Aprill on teatavasti tantsukuu, mis kulmineerub 29. aprillil rahvusvahelise tantsupäevaga. Märts on omakorda teatrikuu. 27. märtsil tähistatakse rahvusvahelist teatripäeva ning jagatakse Eesti Teatriliidu välja antavaid Kultuurkapitali preemiaid möödunud aastal kõige enam silma paistnud teatritegijatele. Auhinnagala on otsekui ühe hooaja lõppakord, mistõttu tundub olevat sobiv hetk tagasi vaadata. Pärast auhindade jagamist vestlesime tantsukriitiku ja tantsuauhinna žüriiliikme Lisanna Lajaliga sellest, milline tantsukunst jõuab täna lavale.
Milliseid tendentse tantsuteatris märgata on?
Adekvaatselt saan rääkida vaid viimasest aastast, mil vaatasin tantsu süsteemselt, enne seda olen käinud vaatamas lähtuvalt enda huvist ja rahakotist. Klassikalises mõttes tantsitakse vähe. Küll aga on läinud lihtsamaks tantsukunsti ja etenduskunsti omavaheline eristamine: füüsilisemad lavastused liigitatakse etenduskunstide alla, koreograafiakesksed tantsukunsti alla.
Temaatiliselt jäid möödunud aastal silma need tantsulavastused, mis tegelesid n-ö ajalooga. Mart Kangro isiklik ajalugu lavastuses “Keskealine tantsuajalugu” ning Mai Murdmaale pühendatud Henri Hütti teos “Pühendusega”. Aga üldiselt mulle tundub, et teemad, mis on sõnateatris ja mujal žanrites, kajastub ka tantsus.
Ma ise jõudsin neid küsimusi ette valmistades taipamiseni, et pärast pandeemiat on soololavastustest liigutud väiksemate grupitööde suunas. Huvitav on näha, et nendes lavastustes ei allu tantsijad kuigi palju koreograafide käekirjale, vaid on laval ennekõike iseendana. See tähendab, et liikumismustrid on sageli üles ehitatud etendajate omapäradele ning nende keha spetsiifikale.
Milliste lavastuste puhul sa oled seda märganud?
Näiteks Ruslan Stepanovi “Küsi minu kehalt”, mis oli vägagi üles ehitatud tantsijate soolodele, mis kõik tõid esile tantsijate tugevused. Samuti Kirte Jõesaare “Anna mulle end” (ehkki see liigitub pigem etenduskunsti alla). Eelmisest hooajast näiteks Ruta-Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini “Body of Dreams” tegeles tantsijate enda kehas peituvate mustrite lahtiharutamisega…
Samas tundub, et näiteks Zuga või KOOSSEIS esindavad teist suunda: nad otsivad ühist liikumiskeelt ja sünkroonsust. Selle puhul tuleb mulle meelde ka Valeria Tageli ja Maria Uppin-Sarve “Väli”. Äkki ei jõuta ühtse liikumiskeeleni just seetõttu, et puudub piisav ühine prooviaeg ja -ruum. Mäletan ise väga selgelt, kuidas üks hetk Zuga liikmetelt küsisin, mitu korda nädalas te siis koos trenni teete ja vastus kuigi kiita ei olnud. Kõigil on omad praktikad, millega end vormis hoida, kokku saadakse ikkagi lavastusteks.
Just, kindlasti mängivad olmemured olulist rolli, kuid ühise liikumiskeele asemel pean silmas just koreograafide autori käekirja väljakujunemist. Mu jaoks on hägune, mil määral on sellise n-ö demokraatlikult-kõiki-arvestava-ja-kuulava-tantsu taga kunstnikupositsioon ja mil määral ongi see lihtsalt praeguste võimaluste tulemus. Kohati tundub tõesti, et tegemist on suurema filosoofilise muutusega: oleme tantsukunstis ära liikumas sellisest autoritaarsest lavastajast-koreograafist, kelle kindlat visiooni tiim täitma peab. Kõik on horisontaalsem, kõigi liikmete hääled on valjemad ning neid arvestatakse – tantsijad ei ole laval lihtsalt kehad, vaid isiksused.
Tõsi, “Küsi minu kehalt” puhul ei tekkinud mul tunnet, et see oleks kuidagi olude sunnil tehtud. See oli ikkagi väga kontseptuaalne ja terviklik tükk. Samas, arvestades, et prooviprotsess ongi nii lühike, tulebki olla leidlik. Selle peale olen küll mõelnud, kas see on normaalne, et tantsija lähtub oma kehakeelest kõigis lavastustes. Mul näib, et ma tunnen tantsijad ära tõukuvalt sellest, millistes lavastustes nad varem on osalenud.
Mulle tundub ka, et aina enam on koreograafia tööriist, millega organiseerida ruumi ja aega ning vähem tantsija keha. Näiteks Keithy Kuuspu “PAUS ISTU MINE”, mis tegeles magusalt liikumismustrite loomise ja ruumi paigutamisega, seda nii horistontaalis kui vertikaalis. Samuti aja venitamise ja pauside otsimisega. Tantsijad kehtestasid ruumi, kuid ei tegelenud kuigi palju iseenda kehaga. Aga võib-olla ongi siis nii, et kui koreograafiat kasutatakse eelkõige ruumi ja aja organiseerijana, on tulemuseks etenduskunst, ja kui seda kasutatakse keha peal, siis on tants?
See on täitsa sümpaatne hüpotees.
Ava palun natuke žüriitöö tagamaid. Kust lähevad teie piirid: kui palju ja milliseid lavastusi te vaatamas käite?
Eelmisel aastal vaatas tantsuauhinna žürii 31 lavastust, see arv ei ole aastate lõikes eriti palju muutnud. Vaatame pigem rohkem, et pilt oleks avaram ja saaks siis välistama hakata. Nii jõuame ka äärelisemaid ballettilavastusi vaatama. Näiteks eelmisel aastal oli nimekirjas ka Teet Kase “Kurat ja Jumal”. Magistrantide lavastusi vaatame ka, seega CPPM oli meil ilusti nimekirjas.
Piiride avaruse mõttes tooksin välja Maria Goltsmani “Looduslaps: Mowgli neoondžunglis”, mis etendus Vene kultuurikeskuses. See segas omavahel koreograafiat nii balletist kui tänavatantsust. Igal aastal on selliseid lavastusi, kus laval on harjumuspäratult palju tantsijaid. Enamasti on nad sellisel juhul harrastustantsijad.
Kuidas on lood kabareega, see on ka listis?
See oli kusjuures meie kõige pikema meililõimega diskussioon. Kuna mina ei ole väga kabareed vaatamas käinud, siis olin huvitatud. Kuid logistiliselt kujunes see ikkagi keeruliseks: etendused toimuvad tihti kruiisidel jne. Samuti suhtutakse sellesse tihtipeale eelarvamusega, et tegemist on pigem meelelahutuse kui kunstiga. Seega praegu on see kõrvale jäänud, kuid annan endale aru, et see on natuke diskrimineeriv. Tegelikult lähevad ju sinna väga paljud balletikooli vilistlased ning n-ö paberitega tantsijad ja koreograafid.
Kohati diskrimineeriv ka selles mõttes, et auhinna nimi on ju “Tantsuauhind”, mitte “Kaasaegse Tantsu auhind”.
Mingis mõttes tõesti on tantsuvaldkond palju laiem kui see, mida vaatama jõuame. Aga praeguste kriteeriumite kohaselt välistame kevadkontsertide tüüpi lavastused. Samas ei ole piiranguid, et lavastaja peab olema diplomeeritud või etendus oleks piletiga. Küll aga on jällegi oluline, et lavastus etenduks teatud arv kordi, seega ühekordsed aktsioonid jäävad pigem välja. Muidugi kui tegijatele endile tundub, et midagi tähelepanuväärset on juhtumas, siis tasub ka ise endast žüriile märku anda kutsete saatmise näol.
Kuidas sulle tundub, kui elujõuline meie tantsuteatri maastik täna on?
Tantsijad tegelevad muude asjadega ja loovad selle kõrvalt lavastusi. See tähendab otsivad endale paindliku töö eelistavalt valdkonna seest, näiteks õpetamine või sõnateatris koreograafia loomine. Kuigi viimasest on mul tihti kahju, sest tundub, et seal ei austata koreograafiat ega koreograafi kui iseseisvat loojat.
Jaa, ma olen ka tundnud, et sõnateatri koreograafial puudub autoripositsioon. Koreograaf kannab neis lavastustes lavastaja agendat rohkem kui enda oma.
Just ja nii ongi tantsul tihtipeale meelelahutuslik või lausa n-ö puhkepausi roll.
Oleme siiani rääkinud sellest, mida tantsumaastikul näeme, kuid mis on see, mida veel ei näe, aga loodaksime näha? Mina näiteks hindan seda väga, kui prooviprotsessis leitakse aega ja energiat keskenduda tekstidele, mis ei ole ainult trupi enda mõtted. Kui inspiratsiooni ja teose sisu ammutatakse ka teiste sõnade ja lugude kaudu. Mida sina igatsed?
Palka ja ruume. Sealt saab kõik ikka alguse ja alles siis saab edasi mõelda. Praegu tõesti on kujunenud nii, et koreograafiat kohtab pigem show-maiguga asjades, kuid usun, et tegelikult on seda võimalik leida ka alternatiivsemast liikumisest.
Kohati tunnen puudust ka mingist avalikku ruumi ja reaalsusesse sekkumisest. Millestki sarnasest, nagu teeb näiteks Austria koreograaf Doris Uhlich. Mul on tunne, et selline lähenemine aitab vältida kinnijäämist oma tantsunišši ning on võimalik kõnetada ka väljavälist publikut.
Tundub, et sarnase järelduseni on jõudnud ka Sõltumatu Tantsu Lava, kelle üleskutsel toimuvad rahvusvahelisel tantsupäeval (29. aprillil) Balti jaama platsil erinevad performatiivsed aktsioonid. Näeme seal!
