Ammusel ajal elas ühel kaugel maal kuningas, kes ihkas surematuks saada nagu kõik temasugused. Noor kuningas taipas üsna pea, et tee sinna viib läbi alamate heitlike südamete. Kuna see kuningas oli auahnem, nutikam ja m e t o o d i l i s e m kui teised kuningad enne ja pärast teda, kukkus asi ka hästi välja. Tuli lihtsalt kuulutada südame seadused ja riigi huvid üheks ja samaks asjaks. (Aga riik, see olen ju mina!) Tantsukunst oli sestpeale määratud etendama mastaapset vaatemängu Keha lõplikust võidust Liha üle. Pääsu igavikku lunastas Süsteem. Tantsukool oli sündinud. Ma ei julge arvata, kas kaasaja (etendus)kunstnikke kannustab samuti surematuse kihk. Pedagoogina peaks säärane ambitsioon mind igal juhul ettevaatlikuks tegema.
Hiljuti sattus mulle ette huvitav lugemine. Sokratese või ka sokraatiline vanne on Hippokratese vande eeskujul loodud tekst, mille autoriks on eelmise sajandi teise poole saksa pedagoog, haridusreformaator ja publitsist Hartmut von Hentig. Sokrates õpetas teatavasti dialoogi vormis, kus lolli mängiv ja naiivset teesklev õpetaja ärgitab õpilasi arutlema, seejärel nende vastused ümber lükates (näidates nende vastustes peituvaid vastuolusid), et lõpuks „kooskõlaliste määratlusteni jõuda“. (Vikipeedia, Sokraatiline meetod) Vaatamata tõigale, kas see meetod kedagi tänapäeval kõnetab või mitte, on tekst ise hämmastavalt värske. Ja ma arvan teadvat põhjust: seal on väga vähe või üldse mitte juttu igavikust.
Õpetaja või kasvatajana võtan endale kohustuse:
– siduda end selle maailmaga, nii nagu ta on, ilma et ma heidaks maailmale ette tema olemist (Vikipeedia, Sokratese vanne).
Pigem räägitakse, kuidas igavikuihalusega selles maailmas toime tulla:
– pakkuda inimestele parema maailma visiooni ja lootust, et see ka sündima saaks (ibid).
Johan Huizinga (2007: 41), terava pilguga kultuuriajaloolane, on arvanud, et iga aeg igatseb ilusama maailma järele ning et see igatsus näeb igal ajal ja igal pool ette kolme teed. Esimene – maailma mahasalgamise tee – viib otsejoones maailmast välja. Maailmast osavõtt on raisatud eksistents. Iga kõrgem kultuur on sammunud eskapismi rada nii individuaalse elusisu kui kunsti alustoena.
Teine tee viib maailma teadliku parandamise ja täiustamiseni. See eeldab „põhimeloodiana talitsematut elurõõmu ja optimismi, kus eluhirm teeb ruumi julgusele ja lootusele“. (Huizinga 2007: 42) Siin peab kunst võtma endale taas rituaali ülesanded ja vastutuse, kehtestamaks end praktikana, mis sõna otseses mõttes maailma muudab.
„Kolmas tee kaunimasse maailma on unistus. See on mugavaim, kuid niisugune, mille siht jääb alati samale kaugusele. Kolme niinimetatud vaimuhoiaku mõju tegelikule elule on väga erinev. Lähedasim ja pidevam kontakt elutöö ja ideaali vahel tekib siis, kus idee osutab maailma parandamisele ja täiustamisele. Täiesti teistsugune on mõju tegelikule elule maailma salgamise puhul. Nostalgia igavese õndsuse, mineviku kuldaja, kangelasaja järele teeb ükskõikseks maise olemasolu käigu ja kuju suhtes. Kolmas, unistatud eksistents, muudab eluvormid kunstivormideks. Mitte ainult kunstis ei väljenda see oma iluunistust, vaid esitab ka isiklikule elukunstile kõrgemaid nõudmisi”. (Huizinga 2007: 44)
Huizinga lahkab ajastut vaimulaadi mõiste kaudu, paljastades ühtlasi tõsiasja, et igal ajal ja igal pool jääb eluvormide ja tegelikkuse vahele pinge, erinedes ainult oma intensiivsuselt. Ma julgen arvata, et iga inimese ees seisavad lõpuks needsamad valikud. Asju, mis elu elamisväärsemaks muudavad, on siiski piiratud hulk. Kunsti on peetud tavapäraselt üheks neist. Pedagoogina tuleb „lahkuda peolt“ enne kunstnikku, et küsida (selge peaga): „Mis on siin teadmist väärt?“
– Kaitsta end minu hoolde usaldanu nõrku külgi, olles tema kõrval ja koos temaga, ületades hirmu, süütunde, kurjuse ja vale, kahtlused ja usaldamatuse, valu ja egoismi (Vikipeedia, Sokratese vanne).
Kui mind miski pedagoogiks olemise juures häirib, siis kergus, millega selguse huvides libisen kordama oma mõtteid, kuni need muutuvad lõplikeks; esitlen tõsiasju t õ e p ä h e; blufin didaktilistel kaalutlustel; moraliseerin kunsti nimel; see tähendab esitan pretensioone igavikule. Positsioon on niigi kehv – mina naeran alati viimasena. Minu meelest napib kaasaegses pedagoogikas ennekõike huumorimeelt kui uut paradigmat. Isegi Sokratese irooniline naiivsus tundub kohatuna. Igavikus kükitamine pole muidugi mingi naljaasi. Seltskond ajab haigutama, aga peolt lahkuda pole võimalik. Lugesin Liis Varese (2016) artiklist kirjeldust, kuidas õpetaja talle kolmandal kursusel ütles: “Sa oled kunstnik.” Selle peale tahaks tõsta käed üles: „Äkki see õpetaja tegi nalja, ah?“ Aga tundub, et viimane variant ei tule kõne alla. Minu meelest pole siiski paremat valu leevendajat kui koomika, oma olemuselt äkiline selgusehetk, katkestus maise ja igavikulise vahelise lõppematu pinge tajumises. Ütlemata harv nähtus tänapäeva koolis.
– Mitte murdma tema tahet – ka siis, kui see mõttetusena tundub; aitama tal oma tahet mõistlikumaks muuta (Vikipeedia, Sokratese vanne).
Teater on üks raiskavamaid inimtegevusi. Ma pean siinkohal silmas rohkem inimhingedesse jäetava ökoloogilise jalajälje korvamatust. Pole asja, mida ei saaks kunsti nimel õigustada. Ma ei tea, kas kõik kunstikoolid kipuvad muutuma ususektide sarnaseks, aga midagi on viimaste loogikas ja meelelaadis haridusasutustele vastupandamatut küll. Vanad kristlikud teemad ülenduse võimalikkusest läbi alanduse pole 21. sajandi teatrist ja koolist kuhugi kadunud. Julgen öelda, et igaühel, kes haridussüsteemiga kokku puutunud, on tagataskust võtta mõni eriti mahlaks kõnepruuk, millega tema eksistents on sellel päeval, või veel hullem, igaviku seisukohalt paika pandud. Igavikulistele bakhanaalidele on piiratud arv kohti, selge see.
– Õpetama talle tõearmastust, mitte aga tõde – „see on ainult Jumalaga“ (ibid).
Kasutatud kirjandus Huizinga, Johan 2007. Keskaja sügis. Tõlk. Mati Sirkel. Varrak, lk 36–44.
Vares, Liis 2016. Kunstnik õpetaja kehas ehk õpetaja kunstniku nahas. – TantsuKuukiri nr 60; http://kuukiri.tantsuharidus.ee/artikkel/kunstnik-opetaja-kehas-ehk-opetaja-kunsniku-nahas/.
Vikipeedia. Sokraatiline meetod; https://et.wikipedia.org/wiki/Sokraatiline_meetod.
Vikipeedia. Sokratese vanne; https://et.wikipedia.org/wiki/Sokratese_vanne.
