Kehalisest teadmisest sain teada ülikoolis õppides. Enne seda oli liikumine mu jaoks väline, keskendusin sellele, kuidas see kõrvalt välja näeb, mitte kuidas see kehas tundub. Tantsutundide lahutamatu osa oli peegel, millest jälgisin lisaks endale veel õpetaja/treeneri ning kaasõpilaste liikumist. Loomulikult käis selle juurde ka pidev enese võrdlemine teistega. Kuid mis võimalused peituvad liikumises, mille alguspunkt on keha sees, mitte väljas?
2020. aastal Eestisse tagasi tulnud noor tantsukunstnik Pääsu-Liis Kens tegeles lapsepõlves üksteist aastat iluuisutamisega. Tema kirjeldusi kuulates on see tippspordiala veel enam näimisele keskendunud kui minu tantsutundide mälestused. “Kehasse suhtuti väga väliselt, isegi vägivaldselt. See oli selgelt sport,”[1] kus kõigil olid ühtsed universaalsed eesmärgid. Kes teeb kõige kiiremini, kõige rohkem, kõige jõudsamalt ja kõige ilusamalt. Puusa- ja põlveliigestest suurt ei hoolitud: “Mul on iluuisutamisest palju kehavigastusi. Ma saan küll aru, et sisenesin tantsumaailma ka teadlikumana, kuid tantsust ei ole mul ühtegi vigastust. See tähendab kõik, mis valutab, pärineb iluuisutamisest.” Pääsu rõhutab, et uisumaailmas ei olnud eesmärgid isikustatud ega vaimne heaolu prioriteet. Fookus oli välimusel, esteetikal ja muidugi tulemusel.
Pärast iluuisutamisega lõpparve tegemist, sattus ta kolmeks kuuks New Yorki kaasaegse tantsu programmi, milles osalemise kõrvalt otsustas kandideerida The Place tantsuakadeemiasse Londonis. Seega, tantsuni jõudis ta võrdlemisi hilja ning juhuslikult. Sarnaselt minu äratundmisele tunnistab ka Pääsu, et ülikooli tantsuõppes oli keskkond täiesti teine, võrreldes eelpool kirjeldatuga. Õpilasi koheldi inimeste ning indiviididena, mitte järjekordse mutrina süsteemis või kaubana riiulis. Oli palju rohkem dialoogi, arutlemist ning õppejõududega üks ühele tagasisidestamist. “Minu jaoks oli väga suur asi juba see, et meid vaadati kui indiviide. Samuti olid pidevalt kättesaadavad nii vaimne kui füüsiline tugi.” Londonis olid koolis lisaks õppejõududele psühholoogilised nõustajad, füsioterapeudid, massöörid ja tugigrupid. Isegi kui Eesti süsteem sellist küllust ei võimaldanud, siis mõlemad koolid lõid eeldused selleks, et tantsija saab enda sisse vaadata ning seal toimuvat analüüsida, tunnetada ning kehas väljendada. Peeglid kadusid ära – väline liikumine pöördus oma keha sisemiseks uurimuseks.
Sellise nägemuse aktsepteerimine ei tulnud aga üleöö, tõekspidamiste muut(u)mine võtab aega. Pääsu: “Ma olin väga ära treenitud arusaama osas, mis see tants on ja mis see olla võib. Tehnika oli esikohal ning kõige alus ballett.” Stigma, et tants võrdub spagaat ja piruett, kummitab tantsijaid alalõpmata nii väljast- kui seespoolt. Kuid kui keskkonna suhtumine on ikkagi täiesti teine, siis aegamööda hakkab see mõju avaldama ka endale. Alates teisest kursusest keskendus Pääsu oma keha heaolule – liikumise juhtivaks printsiibiks sai enda kehas mõnutunde tekitamine. “Minu liikumiskeele lähtepunktiks kujunes soov lahti saada valust, mida põhjustasid minu vigastused,” seega võib öelda, et Pääsule omane liikumisstiil lähtub suuresti tema traumadest.
See on uskumatu, mis graatsilise liikumise taga peidus võib olla. On ju tugeva balletitaustaga tantsija puhul tema kehahoiakust, jalgade asetusest ja kõndimismaneerist näha aastatepikkune treenitus. See mõjub nõtkelt ja kaunilt, kuid reaalsuses ei pruugi inimene enam teistmoodi liikuda saadagi. Pääsu puutus balletiga kokku iluuisutades, toona oli aga seegi tulemusele orienteeritud. Kui ta mõni aasta hiljem Londonis tehnikaga uuesti kohtus, oli rõõm tõdeda, et sealne ballett oli selgelt funktsioonile suunatud, see tähendab esiplaanil oli tehnika omandamine ning süvalihaste treenimine, mitte muljetavaldav väline graatsia (mis võib kaasneda vigastuste hinnaga). “See oli vabastav, kuna tehnika, mis mõjus mulle varem nii vägivaldsena, oli nüüd tehtud inimlikuks, samas liikumise kvaliteet ei kukkunud seetõttu ära.”
Pärast kooli lõpetamist ning pandeemia algust tuli Pääsu tagasi Eestisse ning läks siin kohe Tantsuruumi residentuuri: “Ma tundsin alguses, et ma ei saa nii palju tantsuga tegeleda, kui ma võib-olla sooviks või oleks huvitatud olnud.” Teda kammitses meie nüüdistantsu staatilisus, kontseptsioonikesksus ning kalduvus vaatemängulisusele. Tema enda liikumiskeele juured ulatuvad Gaga praktikasse, mis toetub külluslikele kujutluspiltidele. Oma kujutluses keskendutakse keha seesmistele tundmustele: jäsemete, liigeste, lihaste, rakkude äratamisele, aktiveerimisele, lõdvestamisele jne. “Isegi kui see alguses võib kõlada nagu luuletus, siis pideva liikumise (75 min ilma pausideta) ja visualiseerimise kaudu tekib päriselt ka tundmine, mitte lihtsalt kujutlemine.” Kehaliselt on võimalik tunnetada, mida erinevad mõttepildid kehas tekitavad, ning erinevate kvaliteetide vahet tegemise kaudu saab tekkida ülitundlikkus, mis omakorda loob eeldused liikumise uurimiseks, sest inimene on õppinud oma keha kuulama ning selle informatsiooni voolus orienteeruma.
Seetõttu tundubki, et liikumise uurimuse eelduseks on pikaaegne oma keha ja liikumisstiili tundma õppimine. Tundub, et selleks, et midagi kehaliselt avastada, uurida ja talletada, tuleb kõigepealt omaenda mustritest ja loogikatest aru saada. Pääsu ütleb, et kõik liikumine, mida ta sooritab, on tema oma, kuna laseb oma harjumuslikuks kujunenud liikumisel olla ja kesta, mitte ei ürita sellest välja murda. Mis sellise mugavuse juures teda aga köidab? “Mõnu… ma liigun selleks, et mul oleks hea olla.” Jälgides, kuidas ja kuhu Pääsu liigub, tundubki esiplaanil olema mitte see, kuidas tants välja näeb, vaid mis tunde see tema kehas tekitab. Kuna varem on teised ta keha sõna otseses mõttes retsinud, siis nüüd on ta otsustanud, et ei tee midagi, mis võiks talle haiget teha. “Mind huvitab minu enda keha heaolu: hoolitsen ta eest paitamise, kallistamise ja hoidmise kaudu.” Ta üritab seda edasi anda ka oma õpilastele, lootes jagada nendega ülitundlikkuse treenimist. Kui muidu ei ole Pääsu meelest võimalik tema tunnis midagi õigesti või valesti mõista või lahendada, siis üks printsiip tal siiski on: “Kui sa tuled mu tundi piinlema, siis sa teed valesti.”
Liikumisuurimuse keskmes võiks (väga tahaks kasutada sõna peaks) olla protsess, mille võlu peitub tõsiasjas, et tulemust märkab alles pika aja möödudes ning midagi käega katsutavat sellest tavaliselt ei kujunegi. Selline uurimusele lähenemine on juba oma olemuselt meie ühiskonnas toimiva kapitalistliku korra vastu. “Kui tunnistajaid ei ole, siis tantsu ka ei ole. Keegi ütleb, et ma tantsisin kuskil, kuid sellest ei jää ühtki jälge: ei pilti, ei teksti, ei objekti.” Selles mõttes töötab liikumine nagu sõna – rääkimisest endast ei jää ka tõenäoliselt ühtki “füüsilist” märki, kuid mõtted salvestuvad rääkija pähe nii nagu liigutused kehasse. Isegi kui üht tantsu või vestlust kui aktsiooni keegi pealt ei näe, siis pidev treening (mille protsessil ei pruugi tunnistajaid olla) on siiski tantsija kehas või rääkija jutus nähtav ja kuuldav. Kehalisus oma olemuselt ongi liikumisuurimus ning kui materjal on tantsijale kehaliselt selge ja mõistetav, siis kujuneb see sujuvalt ka sisuks.
See kõik eelpool kirjeldatu nõuab aga tantsijalt palju aega, energiat ja finantsi. Isegi kui vaba saal ja internetiühendus on praktiliselt kõik, mida Pääsu esimese hooga oma tingimustena nimetada oskab, tõdeb ta varsti: “Jah, ma olen teinud teadliku valiku, oma elukvaliteedi ja kulutuste osas, et saada endale lubada aega saalis. Et ma ei pea kuskil lõputult tõmblema.” Tundub, et Eesti nüüdistantsumaastik eeldab, et tantsijad hoiavad end ise nii füüsiliselt kui vaimselt vormis. Vahepunkte on võimalik proovisaalis lavastusteks vormistada, kuid antud juhul on rõhk sõnal “vormistamisel”, mitte “uurimisel” ega “otsimisel”. Tundub, et suur osa meie tantsulavastustest on eelkõige kontseptuaalsed seetõttu, et sellega saab tööd teha laua taga kodus või kohvikus või paberil või rahastustaotluses. “Samas ma tunnen, et kui mul on läbi aastate olnud mingi oma praktika, mis on minu kehas alati kohal, siis see kuu aega proovisaalis võib olla piisav, et midagi vormistada” – Ja nii ongi… aga selleks, et kümneaastane järjepidevus saaks lavastuseks vormuda, on selleks siiski vaja täita tingimused (saal, ravikindlustus, sotsiaalsed garantiid), mida keegi peale tantsija enda rahastama ei kiirusta.
Lõpetuseks aga üks helge ja ilus mõte Pääsult, mis minuga kaasa on tulnud: “Tagasisidestaja peegeldab lihtsalt iseennast. Ta jagab mulle oma väga isiklikku kogemust, isegi kui annab mulle kriitikat.” Tundub eluterve, kas pole? Liikumiseni!
[1] Tsitaadid pärinevad kõik Pääsu-Liis Kensilt meie ühisest vestlusest.
