Nele Tiidelepa soololavastuse “10 Ways to Dance” Eesti esietendus toimus 4. septembril 2026 Tallinnas Telliskivi rohelises saalis. Lavastuse koreograafideks on peale Nele enda märgitud veel üheksa inimest: Tom Brennecke, Guðmundur Felixson, Anna Lea Ourø, Xavier Le Roy, Jane Tiidelepp, Liisbeth Horn, Anu Vahtra, Tereza Ondrova ja üks tundmatu. Igaüks neist lõi osakese lavastuse koreograafiast.
Alguses ei seletata midagi, lihtsalt näidatakse. Iga liigutus on peensuseni fikseeritud ja kannab olulist informatsiooni. Nele esitab seda rahulikult ja tundlikult, võttes iga koreograafia alustamiseks aega. On oluline, et publik paneks tähele iga liigutust, et meil ei jääks midagi kahe silma vahele. Olen huvitatud, jälgin, mõtlen kaasa. Mõistatan. Algus on müstiline ja justkui veidi salatsev, ei anna palju ära, ainult vihjab.
Müstika kaob. Kõik laotakse publiku ette. Koreograafiate jada algab algusest, kuid nüüd ilma saladusteta. Teame, kes on autor, kuidas Nele teda tunneb, mis on koreograafia pealkiri või mis olid juhised, mida Nelel tuli esitamisel järgida. Oli nauditav jälgida, kuidas juba eelnevalt nähtud liikumised muutusid läbi lisatud konteksti täiesti uuteks ning omandasid uusi kihte. Teades, et koreograafia pealkiri on “62 sammu tantsu jaoks”, jälgisin sammude jada hoopis pingsamalt kui enne. Kõik kümme koreograafiat varieeruvad seinast seina: ühes on juhiseks tundmatu autori poeetilised sõnapaarid (vihje on artikli pealkiri), teises tants otse ööklubist, kolmandas ainult sammude arv.
Kuna koreograafid andsid oma materjali Nelele ega olnud osa edasisest protsessist, jääb Nelele justkui uurija roll. Ta orienteerub kogutud materjalis publiku silme all, otsib teed, jõuab tupikusse, läheb algusesse ja proovib uuesti. Ta esitab materjali läbipaistvalt ja ausalt, isegi kui ta sellega ei nõustu või see talle ei meeldi (nagu uurijale kohane). Sealjuures ei esita Nele end õpetaja, teadja ega seletajana. Ta räägib loo, kuidas ta magistriõppesse astudes ei teadnud, et valitud eriala keskendub just koreograafiale, ja see lavastus on tema viis uurida, mis on tants. Uuring oli avatud, siiras ja isiklik, kuid samas tundsin end ära paljudes teel ette tulnud probleemides. Näiteks tupikus. Tuttav tunne, kui olen materjaliga kaua töötanud ja äkki tekib kuidagi tunne, et edasi minna ei saa. Algusesse tagasi. Jälle tupik. Ma ei taha enam algusesse tagasi minna… “the only way out is through!” ja sellele järgnev vabanemise tunne, kui oled keerulisest kohast end läbi närinud. Nele võtab publikut kui endaga võrdset ja nii saan ka mina osaks sellest uuringust. Hakkan tegutsema kaasuurijana. Lugesin, kas samme on ikka 62, elasin kaasa etenduse lõpuspurdile, tundsin muret, kui Nelel ninast verd purskas ja kujutasin ette tundmatu isiku kirjeldatud liikumist. Ja tundsin suurt tungi lavale joosta, kui Nele valgete kivist postide vahel Jaak Joala “Sulle, Leyna” järgi oma südant välja tantsis (dance your heart out).
Lavastus ei paku vastuseid ega väida, et tantsimiseks on kümme viisi ja et need on õiged, vaid tõdeb, et need on ainult kümme varianti lõpmatutest võimalustest. Iga variant tõi endaga kaasa uusi viise, kuidas koreograafiast ja tantsust mõelda, sellest rääkida ja seda praktiseerida.
Lavastuse dramaturg on Liisbeth Horn, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, kostüümikunstnik Eva Tarn, valguskujundaja Leon Allik, tehniline tugi Rasmus Randla ja konsultant Anumai Raska.
