Artikkelnr 120

Miks teha üksi, kui saab ka koos?

Kärt Koppel
Vabakutseline etenduskunstnik

nr 119nr 121

Autorid: Daniela Privis ja Johhanna Reinvald
Allkiri: Daniela Privis „TAG” ja Kärt Koppel „See pealkiri on ainult sõnad”.

Tervik, mis algab armastusest ja päädib kohtinguga. Tervik, mis algab tähistamisega ja lõpeb identiteedi lahti muukimisega. Kuidas üles ehitada prooviprotsessi, kus lavastaja soovib jääda sama neutraalseks kui lavastustiimi teised liikmed? Daniela Privis ja mina lavastasime möödunud talvel-varakevadel kumbki oma TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti õppekava koreograafi praktika lõputöid (“See pealkiri on ainult sõnad” – Kärt Koppel ja “TAG” – Daniela Privis). Osalesin korraga kahes lavatöös, ühes lavastajana, teises dramaturgina, kes proovisaali ei jõudnud. Kui mõlemad lavastused olid etendunud, nentisime koos Danielaga, et need kaks on nagu must ja valge koer. Kumbki teekond oli õpetlik eelkõige just koosloome aspektist. Üritan alljärgnevalt oma tekkinud mõtteid lahti mõtestada.

Mõlemasse tervikusse lootsin siseneda dramaturgina, enda teose puhul pidin kiiresti leppima tõsiasjaga, et kuna olen lõppvastutaja, siis kaldun ikkagi lavastaja positsiooni haarama. Daniela töös kujunesin toetajaks ja psühholoogiks, kuna tundus, et proovisaali mineku asemel oli just taustajõud see, mida lavastaja minult tol hetkel vajas. Koosloome oma olemuselt pakub protsessi algatajale (antud kontekstis lavastajale) võimaluse kokku kutsuda inimesed, kes on talle huvitavad ning kelle mõttemaailma ta soovib lähemalt tundma õppida, või inimesed, kes on talle juba varasemast tuttavad ja sümpaatsed (loe: sõbrad). Sellise töödünaamika puhul kipuvad töö ja eraelu kergesti sassi minema, nagu on tabavalt kirjeldanud Margaret Tilk[1]: “Etenduskunstniku töö tarvilik eeldus on töö ja eraelu vahelise piiri puudumine.” Kuidas leida proovisaalis ja väljaspool tasakaal professionaalsuse ja sõpruse vahel? Kuidas eristada töötamist ja pingutamist kolleegide vahel aja veetmisest ja lõõgastumisest sõpradega? Nende küsimustega jändasime me mõlemad Danielaga pikalt.

Läbimurre toimus vast siis, kui mõistsime, kui oluline on etendajatele ja ülejäänud tiimile selgeks teha, et ka nemad vastutavad loodava terviku sisu eest. Koosloome juba etümoloogiliselt viitab koos loomisele (kõik koos millegi tekitamine[2]) – üheskoos tegutsemisele. Kuigi üheskoos tegutseda saab ka kellegi ettekirjutuste või ülesannete järgi, siis koosloome puhul on tegu demokraatliku, võimalikult kõiki ja kõike arvestava lähenemisega. Seega on väga oluline, et kogu tiim mõistaks algusest peale, et nõustudes sellises protsessis osalema, kirjutavad nad alla ka terviku sisu loomisele. Selle mõistmise eest vastutab esialgu protsessi initsieerija, kes peab suutma teistele osalistele kohe alguses selgeks teha, et koosloome on see viis, mida proovisaalis rakendama hakatakse.

Ühelt poolt pakub koosloome kõigile osapooltele võrdset häält ning võimalust realiseerida oma kunstniku- ja loojavisiooni. Teisalt toetub selline loomismeetod lisaks tehnilistele oskustele ka osaliste isiksustele, huvidele, teadmistele, voorustele, hirmudele jne, millest osa lõpuks ka lavale jõuavad. Seetõttu haarab koosloome sisendit lisaks professionaalsele sfäärile ka eraelust, mistõttu ei saa eeldada, et selline lähenemine kõigile sobiks, meeldiks või huvi pakuks. Samuti on vähetõenäoline, et tiim intuitiivselt üht- ja samamoodi teineteisest aru võiks saada. Seetõttu ongi koosloome tähtsaks osaks pidev, avatud ja põhjalik suhtlus. Esimesena peaks ilmselt üksteisele selgeks tegema, kuidas töötama hakatakse ja millised on kõigi ootused, lootused, oskused, soovid ja kartused. See võiks olla viljakas pind, millelt minema hakata. Nii minu kui Daniela protsessi puhul jooksime sellega rappa, arvasime, et teised tiimiliikmed saavad meist aru ning mõtleme ja läheneme lavastusprotsessile intuitiivselt ühe nurga alt. Ühel hetkel aga selgus, et tegelikult tiim ei saanud aru, mida me neilt soovisime või ootasime. Üritasime kumbki sõnastada ja mõtestada, et ootame ja otsime seda, mida me oodata ei oska: lahendusi, mida me ei näe, sõnastusi, mida me verbaliseerida ei mõika, tervikuid, mida me üksi luua ei oska. Meil mõlemal võttis aega, et suudaksime oma tiimile selgeks teha, et me ei oska ega taha selgeid ülesandeid ette anda, kuna me veel ei tea, mida me otsime. Usume mõlemad, et koos tegemisest, olemisest ja mõtlemisest saavad sündida ideede teostused, mille peale indiviididena me tulla ei oskaks. Just see ainulaadne isiksuste mõtete kooslus võiks ja peaks ka lavastustest välja paistma. Vaatajana tahan teada saada, miks just selline grupp inimesi/loojaid on ühe lavastuse kontekstis kokku tulnud. Kuid me valisime selleks kumbki oma tee, mina tundsin, et suudan tervikut ja tiimi paremini hoomata, kui saame pikalt kõik koos proovisaalis aega veeta, seetõttu oli meie prooviprotsess üles ehitatud intensiivsetele nädalavahetustele, kus saime keskmiselt 7–8 h koos olla, mõelda, kirjutada, nalja teha, proovida, tusatseda ja siis jälle naerda. Daniela seevastu sai aru, et talle sobib paremini üks ühele suhtlemine, seekaudu oma kaasetendajatele lähemale jõudmine ning lõpuks nende mõtete lavale seadmine.

Sõnastamatu sõnastamise kaudu jõudsime hüperisiklikkuseni. See on üks huvitav fenomen, ei tea, kas see on tulnud sotsiaalmeediast või jõhkrast ühiskondlikust killustumisest. Kuid tundub, et elame maailmas, kus kellelgi ei ole tervikpilti. Soov mõista kõike, mis maailmas toimub, on alati olnud võimatu, kui ehk lokaalne/kogukondlik mõistmine on olnudki võimalik, siis praeguse üleilmastumise tõttu on ka lokaalsed süsteemid ja struktuurid muutunud universaalseks ja ülemaailmseks. Tundub, et igavik ja tervikutaju on kättesaamatud. See ei ole üldse mõeldud halana, ma üritan mõtestada, miks noorte kunstnike tööd (kaasa arvatud mu enda omad) kipuvad tihti väga suurde isiklikkusesse suubuma. Alustatakse iseendast, sellest, mida teatakse ja tuntakse, muu tundub äkki liiga suur, kaugel ja kättesaamatu. Ühtpidi on sümpaatne, et ollakse valmis iseenda sisse vaatama ning tuntakse, et see nn “minaise” on piisavalt sümpaatne või huvitav, et temaga töötada, teisalt ei pruugi selline lähenemine päädida üldistustega, mis lavale jõudes ka publikut kõnetada võiksid. Dramaturgi ülesanne võikski ju ehk olla nende üldistuste otsimine ja talletamine, kuid samas tundub, et dramaturg ei ole see, kes saab lavastajale öelda, mida alles jätta ja mis välja visata. Koosloome puhul tundub, et dramaturg peab pakkuma ja saab pakkuda protsessis  ainult seda, mida lavastaja temalt ootab… või siis pakkuda seda, millest on tunne, et jääb puudu, sest ka tema ju võtab vastutuse loodava sisu eest.

Koosloome on pidev õppimise-kohanemise-taasavastamise protsess. Järeldused, millele ühe teekonna lõpus jõutakse ei pruugi järgmisel korral enam pädevad ega aktuaalsed tunduda. Ometi saab kaasa võtta sisemise tõekspidamise, et koos on põnevam.

[1] Tilk, M. 2021. Tahad olla etenduskunstnik? Kaota eraelu. – Teater. Muusika. Kino (nr 11); https://www.temuki.ee/archives/3371.

[2] Etümoloogia sõnastik: koos:; looma: