õppida liikuma nii nagu minu õpetajad. Koreograafia kätkes endas võimalust omandada kellegi teise liikumiskeelt. Aegajalt nõudis see kehalt väga suurt pingutust, sest kui ette oli näidatud vasak suund, soovis keha ikkagi liigutust sooritada paremalt poolt. Seega tuli harjutada nii kaua, kuni ka vasak pool tööle hakkaks.
J: No absoluutselt, see oli see arusaam, miks sinna saali minna – et me kõik suudaks sama suurepäraselt tantsida nagu tema, kes oli meie ees. Samas olen väga tänulik oma õpetajatele, kellega sai sellest avatult rääkida ja kes toetasid ka vastupidist otsimist.
Millist väärtust kannab endas kellegi teise liikumiskeele omandamine?
J: See näitab ja avab uusi uksi, mille puhul saab siis igaüks ise otsustada, kas ta soovib neist kinni haarata või mitte. See on vajalik praktika, millega tegeleda. Selle väärtus seisneb just kehalise sõnavara laiendamises, mille kaudu omakorda avardub kogu maailmapilt. Oluline on aga endale lähteküsimus selgeks teha, seda nii õpetaja kui õppijana: kas saali minnakse sooviga olla õpetaja moodi või suudetakse teda näha kui meediumit, kelle kogemuste kaudu enda liikumist ja sõnavara arendada? Samuti meeldib mulle lihtsalt tänaval kedagi jälgida ning tema liikumiskeelt õppida ja tunnetada.
Kas tantsu saab õppida ilma koreograafiat õppimata ja vastupidi?
J: Esiteks tantsima kindlasti saab õppida, saab laiendada erinevaid mõttemalle ja tehnikaid oma kehas, aga tegelikult ei pea õppima, selleks et tantsida. Tantsida saab vabalt ka ilma tehnikate ja meetoditeta. Koreograafia on justkui üks võimalik ümbritseva keskkonna kujundamise meetod, mida saab õppida ning seekaudu oma tantsu kontekstualiseerida. Kui vaatame siin ringi, siis see lill võiks olla tants ja see, kuidas ta siin ruumis paikneb, on juba koreograafia. Aga ma usun, et see erinevatesse kujunditesse ja kujundustesse paigutamine tuleb üsna loomulikult, nii ka koreografiseerimine ja selle kaudu õppimine. Aga mind väga intrigeerib see mõte, kuidas neid kahte nähtust üksteisest eraldada – kuidas hoiduda tantsides koreograafiast? See teeb midagi ilusat mu mõtlemisega.
K: Jah, kui mõelda, et tants võiks võrduda teadmisega, siis koreograafia süsteemiga (olgu see teoreetiline või institutsionaalne). Ja see süsteem on ju ometi väga oluline, just selleks, et suuta formuleerida enda teadmisi ja mõtteid ning neid mõistetavaks teha ka teistele. Seega, isegi kui tantsima saab õppida ilma koreograafiata, siis olulisemaks muutub küsimus, miks peaks. Aga võib küsida ka vastupidi, kas koreograafiat on võimalik õppida nõnda, et tantsima ei õpi?
J: Jah, see tundub loogilisem. Seda kohtab ka rohkem.
K: Huvitav jah, tõesti esineb seda rohkem, et süsteemi saab õppida, ilma et teadmist omandaks. See lille metafoor oli ilus, et õpime lille paigutama erinevatesse kontekstidesse ja kujundustesse, aga temast endast suurt ei teagi. See on hästi väline lähenemine, aga samas koreograafias iseeneses on samuti midagi väga välist ja väljenduslikku.
Kas ja kuidas toetab koreograafia meelte ja tajude arengut?
K: Ma ei osanud enne tantsukunsti õppima asumist arvata, et see õppekava nii tajude ja meelte arendamisele üles ehitatud on. Küll aga tajusin, et keha ja aju vahel haigutas kuristik ning soovisin seda kuidagi täita või sealt üle hüpata. Huvitav, kui me sünnime, siis on meie meeled ainsad, mis loodus meile kohe kaasa on andnud, aga mida aeg edasi, seda enam hakkame väärtustama väljastpoolt saadavat informatsiooni ning unustame keha kuidagi ära.
J: Mõistan, ütleks isegi, et hakkame kasvades oma meeli kinni katma. Ma usun siiralt, et igaühel on mingid meeled rohkem arenenud kui teised ning nende ära tundmisel avaneb just talle mõeldud mõtlemine ja teekond. Aga selleks, et just neid mulle mõeldud meeli üles leida, pean ma esmalt oma keha piisavalt hästi tundma õppima, et suuta seal tajude ja meelte rägastikus orienteeruda.
K: Keha kuulamine oli minu jaoks üks müsteerium, kui ma kooli astusin. Ma olin sellest lugenud ja kuulnud, aga ise ma seda praktiseerida ei osanud. Ega ma praegugi selle praktiseerimises üleliia kindel ole, aga olen lähedalt näinud inimesi, kes seda suudavad ja oskavad, selles on midagi väga kütkestavat.
J: Miks õppida tantsu? Selleks, et lihtsalt oma keha tundma ja kuulama õppida. Kuigi tajud ei ole koreograafia puhul küll esiplaanil, peavad nad tagataustal aktiivselt kaasas olema, sest kui meeli ei kaasata, jääb ju tants puhtalt praktikaks, mitte loominguks.
K: Muidugi areneb keha igasuguse liikumise kaudu ning enda kehaloogikale vastupidist liikumist õppida on samuti oluline. Üleüldiselt mulle aga tundub, et kui võrrelda koreograafiat improvisatsiooni või n-ö puhtalt vabaks tantsimise praktikaga, siis koreograafia liiga palju meeli ja tajusid endaga ei kaasa. Et oma olemuselt ongi see pigem funktsionaalne praktika.
J: Enda töödes pean ma väga oluliseks seda, et säiliksid protsessis kaasa tegavate isiksuste käekirjad ja nende kehaloogika, et ma ei suruks ennast sinna üleliia palju peale. Igaüks võiks saada funktsioneerida oma tajude ja kehatunnetuse järgi.
K: Võib-olla see ongi üks peamisi võtmeid sellele, kuidas universaalset koreograafiat luua. Et kui suudad enda positsiooni piisavalt minimaliseerida, eesmärgiga säilitada teise kehaloogika, siis sealtkaudu saab uut teadmist luua.
J: Ma usun küll, et koreograafia eesmärgiks võiks pigem olla oma kaaslase liikumise ja keha võimendamine, mitte enda genereeritud liikumismustrite peale surumine.
K: See tundub väga noore generatsiooni tendents olema. Koosloomehuvi näib meis kõigis tärkavat, adumata, kui keeruline see teekond tegelikult olla võib. Ilmselt tuleneb see teatud määral ka skeenel levinud loomemudelitest. Kui meil oleks suured kompaniid, kus on 30–50 tantsijat laval, siis tõenäoliselt muutuks mastaapsed visuaalsed lahendused meile olulisemaks. Kuna aga saame endale lubada kolme etendajat, siis neid on tõesti pigem huvitavam isiksustena tundma õppida ja nõnda lavalist tervikut luua.
Kas on olemas universaalset koreograafiat?
J: Universaalset – midagi, mis saab maailmas kõigile ja kogu aeg eksisteerida?
K: Või siis midagi, mis sobiks igale kehale.
J: Jah, saab ikka olla. Hästi labaselt, kui sa teed ühe koreograafia eskiisi, mis on piisavalt lihtne, et iga keha suudab seda taasesitada, siis selles on midagi universaalset. Samas tuleb tõdeda, et kehade füsioloogiat mõjutab suuresti kultuur ja keskkond, milles need arenevad. Võrreldes erinevaid kultuure, on näha, et kehaloogikad lahknevad teineteisest ja ma ei tea, kas me suudaksime kavandatud liikumisi universaalselt taasesitada või eksisteerib see universaalsus kultuuridevahelises põimumises.
K: See näib tulevat sellest samast meelte ja tajude kinni katmisest, millest enne rääkisime. Et kinni kaetud tajudega on ilmselt võimatu universaalset koreograafiat leida või luua.
J: Universaalne koreograafia intrigeerib mind just sellepärast, et ma ei taha nõustuda, et see võiks olla “Oige ja vasemba”. See peab olema midagi tunnetuslikumat.
K: Nõus, kontaktimprovisatsioon võiks olla universaalne, aga kahjuks ei ole ta seda mitte, sest eeldab kõrget kehalist taju ja võimekust, mis omakorda eeldab treeningut.
J: Kahjuks jah, üldse ei ole. Mul tulevad veel silme ette need hetked lasteaiast, kus laps leiab end mängimast mingit mängu, nii et ta isegi veel ei mõista, et ta juba mängib, ja siis ajapikku hakkavad mängureeglid talle end avama. Ja nii tekib mängukaaslaste vahel ühine loogika.
K: See on hea näide, tõepoolest, me vast kõik oleme leidnud end ringist, kus osalejad imiteerivad ringi keskel olevat liikujat. Ja mõnikord tekib selline plahvatus, et kõik juba alateadlikult aimavad ette järgmist liikumist, ilma, et ringi keskel peaks keegi midagi ette näitama – selles on midagi võluvat. Selline mõnusalt olevikuline raputus.
J: See võikski olla juurikas universaalsele koreograafiale, et need järgmised sammud on juba ette koreografeeritud, läbi selle, et osalejatel tekib ühine mõistmine sellest, mis edasi hakkab juhtuma, ilma et see tuleks välja hääldada.
K: Selle eelduseks on väga tunnetuslik eelhäälestus. Olulised ei ole ju mitte ettemõeldud liigutused, vaid tunnetus, et oled kaaslastega samal lehel ja usaldad neid, et siit saab koos edasi minna. Kontrollivajadus hajub ja selle asemele kerkib võimalus juhusele.
Kui oluline on, et kehal säiliks laval liikudes tema autentsus?
J: Tahaks öelda, et autentsust ei eksisteerigi. Või vähemalt mul on alati olnud raskusi selle terminiga suhestumisel. Mul on tunne, et keha hakkab töötama juba siis, kui ta prooviruumi astub ja juba sisse astudes kaob temas teatud autentsus, kuna nii ruum kui teised seal viibivad inimesed mõjutavad teda. Aga kehaline mugavus on kindlasti oluline, sest see on eeldus vabadusele ja juhuslikkuse võimalikkusele.
K: Aga kui oluline on see, et laval säiliks liikuja isiksus ja talle omane liikumiskeel?
J: See mängib minu jaoks proovisaalis põhirolli. Rõhutaks eriti sõna isiksus, sest ilma selleta ei oska ma materjali loomist isegi ette kujutada, sest kui kehalt isiksus ära võtta, siis ma võiks ju siit samast selle lambi (mille isiksus on juba ette fikseeritud) võtta ja hoopis temaga töötada.
Millal muutub koreograafia olulisemaks kui koreograaf?
J: Seesama koosloomemeetod, mida puudutasime. “Kõdu” puhul oli mul väga keeruline enda nime suurelt plakatil näha, see ei olnud mu jaoks kuidagi loogiline. Kui ma rääkisin sellest galeristiga, siis dialoogile väga kohta ei jäänud. Öeldi, et nii on. Kuigi ise tundsin, et kogu ülejäänud meeskond oleks võinud samuti seal esimeses reas figureerida.
K: Jah, ausalt öeldes ma ei kujuta ette, et ma ise enam julgeks mõne töö puhul öelda, et tunnen end nii autorina, et minu nimi peaks kuskil rohkem esile tõstetud olema. Sest isegi kui teen soolot või kirjutan artiklit, siis lisaks tiimiliikmetele saaks sinna taha kuhjata veel lugematul arvul mõttekaaslasi, mentoreid, autoreid, keda olen lugenud jne. Ma võin küll tervikut komponeerida, aga enda rolli esile toomises kipun kahtlema.
J: Kui juhuste orkestreerimise kontekstis rääkida, siis ma usun, et see ei saagi juhtuda ilma, et ma teisi kehasid ja nende loogikaid märkaks ja nendega arvestaks. Juhuslikkus on võimalik ainult õhkkonnas, kus kõik osalejad tunnevad piisavat vabadust, et nad lubavad juhusel end juhtida. Ilmselt see juhuse õhkkond ongi see, mida ma taga ajan, sest selles juhuslikkuses saab omakorda juhtuda kohtumine. Ja kohtumine on ju kõige alus. Kohtumine kehade vahel. Kohtumine ruumis. Kohtumine publikuga.
K: Koosloome tundub olema nagu demokraatia. Me kõik teame, et see on kõige keerulisem valitsemisvorm, aga samas on see nii atraktiivne oma võimaluste paljususes. Muidugi tuleb endale ja ka kaasteelistele selgeks teha, mida koosloome all mõistetakse ning kui suurt vabadust tegelikult soovitakse seal sees tunda.
J: Jah, ükskõik kui suurte illusioonidega ka ühele projektile ei läheneta, siis kunagi ei ole see nii roosiline kui enda peas. Tahes-tahtmata on mingid hierarhiad juba algusest peale kehtestunud. Me kõik oleme erinevad ja tuleme eri kohtadest samasse ruumi, kuid me ei eksisteeri seal kunagi samasugustena.
K: Kuid mis hetkel muutub koreograafia olulisemaks kui tema koreograaf?
J: Kasutades seda universaalse koreograafia näidet, siis sel hetkel, kui koreograaf on suutnud algse tunnetusliku loogika paika panna ning on tunda, et tiim on ühtselt kaasas. Sellest hetkest muutubki koreograafia olulisemaks, sest ta hakkab iseenda elukat looma ja mina koreograafina üritan end teadlikult sellest protsessist taandada, et see elukas saaks oma elu elada ja et ma teda üleliia kodustada ei üritaks. Kuigi alati on kihk teda vorpima hakata, siis tegelikult on sellel vabadusel mingi maagiline võim.
K: Ma imetlen inimesi, kes suudavad ja julgevad protsessi usaldada. Ise tunnen, et olen selles osas lapsekingades ja kipun liiga kiiresti mõtlema võimalikule tulemusele. Protsess on aga ilus ja seda võiks rohkem nautida.
J: Protsessi usaldamine on väga oluline. Seemne saab ju istutada ja valmis panna, aga siis on tarvis ainult usaldust, et seeme idanema ja võrsuma hakkaks.
K: Usaldus on oma olemuselt üks rohktahukas, usaldama peab oma tiimi, konteksti, protsessi, iseennast jne. See on palju keerulisem, kui meie arutlusest mulje jääb. Aga protsessi puhul on kuulamine vast sama oluline kui usaldus. Tegelikult iga elukas ja koreograafia räägib oma loojaga ning annab ise teada, mis on temas puudu või vastupidi, äkki pakutakse talle midagi, mida tal tarvis ei olegi.
J: Jah, “Kõdu” puhul ma sain ka aru, et ainus, mis ma tegelikult koreograafina saan ja tahan teha, on luua need võimalused, kus me saame kokku tulla, ning lisada veel oma armastuse nii tiimi kui protsessi vastu. Edasi areneb kõik loomulikult ja ma ei tohi sinna vahele astuda. Aeg-ajalt ma tõesti tundsin, et võib-olla kogu see protsess kasvab mul üle pea. Ja ma hakkasin oma vastutuse ees ka natuke kartust tundma, sest tegelikult ma ei teadnud, millist teekonda mu etendajad läbisid ja kas see oli minu vastutusel. Kas see oli üldse minu koht?
K: See armastuse aspekt näib usalduse ja kuulamise kõrval see kolmas komponent olema. Kui seesmiselt tõeliselt on tunda, et protsessi ja kaasteelistesse on armastusega suhtutud, siis enamat ei saagi soovida, ma arvan. See võiks ja peaks laienema ka meeskonna seest kaugemale publiku, kujunduse, maja, meediani jne.
J: “Kõdu” me tõesti ehitasime väga tugevalt publiku interaktsiooni peale üles. Ta ei saanud enne külastajaid/vaatajaid elama hakata. Tahtsime luua pingestatud olukorda, mis tooks meid kõiki praegu siia. Sellepärast ka kasutan etenduse pealkirjana “Galerii KÜLASTUS “Kõdu””.
K: Kõditavalt pingestatud atmosfäär valitses seal tõesti. Ja see kõdi oli päris mõnus. Ühelt poolt tundsin, et olen väga kohal. Teisalt tajusin, et tahaks värsket õhku, aga ära ka minna ei tihanud. Ikkagi piisavalt palju toimus, et tekkis kihvatus millestki ilma jääda. Ja ei tekkinud ka turvatunnet, et kuskile seina äärde mugavalt kössi tõmbuda. Seda siis eelkõige esimese etenduse puhul.
J: See on mulle oluline. Natuke sellise trapped tunde tekitamine. Ma mõtlen, et see aitab kõigil rohkem kohal olla. Ja see paigutab rõhu mu jaoks peamisele eetika küsimusele. Ma leian, et on tähtis, et ka vaataja tunneks, et tema kohalolek mõjutab minu kui etendaja olekut ja vastupidi.
K: Nõus, see on võimas tööriist, aga seda tuleb siiski armastusega käsitseda. Mulle näis, et sellega te ka tegelesite: isegi kui trapped atmosfäär oli eesmärk, siis jõudsite selleni ikkagi armastuse kaudu. Vähemalt mina ei tundnud vaatajana, et mind oleks ripakile jäetud või minust ei oleks hoolitud.
J: Kõik algab jah armastusest. See on jällegi üks eetilisi printsiipe, millega ma tegelen. Et lavale ei saa panna isegi mitte objekti, kui ma seda ei armasta. Rääkimata siis publiku saali kutsumisest. Isegi, kui ma peksan selle objekti laval puruks, siis lavale jõuda saab ta ainult armastuse kaudu ja nii on ka igasuguse liikumisega. Ma üritan lavale mitte lasta liikumist, mis ei ole seesmiselt laetud.
Milliseid tingimusi sa vajad, et omanäolist liikumiskeelt välja töötada?
J: Mulle meeldib väga kohaspetsiifilisus, see on mulle mootor.
K: Mis hetkel sul selline arusaam tekkis, et vajad huvitavat ruumi?
J: ETA (Eesti Tantsuagentuuri) aegu, tahtsin luua kompositsiooni müütilistest tegelastest “lamiad”[2] – merineitsi tüüpi tegelased, kes tulevad troopilisest metsast, varastavad, söövad inimesi ja pesevad end vee all ning on armsalt kollased. Iga kord, kui looma hakkasin, siis püüdsin nende elukeskkonda ette kujutada. Hiljem troopikas olles sain aru, et seal keskkonnas oli palju lihtsam ja produktiivsem liikumismaterjali genereerida kui hallis saalis. Mul on tunne, et keskkond aitab avaneda nendel nurgatagustel, mis annavad tööle sügavuse. Kui teada, mis lõhn või valgus kuskil pesitseb, siis selle kogemuse pealt saab tegelikult luua. “Kõduga” seoses ka, ma pidin minema põllule muda sisse jooksma, selleks et aru saada, millega me tegelikult tegelesime.
K: Kas sa suudad iga ruumi enda jaoks huvitavaks ja inspireerivaks muuta? Või pead sa pigem endale inspireeriva ruumi leidma?
J: Kindlasti ei ole iga ruum inspireeriv. Osades ruumides ei suuda ma üldse töötada.
K: Aga milliseid muid tingimusi sa vajad?
J: Õhkkonnalt kindlasti mugavat, kus tunneks julgust endale väljakutset esitada.
K: Kas tunned, et skeene võimaldab neid tingimusi, mida vajad ja soovid?
J: Olen aru saanud, et kõike peab ikka ise tegema. Mul on igasugune lootus ära kadunud, et kuskilt kukub midagi sülle. Kui midagi ikka tahta ära teha, siis ainuke võimalus on pihta hakata ja iseenda protsessi usaldada.
Miks on koreograafiat keeruline tõsiselt võtta, miks võib ta naeruväärsena mõjuda?
J: Väga provotseeriv, äkki avad natuke, mis sa selle all mõtled.
K: Tunnen, et mul on keeruline vaadata keha, mis üritab laval tõsiselt koreograafia kaudu edastada sõnumit, mida oleks palju lihtsam sõnadega väljendada. Tihti hakkab isegi tantsijatest kahju ja tekib küsimus, miks nad on pandud sinna lavale praegu vehklema. Miks nad ei võiks palju väiksema energiakuluga lihtsalt sõnumit välja öelda, et nõnda nii enda kui vaataja aega säästa? Selle kõrval on muidugi ka teistsuguseid lähenemisi, mida on lihtsam ja meeldivam vastu võtta. Nt koreograafia, mis demonstreerib liikuja võimekust. Mõnikord võrdubki teose kvaliteet selle teostamise meisterlikkusega, mida saab samamoodi nautida, või koreograafia, mis pakub sõnulseletamatut vaatamiskogemust.
J: Mõistan, mulle kohati isegi vaatajapositsioonilt meeldib see naeruväärsus, mida kirjeldad. See suudab omas absurdsuses ja vastupidises loogikas nihestada meie tajusid. Koreograafia julgeb võtta rohkem aega mõtete formuleerimiseks kui seda funktsionaalselt verbaalselt teha saaks, selles on midagi võluvat.
K: Nihestamine tundub üleüldse kunsti võti olevat. Nihestatud reaalsus toob meid korraks väga praegusesse hetke ja paneb meid olevikku märkama.
J: Ja kui see nihestus su korra juba hetke toob, siis ta pakub ka võimalust, saad kas jätkata oma varasemate hinnangutega, mis alateadlikult sinuga alati kaasa keerlevad, või suudad oma kurssi muuta ja n-ö puhtalt lehelt edasi minna.
Kas koreograafiat on enam üldse tarvis?
J: Mulle klikib siin küsimus varasemast, et kas me suudame maailma ette kujutada ilma koreograafiata. Jõuame ringiga tagasi selle lillenäite juurde. Kas suudame seda lille ette kujutada ilma tema kujunduseta. Iseenesest tundub väga ilus maailm olema see, kus lill oma olemuses on kõige kese ja olulisim osa.
K: Saan aru, vähemalt sellel tasandil, kui süsteemi ja loogikat juba teatakse ning mõistetakse ka konteksti ja kujundust. Siis saab ehk tõesti selle kujunduse unustada ja lille tema puhtuses nautida. Aga kas lille saab nautida ilma, et soovi korral oskaks teda ühtegi kujundusse paigutada?
J: Ma usun, et saab. Lill iseenesest saab kujundada konteksti ja seda kujundust meie peas. Aga tausta on vaja mõista selleks, et sisse suumida saaks. Nii et õnneks meil ikkagi on koreograafiat vaja, see termin avab fantaasiaseemne ja näitab, mis teeb sellest lillest lille. Koreograafia mõiste on oma olemuselt nii mõnusalt lai ja mulle tundub et ta ainult avab uksi, mitte ei sulge neid. Ta rikastab kõiki valdkondi, sest igasugune konteksti, kujunduse ja vormi otsing ongi oma olemuselt juba koreograafia, mille eesmärgiks on kohtumine.
K: Ilus mõte, tõepoolest, kohtumine kõige ja kõigiga.
[1] “Kõdu” – Johhan Rosenbergi performance, esietendunud 26.11.2021 EKA Galeriis.
[2] Lamia – inimsööjast võrgutajad (Allan, T. 2009. Müütilised olendid. Varrak).
