Kindlasti on lugejaid, kes ei näe pealkirjas vastuolu ega mõista siinkohal hüüu- ja küsimärgi kombinatsiooni tähendust. Lühike selgitus:
Pärimustantsu iseloomustab improvisatsioonilisus[i], varieeruvus ja kogukondlik ühine teadmine.[ii] Rahvapärimuslikel tantsudel, nagu ka rahvalauludel, vanasõnadel jms, puudub üks kindel autor. Tänase kirjutise kontekstis pean eesti pärimustantsu olulisimaks tunnuseks, et see on oma olemuselt seltskonnatants. Lihtsustatult öeldes: tantsimiseks, mitte vaatamiseks. Publiku olemasolu või hinnang tantsu õnnestumisele ei ole pärimustantsu puhul asjakohane.[iii]
Tantsupidu – pidades silmas tantsupeoetendust – seevastu on erinevate autorite loomingule tuginev lavastus, mis põhineb nii temaatiliselt kui visuaalselt ühel läbival süžeel ehk tervikliku loo jutustamisel. Tantsupeoetenduse tantsud on uusloomingulised ja lavastatakse kujundliikumise kaudu. Tantsupeole pääsemise aluseks on rühma tantsuoskus ja selle põhjal kujunev pingerida.[iv]
Üks on folkloori-, teine kunstižanr. Üks on osaluspõhine seltskondlik tegevus, teine professionaalset kvaliteeti taotlev massilavastus. Tantsimise maneerid, esteetika ja väärtused neis mitte ainult ei erine, vaid on kohati teravas vastuolus. Seejuures ei peaks neid kahte tantsimise viisi seadma üksteise suhtes hierarhiasse. Me vist ei tuleks selle peale, et mõõta sama mõõdupuuga kontaktimprojämmi ja klassikalise balleti lavastuse õnnestumist. Kummalgi on oma eesmärk, tehnika(d), (ka kirjutamata) reeglid. Kumbagi on võimalik teha nii hästi kui ka halvasti. Pärimustantsu ja normeeritud rahvatantsu puhul on aga jätkuvalt levinud arusaam pärimustantsust kui millestki primitiivsest ning normeeritud rahvatantsust kui sama asja arendusest, mis on huvitavam ja keerulisem. Tegelikkuses elab normeeritud rahvatants juba ammu täiesti iseseisvat elu oma esteetika ja väärtustega, mis on pärimustantsust üsna erinevad.
Pärimustantsu võiks õppida ja õpetada ühelt poolt kultuuri ja ajaloo paremaks mõistmiseks. Teiseks on see hea ning kurioosselt „kaasaegne“ võimalus õppida tunnetama keha, ruumi ja liikumist. Pärimustantsus on kehakasutus ja liikumised orgaanilised, konkreetse keha kesksed ja osaliselt improvisatsioonilised. Eesti pärimustantsus on olulisel kohal paaristants ehk peale oma keha ka paarilise raskuse, liikumissuuna ja -kiiruse tunnetamine. Tantsuringi suuruse (vm asetuse) ja asukoha valik ruumis nõuab ruumi tajumist ja sellega arvestamist, eriti kui tantsijaid on palju ja ruumi vähe või vastupidi, näiteks välitingimustes. Pärimustantsust on lahutamatu muusika, rütmi kuulamine, kuulmine ja taju. Jagub, mida õppida ja mida pärimustants inimeses arendab.
Tantsupeoprotsess
Teadlikult lugejat avalõikudes mõnevõrra eksitades tuleb nüüd selgitada, et tegelikult ei võrdu tantsupidu tantsupeoetendusega. Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts avaldas möödunud aastal koos professionaalsete partneritega läbi viidud uuringu tulemused, milles sõnastati tantsupeoprotsessi kõige olulisemad komponendid ja tunnused. Protsess töötab nelja-aastaste tsüklitena: 1. ja 2. aastal kestvas loomeetapis on kaasatud vaid kunstiline meeskond ja selles pannakse alus peo teemale, sõnumile ja kunstilisele kontseptsioonile. 3. aasta õppeetapis korraldatakse tantsuõpetajatele seminarid, mille eesmärk on lisaks peo repertuaari valitud tantsude õpetamisele luua ühtne platvorm, mis aitab kanda edasi peo tausta, lugu ja sõnumeid. Pean seda etappi kõige olulisemaks Eesti rahvatantsuharrastuse kujundajaks. Seal antakse välja iga järgmise peo väärtussõnumid, mis aga ei puuduta kaugeltki vaid tantsupeoetenduse kunstilist sõnumit. Selles etapis kokku lepitud n-ö tööreeglid mõjutavad rahvatantsuharrastust enim ja väga kaua. Mõtlen siin näiteks rühmade standardsuuruse reeglistikku, õpetajate koolitamise probleeme, ehedate rahvarõivaste nõuet jm, samas etapis tõstatus ka pärimuslike tantsude õppimise teema, mis on ajendiks käesolevale kirjutisele. Tantsupeoprotsessi 4. etapp on nn produktsioonietapp, milles koondub eelmistes etappides tehtud töö ning mille viljaks on tantsupeoetendus.
Rahvatantsijad kui soodne pinnas
Rahvatantsuharrastajad (edaspidi rahvatantsijad) on enamasti huvitatud “eesti rahvatantsust”. Muidu nad ei oleks seda hobi endale valinud. Tihti ei eristata lavarahvatantsu seltskondlikust, ei juurelda ettenäidatu üle – kas tegu on normeeritud põhisammu, rahvasuust kogutud eheda liikumise või uusloominguga – kuid kujutlus, et tegu on traditsioonilisest talupojakultuurist pärineva tantsuga[vi], ning huvi ja armastus selle vastu on siiras. Samuti armastatakse või vähemalt sallitakse rahvamuusikat ja selle töötluste laia spektrit. Ega muidu rahvatantsutrennis kaua vastu ei peaks.
Rahvatantsijad oskavad mitmeid eesti pärimustantsule iseloomulikke liikumisi. Põhisammud võivad olla trennis masinlikuks drillitud ja individuaalsed eripärad asendunud fikseeritud jala- ja kehaasenditega, ent suutlikkus paaris pööreldes edasi liikuda, soov üldse paaris tantsida, teadmine, et tantsitakse muusikarütmis, sageli ringis, põimumise põhimõtte tundmine jm ei ole üldse vähetähtsad ega universaalsed oskused. Kujutlegem näiteks korra, kuidas oleks eesti rahvapärimuslikke tantse õpetada lääne kultuuriruumi mittekuuluvate inimeste grupile.
Huvi, pluss mõningate oskuste olemasolu loob juba soodsa pinnase. Selge, et algklassilapsel ei pruugi olla veel ei oskusi ega huvi – esimesed pole jõudnud kujuneda, teist pole olnudki, sest rahvatants on kooli kohustuslikus tunniplaanis või on laps lihtsalt tantsuringi pandud. Kuid neile võiks pärimustantsu tutvustada silmaringi avardamise ja eelkirjeldatud liikumisõpetuse eesmärgil. Nagu ka teatrit, sporti, kujutavat kunsti. Ehk leiab mõni laps just pärimustantsust kire ja iseenda.
Tantsupeoprotsess ja eriti selle 3. etapp on seega võimalus jõuda ligi paarikümne tuhande tantsijani, kes juba on potentsiaalselt pärimustantsust huvitatud. Nii ei tundugi küsimus, MIKS pärimustantse tantsupeo protsessis õppida, enam absurdne. Jääb aga küsimus, KUIDAS seda teha.
Plaan valmis
Esimest korda katsetati pärimustantsude süsteemset sidumist tantsupeoprotsessiga 2011. aasta noorte tantsupeol. Kunstiline meeskond võttis ülesandeks, et iga rühmaliigi kahest tantsust üks on rahvapärimusliku tantsu seade. Seadetega ei kaasnenud aga pärimusliku variandi õpetamist. Mõne tantsu annotatsioonis märgiti, millise rahvapärimusliku tantsu elemente kasutati. Õpetajateni, veel vähem lasteni, teadmist rahvapärimuslikest tantsudest selle peo kaudu märkimisväärselt ei jõudnud.
2017. aasta noortepeo eel mõeldi teemale põhjalikumalt ja sõnastati mitmeosaline ülesanne:
- Igal liigil on üheks peo repertuaaris olevaks uusloominguliseks tantsuks pärimustantsu seade või tants, mis kasutab olulisi elemente mõnest rahvapärimuslikust tantsust.
- Esimesel seminaril õpetatakse see uusloominguline liigitants, mis ei ole rahvapärimusliku tantsu seade, ja see rahvapärimuslik tants, millest seade tehakse. Eesmärgiks on kannustada õpetajaid rahvapärimuslikku tantsu õpetama – see lihtsustab hiljem seade õppimist.
- Teisel seminaril õpetatakse see liigitants, mis on rahvapärimusliku tantsu seade, sest peale praktilise mugavuse – pärimustantsu kaudu on uue tantsu leitmotiivid juba selged – peaks see nii lastele kui õpetajatele tutvustama tantsukompositsioonivõtteid, inspiratsiooni kogumise võimalusi ning loomingulist lähenemist tantsumaterjalile.
- Esimesel ülevaatusel tantsitakse lisaks liigitantsudele ühiselt ja võimalusel elava muusika saatel oma liigi rahvapärimuslikku tantsu. Viimast ei hinnata.
- Pillipeo kavva võetakse liikide rahvapärimuslikud tantsud, et tantsijad saaksid neid simmanivormis tantsida.
- Peo õppematerjalides leiavad oma koha iga liigi pärimustantsu kirjeldus, arhiiviviide, noot ja spetsiaalselt salvestatud muusika, mida õppimisel ja tantsimisel kasutada.
Eesmärgid realiseerusid erinevalt. Ükski otsus ei sünni tantsupeomeeskonnas üleöö või argumente kaalumata, seekord otsustati nii: seitsmest rühmaliigist kuus sai endale selgelt määratud “oma” rahvapärimusliku tantsu. Ilma jäi 1.–2. klass, kes liitus protsessiga hiljem, neil oli õppimisaega vähem ja kaks liigitantsu pluss pärimuslik oleks pisikestele lihtsalt üle jõu käinud. Edaspidi ehk võiks kõige nooremate repertuaar koosnedagi pärimuslikest tantsudest. Mitmekesiseid jooniseid, mis on tantsupeol vajalikud ja mida võimaldavad autoritantsud, 1. klass veel ei moodusta – ka autoritantse tantsivad väikesed ikka ringis vm lihtsates joonistes. Niisiis ei ole selle liigi väljakumustrite tegemise juures autoritantsudel rahvapärimuslike ees eelist. Miks siis mitte õpetada pisikestele esialgu rahvapärimuslikke tantse, tulevikus jõuavad nad tutvuda eesti autorite loominguga ka.
Kuuest liigist kolmel oli üks uusloominguline tants otseselt inspireeritud pärimuslikust kindlavormilisest tantsust (kus liikumine on seotud ühe meloodiaga). Valiti rahvapärimuslik tants ja siis tehti sellele seade: 2.–3. klassi siisik ja “Kooliteel” (autor Liina Eero), 3.–4. klassi raabiku ja “Kevadrõõm” (Kristiina Siig), 7.–9. klassi pirupolka ja “Pärglipolka” (Maido Saar). 5.–6. klass valis reinlendri, mis on vabavormiline tants (liikumine ei käi kokku kindla meloodiaga) ja nende “Talitralirein” (Rauno Zubko) ehitati üles reinlendri tüüpliikumistele. Noorte segarühmadele ei loodud esialgu spetsiaalselt uut repertuaari, küll aga valiti üheks tantsuks “Tulge tulda hoidemaie” (Helena-Mariana Reimann ja Ene Jakobson), mis sisaldas räditantsu motiive. Neidude liigile loodud uus tants “Külmapõli” (Maria Uppin) konkreetsest pärimuslikust liikumistekstist ei lähtunud, varem loodud “Heinalised” (Ave Anslan) vihjas ristpulkadetantsule kaudselt ja pedagoogiline eesmärk, et rahvapärimusliku tantsu õppimine lihtsustaks hiljem tööd uusloomingulise tantsuga, siin ei täitunud, kuigi tantsuks vajalikku üldist osavust, täpsust ja koordinatsiooni aitas pulgatants kindlasti arendada.
Repertuaari jaotumine kahe seminari vahel vastavalt kokku lepitud põhimõttele õnnestus täielikult 2.–3., 3.–4. ja 5.–6. klassi liigis. Nende õpetajad läksid pärast esimest seminari laste ette ühe uusloomingulise tantsu ja ühe rahvapärimusliku tantsuga. 7.–9. klass, neiud ja noorte segarühmad said nii pärimusliku tantsu kui ka selle seade. Neiud ja noorte segarühmad, kellel oli kokku repertuaari rohkem, said korraga lausa kolm tantsu: pärimuslik, sellele tuginev autoritants ja veel üks autoritants.
Siit tekkis minu jaoks esimene kõrvalekalle algideest. Ideaalses maailmas rõõmustavad õpetaja ja tema rühm koos selle üle, et nad on lisaks tantsupeorepertuaarile saanud selgeks pärimusliku tantsu, mida mõnikord ühiselt tantsida. Isegi kvaliteetne muusikasalvestus on olemas (vaid vähestel rühmadel on oma pillimehed ja võimalus kasutada elavat muusikat). Selles maailmas, kus me päriselt elame, sai pärimuslikust tantsust mitme õpetaja jaoks arusaamatu, ilma funktsioonita ripats või lausa lisakoorem, umbes nagu pimesool, millel justkui otstarvet ei ole, aga võib põletikuliseks minnes palju pahandust teha. Kohustuslikus korras tuli ära õppida tants, mis ei kuulunud peorepertuaari, mida tuli aga osata ja I eelproovis kindlasti tantsida, saamata selle eest isegi hinnet! Jah, niisugune mõtlemine võib suuremat pilti vaadates tunduda väiklane. Arvestades aga, et enamikul eesti rahvatantsuõpetajatest ei ole tantsu-, veel vähem folkloorialast haridust, et pärimuslikke tantse ei ole varem peoprotsessis eraldi esile toodud ja nende õpetamisele-õppimisele-tantsimisele tähelepanu pööratud, et tantsupeole pääsemiseks tuleb läbida konkurss, tantsida hinnetele, siis mina saan küll aru, kuidas eelkirjeldatud mõttekäik võib kujuneda. 2.–3., 3.–4. ja 5.–6. klassis pehmendas olukorda ja aitas õpetajal pärimustantsu õpetamist omaks võtta just selle pedagoogiline väärtus – see oli reaalselt abiks hiljem teise autoritantsu õppimisel.
Väljale: pärimustantsu tantsimine ülevaatusel
Pärast õppeperioodi olid lõpuks käes maakondlikud ülevaatused ja “tõehetk”: mis sellest pärimustantsu tantsimisest ja veel elava muusika saatel küll välja tuleb. Siin räägin vaid oma liigi ehk 3.–4. klassi näitel. Raabikut tantsisime ülevaatuse alguses. Pärast kohalolekukontrolli ja tutvumist sättisime end koos tantsima. Seletasin, et traditsiooniliselt on tantsitud ühisel ringjoonel ja me näeme seda siiani ilmekalt Kihnu saarel. Seetõttu tantsime kõigi maakonnarühmadega ühisel ringil, mitte iga rühm omaette. Kui rühmi oli palju, arutlesime, kuidas oleks mõistlik, et kõigil oleks ruumi ja tantsiksime ringis, aga mitte igaüks oma ringis, ning jõudsime järeldusele, et siis võiks suure ringi sisse teha teise, väiksema. Kui rühmades oli paaritu arv tantsijaid, viisime kokku erinevate rühmade lapsed. Enne tantsima asumist tutvustasin pillimeest ja põgusalt tema pilli. Kui näiteks viiuli puhul hüüdsid lapsed ise, et tegu on viiuliga, siis akordioni, nn eesti ehk Teppo-tüüpi lõõtspilli ja mõne muu pilli puhul oli eriarvamusi rohkem ning siis selgitasime koos välja, millega tegu. Mõnikord tantsisime tantsu mõned korrad läbi, tegime pausi, arutasime, kuidas tunne oli, kas ja mille poolest erines pillimehe saatel tantsimine maki saatel tantsimisest, ja kui vähegi aega oli, tantsisime uuesti.
Muidugi käis kogu rahvapärimusliku tantsu tantsimise osa ülevaatusel ekspresskiirusel ja kindlasti ei kandnud situatsioon tantsuõhtu või simmani tunnetust. Julgen siiski väita, et enamikus maakondades pakkus raabiku tantsumõnu ja -rõõmu, tekitas ehedat elevust (mõnel pool sai ju tantsida võõra rühma paarilisega) ja lõi sõbraliku ning pingevaba õhkkonna. Tants elava muusika järgi andis paljudele lastele elamuse ja oli mitmele esmakordseks kogemuseks. Loomulikult oli ka neid, keda ei kõigutanud ei tants, paariline ega pill. See on massiürituste juures paratamatu ja loomulik, kõigil ei saa korraga tore olla.
Töövõiduks pean järgmist olukorda: mõned rühmad olid õppinud raabikust versiooni, kus tantsu B osa, mis oleks pidanud liikuma mööda ringjoont päripäeva, liikus vastupidi. Tekkis hetk, kus suurem osa paare tantsis mööda ringjoont päripäeva, mõned vastupäeva ja kokkupõrge oli vältimatu. Need lapsed, kes olid õppinud teistmoodi, said aga väga kiiresti aru, et selles ringis, kus me praegu oleme, tantsitakse teisiti (vrd: selles kogukonnas on teised kombed) ja väga sujuvalt hakkasid liikuma nii nagu teised. Pean sellist ümberorienteerumist ja olukorrale reageerimist seltskonnatantsu seisukohast hädavajalikuks oskuseks.
Üks mõru mälestus ja etteheide isendale jäi ka: üks õpetaja tuli alandlikult ja kurvalt rääkima, et nad ei ole jõudnud rahvapärimuslikku raabikut õppida (ehk ilmselgelt oli ta selles näinud lisaülesannet, mitte võimalust). Lohutasin, et ärgu muretsegu ja las vaatavad lihtsalt pealt. Kahetsen, et ma ei julgenud panna neid läbisegi mõne teise rühmaga paari. Tagantjärgi arvan, et nii oleksid mõlemad lapsed saanud väärtusliku kogemuse: ühed selle, et simmanil ei pea igat tantsu detailideni oskama, vaid kui oled natukene kogenud, valdad põhiliikumisi ja päris esimest korda tantsupõrandale ei satu, saad silmi lahti hoides ning teisi jälgides tantsud kiiresti selgeks. Kui sul on paariline, kes tantsu juba oskab, ei pea üldse muretsema. Teised lapsed oleksid saanud kogemuse, kuidas juhtida paarilist, kes oskab tantsida, kuid ei tea seda konkreetset tantsu – jällegi tüüpiline tantsuklubi- või simmaniolukord.
Kokkuvõtteks
Pärimustantsu õppimine ja tantsimine õnnestus paremini nooremate liikide puhul. Ka meeskonnast sähvatas läbi mõttekäik “see sobikski paremini väiksematele ja mitte suurtele”. Ehkki oma loogika siin on: nooremana õpime pärimuslikke tantse, hiljem autoriloomingut – maailmaga tutvumist alustame samuti oma perest, kodust, linnast, liikudes üha kaugemale ja avardades silmaringi – ei toeta ma niisugust mõtet üldse. Tants on traditsiooniliselt enim olnud noorte täiskasvanute päralt, andes võimaluse suhelda omaealiste sh vastassugupoolega. Noorte tantsupeo kaudu oleks võimalik tutvustada tänastele teismelistele mitte lihtsalt pärimustantsu, vaid üldse seltskondliku tantsu võlusid. Töötades regulaarselt 6–22aastastega ning varem kuni 60aastastega, olen kogenud, et kõige rohkem elevust tekitab seltskondlik tantsimine põhikooli teises pooles ja keskkoolis. Seega ei peaks kindlasti andma signaali, et pärimuslik tants on vaid laste asi. Et seekord õnnestus pärimustantsudele koha leidmine paremini just nooremates liikides, on suuresti juhus ja sõltuv meeskonna koosseisust ning seatud fookustest.
Pillipeo osas selgus, et kõiki tantsijate õpitud pärimuslikke tantse kavva võtta ei saa, sest meloodiad on lastest muusikutele liialt keerukad. See koht nõuaks veel varasemat ühist plaanimist. Peonädala uuenduslikem ja põnevaim võimalus luhtus ilma tõttu – pillipidu pidi toimuma vahetult pärast tantsupeo II etendust Kalevi staadioni vahetus läheduses, tantsijatel oleks olnud kahe etenduse vaheline vaba aeg ning elavad pillimehed, kellel on vähemalt mõned õpitud pärimustantsud kavas. Etenduse ärajäämine ja spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul lükkas katsetuse, kas sellistel eeldustel tekiks muusikute ja tantsijate ühine ehe pidu, järgmistesse aastatesse edasi.
Hästi õnnestus pärimustantsu õppematerjalide välja andmine koos I poolega peorepertuaarist. Repertuaarivihikusse läksid tantsukirjeldused, arhiiviviited ja noodid. Pean asjakohaseks, et kui kirjelduses oli mõni koht lahtine või pakutud välja variandid, lisati liigijuhi kommentaar, missugune variant toetaks enim hiljem konkreetse tantsuseade õppimist. Raamat jääb õpetajale aastateks, ta saab hiljem õpetada teisi variante. Suureks õnnestumiseks pean ka pärimustantsude muusika kvaliteetset salvestamist. Muidugi tuleks eelistada päris pillimeest, ent rahvamuusika mängimine nõuab teadmisi ja oskusi. Mäletan, kuidas mind üllatas, kui kunagi kuulsin tuntud muusikuid arutamas, et kvaliteetne salvestus heast pillimehest on etem kui kehv pillimees elavas esituses. Täna see mõttekäik mind enam ei üllata. Tantsupeo õppeplaadi jaoks muusikaid sisse mängides tehti muidugi kompromisse: plaadil ei ole tantsuviis päris naturaalselt ühe pilliga mängitud. Niisuguse muusika nautima õppimine võtab aega ja harjumist. Seega tehti kerged ja maitsekad seaded, et õpetajad kasutaksid muusikaid julgelt ning lapsed naudiksid nende järgi õppimist. Õppematerjalide osas kuulsin mitmelt kolleegilt, et ehkki kohustuslik oli õppida vaid oma liigi pärimustants, õpetati tihti ka teisi. Ikka seepärast, et kirjeldused ja muusika toodi mugavalt kandikul kätte.
Selle peo jaoks loodud süsteem pärimustantsude õppimiseks noorte tantsupidude protsessis võiks jätkuda, kui õnnestuks lihvida järgmisi momente:
- Plaanist anda esimesel seminaril rahvapärimuslik tants ja üks autoritants ning teisel seminaril see autoritants, mis on inspireeritud rahvapärimuslikust tantsust, peaks kinni pidama. Nii on õpetaja motiveeritud pärimustantsu õpetama ja toimib eespool kirjeldatud pedagoogiline protsess. Sel peol õnnestus plaan 2.–3., 3.–4. ja 5.–6. klassis. Neiduderühm, C-rühm ja 7.–9. klass sai pärimustantsu ja sellest inspireeritud uue tantsu korraga. Nutikamad õpetajad jagasid ära, et hea on õppida enne pärimuslik ja hiljem autoritants, kuid otsest vajadust selleks ei olnud ja nii kujunes pärimustantsust tüütu lisakohustus.
- Elav muusika maakondades on asjakohane idee, ent muusikajuht vm pärimusmuusik peaks siin kätt pulsil hoidma. Maakonniti oli muusikute arusaam pärimusmuusikast ja tantsuks mängimise oskus väga kõikuv, aga nii paljude laste esimese päris pillimehe saatel tantsimise kogemuse kvaliteeti ei tohi jätta juhuse hooleks.
- MIKS me seda rahvapärimuslikku tantsu ikkagi õpime? Kõigepealt peaks asja läbi mõtestama meeskond, nende kaudu õpetajad ja siis jõuab see ka lasteni. Kardan, et seekord veel kõik meeskonnaliikmed asjas päriselt sisulist mõtet ei näinud ning raske on lasteni viia seda, millesse ise ei usu.
- Kui me oleme ideeliselt nõus, et pärimustantsud väärivad õpetamist ja tantsimist, siis mõelda läbi, kuidas me neist räägime. Sõnadega anname hinnanguid, kujundame arusaamu. Pärimustantsu kohta ei peaks kasutama väljendeid “tantsime läbi”, “tantsime jalad soojaks”, mis vähendavad tantsimise väärtust või ka “võite tantsida ükskõik, kuidas”, mis annab pärimuskultuurist mitte lihtsustatud, vaid lausa vale kujutelma. Arutelu-vestlusring-koolitus ning nõuanded, kuidas pärimustantsu ühist tantsimist ülevaatusel läbi viia, oleksid arvatavasti vajalikud.
[i] Kapper, Sille 2015. Teadmised ja teod. Tantsuinfo Kuukiri, nr 45.
[ii] Eesti Folkloorinõukogu. 2011. Pärimustants; http://www.folkloorinoukogu.ee/2011_-_Parimustants_457 (26.11.2017).
[iii] Kapper, Sille 2012. Eesti rahvatantsud ja teiste rahvaste tantsud. Tantsuline liikumine põhikooli kehalise kasvatuse tunnis. Viljandi, lk 11–22.
[iv] Tantsupeoprotsess ja selle tunnused. 2016. Tallinn: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts; http://errs.ee/public/LISA_1_Tantsupeo_tunnused.pdf (04.12.2017).
[v] Samas.
[vi] Kapper 2015.
