Artikkelnr 113

Nähes nähtamatut ehk kuulates tantsu

Heili Lindepuu
Produtsent, koreograaf, tantsu-uurija

nr 112nr 114

Foto lavastusest “Tähesülem”
Autor: Silas Stubbs

“Tõusevad püsti. Vaheldumisi järsud kukkumised ja aeglased langemised, sirguvad uuesti. Kõigil erinev liikumine. Seljast ja kätest lainetav nagu tormituules lendlevad ja räsitavad puud. Liikumine on jõuline ja tugev. Tarduvad, nagu tuul oleks vaibunud ja vajuvad rahulikult istuma. Langetavad kehad põlvedele, jäävad looteasendisse. Tantsijad asetsevad endiselt ebakorrapäraselt. Alustavad paremalt üksteise järel taas liikumist, tekitades justkui merelainetuse.” *

Kai Kunder, kirjeldustõlke konsultant – inimene, kes on pime/vaegnägija ja õppinud kirjeldustõlke konsultandiks ning töötab koos kirjeldustõlgiga – on öelnud: “Arvan, et mitte kellelgi pole õigust piirata kellegi ligipääsu kultuurile.” Kirjutan sellele mõttele kahe käega alla.

Kui tants oleks sõnades edasi antav kunstiliik, siis ei oleks see enam tants. Kui on soov jutustada lugu läbi verbaalse teksti, siis saab kirjutada näiteks näidendi või luuletuse. Kunstiliigid neile omaste spetsiifikatega kõnetavad meid erinevalt ja annavad meie tunnetele, tajudele, aistingutele, mõttetööle erinevad osakaalud. Tants on visuaalne kunst, mis kõditab me meeli ja hinge. Võttes sellest valemist välja nägemise, tuleks see millegagi asendada.

Sõnateatris viib etendust edasi (enamasti) näitlejate räägitud tekst. Kirjeldustõlk saab täita vaikusehetked, kirjeldamaks kujundust, kostüüme, ruumis paiknemisi, tulekuid-minekuid. Tantsuteatris kannab nn teksti edasi tantsijate esitatud koreograafia, mille edastamine lasub tõlgi õlul. Keerukust lisab kaasaegse tantsu võlu ja valu, et ei jutustata kindlat lugu ja puuduvad rollid. Tõsi, seda on jätkuvalt raske mõista ka nägijatel, kelle vaatamisoskuste arendamine on tantsuorganisatsioonides töötavate inimeste pidev töö. Siiski on nägijal kergem luua seoseid, lasta atmosfääril end kanda, võtta nähtust vastu märke ja neid seostada või mitteseostada. Pimedate/ vaegnägijate puhul saab vastutajaks tõlk kui inimene, kes enda teadmiste ja kogemuste pagasile toetudes vahendab nähtut ja tajutavat.

Sügisel toimus Tallinna Ülikoolis kirjeldustõlke koolitus, kus minu lõputööks kujunes juhuse tahtel kirjeldustõlke loomine minu enda kaasaegse tantsu lavastusele “Tähesülem”. Koolitus andis käsitööoskused ja reeglistiku, milles orienteeruda, kuid nagu tõlkimisel ikka, siis õpetab ja arendab kogemus.

Nii seisingi suurte küsimuste ees, mis ühel päeval andsid ühe, järgmisel päeval teise vastuse. Kui palju öelda, mida laval tehakse? Kui palju rääkida, mida mingi liikumisjadaga on öelda tahetud? Kui palju rääkida tekkinud sümbolitest? Küsimusi oli veelgi, kuid õiget vastust paraku mitte. Koos konsultant Kai Kunderiga sai ka tööd sisu mitmeid kordi muudetud. Kui ühel hetkel olid tõlkes väljendid “justkui hoiaks linnupesa käes”, “nagu nokkiv lind” jne, siis järgmisel hetkel kogu teksti lugedes tundus kujundlikkust liialt ja võtsime selliseid väljendeid maha, siis tundus jällegi, et saadav info ei võimaldanud parajal määral silmade ette visuaalset pilti luua ning sümbolid leidsid tagasitee teksti. Teine suur takistus tuli liigutuste kirjeldamisel. Kui palju ja kui täpselt anda edasi? Kui mõelda näiteks klassikalise balleti peale, siis seal võiks erialaseid termineid kasutades suure osa lavastusest ära rääkida. Usun, et ka tantsueriala inimesele oleks infot liiga palju ja ta ei suudaks jälgida. Tantsuga iga päev mittekokkupuutuv inimene veelgi vähem. Kaasaegset tantsu terminite najal kokku ei pane. Erialased terminid jäid juba eos välja ja mitmedki väljendid, mis mulle tundusid lihtsustatud, olid konsultandi arvates siiski liialt keerulised või segadust tekitavad. Lihtsustamine jätkus.

Kirjeldustõlget luues laotus lavastuse koreograafiline tekst uuesti lahti. Üles tuli leida pidepunktid ja hetked, mida kindlasti tuli mainida. Antud lavastuse puhul olid lavastuse osadel kindlad märksõnad või algimpulsid, kust liikumiste ideed alguse said. Need tulid sõnastada ja kujundlikumaks vormida. Sisemine võitlus oli tantsu abstraktsuse sõnastamisel. Sõna jõud ja olulisus justkui lämmatas koreograafilisele keelele omase kujundlikkuse ja tõlgendusvabaduse, kus nähtu annab võimaluse mõelda mitut erinevat moodi, kus tervikpilt vormub lõpuks või natuke hiljemgi. Nüüd oli vaid üks õige vastus ja oskus/julgus teha valik langes tõlgile. Vahendades nähtut, tuli teha kohati väga valusaid otsuseid. Kui juba tundus, et tekst mahutab kõik olulise, siis tuli mängu kõige valusam tegur – aeg. Kui palju on aega selle ütlemiseks ja millal võib rääkida, millal mitte? Kui palju muusikat ja vaikust täis rääkida ja kus anda hingetõmbe- ja mõttepause? Siitmaalt algas keeleline töö, et öelda lühidalt, täpselt, kuid hoides poeetilist joont ja andes sõnade ja lausetega edasi vormi ja tunnetuslikkust. Ajamõõde muutus – nii oli ühel hetkel kümme sekundit juba suur luksus, kui eelnevalt olid 4-sekundilised refräänid info edastamiseks. Ääremärkusena võiks lisada, et kõik räägitu ei olnud sünkroonis nähtuga. Nii näiteks oli “Tähesülemis” mitu lavastuslikku kohta, kus kuulaja sai info ette. Loomulikult sisaldas tekst algul (ja peale mitmekordset parandust) lauseid, mille tähendus oli küsitav. Näiteks kirjutasin, et lauljad tõstavad pea üles. Selle peale tekkis konsultandil küsimus, et kummas käes pead hoitakse ja kas tõstetakse sirge käega üles. Ja nii edasi. Sõnade tähendused ja nende mõistmine ning tajumine muutus oluliseks.

Mida siis edasi anda? Võtsin seisukoha, et tantsule kirjeldustõlke loomine on kui luuletuse tõlkimine, kus oluline ei ole sõnaline täpsus, kuivõrd just kujundi ja emotsiooni edastamine. Tantsijad, lauljad, lavaruum ja kostüümid lavastuse käigus ei muutunud, seega toimusid nende kirjeldamised vahetult enne etendust ja selle alguses. Valgus ja selle muutumine oli oluline lavastuse osa, seega seda infot tõlkes andsime. Samuti on lihtsam osa märkida, kes antud hetkel tantsivad ja kus viibivad teised. Kui kogu tantsunumber oli näiteks kontaktliikumises ja tõstetehnikas või põrandal, oli selle ühekordne mainimine abiks terviku loomisel. Kõik muu oli tasakaalu otsimine koreograafia, terminoloogia, seoste, kujundite, tajude, tähenduste, vormide jms edasi andmisel. Kas ühte oli liiga palju ja teist vähe? Kindlasti. Ühele liiga palju liikumiste kirjeldamist, teisele kujundite ette andmist. Tõde on kuskil vahepeal.

“Langetab ülakeha ette alla, tõstab käed taha üles. Teeb erinevas rütmis linnulikke liigutusi. Nokitseb õlga, peidab pea tiiva alla, raputab pead. Kordab liigutusi variatsioonidega.”
Peale etendust kirjutas üks nägija, et sooviks kirjeldustõlkega teksti, sest tema sugulased ei mõistnud laval nähtut. Lubasin selle peale mõelda ja sujuvalt unustasin. Kirjeldustõlge ei ole siiski materjal, mille kaudu nägija saaks teada, mis laval juhtus. Jõuame taas punkti, kus nähtav ei pea jutustama selget lugu ja ei pea jõudma punktist a punkti b. Pigem andis see soov võimaluse mõelda, kuidas aidata publikul kaasaegset tantsu ja selle mitmetähenduslikkust paremini mõista. See on aga hoopis teine lugu.

Paar aastat tagasi hakkasin tegutsema selle nimel, et kaasaegse tantsu lavastus saaks kirjeldustõlke. Algne plaan oli võtta lavastus, mis ei oleks nii abstraktne, vaid kus oleksid selged tegelased ja tegevus. Kindlasti oleks nii olnud ka sujuvam üleminek sõnalavastuselt tantsulavastusele. Et vähendada kontrasti. Usun, et ballett võiks olla üks võimalus üleminekuks ja vahelüliks – balletil on libreto ja tegelased, kuid visuaalses vormis. Loodan saada võimaluse sellist tööd tõlkida.

“Panevad jala maha ja tõstavad taas üles, tehes seelikuga tuult. Kordused. Nagu alustaksid nõidumist. Harkseis. Kätetegevus: laiali, üles, parem käsi vasaku kõrva juurde, risti kõri ette. Kordused.”
Mis on kirjeldustõlge? Eesti Pimedate Liidu kodulehel oleva info järgi: “Kirjeldustõlge on visuaalsuse vahendaja ehk sõnalise kirjelduse abil nägemispuudega inimesele ettekujutuse loomine visuaalsest objektist või tegevusest. Kirjeldustõlge on dialoogide vahele loetav kirjeldus toimuvast, mis selgitab olulisi visuaalseid elemente filmis, telesaates, kunstinäitustel, üritustel, spordivõistlustel, teatrietendustel jne. Kirjeldustõlget toetavad ka taktiilsed vahendid (näiteks maketid, kujud, reljeefsed plaanid, 3D kaardid, joonised jmt).” (https://pimedateliit.ee/kirjeldustolge/)
“Tähesülemile” kirjeldustõlget luues sai konsultant Kai Kunder vastata ka mõnele küsimusele. Pean oluliseks jagada mõnesid tema mõtteid. Artikli alguses olev tsitaat pärineb ka samadest vastustest.

Kai Kunder: „Tants on üks paljudest eneseväljendusviisidest, kuidas me tajume ja mõtestame ümbritsevat ilma sõnadeta ja oleks ainult õiglane, kui pimedad saaksid ka võimaluse sellest osa saada. Leian, et nägemispuudega inimesed võiksid läbi kirjeldustõlke saada osa kogu kultuurisektori loomingust ja seeläbi rikastada oma kujutlusvõimet ja fantaasiat. Olen arvamusel, et pimedatel võiks olla ligipääs mitmesugustele kunsti- ja kultuurisündmustele, et oleks kõigile midagi. Ühele teater, teisele tants ja kolmandale kunstinäitus. Täpselt nii palju, nagu on inimesi, nii palju on ka erinevaid soove ja huvisid ja see ütelus kehtib ka nägemispuudega inimeste kohta. /…/

Tahaksin loota, et pime inimene lahkub tantsuetenduselt siiski elamusega ja uute mõtetega. Aga et need uued mõtted saaksid tekkida, siis tuleb pimedal aidata mõtestada tantsu, mida ühe või teise liigutusega on tahetud öelda. Isegi kui tants ise jääb mõnes osas arusaamatuks, mõistmatuks, siis muusika, värvide kirjeldus, killuke tantsijate liigutustest ja liikumisest hakkab peas looma kujutluspilti ja paneb kehad justkui mõtteis kaasa liikuma. Tantsuetendus võiks nii palju kõnetada, et veel nädal hiljemgi mõtled sellele ja räägid ka oma sõpradele sellest kohvitassi ääres elavalt arutledes. /…/

Isiklikult tunnen väga puudust kontsertide kirjeldusest. Just selliste kontsertide kirjeldusest, kus laulja või bändid armastavad palju visuaalset kasutada. Mul on siiralt hea meel, et pimedatel on võimalus mitmeid teatrietendusi ja filme nautida kirjeldustõlkega, samuti olen tänulik aina ligipääsetavamaks muutuvate muuseumite eest. /…/“

Ma loodan, et ühiskond ja meie selle osana oleme nii kaugel, et organisatsiooni arengut ja tegevusi planeerides saame olla avatud ja mõelda laiemalt ligipääsetavuse üle. Olgu see võimalus liikumispuuetega inimestele, pimedatele, kurtidele või teistele. Jah, see pole odav. Ka “Tähesülemit” tehes sai mitu korda mõeldud, kui suur summa läheb vaid ühele etendusele kirjeldustõlke loomiseks ja selle esitamiseks. Toetuste eraldajaid aga napib. Ma ei teagi, kelle õlale ja südametunnistusele peaks koputama, et olukord ka etenduskunstide maastikul muutuks (kummardused Tartu linna ees). Filmimaastikul on olukord õnneks juba lootustandev.

“Tähesülemi” kirjeldustõlkega etenduseni jõudmise eest aitäh teile, Eesti Kultuurkapital, Kirjeldustõlge OÜ & Piret Aus, Kai Kunder, Robert Annus.

*Kursiivis olevad tekstid pärinevad „Tähesülemi“ kirjeldustõlkest.