14. juulil esietendub Saaremaal Triigi Filharmoonias koreograaf Jaan Ulsti lavastus „Saare äratus“. Tegemist on koreograafi ning tantsijate pooleteiseaastase koostöö kokkuvõttega, mis saab sõnadeta jutustatud läbi intensiivse atmosfääri.
See protsess sai alguse 2015. aasta novembris, kui peamiselt harrastustantsijatest koosnev 9-liikmeline sõpruskond otsis endale uut sorti treeningut, et end liikumise vallas arendada. Esialgu võttis grupp Jaaniga ühendust, et kutsuda teda ühel nädalavahetusel klassikalise treeningu laagrit läbi viima, kuid kuna esimene laager osutus emotsiooniderohkeks, on sellest ühest nädalavahetusest saanud juba 1,5-aastane koostöö. Kogu töö on toimunud tantsulaagrite näol, mis leidsid aset iga kuu erinevates Eesti paikades, kuid peamiselt Saaremaal Leisis. Tantsulaagrid koosnesid erinevatest töötubadest, kus tegeleti tehnika, improvisatsiooni ning analüüsiga. Töötubade jooksul õppisid tantsijad mõistma nende endi ja üksteise kehasid, mugavustsoone ning jagama üksteise personaalset ruumi. “Saare äratuse” näol on tegemist lavastuseks vormuva 1,5-aastase protsessi mitmetahulise kokkuvõttega tantsijate endi kogemusest, enese avastamisest ja avamisest ning avastusest, kuidas selle seltskonna tantsuline teekond kattub mitmeti nende ning neid ümbritsevate inimeste argieluga.
Sa oled varem lavastanud mitmete erineva taustaga tantsijatega, kuid see on esimene projekt, mille inkubatsiooniperiood koos meeskonnaga on olnud nii pikk.
Minu jaoks ulatub sarnane tantsijatega töö isegi kaugemasse aega. Minu magistriõpingute teemaks oli “Lavastusprotsessi jagamine loova tantsijaga”, kus kesksel kohal oli improvisatsioonioskuste rakendamine stseenide loomise ajal. Tollal töötasin Rahvakunstiansambli Leigarid tantsijatega, kelle tantsuline sõnavara jäi pärimustantsu raamidesse. Leisi seltskonnaga oleme nendest raamidest väljunud. Pikka loomeperioodi oleme kasutanud uute tantsuliste võtetega harjumiseks, sest ka Leisi seltskond on rahvatantsu taustaga, kuid nende huvi liikumise vastu on laiem.
Peale Vanemuise teatris töötamist võtsin natukene aega maha, et ennast teoreetiliselt arendada. Minu jaoks oli oluline leida uusi viise, kuidas tantsijatega töötada ning tantsijaid ette valmistada.
Mind paelus ka proovide asukoht. Olen töötanud Tallinnas ja Tartus ning teistes linnades, kuid olen alati soovinud residentuuri teha linnast väljas. Soovitan kõigile kokkulepet, kus igal kalendrikuul saab olla Saaremaal ning keskenduda kaks päeva tantsule! Isiklikult meeldis mulle idee eemalolekust.
Kuidas on välja näinud teie pooleteise aasta pikkune teekond?
Hetk, kui ma kutse tantsulaagrisse vastu võtsin, oli kui hüpe tundmatusse: ma lähen tegelema väikese harrastustantsijate grupiga, kellel puuduvad kindlad plaanid ja eesmärgid. Minu jaoks oli esimeseks väljakutseks eesmärkide seadmine. Võtsin seda kui põnevat eksperimenti. Seadsime endale alguses eesmärgiks ainult tantsijate treeningu. Esinemisväljundite otsingud lükkasime teadlikult määramatusse tulevikku.
Me alustasime 9 tantsijaga, kuid alustades uue grupiga ning tehes improvisatsiooniülesandeid, on loomulik, et päris kõikidele tantsijatele see ei sobi. Samuti on harrastustantsijatel omad elud, mis mingil hetkel sunnivad valikuid tegema. Täna on grupis 6 tantsijat: Kaitel Poobus, Liis Vahter, Juhan Kanemägi, Kadri Kanemägi, Ivar Lett ja Heljus Saks.
Terve esimese aasta töötasime töötubade vormis. Esimese päeva hommikud algasid kahetunnise tantsutehnikatunniga, pärastlõuna oli loomingulisem. Teise päeva hommikul jätkasime eelmise päeva teemadega. See oli suhteliselt kindel ja korduv ajagraafik, mis andis improvisatsioonilisele töötoale olulise raamistiku. Mulle oli oluline, et tantsijad saavutaksid vabaduse olla hetkes. Ma soovisin, et nad naudiksid koos veedetud aega ning otsinguid oma kehaga. Meie töötoad olid mängulised ja avaliku ootuse surveta.
Pool aastat hiljem avaldasid tantsijad soovi oma oskusi jäädvustada ja esitada. Meie esimene avalik esinemine oli Valguse Festival 2016 Tõraveres. See oli meie esimene katsetus, mille eesmärgiks oli keerulisema koreograafia esitamine. Oluline polnud mitte lavakogemus, mida nendel tantsijatel on küllaldaselt, vaid oli tarvis kohaneda koreograafiaga, mille vorm ei vastanud rahvalikule vormile.
Fotograaf Egle Kiik. Asukoht Tõravere observatoorium.
Teine katsetus toimus 2016. aasta detsembris Leisis, kui viisime esimest korda publiku pilgu all läbi tantsutehnikatunni ning kontaktimprovisatsioonist inspireeritud stseenid. Õhtu sisuks oli tutvustada lähedastele meie tegemisi. Üritus tähistas aasta möödumist meie koostöö algusest. Sõbrad-tuttavad olid juba palju kuulnud meie tegemistest. Soovisime neile lahti seletada ja illustreerida, kuidas tantsulavastust “lugeda”. Õhtujuhina seletasin etenduse jooksul pulbikule lahti tantsuanatoomia ja vastasin tekkinud küsimustele. Lisaks sai publik tantsulisi harjutusi ise järele proovida. Õhtu teises pooles lülitasime sisse teatri prožektorid, luues teatraalse atmosfääri ehk etenduse situatsiooni.
Fotograaf Jaan Ulst, asukoht Leisi keskkool.
Viljandi tantsunädalale läksime juba “Saare äratuse” kontseptsiooniga. Idee oli oma koreograafia seinte vahelt välja viimine, et katsetada liikumisi looduskeskkonnas. Ka Triigis loome lavastuse mere ja metsa piiril. Keskkond ja pind, millel liigume, mõjutab tantsija kehatunnetust ja muudab edastatavat infot. Saime olulise kogemuse, milleks tantsijad peavad juulis valmis olema.
Fotograaf Jaan Ulst.
Sa mainisid, et teie laagrid on alati kindla raamistikuga, kuid millega te laagrites tegelesite?
Laager algas alati tantsutehnika lihvimisega. Selleks kasutasin enda teadmisi klassikalisest tantsust, põrandatehnikast, moderntantsust, Gaga-tehnikast ja improvisatsioonitehnikatest.
Põnev oli kasutada ka loovtantsu. Meie valduses olid erinevad mängulised elemendid, nagu ruumis jooniste tegemine ning tervikliku joonise märkamine. Kasutasin ideid Anu Söödi loovtantsuraamatust. Meie grupile sobisid hästi tantsija ja ruumi vahelisi dialooge arendavad võtted. Kontaktimprovisatsiooniharjutusi kasutasin partneriga töö arendamiseks, kus on tähtis märgata, mitme liigesega ühenduses ollakse ja kuidas grupis üldisemalt toimida. Klassikalise tantsu treeningut ja põrandatehnikat pidasin oluliseks tantsijate füüsilise vormi parendamiseks. Oluline on individuaalselt märgata oma keha ning töötada sellega oma võimete järgi.
Tutvustasin järjepidevalt tantsijatele Rudolf Labani liikumisanalüüsi meetodeid, millega tutvusin ise Hollandis õppides. Leian, et Labani lähenemine liikumisele on tantsustiilideülene ja on leidnud praktikas kasutust muuhulgas antropoloogias. Minu varasemad kogemused näitavad, et harrastajatele pakub liikumisanalüüs emotsioonivaba lähenemisnurga, mis aitab mõista keha laiemalt. Kasutasin Labani kaheksat liigutuskvaliteeti: hõljumine (float), libisemine (glide), löömine (punch), vajutamine (press), väänamine (wring), lõhestamine (slash), patsutamine (dab) ja nipsutamine (flick). Teise tööriistana kasutasin Labani kuubiku teooriat, mille järgi tantsija loob enda ümber mõttelise kuubiku, mis annab selged numbritega tähistatud suunad, mille kaudu liigutusi defineerida. Minu jaoks oli oluline tantsijaid mitmekülgselt harida. Sellisel moel saab keha kõige paremini lahti, st tundlikumaks ja plastilisemaks.
Miks on projekti nimi “Saare äratus”?
Sellesse nimesse olen kodeerinud kaks olulist mõistet: saar ja äratus. Aastaks 2012 olin tantsumaailmas tegutsenud ligi 10 aastat, töötanud Prantsusmaal, Hollandis, Vanemuises ja vabakutselisena mitmetes projektides. Tantsumaailm oli mind üdini endasse mässinud. Ühel hetkel tundsin läbipõlemise ohtu. Ma nimetan seda läbipõlemiseks, kuigi ma pole päris kindel, et see seda oli, aga kindlasti oli keerulisem leida endas sädet. Tundsin, et vajan mingit äratust. Leisi projekti rahulik ja esinemispingeta ettevalmistusperiood pakkus just seda, mida ühele eksinud koreograafile tarvis on – loominguline vabadus. Ühtlasi soovisin pakkuda tantsijatele võimalust, et nad näeks tantsumaailma teise pilguga ja vaataks omavahelisi suhteid ka teise pilguga. See protsess on olnud kui järkjärguline äratus: tehnikaga tegeledes keskendub tantsija iseendale, järgmine etapp on mina ja keegi teine, siis mina ja grupp ning lõpuks mina ja kogu ruum. Saare mõiste käsitleb ruumi meis ja meie ümber. See on piirkond, mille eest me vastutame. Äratuse all võib mõista millegi uue katsetamist või kogemist. Enda piiride märkamine annab jõudu ammutada inspiratsiooni iseenda nurgatagustest, millest me varem teadlikudki ei olnud.
