Artikkel

Liikuma Kutsuva Kooli sügisseminar tantsuinimese vaatenurgast

Anu Sööt

nr 161

november, 2026

Liikuma Kutsuva Kooli sügisseminar tantsuinimese vaatenurgast

Anu Söödi töötuba Viljandi Pärimusmuusika Aidas
Autor: Anu Sööt

14.–15. oktoobril 2026 olin kutsutud töötuba läbi viima ja osalema Viljandis Pärimusmuusika Aidas toimuvale Liikuma Kutsuvate Koolide* iga-aastasele sügisseminarile, millega tähistati ühtlasi ka selle organisatsiooni 10. aastapäeva. Teemast kirjutama ajendas mind aga see, et saalis istudes ja ettekandeid kuulates lõin oma peas kogu aeg paralleele tantsuharidusega ja selle valdkonna tegevuste ning arengutega.

Me kõik mäletame ilmselt oma kooliaegseid kehalise kasvatuse tunde. Väga paljudele meist need ei meeldinud. Vähe aega, higistamine, kiirustamine, asjade kaasatassimine jne. Mulle ei olnud vastumeelsed, kuna olin loomult liikuv ja liikumishuviline laps-noor, elasin koolile lähedal, ei pidanud asju bussidega või kaugelt tassima ja nii õpetajad kui struktuurid olid ilmselt piisavalt toetavad. Pigem kogesin mõnel alal isegi eduelamust, mis innustas edasi toimetama. Kuigi jah, ujuma õppisin ikkagi alles täiskasvanueas, mitte Türi ujulas, kus õpetaja käskis vee all silmad lahti hoida ja tema sõrmi lugeda (mis kinnitas, et olin neid vee all näinud). Suusatamist armastama õppisin ka alles täiskasvanuna, sest ei meeldinud need Paide muuseumipargis tehtavad ringid, kiirustamine ja vere maitse suus.

Ilmselt teadsid seda ka spordi- ja liikumisteadlased, uurijad ja praktikud, kui hakkasid ümber kujundama seda mittearmastatud kehalist kasvatust. Eeskätt Tartu Ülikooli Sporditeaduste ja Füsioteraapia Instituudi inimesed, kelle eestvedamisel loodi Tartu Ülikooli Liikumislabor ja 2016. aastal programm „Liikuma Kutsuv Kool“. Muutused, nagu ikka, on rasked, nii ka selle protsessi puhul: oli palju kahtlejaid ja arvajaid, et kui koolis enam ei mõõdeta-hinnata, siis pingutus kaob ja lapsed-noored liiguvad veelgi vähem. Kuidas saab ära kaduda võistlemine, mis saab koolispordist jne? Palju kahtlusi, müüte, eelarvamusi. Eestvedajad-muutjad aga selgitasid, põhjendasid, viitasid uuringutele, põhjendasid veel ja veel, korraldasid seminare, koolitusi, õppekavade arendusi, kutsusid kokku töörühmi, jagasid häid ja toimivaid ülemaailmseid praktikaid, selgitasid veelkord. Lõpuks hakkas jää murduma ja nüüd on uus reaalsus see, et Eesti koolides on kehalise kasvatuse asemel liikumisõpetus. See ei ole enam aladepõhine, vaid oskustepõhine. Arvan, et kõik Eesti koolid ning sealtkaudu ka lapsevanemad on kuulnud Liikuma Kutsuvast Koolist, ronimisseinadest, aktiivsetest vahetundidest, liikumispausidest või -ampsudest, liikuma kutsuvast koolihoovist, õuesõppest jm. See muutus on toimunud ainult kümne aastaga. Algsest 10 pilootkoolist, kes liitusid 2016. aastal Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikuga, on nüüdseks saanud 235 kooli. Seminaril tõi mälutreener Tauri Tallermaa oma ettekandes välja paralleeli doominoefektiga – see on ahelreaktsioon, kus üks väike sündmus käivitab sarnaste sündmuste jada, mis viib lõpuks palju suuremate ja ulatuslikumate tagajärgedeni. Üks väike kivi lükkab käima järgmise, see omakorda suurema, see omakorda veel suurema ja justkui nähtamatult on kivi veerema läinud ning olulised muutused tekkinud. Algsest mõttest suurendada õpilaste ja ka kõikide teiste inimeste liikumisaktiivsust on vaid 10 aastaga välja kasvanud tohutult struktuurne, häid praktikaid jagav ning tuge pakkuv võrgustik. Kuidas me saaksime tantsuhariduse valdkonnas midagi sarnast – koostegutsemise jõuga ja vaikselt doominoid lükates suure ja struktuurse muutuse teha? Ka tantsus on tohutult palju toksilist võistluslikkust, mida me iga võistlusega taastoodame ja justkui tantsuhariduse möödapääsmatuks osaks peame. Sageli ei näe me inimest tervikuna, holistiliselt, vaid näeme lapsi-noori samme sooritamas, mustreid joonistamas, tantsutehnikat lihvimas, lõputuid kordusi tegemas. See on kahjuks nii kõikides tantsuvaldkondades – nii tänava-, show-, laste-, kaasaegse kui rahvatantsu vallas. Kiirustatakse sündmuselt sündmusele ja võistluselt võistlusele – elu ja kalender pikitakse täis argumendiga, et noored ise tahavad võistleda. Kahjuks pole neil muu reaalsuse kogemust. Kuid sarnaselt vanakooli kehalise kasvatuse õpetajale, puudub igapäevarutiinis toimetaval tantsuõpetajal jaks ja võimalus suuri muutusi üksi ellu viia. Selleks on vaja erialaülest koostööd, uuringuid, teaduspõhist lähenemist.

Jagasin käesoleva artikli esmast versiooni ka Laura Kvelstein-Roosimäega ja Laura lisas omalt poolt: „Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit (ETTL) on koos Hollandi, Horvaatia, Sloveenia ja Soome partneritega ette valmistamas tantsu holistilise õpetamise teemalist rahvusvahelist projektitaotlust ning loomas samateemalist koolitust Eesti tantsuõpetajatele. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsupedagoogika lektor Anu Sööt, Tallinna Ülikooli doktorant Kaili Puusepp ja Laura Kvelstein-Roosimäe ETTLi esindajana on arendamas holistilise tantsuhariduse teemalist loovuurimuslikku projekti eesmärgiga kaardistada holistilise tantsuõpetuse põhimõtted, modelleerida suunised nende teadlikuks lõimimiseks tantsuõppe protsessi ning testida arendatud suuniste toimivust erinevates praktikakontekstides.“ Nii et midagi liigub…. Kui lugejana tunned kutset sel teemal kaasuda, anna endast julgelt märku!

Järgnevalt toon välja sügisseminaril kuuldud-nähtud mõttekillud, mida veel märkmikusse kirjutasin:

  • Iga sügisseminari aplaus toimub koos püsti tõusmisega, kuigi keegi seda ei nimeta ega palu. Aplaus mis iganes asja puhul – kogu saal tõuseb aplausiks – on nutikas liikumispaus!;
  • Kõik (isegi triviaalsetena tunduvad) teadmised on lahti kirjutatud, struktureeritud, tõenduspõhised (vs usupõhised), tabeliteks, joonisteks, diagrammideks, piltideks vormistatud ning kättesaadavad veebilehtedel https://liikumisopetus.ee/  ja https://www.liikumakutsuvkool.ee/;
  • Toimub pidev monitooring, nii õpilaste, õpetajate kui lastevanemate rahulolu-uuring;
  • Kui varem oli koolitädi koolimajas see, kes lapsi jooksmast keelas ja uksi sulges, siis nüüd avab ta uksi liikumisvahetundideks; 
  • Direktor vahetab koolis laelampe mitte esteetika pärast, vaid seetõttu, et lastel poleks vahetundides nende katkiminemise hirmu ja nad saaksid rahulikult palli mängida;
  • Liiga ülehoolitseva ja turvalise õpetaja ehk „kanaema tiiva all“ ei saa lapsed erinevaid kogemusi. „Kus on seiklus?“ küsivad nad;
  • Mida? Kuidas? Kus? Millal? Miks? on igapäevased ja normaalsed küsimused, millele peaks õpetajal olema iga sekund vastus olemas;
  • Ole nii palju õues ja õuetundides kui võimalik! See on kogu sinu olemusele parim koht – silmadele, kõrvadele, ajule, kehale. Loodus on ravim, aga seda kirjutatakse välja liiga harva;
  • Me õpime kogu keha kogemuste kaudu, mitte vaid pea/aju kaudu. Oleme sageli ära unustanud, miks me midagi teeme. Kas näed õpilasi millegi sooritajana või tervikliku inimesena? Kogemus on oluline lisaks intellektuaalsele õppele;
  • Kümne aasta jooksul on muutunud kehalise kasvatuse, nüüdse liikumisõpetuse tähendus – toetada koolirõõmu, toetada õppimist;
  • „Liikuma Kutsuv Kool“ on reaalsuseks saanud, võiks tekkida ka „mõtlema, seoseid looma, uurima, arutlema, tundma, kogema, mõistma kutsuvad koolid“;
  • Liikumine ja sport on erinevad.. Spordist teab rääkida Tarmo Tiisler. Suurim liikuja oli Karupoeg Puhh;
  • Ka „ämbrid“ ja eksimused on muutuste teekonnal olulised;
  • Püsiv muutus ei sünni üleöö, pidevalt tuleb vastata küsimustele ja kahtlustele „Miks me seda teeme?“ Püsiv muutus tuleb samm-sammult;
  • Muutuste juhtimine on meeskonnatöö, vaja on võrgustiku jõudu.

Kokkuvõtteks: on vaja teaduspõhisust, koosloomet, võrgustikku ja samal ajal koolide autonoomiat.

Kohtasin sügisseminaril ka TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala vilistlast Mareeta Ojasaart ning selgus, et ta töötab liikumisõpetajana Tallinna Ühisgümnaasiumis. Nii esitasingi talle mõned küsimused.

Mis ajendas sind liikumisõpetajana kooli tööle minema?

Alustasin töötamist Tallinna Ühisgümnaasiumis hoopiski 2. klassi väikeklassi õpetajana. Olin pärast TÜVKA lõpetamist tööotsingul ning mõtlesin, et saadan oma CV Ühisgümnaasiumisse, kuna see oli lähedal tantsukoolile, kus sel hetkel töötasin. Leian, et klassiõpetaja amet oli hea sissejuhatus kooliellu. Liikumisõpetaja kohale kandideerisin siis, kui minu klass 5. klassi läks. Tegelikult olin juba mõnda aega soovinud rohkem erialast tööd teha (tantsuõpetaja, liikumisõpetaja). Olin ka alustanud koreograafia magistriõpinguid TLÜ BFMis ning mõistsin, et see magistrikraad toetab tööd liikumisõpetajana rohkem kui klassiõpetajana. Minu õnneks otsiti Ühisgümnaasiumis samal ajal ka liikumisõpetajat.

Mis vanusele ja millise koormusega õpetad?

Õpetan täiskoormusega, 6.–8. klassi tüdrukuid ja 1. klasse. Lisaks olen Ühisgümnaasiumis Liikuva Kutsuva Kooli meeskonna eestvedaja.

Kas teed ka tantsualast tööd?

Sellest õppeaastast õpetan Tallinna Ühisgümnaasiumis rahvatantsu valikkursusena gümnaasiumi kooliastme neidudele. Lisaks oleme Kristin Tagamiga loonud Q Tantsukompanii, mille all tegutsevad OPPADII naisrühmad – üks naisrühm on minu juhendada.

Kuidas tundub liikumisõpetus nn seestpoolt vaadates?

Liikumisõpetus on õpilastele üks meelepärasemaid aineid, muidugi on õpilaste seas ka neid, kes pigem jätaksid liikumistunnid vahele, kuid neid on pigem vähe. Mulle tundub, et hetkel oleme teiste liikumisõpetajatega leidnud sellise mõnusa sümbioosi kehalise kasvatuse ja liikumisõpetuse vahel. Õpilased ise soovivad teha pigem klassikalisi mõõdetavaid alasid ja harjutusi, kuid alale vastava liikumisoskuse arendamiseks on palju vahvaid viise juurde tulnud. Õpilased tahavad mängida ja ma ütleks, et nad isegi peavad mängima ning tänapäeval võib väga põnevaid mänge leida igalt poolt. Leian, et liikumisõpetus on piisavalt vaba nii õpetaja kui ka õpilase jaoks ning selles on tohutult mänguruumi. Kuid vahepeal on ka hea see kõik korraks ära võtta ja teha sellist klassikalist treeningtundi.

Kuidas tundub liikumisõpetus tantsuvaldkonna poolt vaadates?

Minu arust on need erinevad, tants on küll osa liikumisõpetusest, kuid sellega nende koostoime piirdub. Kindlasti on minule kui tantsutaustaga liikumisõpetajale väga kasulik olnud kogu läbitud teekond, kasutan väga tihti tantsuõpetusest kaasa saadud lähenemist. Vahepeal räägin õpilastele emotsiooni kaasamisest nt kaugushüppesse või annan neile mingi kujutlusülesande – põhimõtteliselt saab iga õpilane endale sobiva viisi, kuidas mingit hüpet või viset sooritades mõelda, tunda või käituda. See nõuab palju loovust ja märkamist ning alati ei õnnestu, kuid selline mänguline lähenemine, kasvõi katsetamise eesmärgil, rõõmustab alati õpilasi ning tekitab nendes isegi kerget spordihasarti end üha enam ületada.

Mis oskused on sul olemas, asudes tantsukunsti taustaga kooli liikumisõpetajana tööle? Mis on puudu?

Mul on olemas üleüldine pedagoogiline taust ja tugi, mida me tantsuõpetamise juures õppisime ja ka praktiseerisime. Ma ei ole veel täpselt aru saanud, kust see tuleb, kuid tantsutaust on mul aidanud töötada õpilastega, kellel on hariduslikud erivajadused – nendega tekib usaldus lihtsasti, suudan neile pakkuda alternatiivseid ülesandeid jne. Puudu on oskused ja teadmised spordialadest, klassikalised pallimängude reeglid. Õnneks puudujäägid tähendavad vaid seda, et saab edasi areneda ning tänapäeval on kõik materjalid veebis kättesaadavad ning vaja on ainult natuke lisaaega selle peale kulutada. Minu eesmärk liikumisõpetajana on anda õpilastele vahendid enda arendamiseks. Leian, et kõige olulisem oskus, mida liikumisõpetus saab õpilasele anda, on oskus pingutada. Ma ei väsi ka õpilasi kiitmast, kui nad ületavad ennast, ning vahepeal on ka eneseületus see, kui õpilane mõistab, et ta ise tahab oma füüsist parandada.

Millist tuge pakub liikumisõpetajale kool, kogukond, erialaliidud jms?

See kindlasti oleneb koolist, kuid mind toetab kõige rohkem ikkagi kool, kus töötan. Tallinna koolidega võrreldes on meil väga head tingimused liikumistundide andmiseks. Meil on koolistaadion eraldi korvpalliplatsiga, mis on tundide ajal ainult meie kasutuses, võimla, väike võimla, jõusaal, aula ja sellest aastast ka tantsu- ehk peeglisaal. Tundide läbiviimiseks on väga palju viise ja õpetajana tunnen, et meil on päris palju vabadusi koolielus kaasarääkimisel. Lisaks on Ühisgümnaasiumis ainevaldkonnad, liikumisõpetus kuulub kultuurivaldkonna alla, selle kaudu on loodud soodne pinnas erinevatele ainelõimumistele.

Miks teed seda tööd?

See töö motiveerib mind oma rutiini poolest. Paratamatult ka majanduslik kindlustunne ning õhtud ja vaheajad on vabad – siis saab aktiivsemalt tegeleda teiste tööde ja hobidega. Muidugi õpilastega on ka ääretult tore, kunagi ei hakka igav ja iga päev on täis ootamatusi. Lisaks see rõõm, mis tekib, kui õpilane ületab ennast ja teda valdab rõõmujoovastus – see rõõm on nakkav, parim osa õpetajaametist.

Suured tänud, Mareeta, ja jaksu!