Elu saab otsa, aga raha pole olnudki (loe: tantsukunstniku/õpetaja/inimese elu).
Alustame Tantsu KuuKirjas uut igakuist rubriiki: kus on raha, kuidas saada raha, kuidas saada hakkama rahaga ja rahata – tantsu vaatenurgast. Kutsume arvamust avaldama ja kirjutama erinevate nurkade alt tantsuvälja inimesi – tantsijaid, õpetajaid, kunstnikke, koreograafe, korraldajaid jne. Kuigi see teema puudutab ju absoluutselt kõiki, siis kõva häälega sellest rääkida ei taheta (kuigi omavahelistes vestlustes räägitakse sellest omajagu). Sageli looritavad teemat häbi ja sotsiaalne ebavõrdsus. Kui inimesel on palju raha, on tal piinlik sellest rääkida, eriti siis, kui läheduses on keegi, kes teenib vähem, aga teeb sama palju või rohkemgi tööd. Samas ei pruugi väiksema sissetulekuga inimene olla eluheidik, vaid lausa kõrgharitud. Veel piinlikum on muidugi oma väikeseid või olematuid rahanumbreid nimetada, sest tõesti on piinlik teha oma erialast pühendunud kõrgelt haritud jne tööd olematu tasu eest. Sageli oleme kuulnud ka väljendit „aga sulle ju meeldib see, mida sa teed“ (et miks küsid veel tasu/ootad kõrgemat taksi vms). Piinlik on siis, kui raha pole, ja piinlik on siis, kui seda on. Piinlik on sellest rääkida, piinlik on aga ka vaikida, sest keegi ju ei oska isegi arvata, milliste summadega tantsuinimene opereerib/peab opereerima.
Järgneva rubriigiga soovime avada seda hästi peidetud, salajas hoitud Pandora laegast. Eesmärgiga kas tõdeda, et „mul ei olegi veel kõige hullem, teisel on veel hullem“ või saada näiteks häid nippe/uusi võtteid ja mõtteid oma rahateemadega tegelemiseks. Ja kolmandana, korjame kõik lood kimbuna kokku ja edastame kellelegi. Kellele? Kui keegi teab, andke märku. Näiteks ministeeriumile, riigikogule, valitsusele, lastevanematele, tööandjatele, sõpradele.
Elu saab nagunii otsa ja raha on sellest vaid üks väike osa.
