Just hiljuti tähistas tantsuvaldkond rahvusvahelist tantsupäeva, kus saime koos rõõmustada, et meie eluteed on saatnud tants. Pidupäevale omase lõbususega naudime koos seda rõõmu, mida tants on meie ellu toonud ja tunneme heameelt, et on jälle põhjust tantsida! Ja see on tõsi – inimesed tantsivad enamasti, et väljendada oma rõõmu elust, inimestest enda ümber ja tähtpäevadest. Kuid ometi on rõõm tihtipeale üürike sähvatus, mis võib olla sama kiire kaduma. Tantsimine on aga püsiv ja ajatu! Miks?
Tantsukeel on ilmselt kultuuriliselt kõige universaalsem viis luua kontakti nii iseendaga kui ka teistega enda ümber. Tants on justkui salakeel, millel on olnud läbi aegade võime panna meid tundma midagi, mis poeb hinge rohkemgi kui pidulikud rituaalid. Usun, et tantsu on peidetud inimtunded, mida kanname enda sees, märkame enda ümber ning kui neid saab liiga palju, siis põimime need loomingusse. Mida inimene siis tunneb läbi tantsu? Kas sama, mida ta tunneb igapäevaelus? Kas tunne tantsus on suurem, võimsam, ilusam kui elus? Kas tants üldse peab olema eluline? Kas tunne peaks juhtima tantsu või tants tekitama tunnet? Kas minu tunne võib olla ka kellegi teise tunne? Kas me siis tunneme sama? Või ei näe siiski keegi lõpuni meie tunnete sisse? Need on küsimused, mida küsib peagi esietenduv tantsu- ja klaverikontsert “Tantsi mulle muusikat”, kus klaveril suurepärane Johan Randvere ning tantsupaarina Eesti Rahvusballeti solistid Ketlin Oja ja Cristiano Principato. Veelgi ühtsemaks tervikuks seovad kontsertõhtu Eesti tundelisimad luuleread Juhan Liivist Kristiina Ehinini. Kavas tulevad esitlusele klassikapärlid Lisztist Beethovenini, mida kaunistab Eesti koreograafide looming.
Olnud siiani tantsija kingades, teen nüüd kerge elevusega kontserdil debüüdi ka koreograafina. Seejuures proovin kõndida tavapubliku mugavustsooni piirimail, pannes kokku kõrgkunsti kardetuimad klassikalised vormid, et paradoksaalselt jõuda inimesele lähemale. Jõuda piirini, kus lõpeb mäng ja algab päris. Teater, kus kaovad rollid ja langevad maskid. Kontsertõhtu loodabki märgata kõiki neid erilisi inimtundeid läbi tantsu, muusika ning luule. Tunda seest väljapoole! Tsiteerides Doris Kareva luuleridu: “Kuule, tunne ja näe!”
Kontsert toimub juba 29. mail Tallinnas MUBA suures saalis. Oodatud on ka noored, kes mõtlevad alles, kas tulla samal ajal toimuvatele MUBA katsetele ning pühendada oma elu tantsu- ja muusikamaailmale. Lisaks esineme 18. juunil Valgete Ööde festivali raames Haapsalu Kultuurikeskuses. 24. mail jõuab ballett üle pika aja ka Valga Kultuuri- ja Huvialakeskusesse ning 25. mail Käina Huvi- ja Kultuurikeskusesse.
Suurim õnn on esimest korda luua midagi täiesti ise, kuid samas koos nii heal tasemel artistidega. Üksi, aga koos! Kas teate sellist tunnet? Väga huvitav on olnud balletitantsijana anda ka Eesti armastusluulele tantsuline väljund. Teosesse on kokku põimitud tantsukeel ja sõnakunst. Nii ühendub tantsu semiootiline tähendusväli Eesti luuletekstidega, mis annab täiesti uue võimaluse vaadata balletti nn subtiitritega ning loodetavasti lõhub seejuures valearusaama kõrgkunstist kui millestki arusaamatust. Ideaalis võiks sündiv sümbioosne vorm “hirmutavat“ kõrgkultuuri inimestele lähemale tuua ja luua kokkupuutepunkti eluga ilma teatraalse vormita. Teater, kus ei ole rolle ning loeb ainult inimese sisemaailm. Ausalt ja ehedalt, nagu elus võiks olla! Usun, et sündiv teos on teatri- ja muusikamaastikul eriline kooslus, mida mul on hea meel jagada kõigi inimestega, kes julgevad päriselt tunda!
