Artikkel

Näitus ja lavastus – aina enam sama nähtus

Kärt Koppel
Nohikust etenduskunstnik

nr 132

detsember, 2023

Näitus ja lavastus – aina enam sama nähtus

Keithy Kuuspu ”PAUS ISTU MINE”.
Autor: Kris Moor

Olen mitmes varasemas numbris jõudnud tõdemuseni, et kaasaegsed etenduskunstid ja kaasaegne visuaalkunst kulgevad paralleelsetel radadel. See ilmneb mitmel tasandil – meediumitevahelises koostöös, sarnases arvustuste keeles ja loojate interdistsiplinaarsuses. Seekord istusin maha kunstnik Keithy Kuuspuga, kelle haridus- ja kunstnikutee on jõudsalt liikunud kahe valdkonna piirimail, et arutleda selle tendentsi põhjuste ja omaduste üle.

Keithy omandas esimese kõrghariduse Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia õppekaval, magistrikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Contemporary Physical Permormance Making’i (CPPM) esimeses lennus ning praegu jätkab õpinguid Eesti Kunstiakadeemias keraamika erialal. Oma haridusteed analüüsides nendib kunstnik, et koreograafia ja CPPMi õpingud on jäänud meelde pigem kehaliste mälestustena, kuid “EKA on kõige enam olnud mind kui kunstnikku edasiviiv keskkond, seda just oma loomingu analüüsimise poolest.” Kui ka teistes koolides tutvustati valdkondlikke kontekste, siis EKAs on see kõige individuaalsem olnud. “Seal oli vaat et esimene küsimus: kuhu sa end asetad.” Sellega kaasneb vajadus vastata ka küsimustele, kes ma olen ja millega ma tegelen. Üsna pea suutis Keithy enda ja teiste jaoks ära sõnastada, et eelkõige on ta etenduskunstnik, kes suhestub nii materjali kui visuaalkunstiga just etenduskunsti nurga alt. Kui Keithy keraamikaga tegeleb, siis ta võib küll alustada materjalist endast, kuid teda huvitab ikkagi selle materjali liikuvus ja kontseptuaalsus. Meile mõlemale tundub see enda paiknemise positsioneerimine ääretult oluline. Nüüd üritab Keithy seda ka ise BFMi koreograafia üliõpilastele edasi anda, lähtudes valdkondade põimumisest ja enda käekirja leidmisest.

Me kumbki ei ole osanud lõpuni kujundada oma seisukohta seoses kaasaegsete etenduskunstide ja visuaalkunsti põimumisega, kuid oleme seda enda ümber rohkelt märganud. Kas tänapäeval üldse teisiti saabki? Tegelikult on tunne, et oleme gesamtkunstwerk’i mahlast nii läbi imbunud, et kunstnikud ei saagi endale lubada ainult ühe distsipliiniga töötamist. Kuigi koreograaf keskendub kehale, tuleb tal siiski mõelda ka näiteks ruumi organiseerimisele. Kindlasse distsipliini süvenemine tundub õigustatud olema ainult juhul, kui see on selge tugev kontseptuaalne valik, aga ilmselt ka siis kõlab tagasisidet seoses terviku toorusega.

Muidugi on mõlema valdkonna puhul oluline roll kunstniku kujutlusvõimel ning tihtipeale hakatakse minema just kujutluspildi pealt, mis tegijal silme ees on. Kuid see on vaid vorm; pildi väärtus tekib ikkagi selle pagasi kaudu, mis tegijad ta alla kogunud on kontekstist allegooriani. Pagas ei pea tingimata kontseptuaalne olema (kuigi seda eelistatakse), vaid võib vabalt olla ka näiteks pikaajaline praktika. Kui visuaalkunstnikul on võimalus seda pagasit ise koondada ja pakkida, siis kuna etenduskunst on kollektiivne praktika, tuleb seal seda teha koos ning omavahel pidevalt dialoogis olles, miks üks või teine ese tervikusse lisatakse või välja tõstetakse. Sellelt pinnalt võiks väita, et nende kahe valdkonna tööprotsessid erinevad teineteisest märgatavalt, samas kui lugeda näituse või kaasaegse etenduskunsti arvustusi, siis mulle ikkagi tundub, et nende kahe distsipliini vahel on väga tugev ideoloogiline side, kohati tugevamgi kui sõnateatri ja nüüdistantsu vahel.

Eelkirjeldatud kahe tegevusala üks oluline kohtumispunkt tundub olevat ruum, sellele lähenetakse näitusesaalis ja teatrisaalis sarnaselt – keskmes on publiku kogemus. “Mul on tunne, et kaasaegses etenduskunstis ja visuaalkunstis on ruumi lahendamisel olulisem “siin ja praegu” läbi kunstniku rolli ning sõnateatris kaldutakse pigem fiktsionaalse karakteri läbi mõtlema. (Muidugi on siin ka erandeid)” Keithy viimased lavastused “Läbi kukkumine” ja “PAUS ISTU MINE” on oma loogikalt ruumi ehitavad, rütmistavad ja ümber paigutavad, samas on nende all kehaline agentsus ja liikumisuurimus. Koos Liisa Saaremäeliga lõi Keithy paar aastat tagasi ka performatiivse näituseruumi “Body Slam”, mis päevasel ajal toimis näitusena ja õhtuti transformeerus etendajate osalusel lavaks. “Body Slam” kui näituse sees toimunud etendus, on üks väheseid sarnaseid, mis tervikuna mu jaoks tööle hakkas. “”Body Slam” võis toimida ka sellepärast, et näituseruumist mõtlemine oli ikkagi lavastuskeskne. Need teosed said sinna ruumi sellepärast, et need olid algusest peale seotud performance’i dramaturgiaga, mitte niipidi, et ruum on valmis ja siis vaatame, mis teha saab.” Kogu temaatika oli seotud elus ruumiga, kõik viitas sellele, et seal ruumis on pidevalt midagi juhtumas või äsja juhtunud.

Marten Spångberg kutsus oma 2014. aastal avaldatud tekstis “What Happened, Sherlock Holmes and the museum dance”[1] kõiki tantsijaid üles galeriides esinemistele ära ütlema. Kogu artikli sisuga nõustumine on omaette küsimus, küll aga tõi autor välja mõned olulised mõttekohad. Enamik näitusi on oma olemuselt staatilised keskkonnad, mille etenduskunstnikud suudavad oma panusega muuta dünaamilisemaks, ei saa eirata ka tõsiasja, et performance, mis algab ja lõpeb kindlal kellaajal, motiveerib külastajaid avamiseks või sündmuseks kohale tulema. Kohati on tunne, et selliste pakkumiste ja kutsumiste taga on aga lihtsalt galerii, kuraatori või kunstniku pealiskaudne soov oma avamine atraktiivsemaks ja meelelahutuslikumaks muuta, sest etenduskunstnik kaasatakse protsessi enamasti alles siis, kui kõik on juba justkui valmis. “Ma kahtlen, et see tendents on kuidagi kunsti endaga väga seotud. Kui on, siis on selle eelduseks, et tantsija või etenduskunstnik saab selle materjaliga ikkagi pikemat aega töötada, mitte ei näita lihtsalt, mis seal ruumis siis on.”

Vastukaaluks eelnevale on huvitav täheldada, et kaasaegsetes etenduskunstides eelistatakse üha sagedamini stsenograafidele visuaalkunstnikke, kellega alustatakse koostööd juba enne proovisaali minemist. Eks ka sellel tendentsil ole oma head ja vead. Enamasti on tegutsevate kunstnike loodud ruumid väga ägedad, mõnikord isegi tugevamad kui see, mis lavastuses endas toimub. Samas on kahju märgata lavakujunduses teoseid, mis on käsitööliselt täpsed ja ilmselgelt kunstniku jaoks aeganõudvad, kuid mille detailid rambivalguses lihtsalt kaduma lähevad. “Sellega ma väga nõustun, et kunstniku käekiri võib nii tugevalt esile tulla, et hakkab konkureerima lavastusega” – nii võib juhtuda, et lavale jõuab objekt, mis on kogu tervikust üle, kuid mille potentsiaal jääb kasutamata. Siiani teatris levinud lavakujundustes on olulisemal kohal olnud efektsus kui teostus, kuid võimalik, et lavaruumis, mis aina publikule lähemale kolib, on see muutumas. Keithy palus oma järgmise projekti, mille algusfaasis parasjagu koos Liisa Saaremäeliga ollakse, kunstnikuks Laura Põllu ja kostüümikunstnikuks Kärt Ojavee: “See valik tuli loomulikult, sest Laural on sügavamad teadmised savist kui materjalist. Võib-olla ma näen stsenograafiat rohkem kui millegi tehislikku loomist, aga kuna uues lavastuses on kontakt materjaliga tugev, siis see vajab ka erialast silma. Kärt ei ole lihtsalt kostüümikunstnik, nagu meie uurime materjali seost kehaga, asetab ka tema materjali laiemasse konteksti ning läheneb sellele uurimuslikult.”

Lisaks on tekkinud uued visuaalkunstnike grupid, kes kasutavad performance’it oma meediumina, näiteks Nele Tiidelepa “Lause lõppu jõudes oleme ununustanud, kust see algas” tiim, Kärt Heinvere ja Raahel Rüüteli duo või EKA stsenograafia magistrandid. Kuna etenduskunst on olemuselt kollektiivne kunstivorm, siis on mõistetav, miks eri taustaga tegijate kokkutulemisel just selle distsipliini poole pöördutakse. Huvitav, kuidas nad aga etendamisele lähenevad. Võiks arvata, et toetutakse sellele meediumile, mida kõige paremini tuntakse, see tähendab koreograaf võiks videot monteerida sama loogika kaudu, mille järgi loob liikumisjada, ja helilooja lavastada komponeerides. Keithy nõustub: “Koreograafia ikkagi on see meedium, mille kaudu ma ruumile ja objektidele lähenen.” Isegi kui pealispinnal võivad eri kunstnike etteasted olla sarnased, siis tõenäoliselt on loogika nende taga erinev.

Viimase olulise punktina tuleb puudutada publikuga suhestumist. Etenduskunstnik kohtub enamasti publikuga otse (seda kas etendajana või lavastajana saalis), aga visuaalkunstnik töötab eelkõige teosega, millega publik kohtub väljaspool kunstniku silmapiiri. Etenduskunstides töötame endaga ja visuaalkunstis materjali ja teosega. Ka sellesse teemasse on oma paradoksaalsus sisse kirjutatud. Ühtpidi tekib mõte, kas äkki erinev lähtepunkt ongi põhjus, miks visuaalkunstnike performance’id mulle aegajalt kaugeks jäävad? Tundub, et nad ei mängi niivõrd lavalisele kohalolule, vaid ikkagi oma teose sisu peale. Samas võib etenduskunstnikes aeg-ajalt tajuda liigset enesekindlust oma lavalises sarmis, mistõttu teose sisu võib olla hõredam. Kuna igasugused hübriidvormid ei ole kuskile kadumas, tasub teineteise tegemistel silm peal hoida ning miks mitte ka koos teha.

Paradoks: KULKA ei toeta kordusetendusi, seega soodsam on teha uusproduktsioon!

[1] Spångberg, M. (2014) What Happened, Sherlock Holmes and the museum dance. https://spangbergianism.wordpress.com/2014/10/19/what-happened-sherlock-holmes-and-the-museum-dance/