Artikkelnr 118

Õpetaja ja kunstnik: kas ikka on siga ja kägu?

Kärt Koppel

nr 117nr 119

Autor: Johhanna Anett Toomel

Saan see kuu kätte oma ülikooli lõpudiplomi, olen nüüd ametlikult paberitega tantsuõpetaja. Neli aastat on see termin mind muigama pannud, sest ma ei ole kumbagi sõna (tants ja õpetaja) endaga liigselt seostada osanud. Tantsust kui liikumisest mõtlemine ja selle sõnastamine paelub mind küll ja ka idee tagasi andmisest ehk õpetamisest on ahvatlev, ometi valdab mind aukartus, kui mõtlen mõistele tantsuõpetaja. Lõputööd kirjutades tabasin end esimest korda siiralt mõtlemast nüüdistantsu/etenduskunstide õpetamise võimalustest ja potentsiaalist. Selle tuules vestlesin tantsukunstnikust õpetaja ning Lemoot kompanii direktori Johhanna Anett Toomeliga õpetamisest ja samal ajal kunstnikuks olemisest.

Tants või etenduskunst

Pidev arutelu nüüdistantsu ja kaasaegsete etenduskunstide lahknemise või koos eksisteerimise üle tundub end ammendavat. Mõlemad on ju väga kehalised, kummaski otsitakse võimalusi, kuidas keha saab laval olla aktiivne ja kõnekas. Üks teeb seda tantsulisemas keeles, teine rõhub kohalolule. Usutavasti mahuvad nad meie skeenele koos eksisteerima.

Johhanna jaoks on kahe distsipliini lahknemine küllalt kiiresti toimunud. 2015. aastal Viljandisse tantsukunsti õppima asudes oli õppekava veel selgelt tantsutehnikatekeskne, õpingute vältel liikus suundumus tantsust aina enam liikumise poole ja sealt edasi etenduskunstidesse. Kui mina kooli astusin (2018. a), öeldi meile selgelt välja, et õpime pigem etenduskunstnikeks kui tantsuõpetajateks. Pidev kunstniku ja õpetaja mõistete omavaheline vastandamine on kaasa toonud omad puudujäägid: ühed ihalevad suuremat vabadust, teised paremat tehnikat, kolmandad loomingulisust jne. Rollide paljusus iseloomustab meie ühiskonda tervikuna, seega võiks see normaliseeruda ka nüüdistantsu skeenel: ühes inimeses võibki peituda nii pedagoog, lavastaja, kirjutaja kui kohvikuomanik.

Tants iseenesest on suurepärane treening lapsele, ta saab füüsilise aktiivsuse kaudu mängida, liikuda, rahmeldada, tunda avastamisrõõmu. Füüsiline väljaelamine ja liikumine on aga vaid üks tantsu tahk, selle kõrval on olulisel kohal kehataju arendamine ning võimalus end loominguliselt teostada, seda ka etenduskunstides.

Õpetamine kui tagasiandmine

Igasuguse õppimise protsessi keskmes võiks paikneda õpilane. Just õpilane on see, kes saab õppimise käivitada, õpetaja saab olla toetajaks ja suunajaks, vastutus protsessi eest lasub aga õppijal endal. Õpetamine on võimalus tagasi anda. Kunstnikuna saab teostada enda ambitsioone ja õpetades toetada teiste eneseteostust. Omamoodi pakub õpetamine võimaluse endale kaasamõtlejaid ja publikut kasvatada.

Reaalsus on see, et praegu sisseastuvad tantsukunsti üliõpilased hakkavad alles koolis nüüdistantsuskeenet avastama. Etenduste külastamine, koreograafide eluloo ja teostega tutvumine ei ole veel huvihariduses kuigi juurdunud. See on üks põhjusi, miks Johhanna liigub tagasi tantsu õpetamise juurde, ta hakkab sügisest lastele moderni ja klassikatunde andma, sest on tunne, et kes siis veel teeb, kui ise ei tee.

Usk protsessi

Igasugust protsessi kirjeldavad liikumine ja dünaamika, seega on tants eelkõige protsessuaalne kunstivorm, kuid ka seda valdkonda kirjeldab pidev tulemusele suunitlus: võistlused, karikad ja kevadkontserdid. Kuidas aga õpilasi ja nende vanemaid panna samamoodi uskuma teekonda? Kindlasti on oluline töökeskkond ja organisatsioon, kus tegutsetakse. Tantsukoolid, mis juba oma kuvandilt on alternatiivsed ja protsessile suunatud, tõmbavad ligi lapsevanemaid ja õpilasi, kelle väärtused on sarnased. Ometi on ka protsessi sees vaja teatud vahetulemusi ja tervikuid, mida presenteerida. Seda eelkõige noortele endile, et neil oleks, mida vaadata, analüüsida ja tagasisidestada.

Johhanna: “Ma ei näe ennast mitte kunagi õpetajana selle sõna suures tähenduses, vaid ma olen keegi, kes teeb oma õpilastega kaasa: toetan ja katsetan.” Katsetamine on oluline osa õppimisest, seda eriti loominguliste alade puhul, kus puuduvad õiged ja valed lähenemised. Õppeprotsess, mis on kantud katsetamise soovist, kannab vilja, kui õpilased hakkavad õpetaja kõrvalt aina enam ise proovima ning võtavad vastutuse oma õppimise ja loominguliste valikute eest. Sel viisil kujuneb õpetajast eelkõige protsessi-mentor ja kaaslooja.

Konteksti loomine

Õpetaja ja kaasõpilaste vahelisel dialoogil on õppeprotsessis oluline roll. Dialoogi kaudu saab õpetaja nii ajaloolist kui kaasaegset konteksti tutvustada. Konteksti puhul tekib aga alati küsimus, kumb on olulisem, kas ajalugu või see, mis toimub praegu… Johhanna arvab, et noortele eelkõige ajalugu, sest see on eelduseks, et saaks end positsioneerida aegruumis. Teisalt ka põhjusel, et oma sõnutsi ei oska ta ise veel piisavalt kõrvale astuda sellest, mis toimub, et oskaks seda õpilastele peegeldada ja avada. Mulle jällegi tundub, et esmatähtis on aidata noorel orienteeruda just praegu toimuvas. Ajalugu on avaliku inforuumi kaudu enamikule ligipääsetav. Seetõttu leian, et väärtuslikum on minna noorega saali ja galeriisse, kuhu ta omal käel ehk ei satuks.

Lisaks konteksti loomisele tekitab teiste kunstnike töödega tutvumine küsimusi, mida õppeprotsessis saab avada. Millal on kunst füüsiline, millal verbaalne? Kuidas kunst võib olla publiku suhtes ründav, kuidas kaasav? Millal on tants lahendus? Mis roll on publikul terviku toimimisel? Kuidas struktuur toetab tervikut? Jne. Küsimused ei pea nii keeruliselt olema sõnastatud, eelkõige on tähtis, et nähtu ja kogetu tekitaks arutelu, mille kaudu teadmine saaks kinnistuda.

Skeenel toimuv on aga vaid üks osa kontekstist. Paljuski kujundab loomingut ja tunni sisu maailmas ja ühiskonna toimuv. Erialaste teadmiste ja oskuste kõrval muutuvad järjest olulisemaks ka ühiskonda, rassi, päritolu, religiooni, sugu ja orientatsiooni puudutavad küsimused. Neid teemasid ei ole võimalik ukse taha jätta, sest keha, mis igapäevaselt puutub nendega kokku, tuleb ju saali ja selle suhtes ei saa ignorantseks jääda. See tähendab aga tantsuõpetajale rohket lisatööd: kursis ei tule olla vaid aine sisuga, vaid ka mündi kõikvõimalike teiste külgedega eetikast sõjani ja viisakusest ilmajäetuseni. Keha (talle omane hoiak, liikumine ja läbielatud kogemused) tuleb iga õpilase ja õpetajaga kaasa, neid on tantsuõppes võimatu täielikult eirata (isegi balleti puhul).

Õppimine inimesteks

Ideaalis võiks kõige aluseks olla vastastikune austus, hoolimata sellest, mis arvamused kellelgi on, seda õppimises, loomingus ning üldises suhtluses. Johhanna: “Minu eesmärk ei ole koolitada tulevasi tantsuõpetajaid või koreograafe, minu eesmärgiks on õpetada ägedaid ja adekvaatseid inimesi, kes ise elus hakkama saavad.” Tants ja etenduskunstid õpetavad eluks vajalikke juhiseid: kuidas olla teise keha ja arvamuse suhtes respekteeriv; kuidas õppida häbenemata oma arvamust väljendama; kuidas teist süvenenult kuulata, vaadata jne.

Puudutus on tantsu loomulik osa, see eeldab aga omavahelist usaldust. Teist keha tuleb puudutada nii, nagu soovitakse, et enda keha puudutataks. Usaldust on hea harjutada näiteks kontaktimprovisatsiooni kaudu, keha paiknemist ja liikumist aegruumis aga satelliitharjutuse kaudu, mille eesmärgiks on üksteisega mitte kokku puutuda. Johanna: “Ennekõike olengi ma lihtsalt inimene, kes veedab kellegagi koos aega. Mul on see vabadus, et mul ei ole kuhugi kiiret, järgmine nädal ei oota mind kunagi Kuldne Karikas. Me saame õpilastega koos liikuda ühes suunas.” Näiteks viimasel poolaastal andis ta kontaktimprovisatsioonitunde, selle hulgas oli päris arvukalt tunde, kus üheskoos lahati hirme, mis kaasnesid pea alaspidi oleku ja teiste usaldamisega.

Ilmselt on tantsukunstis, võrreldes mõne teise meediumiga, lihtsam nii õpilases kui õpetajas näha inimest, kuna keha on meie tööriist ja see on kohe algusest peale olemas/nähtaval. Keha on õppimise juures alati kohal, tantsu puhul ka fookuses, mis võimendab igaühe eripära ja unikaalsust. See tähendab, et tantsuklassis saavad eelkõige kokku isiksused, kelle füüsilist kohalolu on võimatu ignoreerida. Kaasajal sisenevad tantsuõpetajad õpperuumi, mis on järjest enam mitmekesistunud erinevatest kehadest, arvamustest ja isiksustest.