Loomeuurimus, nagu nimigi viitab, koosneb kahest osast: loomingust ja uurimusest ehk kunstilisest tegevusest ja selle teaduslikust analüüsist. Loomeuurimust teostab kunstnik, kelle loodud kunstiteos või kunstiline tegevus on uurimuse keskmes. Kunstnik ja uurija on seejuures üks ja sama isik.
Loomeuurimuses saab uurija teadmisi nii kunstiliselt eksperimenteerival kui teaduslikke meetodeid järgival viisil ning rakendab need teadmised loometegevusse. Selle käigus saadud kogemusi ja teadmisi üldistatakse ja analüüsitakse praktikapõhiste meetoditega, mis on tihedalt seotud kunstniku individuaalse loomepraktika ja selle ühiskondliku kontekstiga. Uurimuslikul teel loodud kunst on tihedalt seotud ühiskonna, hariduse, filosoofia, poliitika jt distsipliinidega ning loomeuurimusse kaasatakse laiem teoreetiline kontekst. Loomeuurimuse läbiviija esitab endale küsimusi, nagu mida ma teen, miks ma seda teen ja kuidas ma seda teen. Kuna tänapäeval on uurimus paljudel kaasaegse kunsti aladel loomulik, siis võime loomeuurimust nimetada isegi kaasaegse kunsti uusimaks trendiks. (Arlander 2011: 320)
Eesti keeles on kõnesolevat uurimuslikku praktikat tähistatud ka terminitega kunstniku-uurimus, kunstiline uurimus, praktikapõhine uurimus, performatiivne uurimus (ingliskeelsed vasted artistic research, practice-based/practice-led research, performative research). Terminite sisud on küll nüanssides erinevad, kuid nende lahkamine jäägu edaspidistesse käsitlustesse. Praegu eelistagem hõlmava ja heakeelsena terminit “loomeuurimus”.
Loomeuurimuse ajaloolist arengut ja definitsiooni on eri allikates esitatud erinevalt. Näiteks Šoti uurija Carole Gray järgi on tegemist uurimusega, kus küsimused, probleemid ja väljakutsed on sõnastatud praktika ja praktikute vajadustest lähtuvalt; uurimuses kasutatakse peamiselt praktikale omaseid meetodeid ning see hakkas arenema alates 1970. aastatest (Gray 1996). Loomeuurimus distsipliinina on pidevas muutumises ja on välja arendamas oma sisemisi kriteeriume. See on ka ala, kus iga praktiseerija võib luua omi süsteeme ja reegleid. (Hannula 2009)
Tunnustatud etenduskunstide uurija Baz Kershaw (2009: 105) järgi oli 2000. aastate lõpuks loomeuurimus saanud tunnustatud lähenemiseks Austraalia, Kanada, Lõuna-Aafrika, Ühendkuningriigi, Skandinaavia jt ülikoolides. Vähem kui kahe kümnendiga on loodud uusi kunstiuurimuslikke meetodeid traditsiooniliste uurimismeetodite kõrvale. Need uued meetodid asetavad keskmesse loomingulisuse ja sellist lähenemist võib näha omamoodi paradigmamuutusena, mis võib kõigutada kahe senise teadusliku uurimismeetodi (kvantitatiivse ja kvalitatiivse) ülemvõimu.
Tegelikult on ju tavapärane, et näitlejad uurivad oma rolli ja lavastajad lavastatavat näidendit. Loomeuurimus aga tähendab, et teatrisündmus ise on uurimus. Võtmeküsimuseks ongi, milline on siin erinevus näiteks lihtsalt lavastuse ja lavastuse kui uurimuse vahel. Radikaalid väidavad, et kultuurisündmused, nagu lavastused, installatsioonid, filmid jne ise ongi uurimused. Mõõdukamad kolleegid aga eeldavad kunstiteosele ka lisamaterjali – artikleid, päevikuid, erinevaid tõlgendavaid materjale –, et kunstiteost saaks uurimuseks nimetada. (Kershaw 2009: 107) Eestile lähedane Skandinaavia ja Soome traditsioon rõhutab aga uurimuse vältimatu osana kirjalikku refleksiooni ja analüüsi, millest lähemalt allpool juttu tuleb.
Soomes ja Rootsis on loomeuurimust arendanud professor Mika Hannula ning tema viib loomeuurimuse arenguloo 1960. aastate kontseptuaalse kunstini, kuigi tol ajal selle alaga tegelejad end selliselt ei nimetanud. Kui vaadata loomeuurimust akadeemilisest küljest, siis on selle areng seotud kvalitatiivsete uuringumeetodite arenguga. Loomeuurimuse uudsus on vaatepunkti küsimus, sest sotsioloogia, antropoloogia või praktilise filosoofiaga seotud kunsti on loodud varemgi. Sellises lähenemises iseenesest ei ole midagi uut. Erinevate distsipliinide vahelisi suhteid aga viimastel kümnenditel järjest tihendatakse, sest kunst on sisenenud ka ülikoolide tegevusalale. (Hannula 2009)
Mika Hannula käsitleb Põhjamaade ülikoolides toimivat doktoriõppekavade süsteemi, millest laias laastus on inspireeritud ka Eestis loomeuurimuslikku doktoriõpet pakkuvad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Nende õppekavade peamine eripära seisneb kahes võrdselt olulises osas: praktiline kunstilooming ja selle kirjalik refleksioon. See ei tähenda, et kunstnik uurib (ainult) iseennast, vaid seda, et kunstnik väljendab midagi oma tööde kaudu ja kirjutab sellest refleksiivselt. Ta lähtub oma kunstipraktikaga seotud uurimisteemast ning analüüsib seda läbi oma kunstipraktika. Oluline on pikaaegne, mitme aasta pikkuse praktika võimalus.
Kunst vs teadus
Loomeuurimus sünnib paratamatult kunsti ja teaduse pingeväljal. Traditsiooniliselt on neid kahte valdkonda ikka lahus hoitud: teadustegevust on peetud süsteemseks, selle tulemusi kontrollitavateks, kunstilist loometegevust aga irratsionaalseks ja seotuks ennekõike väljendusega. Selline range eristus ei vasta juba ammu tegelikkusele: nii kunst, teadus kui ka kõrgharidus on muutunud, mida näitab ka loomeuurimuslike õppekavade avamine ülikoolides üle maailma. Miks aga on just ülikoolides viimaste aastakümnete jooksul loomeuurimust arendatud? Kunstiteadlane Epp Lankots (2016) ütleb: “Kunstis on nähtud ka justkui kiirendit või (ühiskonna) eksperimentaallaborit, et luua uusi olukordi ja jõuda potentsiaalsete lahendusteni, kuna raha- ja ajamahukas teadustegevus toimib teinekord pigem piirava faktorina. Kunsti kaudu saab uurida ja mõista kõige erinevamaid tundeid ja nende esinemisvorme eriti teravalt ja kontsentreeritult, mis pole sel kujul ilmselt võimalik ühegi teadusvaldkonna raames.”
Soome etenduskunstnik ja loomeuurimuse praktik Annette Arlander (2011: 324) osutab loomeuurimuse populaarsuse tõusu põhjusena sellele, et teatri-, tantsu- ja muusikaalal on järjest enam kritiseeritud hierarhilisi töösuhteid ning loomeuurimus on just üks viise, kuidas sellist hierarhiseeritust vältida. Paljud kunstnikud pöörduvad loomeuurimuse poole, et end võimestada, väestada (empower). Nad soovivad töötada iseseisvamalt, rõhutades isiklikku vaatepunkti ja loomingut.
Paljud loomeuurimusega tegelevad kunstnikud näevad selles oma kunsti arendamise võimalust. Sageli ei soovi aga kunstnikud oma loomingut interpreteerida või seletada, nad leiavad, et looming peaks kõnelema iseenda eest. Mõned on mõjutatud vanadest tabudest: kunstniku töö ei ole kunsti seletada. Kunstniku ja uurija (kuraatori, produtsendi, kriitiku, ajaloolase) positsioonid on traditsiooniliselt olnud eraldatud: kuraator või produtsent loob kunstiteosele konteksti, kriitik hindab ja ajaloolane kanoniseerib kunstiteose. Olgugi, et selline jaotamine on juba vananenud, kehtivad siiski mitmed kirjutamata reeglid ja piirid. (Arlander 2011: 325) Selline jaotumine on ka etenduskunstides levinud: kunstnik loob teose ja teoreetik analüüsib seda. Loomeuurimus on aga võimalus senist praktikat mitmekesistada.
Meetodid
Loomeuurimust iseloomustab meetodite paljusus: uurija ei tohi endale seada uurimismeetoditest tulenevaid piiranguid. Mitmekesisus ja avatus ei ole mitte probleem, vaid vajadus, leiab Mika Hannula (2009). Loomeuurimuses ei loe mitte küsimus “mis?”, vaid küsimus “kuidas?”. Loomeuurimus ei peaks andma lõplikke vastuseid sellele, mida uurija teeb, vaid keskenduma sellele, kuidas teha seda, mida uurija teeb. Igasugune teadmiste loome on alati subjektiivne, positsioneeritud. Ei ole olemas neutraalset, loomulikku või väärtustevaba vaatepunkti, kogemust või teadmist. (sealsamas)
Paljud kunstnikud-uurijad laenavad kvalitatiivseid uurimismeetodeid, mis on seotud fenomenoloogia, hermeneutika, etnograafia, narratiiviuuringute või teiste distsipliinidega. Näiteks kasutatakse intervjuusid, osalusvaatlust, refleksiooni, tihedat kirjeldust vm. See on sobilik näiteks olukordades, kus kunstiteos luuakse uurimisprotsessi alguses ja kus uurimisküsimused muutuvad protsessi jooksul. Sel juhul võivad loodud kunstiteosed muutuda uurimisandmeteks, mitte uurimistulemusteks ning kvalitatiivseid meetodeid saab kasutada analüüsimaks loomingulise protsessi dokumentatsiooni, nagu näiteks intervjuuandmeid. Selline lähenemine ei ole aga rangelt võttes loomeuurimus, sest sellist n-ö andmete analüüsi võib teha ükskõik milline uurija. Olukorda, mil kunstnik lõpetab olemast kunstnik, kui ta on oma kunstiteose valmis teinud, ning muutub uurijaks, et seda loodud materjali analüüsida, on kritiseeritud (Hannula jt 2005: 58). Annette Arlander (2011: 322) leiab, et mingil määral on selline olukord vältimatu. See ongi just (enese)refleksiivsus, kuid kaaluda võiks ka teisi loomingulisi alternatiive.
Üks viis oleks mõista kunstitegemist kui meetodit. See oleks meetod, kui seda niimoodi väljendatakse ja süstematiseeritakse. Näiteks võib kokku kutsuda tantsijate grupi kontaktimprovisatsiooni tunniks ja arutada nende kogemuse üle pärast igat tundi. Siiski võib küsida, et kui kunstitegemine on meetod, siis kas selle meetodi tulemusena peab sündima kunst või piisab, kui kasutatakse lihtsalt protsessi? Kas tulemus võib olla midagi muud kui kunst? Arlander (2011: 322) leiab, et tulemus võib olla ka esitlus või kõigest raport, olenevalt uurimuse objektist ja eesmärgist.
Uurimuse alustamiseks on tavapärasem viis teema või probleemi leidmine. Seejärel luuakse selle ümber kunstiteos ning siis tuleb valida, kuidas reflekteerida oma tegevust uurimisprotsessi jooksul. See meenutab etnograafi lähenemist ja paratamatult asetab suurema rõhu kirjalikule tööle, eksperimendi refleksioonile ja analüüsile. (sealsamas)
Arlander (2011: 324) toob esile, et loomeuurimus nõuab kunstnikult mitmekülgsust: kunsti loomine, etendamine, selle jagamine ja reflekteerimine publikule võib olla väga nõudlik ülesanne. Eriti etendajatele (näitleja, tantsija, muusik), kes on harjunud tagasisidega lavastajalt, koreograafilt või dirigendilt. Loomeuurimuslikus protsessis üksinda töötamine võib osutuda keeruliseks.
Lõppsõna: Eesti
Lõpetuseks soovitan tutvuda mõne viimasel aastal Eestis kaitstud põneva loomeuurimusega. Nagu osutatud, annavad Eestis loomeuurimuslikku doktoriõpet Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Kunstiakadeemia. Näiteks eelmisel aastal kaitses loomeuurimust dramaturg Marion Jõepera, kes testis ja kaardistas postdramaatilise dramaturgi töövahendeid uurimuses “Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool.” Pianist Kristi Kapten esitas üldistusvõimeliselt pianisti tööprotsessi uurimuses “Pianisti tööprotsess Ligeti etüüdide omandamisel.” Kunstnik Erki Kasemets mõtestas oma loomingut läbi brikolaaži töös “Väljaspool tavalist: pidu, prügi ja polügoonteater. Brikolaaž kui loome- ja uurimisviis.” Kunstnik Fideelia-Signe Roots süvenes naise kujutamise problemaatikasse mitmekülgselt ja kaasahaaravalt uurimuses pealkirjaga “Naine kui kangelane.”
Viidatud materjalid
Arlander, Annette 2011. Characteristics of Visual and Performing Arts. – Ed. Michael Biggs, Henrik Karlsson. The Routledge Companion to Research in the Arts. London: Routledge, pp 315–332.
Gray, Carole 1996. Inquiry through Practice: developing appropriate research strategies; http://carolegray.net/Papers%20PDFs/ngnm.pdf.
Hannula, Mika, Juha Suoranta, Tere Vadén 2005. Artistic Research – Theories, Methods and Practices. Helsinki, Gothenburg: Academy of Fine Arts Helsinki, University of Gothenburg.
Hannula, Mika 2009. Catch Me If You Can: Chances and Challenges of Artistic Research. – Art&Research, vol. 2, no. 2, Spring 2009.
Haseman, Brad 2006. A Manifesto for Performative Research. – Media International Australia, no. 118, February 2006, pp 98–106.
Kershaw, Baz 2009. Practice as Research through Performance. – Practice-led Research, Reseach-led Practice in the Creative Arts. Ed. Hazel Smith, Roger T. Dean. Edinburgh: Edinburg University Press, pp 104–125.
Lankots, Epp 2016. Loomeuurimus – kas kunst või teadus? – Sirp, 4. november.
Valik loomeuurimuslikke doktoritöid:
Jõepera, Marion 2017. Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool. Doktoritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool.
Kapten, Kristi 2017. Pianisti tööprotsess Ligeti etüüdide omandamisel. Doktoritöö. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
Kasemets, Erki 2017. Väljaspool tavalist: pidu, prügi ja polügoonteater. Brikolaaž kui loome- ja uurimisviis. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia.
Roots, Fideelia-Signe 2017. Naine kui kangelane. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia.
Lisalugemist: loomeuurimusest tantsukunstis
https://www.goethe.de/en/kul/tut/gen/tan/20502543.html
https://www.goethe.de/en/kul/tut/gen/tan/20803433.html
http://www.efvalilja.se/pdf/WordsOnArtisticResearch.pdf
