Eesti nüüdistantsus on konkreetsele alusmaterjalile tuginemine tunduvalt vähem levinud kui sõnateatris. Meil puuduvad oma Tšehhov ja Shakespeare – pigem tõukutakse isiklikust või jagatud kogemusest, mida siis kildude haaval tervikuks üles ehitatakse. Korraga võib materjalilaual olla somaatiline liikumine, personaalsed lood, filosoofiaõpikud ja dokumentaalfilm. Seekaudu hargnevad loomeprotsessid sageli ettearvamatutes suundades ning vaatajana ei ole kunagi lõpuni kindel, mis laval saama hakkab. Seda suurem oli üllatus, kui sattusin ühes kuus vaatama kahte tantsu- ja etenduskunsti piirimaile jäävat lavastust, mis teineteisega esteetilisse ja temaatilisse dialoogi astusid. Johhan Rosenbergi, Hendrik Kaljujärve, Karl Joonas Alamaa ja Sille Pihlaku “Öömaaeg” ja Sveta Grigorjeva “Cosmodolphins” mõjusid justkui ühe lavastuse esimene ja teine vaatus ning tõstatasid küsimuse, kas mütoloogiast on kujunemas nüüdistantsu korduv motiiv.
Rohkem on rohkem
Kaks pead on ikka kaks pead, eks kaks teatrit ole suurem kui üks. Elektron.arti ja Von Krahli teatri vaheline koostöö ei ole üllatav (tegutsevad nad ju praegu samas majas ning viimase aasta jooksul on toonud välja ka neli kaasproduktsiooni), kuid üllatav oli Sõltumatu Tantsu Lava ja Südalinna Teatri koostöö. Mõiste “koostöölavastus” leiab aina enam kasutust – kui selle termini taha piiluda, siis paistab sealt võimalus teha suuremalt ja võimsamalt, kui üksi jõuaks. Eesotsas Eesti Draamateatriga on kogu teatriväljal olnud viimase paari aasta suundumus just suurlavastused[1].
Vaataja kohtab Grigorjeva ja Rosenbergi lavastustes nii teatrite (Von Krahl ja Südalinna Teater) koosseisulisi näitlejaid kui väljastpoolt maja tulnud tantsijaid (“Cosmodolphinsis” vabakutselised ning “Öömaajas” rahvatantsuselts Pääsuke). “Öömaajas” on koreograaf-lavastaja Johhan Rosenbergi kõrval autoritena välja toodud ka helilooja Hendrik Kaljujärv, arhitekt Sille Pihlak ning moelooja Karl Joonas Alamaa. Mitmehäälne enesemääratlus viitab mittehierarhilisele töötamisstruktuurile. See on eriti omane etenduskunstidele, kus ühte meediumit ei paigutata teistest kõrgemale ehk tants ei ole enam olulisem kui kostüümid, lavakujundus või helimaailm. Kuigi Grigorjeva lavastuses on ainsa autorina mainitud teda, väljendub ka seal sõna, liigutuse, videopildi, valguse ning rahvatantsu loomulik põimimine – tervikut ei ole ühele kunstiliigile n-ö allutatud. Võib-olla ongi Gesamtkunstwerk ainus viis, kuidas info- ja kultuurikülluses terviklikku lavakogemust luua.
Futu-mütoloogia võidukäik
Kui kaevuda kummagi teose lätetesse, paistab sealt mõlemal juhul mütoloogia, küll erineva varjundiga, ent sama sooviga kaevuda juurtesse ning küsida, kust tuleb see kõik, mis meid ümbritseb. Grigorjeva alustab maailma loomisest ning suumib sisse aegade algusest saati inimest piinanud dilemmasse: on siis inimene oma olemuselt hea või halb? Kosmosedelfiinid on otsustanud, et inimene on hea, äge, lahe, naljakas ja tark. Etendajad kordavad seda uuesti ja uuesti. Samas sugeneb sellesse mantrasse teatav distants, mis paneb vaatajat endalt kriitiliselt küsima, kas tegelikult on nii. Kas meie maailm tõesti oleks selline, nagu see praegu on, kui inimene oleks oma põhiolemuses hea?
“Öömaaeg” otsib oma juuri ürgsemast kohast – kehast ja selle tundmustest. Müstilised, veel sõnatud etendajad juhatavad vaataja läbi keeletuse, arusaamatuse, ekstaasi, jõudes otsapidi orgasmini. Põgus rahuldus vaheldub kiiresti igavese rahulolematusega, mille tulemusena suunduvad tegelased järgmisele avastusretkele. Nende kehalised aistingud ronivad minu ihukarvadesse. Tajun, kuidas on küüntega krigisedes tõmmata üle metalltoru, kuidas on lõputult päripäeva pöörelda ning kuidas on järada kapsast ebainimlikus küürakil asendis.
Rahvareiv
Olgu selleks juurte poole pöördumine või meie kultuurikoodi lahti muukimine, igatahes on mõlemad koreograafid jõudnud otsapidi rahvatantsuni, mille paigutavad nüüd kaasaegse tantsu konteksti. Grigorjeva tantsijad vihuvad kontsades ja parukatest valmistatud nõtkuvates pluusides rõõmsameelselt “Tuljakut”. Tuled vilguvad ja põrandat kattev põhk lendleb. Ei teagi, kas olen varem “Tuljakut” nii lähedalt näinud. Tantsupidudelt tuttavate mustrite asemel tajun seekord tantsijate tegelikku pingutust, kui iga hüpe taeva poole kisub. Põrandal lamades, vaid mõne meetri kauguselt mõjub see hüpnootiliselt. Palun rohkem lähemalt jälgitavat rahva- ja pärimustantsu!
“Öömaaja” fookuses on teistsugune rahvatants, selline, mis esialgu mõjub sihitu, rütmitu tatsamisena. Ükshaaval imbuvad paremalt ja vasakult, eest ja tagant, uksest ja põrandapraost lavale punastes kostüümides tantsijad, kes muudkui kordavad samu absurdseid liigutusi. Ikka üks käsi puusas, teine sõrmi harali hoides pöial vastu nina. Ikka täistallaga mats vastu maad ja teise jalaga põrandale joonistatud ring. Aeg-ajalt jookseb kompositsioon paika, kui kahe või enama tantsija sammud ühtivad. Nad ei taotle oma liikumisega sünkroonset puhtust ega lavarahvatantsule omast talurahva helgust. Tasapisi suunduvad nad ühtse ussina fuajeesse, kus tantsu tonaalsus muutub: transsi viivast astumisest saab strobovalguses jumpstyle’i meenutav, kuid rahvatantsu mustreid kasutav rahvareiv. Publik koondub rõdule ja kohvikualale, et tantsijatele ruumi ja tähelepanu anda. Ootamatult tekib paralleel Bernt Notke maaliga “Surmatants” Niguliste kirikus. Kas just taoline stseen võis olla maali inspiratsiooniks? Tants, mis muutub elusast järjest elutumaks, jõudes lõppeks vaevu liikuva amööbini.
Suurvormile vastav struktuur
Kuigi kummagi lavastuse kirjelduses ei viidata kahele vaatusele ega vaheajale, mõjuvad need siiski sellise jaotusena. “Cosmodolphins” tõmbab esimese vaatuse lõpuks enamiku publikust püsti, et etendajatega koos tantsida. Pärast üht äraleierdatud rõõmsat poplugu oleme valmis hinge tõmbama, külastama baari ja tualetti või sillerdavatel põrandapatjadel lösutama. “Öömaaja” vaheaeg on see-eest sisustatud eelkirjeldatud rahvatantsuga, mis sulab sujuvalt teiseks vaatuseks. Publik tuleb tagasi saali, kus neid ootab muutunud lavaruum. Ühisest lõkkeringist saab külakoosolekutele ja ajaloolisele teatrile omane poolkaar. Grigorjeva teine vaatus algab hoopis ringlava fuajees, kus serveeritakse vaatajatele degusteerimiseks nii reaalseid kui fiktiivseid rahvustoite ning jagatakse eesti ja vene keeles õpetussõnu.
Miks üldse vaheajast teha number? Kahe lavaruumi vahel pendeldamine sujus mõlema lavastuse puhul loomulikult ning kujundas seeläbi “vaheaja” mõiste millekski märksa meeldivamaks kui näiteks Rahvusooper Estonia kohustuslik pooltund. Seekord ei olnud vaheaeg pelgalt teatrikoridorides uitamiseks või kohvikus istumiseks, vaid tõepoolest terviku osa.
Palun mängi minuga
Eks see ole tõsi, et kaasaegses etenduskunstis kohtab kaasamist rohkem kui mõnes teises žanris. Mõnikord piisab lavaruumis liikumisest, teinekord palutakse hoida pilku või vastata mõnele küsimusele. Grigorjeva ja Rosenberg panevad oma publiku aga proovile. Ma usun, et see, mis täpsemalt toimub, peaks igaühe enda kogeda jääma. Küll aga kirjeldan, kui erinevalt need kaks kaasamise viisi mulle mõjusid.
Tundsin, kuidas “Cosmodolphins” paneb mind kriitiliselt analüüsima. Iga lavastuslik võte, mida etendajad ja heli-, valgus- ja videokunstnikud kasutavad, paneb mind ootama ja küsima, millal vaip jalge alt ära tõmmatakse. “Öömaaeg” töötab vastupidiselt – see imeb mind endasse, nihutades samm-sammult minu kaasamisvalmisoleku piire. Etenduse joobumusest kainestun alles värskesse kevadõhtusse astudes. Tõele au andes on minu taluvuspiir üsna kõrge. Seega tekib paratamatult küsimus: kuidas on mõlemad lavastustiimid mõtestanud publiku nõusolekut?
Kostüümidraama
Kui ma alustasin üllatusest, et kaks teost üksteisega nõnda sarnanesid, siis tagantjärgi mõeldes oli see minust naiivne. Teadsin ju küll, et ühe lavastuse kostüüme loob Lisette Sivard ja teisele Karl Joonas Alamaa, kes omavahel õige mitu projekti on teinud ning kelle vaatemängulisus ületab moe, kunsti, etenduslikkuse piire.
Mängulised kostüümid kummaski lavastuses kujunevad etendajate liikumise ja miimika pikenduseks. Nad jutustavad oma lugu, põimides ajalugu tuleviku ning materjali kehastumisega. Nii nagu mütoloogilised kujundid ja rahvatantsu ümbertõlgendused, viitavad ka need visuaalsed kihistused millelegi korduvamale kui üksiklavastus. Küsimus ei ole enam niivõrd selles, miks need kaks teost sarnanevad, vaid kas nende kaudu ongi kujunemas mingi uus äratuntav keel – nüüdistantsu oma “Tšehhov”.
[1] Hendrik Toompere jr. Plekktrumm. ERR. 18.03.2024, https://arhiiv.err.ee/video/vaata/plekktrumm-hendrik-toompere-jr
