Pierre Bayard kirjutas oma teoses “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”, et olulisem üksikteose mõistmisest on arusaam, kuhu see paigutub kollektiivses raamatukogus. Kuigi teos tekitas lugedes vastakaid tundeid ning kogu sisuga ei saa nõustuda, siis kollektiivse raamatukogu mõiste ning selle tajumise vajalikkus tänapäeval on intrigeeriv. Nüüdistantsu ja kaasaegsete etenduskunstidega tekib huvitav paralleel. Eraldiseisvad lavastused tulevad välja, neid saab näha loetud (enamasti viis kuni seitse) arvul kordadel ning siis vajuvad nad unustuse hõlma, paigutudes teiste omasarnaste vahele. Millistele riiulitele nad aga paigutatakse? Millised on nüüdistantsu alamjaotused või -žanrid? Kirjeldatust ajendatuna vestlesime Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti õppejõu Kai Valtnaga, otsides ühiseid nimetajaid viimasel paaril aastal Eesti nüüdistantsus toimuvale.
Institutsionaalsuse raamaturiiuli korpulentsus ei jäta ruumi underground’ile
Aina enam on väljal märgata institutsionaliseerumise ilminguid. Kuraatoritel ja produtsentidel on järjest rohkem mõju skeene kujundamisel. Nad kujutavad endast tugistruktuurset silda loomingu ja selleks tarvilike ressursside vahel. Nende otsitud ning loodud ruumi-, etendamis- ja rahastamisvõimalused on väärtuslikud. Samas, nende enda töö rahastamine Eesti Kultuurkapitali kaudu jääb segaseks, mistõttu on nad koondunud peamiselt kahe maja katuse alla: Kanuti Gildi SAAL ja Sõltumatu Tantsu Lava, keda toetab ka Kultuuriministeerium.
Kaks nimetatud institutsiooni kujundavad skeene nägu ja tegu. On näha, et ka üksiküritajad sobituvad eetilistesse ja esteetilistesse normidesse, mis seal end kehtestanud on – ehk mängivad nende kahe maja reeglite järgi. Mida rohkem taustajõude meil on, seda huvitavamaks ja mitmekesisemaks kujuneb meie maastik, kuna võimalus antakse erineva käekirjaga loojatele. Meie skeene on aga väike, mistõttu võib projektijuhtide ja kuraatorite maitse hakata liigselt dikteerima kunstnike loomingut. Loodetavasti ei tekita selline suundumus olukorda, kus teoste loomise impulss liigub kunstnikelt projektijuhtide kätte.
Institutsionaliseerumise tagajärjena on neis kahes majas loodav avangard muutunud peavooluks, nii nagu underground subkultuurid laiemaltki. Oma väiksuses on tantsumaailm küllalt võrgustunud, natuke tädistunud ja võistlustunud: kuskil rahva-, show-, posti-, loov- jne tantsude äärealal pesitseb snobistlik nüüdistants, kus otsitakse underground’i”. On aga raske ette kujutada, et keegi kõrvaltvaataja, hoomates selle niidistiku tihedust, tunneks huvi ja soovi maastikule siseneda ning seal toimivate ja sisse töötatud normide vastu mässama hakata.
Liikumisriiuli valik on tihe, liigutusriiulis haigutab tühjus
Pea iga nüüdistantsulavastus uurib midagi, tsiteerib ja viitab – need on aga sõnalised praktikad. Ning tundub, et kui midagi rahastatakse, siis just sõna!
Liigutusele keskenduvaid tantsulavastusi viimasest ajast ei mäleta. Kevadel Balti Tantsuplatvormil etendunud Leedu koreograafi Anna-Maria Adomaitytė töös “workpiece”, oli märgata liigutusele (kõnnak ning mehhaanilised liinitööle omased liigutused) keskendumist, Eesti tegijatest tuleb meelde mõne aasta tagune Mart Kangro “Enneminevik”, kus varasematest töödest läbi tunnetatud liigutused paigutati uude tundlikkuse konteksti.
Liikumis- ja ruumiuurimusega töötatakse oskuslikult, nende alla saab liigitada enamiku esietenduvatest lavastustest. Miks on aga liigutusele keskendumist nõnda vähe? Kai Valtna: “Äkki ei töötata liigutusega, sest ei nähta võimalust, kuidas liigutusele läheneda krambivabalt? Tundub, et liigutusega töötamiseks on vaja mõttemaailmas maavärinat, mis korraks kontseptuaalsuse ja vaatemängulisuse kunstniku seljast maha raputaks – siis saaks n-ö puhtalt lehelt uuesti minema hakata.” Kuidas läheneda liigutusele mitte ideeliselt ega esteetiliselt, vaid tehniliselt? Liigutust kui fragmenti, millel on kvaliteet, aga mitte tähendust, kohtab harva. See tundub ka kõige keerulisem olema, sest selle taha ei saa kohe mulli hakata puhuma, et millega töötatakse ning kuidas on see aktuaalne ja väärtuslik.
Liigutusega töötades ei saa jutu ega liikumise taha pugeda – seda on aga esialgu väga keeruline kontseptualiseerida, turundada ja aruandluses lahti mõtestada. Mitte et kontseptualiseerimises midagi halba oleks, enamgi veel, leiame Kaiga, et ennast tantsukunstnikuks kutsuda, peab kunstnikul olema intellektuaalne ja kontseptuaalne ambitsioon. Pigem on küsimus, kas sõnastamine peab eelnema liigutusele, nii nagu see praegu tundub enamjaolt olema. Liigutus oma olemuselt ongi sisu – selle peale saab hiljem kõik asjad ehitada: loo, emotsiooni, tunde, filosoofia jne.
Samas võib liikumise võidukäiku liigutuse üle tõlgendada ka publiku vaatemängujanuna. Liigutuse uurimine ei ole oma olemuselt kuigi meelt lahutav vaatamine, seega ehk tunnetavad kunstnikud publiku jahedust selliste praktikate osas ning vaatavad ikkagi vaatemängu poole.
Noorte autorite looming segab fiktiivset omailma reaalsusega
Eestis õppinud noorte autorite lavastustes on aina vähem totaalselt fiktiivseid, laval loodavaid maailmu. Vormiga mängitakse julgelt, kuid vorm ei kehtestu enam ainult laval. See tähendab, et kontserdi lavastamiseks tuleb luua bänd (5Horses, Valge Tüdruk, Sad Girl Summer Group), koosolekuks liit (Saboliit), baarikakluseks minna baari maadlema (Sigrid Savi Koidu seltsimaja residentuuri-showing “Karaoke”) jne. Kai meelest tulevad Viljandist tüübid, kellel on pind jalge alt ära. Ehk just see pinna tajumatus ongi julgustanud meid vormideüleselt katsetama.
Eelkirjeldatule pakub värskendavat vastukaalu Amsterdamis SNDO (School for New Dance Development) lõpetanud etendajad-lavastajad: Netti Nüganen, Johhan Rosenberg, Jette-Loona Hermanis, Maria Metsalu. Nad võtavad toimivad vaatemängu osad, nagu narratiivsus, mütoloogia, esteetika, ruumiloome, ja keeravad need üle vindi. Puhtuse ja täpsuse (mis muidu tundub Eesti nüüdistantsule omane olevat) asemel jõuab lavale maksimalism. Kõike korraga palju ja publikut üllatavalt. Kuigi nad mängivad karakterite ning teiste teatris levinud võtetega, ei tee nad seda teatraalselt. Nende loomingut iseloomustab kehaliselt performatiivne lavaline kohalolu – tundub, et etendaja keha ilma tegelase või rollita on esimene ja primaarne, mille peale kuhjuvad kostüümid, parukad, samblad, värvid, okse, vedelikud, tekst, müra, muusika jne.
Kohalolu nõudlus on suur
Kohalolust räägitakse rohkem, kui seda laval kohtab. Tundub, et tants ekspluateerib seda kohalolu mõistet, kuna sooritus ei ole enam nüüdistantsus kesksel kohal ning on vaja kuskilt mujalt kinni hakata. Kohalolu mõjub päästerõngana, millega tantsija oma lavalolekut põhjendada saab. Kuigi tantsumaailmas räägitakse sellest enim, siis tegelikult kohtab seda teatris sagedasti rohkem. Sealne tugev meetodipõhisus ning süsteemne eelhäälestus loovad eeldused kohaloluks.
Tantsus on aga sedavõrd keerulisem, sooritus tundub ebaatraktiivne kontseptsioon olema nii kunstniku kui vaataja jaoks. Esiplaanil on metasooritus: kontekstitundlik kontseptsioon, mis loob eeldused ja võimalused soorituseks, kuid jääb kompositsiooni tasandile. Selle ambivalentsuse sees otsivad etendajad kohalolu, mõnikord jõutakse kohale ja teinekord mitte. Seda ilmestab näiteks Sigrid Savi osalus kahes mõnekuise vahega esietendunud lavastuses “Artefakturism: farsid ja varemed” ja “Cowbody”. Esimese puhul eristus Savi teistest lavalolijatest, kuid tema agentsus jäi küsitavaks, ei saanud lõpuni aru, miks ta koos teistega lavale oli otsustanud minna. Teise lavastuse puhul tungis kohalolu esiplaanile ning mõjus loomulikuna.
Teoste kaaned on vähemalt sama kontseptuaalsed kui teos ise
Mis ühendab Kristi Kongit, Laura Põldu, Edith Karlsonit, Pire Sovat, Marta Vaarikut, Riin Maidet ja Mari Škeriniri? Nad on kujutava kunsti taustaga loojad, kes on viimasel kolmel aastal olnud nüüdistantsu ja kaasaegsete etenduskunstide lavastustes kunstnikud. See on huvitav suundumus, tantsukunstnikud vaatavad stsenograafide kõrval aina enam kujutavate kaasaegsete kunstnike poole, kelle taustad on erinevad: skulptuur, keraamika, maal, video, kaasaegne kunst jne. Külastades näitusi ning lugedes avaldatavaid arvustusi, on märgata, et nendel kahel väljal mõeldakse sarnaselt: kõneldakse samas diskursuses ning loetakse ühist koodi.
Vaatajana olen korduvalt nüüdistantsusaali astudes tundnud, et olen sattunud ägedale näitusele, mida tantsija keha aktiveerib. Sellistel hetkedel närib hinge kahtlus, et kunstnikutöö dikteerib seda, mis laval toimub. Nendes kujundustes on mingit totaalsuse hõngu: ruum õhkab tugevat visuaalset kontseptsiooni, mille keskel habras keha kahvatub. Üritan endale vaatajana selgeks teha, et see on minu enda piiritletus, et otsin ja ootan nüüdistantsust keha esiletungi performatiivsuse või teatraalsuse kaudu. Kai Valtna: ”Kas tants pole ummikusse jooksnud sellega, et ennast nii erilisena näeb, et on tekkinud n-ö tantsu piirivalvurid, kes otsustavad, mis läbib tantsu tunnused ja mis mitte? Mulle tundub, et nüüdistants ehk see, mis ennast rahulikult etenduskunstide alla paigutada laseb, ei eralda ennast muust maailmast ega aja taga mingit puhast tantsukunsti, mis on puhas kõigest – maailmast, inimlikkusest jne.” Tihtipeale jäädakse toppama küsimuse juurde: kas nähtut saab nimetada tantsuks või ei saa, kuid ehk ei tuleks igalt poolt tantsu otsida? Las osa teoseid ollagi kihvtid näitused või kontserdid, mida publik erinevalt galerii- ja kontserdiruumist nüüd saalis (enamasti) istudes nautida saab.
