“Oled sa rohkem metsa- või mereinimene?” kõlab ühe sünnipäevalise suust, kui seisame seltskonnaga mere ääres, selja taha jääb mets. Me seisame seal kottpimedas, peaaegu täielikus tuulevaikuses. Silm hästi ei seleta, kustmaalt algab meri või kus asub silmapiir. „Mina olen kindlasti rohkem metsainimene,” vastab üks osalistest ning arutlus antud teemal jätkub. Mina proovin aga samal ajal aru saada, mis elemente ma näen ja mis annaks mulle märku, et minu ees laiub meri. Ma proovin laineid kuulata ja tajuda seeläbi vee liikumist. Ma proovin tabada valguslaike, peegeldusi ning ajapikku suudan mõned maamärgid endale luua, kuid tõden, et olukord on omamoodi kummastav. Samal ajal ka võluv, haruldane.
Täieliku pimeduse kogemine ja teiste meelte ergastumine paneb mind mõtlema ka liikumise visuaalsusest. Kui palju ma kogen igapäevaelus liikumist just läbi nägemismeele. Näen, kuidas inimesed kõnnivad, autod sõidavad, puulehed võbelevad. Miski liigub, sest ma näen selle liikumist. Inimene tantsib ja ma vaatan seda. Mu silmad liiguvad liikumisega kaasa.
Ometi ei taha ega saa ma siinkohal öelda, et liikumist pole, kui me seda ei näe, või et liikumist ei saaks muudel viisidel või teiste meeltega kogeda. Kohati muutubki asi siis põnevaks, kui eemaldada valemist n-ö põhikomponent. Nii hakkasingi pärast mereäärset pimedusekogemust otsima liikumist väljaspool visuaalset kogemust. Minust sai liikumise kogeja, mitte pelgalt selle vaatleja.
Peaasjalikult õpetas minu kogemus, et kõik, mis liigub, teeb häält. Mõned liikumised on väga mürarikkad ja nende taga või sees on seetõttu ka suur jõud. Mõni liikumine on nii vaikne, et inimese kõrv seda lihtsalt ei kuulegi, kuid ma olen veendunud, et heli on olemas. Kindlasti on inimesi, kes näiteks kuulevad, kuidas veri nende soontes voolab. Mina selleni ei jõudnud, küll aga oli mõte sellest haarav ning muutis mu kehataju oluliselt. Just enda keha juures tajusin enim visuaalivaba liikumise olemasolu. Ma hingan, mu süda tuksub, mu jäsemed liiguvad. Ma tunnen seda ilma vaatamata. Liikumine on olemas, sest ma kogen seda täiesti vahetult. Kuidas ma tajun ilma vaatamiseta teiste inimeste liikumist? Kui nad on minust väga kaugel, siis tegelikult ei saagi ma aru, kas nad liiguvad või mitte. Küll aga on igasugust sahistamist ja sammumist üsna kaugele kuulda. Oleneb ümbritsevast keskkonnast, kuid hingamist, köhimist ja rääkimist on samuti päris hästi kuulda. Üsna kummastav harjutus on rongis sulgeda silmad ja justkui proovida kuulata kõiki südametukseid ja pisikesi liikumisi. Pea võimatu ülesanne, kuid läbi enda inimliku kehalise kogemuse ma lihtsalt tean, et need liikumised on seal. Meeletu kehamootorite kirev kooslus. Sellistel pealtnäha pisikestel harjutustel võib olla mastaapne mõju maailma tajumises.
Kõike eelnevat kirjutanud, pean tunnistama teatavat haavatavust või kohmetust või mingit ebamugavust selle ees, et igapäevaelus tajun, mõtestan ja jälgin liikumist peamiselt visuaalse kogemuse tähe all. Ometi on liikumise maailm palju laiem. Või et vaegnägijad ilmselt teavad liikumise sügavusest ja olemasolust ilma nägemiseta kordades ja kordades rohkem kui mina. Või et liikuja ja tantsijana peaksin olema palju kogenud liikumise sügavamat kehalist ja sisemist mõju, kontakti teiste liikujate ja maailmaga, millest nägemine on vaid üks osa. Ometigi on pelgalt juba silmade sulgemine niivõrd eriline ja eristuv kogemus. Või et mul on privileeg valida, kas ma näen või mitte. Minu maailm on paljuski nägemiskeskne. Ja eks seda on ka kogu normatiivne maailm. Tants, teater, kunst on nägemiskesksed. See, kui palju me vaatamise kaudu liikumise kohta õpime ja teame, on ikka päris suur protsent, võrreldes muude tajuviisidega. Kuivõrd palju tantsuetendusi paneb rõhku visuaalsele haaratusele või liikumise virtuoossusele, mida teatrikogeja läbi nägemise tunnistab? Teatrikülastaja vaatab etendust ja seeläbi tekivad tal mõtted ja kogemused. Informatsiooni ja kogemuse tuum on vaatamises. Ilma vaatamiseta polegi kogemus justkui „täiuslik”. Ilmelt selles normatiivis elades on nägemine nii iseenesest mõistetav eeldus, et me isegi ei mõtle sellele, kui lavastusi loome või kogeme. Paljuski mõistetav, sest nägemine on põhiline maailma tajumise viis, kuid ometi võiks nägemiskesksele loomismeetodile aeg-ajalt tähelepanu pöörata.
Lahedal kombel räägib just eelmises Tantsu KuuKirja numbris sel teemal pikemalt ja põhjalikumalt Johhanna Anett Toomel-Heile. Ta kirjutab väga tabavalt: „Irooniliselt on tantsukunst eriti nägemiskeskne, toetudes suuresti visuaalsele esteetikale ning jäädes ilma sõnateatrile omasest toetavast tekstist ja narratiivsusest. Irooniliselt just seetõttu, et tants on ju tegelikult ääretult tunnetuslik, kogemuslik ja kehaline.”[1]
Ma viskaks siinkohal õhku ka küsimused, kellele on tants tunnetuslik, kogemuslik ja kehaline ning mil viisil need kvaliteedid saavutatakse? Kes tunneb ja kogeb tantsu? Kuidas? Kes liigub ja kuidas ning mil viisil teeme kindlaks, et liikumine toimub?
[1] Johhanna Anett Toomel-Heile. (2026). Peegeldused teatrist, pimedusest ja kaasatusest. Tantsu KuuKiri nr 159. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/peegeldused-teatrist-pimedusest-ja-kaasatusest/
