tere!
olen Eleriin ja kirjutan Teile ühe murega. nimelt on nüüdistsirkus (kultuuri)kriitika perifeerias – saan aru, et selle üks põhjus võib olla tsirkuse kvantitatiivne vähemus, teine see, et artistid reisivad palju välismaal ehk Eestis lihtsalt polegi võimalik neid näha. aga kui keegi kirglik kirjutaja näeb midagi või peaks sattuma välisriiki etendusele, festivalile (Riias on ka riiklik tsirkus), oleks tore, kui sellest ka meie meedias kirjutataks, sest tean, et tsirkuseartistid loeksid huviga. mõistan, et eelneva realiseerimine võib osutuda keeruliseks, kirjutamine ise pole kerge ja igast asjast ei oskagi (kohe) kirjutada, mistõttu teen vaid pakkumise, mitte ei anna käsku, võib-olla ka mitte soovitust.
mure tõukub sellest, et minu esimesest – vaimustavast – nüüdistsirkuse kogemusest on möödas aasta ning viimase poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulda praktikute kõnelusi, tutvuda teoreetikute käsitlustega ning on olnud ka hea võimalus püüda enda kogetut sõnastada ja tsirkusekogukonna tegusid promoda – aga tahaks veel lugeda ja teada!
ja et mu pöördumine ei jääks õhku rippuma, saadan oma katsetuse teele. mittekriitikuna on see rohkem muust kui kriitikaobjektist, aga ehk ärgitab kedagi kaasa mõtlema ja looma.
hääde soovidega
Eleriin
—
Üks nüüdistsirkuse formaat ja ehk isegi lavastusliik (kui selle kõrvale võtta full performance) on work in progress ehk tööprotsessi esitlus. Tööprotsessi esitluste sisu võib varieeruda: näidatakse kas mingit osa tervikust või terviklavastuse hetkeseisu. Oktoobris toimunud Balti nüüdistsirkuse esitlusfestivalil EPICIRQ[1] oli näiteks 6/7 lavastusest tööprotsessi esitlused. Festivali raames kuulsin ma esimest korda säärasest formaadist ja muutusin uudishimulikuks, sest leidsin tööprotsessi esitluse olemusest paralleele viimastel aastatel mulle kõnekaks ja suunavaks saanud protsessikeskse kirjutamise meetodiga.
Teiseks on mul meeles mõlkunud käesoleva aasta juulis Värskes Rõhus Karin Alliku sulest ilmunud “Noore kriitiku märkmed”[2], kus oli väga palju äratundmist ka minule kui mittekriitikule. Lühidalt, vajalikest üksikasjadest üle libisedes juurdles Karin kriitiku (või üleüldiselt kirjutaja) baasküsimuste üle – kes, mida ja kellele kirjutab – ja osutas nendega kaasnevatele ebakindlusele ja hirmudele. Soovin tema kirjeldatud eksistentsiaalseid, erialalisi ehk kokkuvõtvalt sisulisi heitlusi täiendada, teksti sisust eemale astuda (ehkki mitte lõpuni) ja kirjutamisprotsessi läbi valgustada. Niisiis otsustasin omavahel põimida enda värskeima etenduskunsti-avastuse, nüüdistsirkuse, ja mitte-nii-värske-aga-sageli-tundmatu kirjutamise kontseptsiooni, mõtte- ja kirjutamisviisi. Avan protsessi järgemööda koos läbiva näitega – kuidas mina Tantsu KuuKirja artiklit kirjutasin. Vist on meta?
Selles artiklis ei ole maailmamuutvaid soovitusi, samuti ei leia siit imerohtu või Eesti Nokiat, aga ehk aitab see mõnd kirjutajat, kes tahaks miskit luua või näiteks Tantsu KuuKirja (rohkem) kirjutada, aga tekstiloome protseduur on niivõrd vaevarikas (vt ka foto 1). Võtkem lugemisele kaasa põhimõte: enne sisu, siis vorm (st vorm(istus) kui pindmine kiht, mitte kontseptsiooni osa).
Kavandamine: venitamine, lamamine, süsteemide testimine
Ülesande mõistmine ehk loomise lähe. Oluline tugipunkt – mida “ülesande andja” ootab, mis on teksti tingimused. Siit alates võib mõelda tekstist selle kõige avaramas tähenduses, kirjutamisest kui loomisest. Mida teised on sarnasel teemal või samas vormis avaldanud? Miks kirjutada? Ja muidugi:
Kellele kirjutatakse?
Adressaadile on oluline mõelda selleks, et ei kirjutataks “õhku”, mõte oleks selge ja et valikute langetamine oleks lihtsam. Adressaadi isikustamine võib siiski osutuda keeruliseks või näida ähmane, aga mõte konkreetsete omadustega isikust aitab esitada sisu, valida nurka, panna paika rõhuasetusi. Lugeja võiks kogu aeg mõtteis olla, aga see ei tohiks jällegi hakata kirjutamist kammitsema, vaid peaks jääma protsessi toetavaks. Näiteks ei maksa mõelda lugejast kui kellestki, “kes kirjutab väga hästi, mistõttu pean ka mina perfektse tulemuseni jõudma”, või piirduda arvamusega, et “ta heidab kogu aeg ette komade puudumist, ma pean vaatama, et mul kõik olemas on”.
avastasin platvormi, kus võiks midagi ka nüüdistsirkusest avaldada, aga ei leidnud kirjutajat. võimalus pakuti minule – tingimusteks tähemärkide arv, mis “veebiformaadis võib mõlemale poole liikuda, aga tähtis on sisu”, ja sisuline suunis, et kirjutaks “millestki, mida laiem publik teada võiks”. hää küll! sihtrühmana mõtlesin, et tahan kirjutada neile, kes kirjutavad. kirjutada neile sellest, mida oleksin tahtnud, et minule varem ja rohkem oleks öeldud.
Mõtete kogumine. Mõtete kogumiseks on eri meetodeid – on kirjutajaid, kes koguvad oma mõtteid pidevalt ühte või mitmesse faili; neid, kes kasutavad selleks nutikaid ajurünnaku-tööriistu; neid, kes kirjutavad lihtsalt paberile. Mina kuulun viimaste hulka. Konkreetseks tekstiks ideekorjet on aga vaja, et kõik, mis peas keerleb, kindlalt paberile saada, märgata seoseid ja ühisosa. Nii ei pea muretsema, et tekst valgub laiali või et pikemal perioodil kirjutades mõni hea mõte meelest läheb. Mõtete kogumist on hea protsessis mitu korda teha.
teen seekord ideekorje valgele paberilehele, panen lihtsalt üksteise alla kirja teemasid ja küsimusi, mis praegu kõige aktuaalsemad on: tsirkusekehad, narratiivsus tsirkuses, minu esimene kogemus nüüdistsirkusega, tsirkusekogukond, mis on nüüdistsirkus, tsirkus ruumis ja tsirkuseruum (suhe keskkonnaga, publikuga, ühiskonnaga), kuidas kirjutada tsirkusest … lähen jalutama ja vaatan, kuidas need teemad kõnetama hakkavad ja mille kohta oleks mul oma napi nüüdistsirkuse-kogemuse juures enim öelda (kokku kulus kaks jalutuskäiku).
Töö allikatega. See on üks aeganõudvamaid, samas teksti veenvuseks olulisemaid tegevusi. Allikas saab olla nii analüüsitav teos ise kui ka lisakirjandus, -tekstid, -visuaalid jms (vt foto 2). Siinkohal aga ei maksa unustada, et töö allikatega ja kirjutamine käivad paralleelselt, mitte kronoloogiliselt, st näiteks ei maksa kõiki allikaid korraga läbi töötada enne kirjutamist, vaid tasub võtta ette osa allikaid, seejärel kirjutada, tegeleda järgmiste allikatega (või naasta esimeste juurde), jälle kirjutada jne. Allikatega töötamise ajal märkmete tegemine on edu võti.
olen midagi tsirkuse kohta lugenud, enne Epicirqi guugeldasin, mida ja kuidas Eestis kirjutatud on. leidsin, et nüüdistsirkusest on kirjutatud küll ja just selle defineerimise püüuga. oot, aga Karin ju kirjutas väga samastumisväärsetest mõtetest – lugesin neid ja siiani ka mäletan ehk ei peaks hakkama allikatega nullist töötama. aga äkki siis kirjutadagi sellest, kuidas kirjutada tsirkusest, aga keskenduda kirjutamisprotsessile. jäägu töö allikatega järgmiseks korraks – kui ehk on kogunenud ka rohkem vaatamiskogemust.
A J A P L A N E E R I M I N E. Minul see alati ei õnnestu. Teadmine, mis mind on rahustanud, on see, et planeerimisel tuleb jätta ruumi ootamatusteks, nagu küllakutse, jalutuskäik või suusatamine (sest ei või teada, kas lumi hommegi maas on). Ühtlasi, et inspiratsiooni ei saa ootama jääda, vaid tuleb lihtsalt kirjutama hakata.
minul jäi teiste kohustuste tõttu kirjutamiseks aega kolm päeva. tegin teksti- ja ajakava ja sain kinnitust, et aega ei ole. tuleb kohe kirjutama asuda.
Mustandite kirjutamine: work in progress
Tagasiside (andmine ja) saamine. Miks üldse tagasisidet küsida, kui tekst ei ole valmis? Aga just sellepärast: valmisteksti ja “lõpuni mõeldud mõtteid” on palju raskem lammutada. Lisaks saab tekstis kohe aktiveeruda dialoog, mis saab jätkuda pärast teksti avaldamist – see on mõtteviis, mis on ka nüüdistsirkuse artistidele omane. Luuakse ise, kutsutakse mentoreid, kaasartiste, sõpru vaatama, kuulatakse tagasisidet, luuakse edasi, tehakse avalikke tööprotsessi esitlusi, luuakse taas jne, kuniks jõutakse tulemuseni, millega autorid rahule jäävad. Avaldamise hetkeks on tekst (loodetavasti) paljuhäälne, sisukas ja läbitunnetatud.
Tagasiside küsimine on trikiga asi. Ühelt poolt on kihk küsida oma lähedastelt, sest nad on kättesaadavad ja heasoovlikud, ent see võib olla lõks: neil võib jääda vajaka kriitilisest meelest ja otsekohesusest. (Tüüpiline seisukoht, ent siiski.) Mistahes lugeja(te) puhul tuleb anda taustinfot, selgitada, miks seda kirjutad, kus kirjutamisega oled, küsida konkreetseid küsimusi (s.o kaaskiri). Lugeja võib teada midagi teemast, aga ei pea – mina avastasin võõra pilgu väärtuse bakalaureusetööd kirjutades, kui lugejad leidsid totaalselt teisi seoseid, mis tiris mu ülemõtlemise-ja-lõputu-kaevumise-mülkast välja.
kirjutasin teksti ette kaaskirja, värvisin faili ära, et Lugeja teaks, mis lappab ja mis pooleli. kirjutamise ajal meenutasin, kuidas aastaid tagasi oli mul kirjutamise ees tugev tõrge: ehkki ma nautisin seda, püüdsin ma esimestest sõnadest alates laitmatut tulemust, mis muutis mu rahutuks ja tekitaks frustratsiooni. lisaks oli mul kompleks oma tekste kellelegi näidata – see on ju jama. kui hea on aga nüüd kasutada võimalust kutsuda keegi endaga kaasa mõtlema, muuta mõttekäik selgemaks ja ideed kõlavamaks.
*
sain tagasiside kätte ja sellega koos mõistsin senisest eredamalt, miks tagasiside veel kasulik on: see motiveerib. artikli kirjutamine jäi tööalase-pöörise järellainetusse, mistõttu aega ja energiat oli keeruline leida. sain tagasisidet kaasteelistelt, kellest esimene oli (vara)hommikul lugemise ette võtnud, kaasa mõelnud, ausaks ja sõbralikuks jäänud, ning teine tuletas päeval meelde, et ta tahab mu teksti väga lugeda (niisiis pidin midagi talle valmis kirjutama!) ja lugemiseks astus pooleks tunniks eemale iseenda kirjutamismaratonist. nende inimeste suhtumine andis mulle hoogu juurde (vt foto 3).
Pärast tagasiside saamist saab teksti täiendada, kirjutada järgmise versiooni / uue osa. Põhinipp: tee seda kohe, kuid pea meeles, et kõigil arvamustel pole kullakaalu! Kui on kahju loobuda ja kärpida, siis NB! loo omale “kullakeste-fail” (tuleneb põhimõttest kill your darlings) – nii jäävad meisterlikud laused ja murrangulised ideed kuskile hoiule.
Viimistlemine: [sisesta lahe teose pealkiri]
Siinses kirjutamisprotsessi kirjelduses asetasin sihilikult rõhu eelmistele etappidele, kuna selleks, et midagi viimistleda, peab olema sisu. Aga selleks, et tähelepanuväärne sisu saaks särada, tasub oma üllitis läbi proovida/lugeda nõnda, et fookus on pindmisel kihil: õigekirjal, vormi(stuse)l, pööretel, pausidel jms (vt lõpusirget ka fotolt 4). Võib-olla ka pealkiri sünnib alles nüüd.
Alati saab oma teost lõputult paremaks kirjutada, aga ühel hetkel pole see enam ratsionaalne – tuleb lõpetada ja leppida olukorraga, praeguste mõtetega. Pärast lihvimist ongi aeg tekst avaldada, esitada, ära saata, üles laadida või seda etendada.
lugesin teksti rahulikult mitu korda läbi, leidsin trükivigu, poolikuid lauseid ja mõttelünki. seekord sündis pealkiri kirjutamise keskel, viimase lihvi andsin vahepealkirjadele. kokkuvõttes põnev rännak ja üks erakordne juhtum, mil küllalt kindel struktuur soodustas kirjutamist.
Protsessi lõpuks
Eelneva teksti pikkust silmitsedes võib kinnistuda arvamus, et mitmeetapiline protsess on rakendatav vaid juhul, kui on palju aega ja võimalust teksti süveneda. Küll aga on infoväljal üha sagenev ootus, et reageerida, arvata, peegeldada tuleb kohe, kuniks on (uudis)väärtust. Siiski usun ma, et mistahes ajaraamis kirjutatud teksti mõtestatuse tagab eelmainitud etappide läbimine. Protsessi pikkus sõltub tekstist endast, ajast ja muudest teguritest. Julgustan katsetama, ent NB! peaasi, et meetod ise ei muutuks piiravaks.
Lõpetus
Lõpetuseks soovin jagada, mis on nüüdistsirkus minule praegu – olgu seegi vastus veel protsessis ja uusi perspektiive ootamas.
Mis ja miks on nüüdistsirkus?
Kunsti-, etenduskunstide liik, kus peamine meedium on keha ja kus manipuleeritakse objekti(de)ga, milleks võib ka teine keha olla. Selles kohtuvad füüsiline teater, nüüdistants, kujutav kunst jpm, artistid on ise ka autorid ning lavastused sageli narratiivsed. Võrreldes traditsioonilise tsirkusega ei ekspluateerita loomi ja üldjuhul pole trikid asi iseeneses, vaid kontseptsiooni osa.
Miks-küsimust võib-olla ei küsita otsesõnu, aga olen kuulnud, et mõnel pool on nüüdistsirkuse selgitamisega raskusi, selle vajalikkuse tähtsustamisega keeruline. See olgu lihtsalt mõtteaineks, aga lõpetades üdini subjektiivselt, sobib mulle nüüdistsirkus, sest see on sõnavähene (olen väsinud staatilistest teksti–andjatest), lavastused on põhimõtteliselt kõik kuni tund, kogedes meel virgub ja silm puhkab oskuslikult liikuvatel kehadel.
*
PS Üks esimesi protsessikesksest kirjutamisest kõnelejaid oli inglise keele professor Donald Murray (1972). Sarnaseid mõtteid olen ma eri eesmärgil korra juba koos teistega allikate põhjal (!) lahti kirjutanud – vt teadustekst.ut.ee. Kel tekkis huvi, saab sealt pikemalt lugeda – veebilehe aadressist ei maksa kohkuda, seal on palju ülekantavat kõiksugu tekstide loomisse (miks mitte ka tsirkusesse kui teksti, loomisse kui protsessi (vt foto 5)).
[1]EPICIRQ on Balti professionaalse nüüdistsirkuse esitlusfestival, mis tänavu toimus 6.-7. oktoobril Tallinnas, Sakala 3 teatrimajas. Esitlusfestivalile omaselt on biennaalil lisaks tsirkuseavastajatele ja -huvilistele kohal Eesti ja välismaa kultuurivaldkonna esindajad, kes kutsuvad kogetu põhjal artiste residentuuridesse, festivalidele ja etenduskunstikeskustesse. Järgmine EPICIRQ toimub 2025. aastal. Vt lähemalt epicirq.com
[2] Noore kriitiku mõtted: https://va.ee/valgatus-noore-kriitiku-markmed/.
