Artikkelnr 123

Miski, mis on oluline ja vajalik, kuid tundub kättesaamatuna

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 122

Yvonne Raineri ”No Manifesto” (1965; 2008). 1965. aastal avaldatud tekst, mis taotles tantsu olemuse püüdmist kõige üleliigse välistamise kaudu. 2008. aastal täiendas autor teksti toonaste järeldustega.

Osa järgnevast kirjutisest valmis poolteist aastat tagasi rubriigi “Tantsust tantsuta” esimese sissejuhatava peatükina. See jäi aga toona poolikuks, sest mõtted olid lõpetamata ning tervikuna mõjus arutlus etteruttava eneseõigustuse ning -kaitsena. Nüüd viieteistkümnendat peatükki kirjutades mõistan, et lõpetamata mõtted on mulle omased ning isegi meeldivad mulle, näitavad oma potentsiaali – samas jättes kõik uksed ja võimalused avatuks. Seega proovin nüüd uuesti, kirjutan edasi esimese peatüki mõtteid, mille keskmes oli ja on tantsust kirjutamine.

Küsimustega “Kas tantsust peaks kirjutama?”  ja “Kui jah, siis kuidas?” kohtusin ma veidi üle nelja aasta tagasi ülikooli esimesel kursusel esimese semestri talvel. Valmistusin tantsuajaloo ja -analüüsi ainete arvestusteks, olles äsja lugenud kehatöös jagatud somaatilise liikumise teooriateksti. Üllatusega avastasin end õppimast eriala, mille kohta ma mitte midagi sisulist lugenud ei olnud. Ma ei tea, kui palju selliseid erialasid on, kuhu saab sisse astuda ilma igasuguste teoreetiliste eelteadmisteta. Jah, ma olin käinud tantsutrennis ja paari Kanuti Gildi SAALi lavastust näinud, kuid mingit taustteadmist mul tantsu, liikumise, keha ega teatri kohta polnud. Enam veel, tantsuteooria või -kriitika lugemine ei tulnud mulle huvihariduses pähegi, sellest lihtsalt ei räägitud.

Seetõttu oli ka tantsust kirjutamine minu jaoks tume maa, mille vastu huvi hakkasin tundma. Ehk liigagi entusiastlikult otsustasin seda kolmandal kursusel seminaritööd kirjutades proovida. Uurimuses võtsin luubi alla 2020. aasta sügishooajal esietendunud nüüdistantsulavastused, mis järgnesid COVID-19 pandeemia esimesele lainele. Otsisin lavastustes sisulisi ja vormilisi ühisjooni – naiivse sooviga kaardistada tolle hetke maastikku. Otsides Eesti nüüdistantsu kajastavat uudiskirjandust (mis kirjeldaks viimase paari aasta tendentse), leidsin hulga ühe lavastuse keskseid arvustusi ja persoonilugusid, igatsesin temaatiliste arutluste üle, mida väljaspool Tantsu KuuKirja leheruumi näis nappivat. Kui pool aastat hiljem avanes mul võimalus Tantsu KuuKirja rubriiki kirjutama hakata, otsustasin keskenduda just temaatilistele kirjutistele. Lootsin vestluste ja kirjutamise kaudu lähemale jõuda ka arusaamale, kuidas siis tantsust ikkagi kirjutada võiks.

“Tantsust tantsuta” rubriigi eesmärgiks on igakuiselt koondada mõtteid mõne mulle huvitava tantsuteema kohta. Kuna oma teadmised on väga piiritletud, siis kutsun endaga vestlema kogenumaid tegijaid. Tagasivaatavalt analüüsides saan aru, et olen endale teemasid ja vestluskaaslasi valinud eelkõige selle järgi, millest tundus koolis vajaka jääma. Poliitiline kunst, dramaturgia, produktsioon, koosloome, publik, aga ka tantsu huvi- ja kõrgharidus oma erinevates värvides on kõik suured ja olulised teemad, mille tuumani (ehk seal peitub ka tants – mitte lihtsalt temaatiliselt, vaid päriselt) jõudmine eeldaks pikka ja süvendatud uurimisprotsessi. Hetkel tegelen aga n-ö pindmise kihi maha kraapimisega: üritan vestluspartneriga pealmise mulla üles künda ning hiljem mõtteid lahti kirjutades selle pinna ära kobestada. Kündmise kaudu pinnale jõudnud kivide, juurikate ega prahi uurimiseni ma vist seekaudu ei jõua, veel vähem millegi istutamiseni ja võib-olla ongi selleks veel vara.

Impulsiivselt tahaks öelda, et KÕIK võib olla tants, kui tantsimist (kui sooritust) tantsust eraldada. Meie ümber on niivõrd palju koreograafiat, mille loomise eesmärgiks ei ole olnud olla koreograafia: liiklus tänaval ja liiklemine siseruumides, kehade organiseerimine koolides ja töökohtades, loomade vaba liikumine looduses (selle üle võib küll vaielda) ning nende kammitsetus loomaaias jne – seda kõike võib analüüsida tantsu ja koreograafiana, kuigi teadvustatud tantsimine ehk sooritus nendes puudub. Seega tants tantsuta ümbritseb meid pea kõikjal, kui palju ja mis vormis on aga seda teist, teadvustatud tantsimist, ning kuidas sellest kirjutada? Tantsust rääkides ja kirjutades on mul tunne, et sõnu ritta seades liiguvad tants ja tantsimine minust alati kaks sammu ees, mõtlen küll tantsust, kuid seda ilma tantsu eneseta. See tähendab kirjutan kõigest sellest, mis toimub tantsu ümber, lootuses nõnda pihta saada ka tantsule endale.

Praeguseni on kirjutiste fookus olnud kõigel sellel, mis jääb liikumise kõrvale, taha ja ette.  Kas see huvi on omane ainult mulle või on see levinud laiemalt? Tõepoolest tugistruktuuride (KULKA, residentuuriprogrammid, lavastusproduktsioon jne) avamisele koolis kuigi palju aega ei pühendata (võib-olla nii peabki olema, sest muidu tahaks lõpetajad liigelda mööda juba sisse sõidetud rööpaid) ning tunnen, et nende teadmiste puudumisel ei ole võimalust tantsu analüüsida. Isiklikust sfäärist kaugemale vaadates ning lugedes esietenduvate lavastuste arvustusi, on märgata, et paljud neist tegelevad samuti kõige sellega, mis jääb liikumise ümber. Analüüsitakse kompositsioonilist tervikut, tihtipeale keskendutakse kontseptsioonile ning laiemale kultuurilisele kontekstile, kuhu lavastus maandub, liigutuse analüüsi kohtab harva. Kirjutiste keskmes on küsimused “Kes?”; “Kuidas?”; “Kus?”; “Millal?”; “Mis kontekstis?”; “Miks?”; “Kellele?” tantsima hakkab. Kuid küsimused “Mis see on, mida laval tegelikult tehakse? Mis teeb laval liikumisest tantsu?” on unarusse jäänud. Eks see tendents ütle nii tegijate kui vaatajate kohta midagi. Lavastustes on olulisel kohal lava-, heli-, kostüümi- ja valguskujundused, mida ma ei oska vaataja ega loojana enam liikumisest eraldada. Gesamtkunstwerk’id (ühendkunstiteosed) on peavool ning tekitavad vaatajas turvalise tunde – igas teoses oma külluses on mõni aspekt, mis on mulle vaatajana arusaadav või teostuslikult nauditav. Aina teravamaks muutub mu jaoks kahtlus, kas ma oskaksin/suudaksin n-ö puhast liigutust:

a) luua;

b) vastu võtta-analüüsida-edasi anda ja veel enam… kas seda ülearu ongi praegu vaja?

Ma usun et tantsust peab kirjutama – see on see, mis jääb. Kuigi aina rohkem jääb ka videosalvestisi, fotosid ning sotsiaalmeedia reaktsioone, siis arvustused ning arutlevad akadeemilised ja vähem akadeemilised kirjutised võiksid lugejale anda ettekujutuse teemadest, atmosfääridest ja tendentsidest, mis antud hetkel aktuaalsed on. Seega esimesele püstitatud küsimusele “Kas tantsust peaks kirjutama?” vastan poolteist aastat hiljem jaatavalt. Teise küsimusega “Kui jah, siis kuidas?” maadlen siiani! Kas kehalisest praktikast ikka on võimalik kirjutada nõnda, et selles säiliks tants/liikumine/dünaamilisus? Jah, sõnadega võib mängitseda-manipuleerida: otsida liikumisele sarnast tempot ja rütmi, kasutada onomatopoeetilisi väljendeid kujundliku võttena, kuid kas see võrdub tegelikult tantsust kirjutamisega? Ma ei ole kindel, kuid loodan uuel aastal uute vestluspartneritega pealmise mullakihi kraapimist jätkata. Uute kohtumisteni!