Antud sisse- ja ülevaate käesoleva kahe esimese lõigu kirjutamise ajal on kogu järgnev tekst pärast euromärkiderida juba valmis. Kokkuvõtlikult saan öelda, et rahast kirjutades kirjeldan innukamalt töö tegemise viise ja mahtu, selmet peamiselt avaldada palgaks saadud rahasummade täpseid suurusi. Olgu see siis kohe alguses öeldud, et antud teksti kirjutamise eest saan 150 eurot arvega. Teksti loomiseks – ehk siis ärkamisest uinumiseni arvuti taga istudes-trükkides – läks kolm päeva. Palgafondi summat töötundide vahel jaotades kujuneb tunnihinnaks alla viie euro ja sealt ei ole veel ühtki maksu maha arvestatud: seda on tunduvalt vähem kui kehtiva miinimumpalga tunnitasu alammäär, mis on brutos 5,67 €. Sedasi arvutamine on muidugi väga suhteline, sest sama raha oleksin saanud ka siis, kui oleksin teksti päeva või ka tunniga valmis kirjutanud. Oma asi, et taas üsna pikalt oma mõtteid jagan ja et kiiremini kirjutada samuti ei suuda. Kuu tagasi Tartus Draama festivali raames toimunud uue Teatrielu kogumiku esitlusel kõlas kellegi suust selline mõte, et kirjutamine on paljuski rõõm enesele, mida tehakse enamasti põhitöö kõrvalt, ja kellelgi ei ole sellist aega, et võtta kogumikku kirjutatava artikli tarvis terve kalendrikuu, kuna tasu pole selleks lihtsalt piisav. Kuulasin ja mõistsin räägitut, samal ajal aga teadsin väga hästi, et kui ise kahel aastal Teatriellu kirjutasin, siis kulus mul tekstide loomiseks justnimelt terve kuu: kiiremini valmis jõuda ei õnnestunud kuidagi. On, kuidas on. Samas viimatiste ühekordselt toimunud ja tund-kaks kestnud õpetamistööde eest olen saanud 300 € arvega või sama summa kätte. Etendustasud on olnud arvega kuskil 200 € ringis ja muude esinemiste eest on laekunud sama palju või siis rohkem raha. Kui tegu pole just teose loomisega, siis üldiselt proovide eest tasu ei ole saanud ehk siis antud summad jaotuvad tegelikes töötundides sedasi, et tulu kannatab kõrvutada pigem riikliku, mitte kultuuritöötaja miinimumpalgaga, kuigi olen raha saanud ka antud määrale kohastes summades ja rohkemgi. Praeguses elujärgus on mul loominguliselt sütitavamaid huvisid, kui töö tegemisega palju nutsu kokku ajada: õnneks on hetkel nii ja naudin täiega võimalust, et mul on aega rahulikult keskenduda. Ema õpetatud tarkus on see, et kui raha on tarvis, tuleb raha teha, kui aga raha ei vaja, siis ei pea selle nimel ka tõmblema. Rääkimine sellest, et raha on kogu aeg liiga vähe, ei ole veel kedagi rikkaks teinud, nii et enne sellelaadse halaga alustamist tasub veel korra mõelda, kas ikka on mõtet kõnelema hakata. Muidugi ei tähenda see, et ma ei ootaks praegust Eurojackpoti 120 000 000 € suurust peavõitu enda pangakontole: toetan mõõdukal määral hasartmängumaksuga eesti kultuuri igakuiselt. Samal ajal loon enda jaoks võimaluse, et võiksin elu jooksul miljonäriks saada, sest kui võrrelda omavahel mu seni vastu võetud elu- ja töövalikute majanduslikku tulusust võimalusega võita loteriis jackpot, siis ütleksin, et tõenäosus emma-kummaga miljonäriks saada on suhteliselt sama. Peamine on see, et olen valmis saama miljonäriks nii tänu oma loomingule kui ka Eurojackpoti peavõidule, kui see on minu tee.
Ema õpetab, et alati peab viimne sent seemnena rahakotis püsima, muidu tuleb tulu langust ja võlgu tulvana. Niisamuti ei tohi raha lihtsalt hunnikusse korjata, sest muidu hakkavad rotid prisket varandust otsast peeneks närima: raha tahab lugemist ja raha tahab tarkade otsustega tuulutamist. Minu jaoks on kummaline, kui keegi on rahateemades liiga kinni ja muutub kohatult napisõnaliseks, hämavaks või varjavaks, kui kas lihtsalt tuleb jutuks või on päriselt tarvidus rahast rääkida. Viimasel juhul on veel eriti imelik, kui hakatakse ümbernurga ümmarguselt jahuma. Samuti on imelik teistpidiselt kinni olemine, siis kui millestki muust kui rahast mõelda ega rääkida ei suudetagi. Mõlemad kinnisused muutuvad minu jaoks üsna kiiresti tüütavaks, ajavad segadusse ja mõnedel juhtudel ka ärritavad. Liigne kidakeelsus paneb kohe küsima, mida varjatakse? Kas piinlikkust, et saadakse töö eest liiga vähe raha? Või seda, et kuskil makstakse liiga heldelt? Või võetakse liiga aplalt? Laristatakse liiga laialt? Milleks salatseda?! Samas ei ole ju mingit põhjust kõigile ja igaühega oma rahaasjadest rääkida: maailmas on lugematul hulgal põnevaid jututeemasid. Ja kui ma 120 000 000 € võidan, siis tõenäoliselt ma sellest siin tekstis avalikult ei kirjutaks. Nii et kõik on võimalik!
€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€€
Mul on rahaga hästi. Esmajoones seetõttu, et olen otsustanud, et niikaua kui kõht on täis ja soe kodu olemas, siis kõik ülejäänu on juba helde kingitus elu rikkalikkusest. Aegade jooksul olen elu kõigist ohtratest valikuvõimalustest ümbritsetuna oma saamahimus ihalenud muidugi ka palju seesugust, mida just (ja mõnikord ka ainult) rahaga rahuldada annab. Üsna hiljuti sõnastasin lõpuks endas pikalt tundmusena esitunud ja tabavat väljendust otsinud mõtte ja sõnasin selle ka valjult välja, et olenemata oma rahalisest seisust ei kavatse ma elus puudust kannatada. Olin päris pikalt puudust pühitsevate tunde- ja toimeahelate kütkeis, mille tõttu sain palju väärindavaid kogemusi-elamusi ja ohtralt väärt asju. Nüüdseks olen jõudnud järku, kus pisikesi asju enam üldse ei ihale, kuna neid on juba külluses, kuigi taskukohast ja toredat kunsti ja käsitööd ostan aeg-ajalt ikka. Kinnisvara ma himustan, seda ei eita. Uute kogemuste, mille moodustavad kõik alates ringi reisimisest kuni kultuurisündmustel osalemiseni, saamine on viimastel aastatel muutunud vähem tähtsamaks kui pikalt peas pesitsenud loominguliste eesmärkide täitmise poole liikumine: praegu vajavad need tööd aega üksinda loomiseks ja majanduslikus mõttes toitu ja tuba. Ühel hetkel on plaan kaasata teised inimesed ja siis võtab teoste valmimine suuna suurematesse summadesse, sest seda meelt olen ma igal juhul – ja enamasti väljendun sedasi ka töö teostajana tasu kokku leppides –, et olen valmis vastu võtma ja soovin teistele edasi anda täpselt nii palju raha, kui pakkuda on. Väga oluliseks on muutunud see, et oleksin tööst päriselt huvitatud. Kui huvi ei ole, siis kõigest raha pärast ei näe praegu vajadust pakkumisi vastu võtta. Õnneks ei ole mul elus ainult raha nimel töö tegemist eriti olnudki, mis ei tähenda muidugi seda, et oleksin iga töö tegemist alati täiel rinnal nautinud, aga üldiselt on tehtud töödest tulnud ja tulevastest töödest kindlasti ka tulemas rohkelt kasu ja samuti rohkem tasuvaid väärtusi kui üksnes raha.
Oma esimese töötasu sain kümneaastaselt. Käisin kunstikoolis ja ühes tunnis, järjekordse natüürmordi asemel, sikerdasin lihtsalt vaba käega igasugu kriipsujukusid suurele paberile, kust üks lennuka joonega visandatud kuju püüdis pilgud neilt, kes otsisid koolile logo. Sain koolijuhilt tema kabinetis näpu vahele 500 krooni, mille väärtus oli tol ajal umbes pool kätte saadavast miinimumpalgast: oldi vaimult võimelised ja majanduslikult suutelised kunstniku loomingut hindama. Minus tekitas olukord mitmeid tundeid-mõtteid. Esmalt muidugi mõista rõõmustasin täiega, kuna mul polnud kunagi nii palju raha olnud. Teisalt olin kohmetu, sest joonistasin selle kuju valmis vähem kui minutiga. Vabalt ja lennukalt! Mõistsin, et kunstis ja eeldatavasti elus üldse ei ole tööle kuluva aja ja töö eest makstava tasu vaheline suhe alati samaväärne ja saadava raha suurus sõltub mitmeist mõjureist-tegureist. Suur raha käes, oli esimene sihtpunkt muidugi pood, kust ostsin üle saja krooni eest Snickersit, Marsi, Tuplat ja Twixi. Lõppematu maius oli toona täitumatu isuga mesimagus unelm. Kusjuures ega liiga palju šokolaadi selle saja krooni eest ei saanudki. See oli päris üllatav. Ühtäkki ei tundunud pool miinimumpalka enam üldse nii suur raha olevat. Koju jõudnud, jagasin suurest rõõmust loosiga oma esimest töötasu pere vahel edasi: vend sai 100 krooni ning ema ja isa mõlemad 50. Mõni tund pärast raha saamist oli mul umbes kolmandik tollase miinimumtasuga töötaja kuusissetulekust lahendatud: eks olen oma senise elu jooksul kindlasti innukamalt ja rohkem panustanud raha kulutamisesse kui selle kogumisse, rääkimata mingist börsist ja portfellidest, mille puhul oskan ainult käsi laiutada. Ehk peaksingi tulevikus saadava kasu nimel aktsiatega raha kasvatamise võimalustesse süvenema, aga siiani pole seda südikust veel eneses leidnud.
Ostnud ja laialt laristanud olen aga oskuslikult: küll mitte pillava miljonäri kombel, kuna ei ole seda veel kunagi olnud, aga pikki aastaid ikka täie raha eest, nii et võimalust kogeda seda ebamugavat seisu, kui rahaga rahuldatavaid soove, plaane ja tahtmisi on kordades rohkem kui käes olevaid vabu vahendeid, olen pidanud minevikus omajagu taluma. Ning just taluma, sest kuskil teise elukümnendi algusest alates – kui mulle hakkas koitma, et raha ei ole vaid emalt või isalt jäätise ostmiseks küsitud viiekas või vanaemalt sünnipäevaks saadud 100-kroonine, vaid üldjuhul tunnistus sellest, et keegi on teinud tööd, mille väärtus on rahasse arveldunud – hakkasin endas toitma vaesuse valehäbi. Mu vanemad pole kunagi teab mis kõrgepalgalised olnud, aga sellist olukorda, et peres üldse raha ei oleks ja peaks tõelise puuduse tõttu näiteks nälga kannatama, mina oma elus kogenud ei ole. Enese näljutamine oli nooruspõlves mulle lihtsalt üks isikliku puudustunde väljendusviisidest, mitte perekondlikust vaesusest tekkinud paratamatus, mis sobitus hästi kokku mind teismeeas vallanud rahulolematusega iseenda suhtes. Uskusin, et rahulolu on võimalik raha eest osta. Unistasin plastakendest (need olid minu arvates vähegi heale järjele jõudnud inimeste kodudes üheks esmaseks ja nähtavaks koguneva jõukuse tunnuseks), brändiriietest, ilulõikustest, pudust ja muust pudi-padist ning tele-raadio-klantsajakirjade kaudu tekkinud kujutelmast, millist mõeldamatut küllust pühitseb ja loob American life! Olin kogu täiega kapitalistliku tarbimiskultuse kammitsais ja piiramatu ostujõu puudus äestas mu rahulolu ja õnnetunnet vaikselt närival viisil tegelikult pidevalt.
Alles hilisteismelisena hakkasin mõikama, et tegelikult ei ole ma üldsegi vaesest perest pärit, eriti kui võrrelda enda pere varandusi kogu maailma elanikkonna majandusliku seisuga. Meil oli korter, maakodu ja auto ning ei olnud pangalaenu ega muid võlgasid. Soojamaareisidel me küll ei käinud, aga sel ajal oligi rohkem neid, kes välismaal ei reisinud. Taskuraha ma sain ja erinevate maiustuste maitsed olid tuttavad. Kord abituriendina ühest linnast teise hääletades – sellisel viisil liikusin kodumaal ringi umbes kümme aastat, kuna raha oli mõtet ikka millegi tarvilikuma kui mugava bussisõidu peale kulutada – võttis mind peale kuskil kolmekümnene noormees, kes istus ja kimas üliuhke auto roolis. Ta küsis, millega ma tegelen ja millised on mu ootused tuleviku osas. Kombekohaselt vastasin, et praegu õpin gümnaasiumis ja siis lähen ülikooli, pärast mida hakkan tööle ja saan rikkaks. Ta ütles, et kui soov on palju raha saada, siis ülikooli ei ole küll tarvis minna, sest seda, kuidas raha teha, kooliharidus lihtsalt ei paku. Temagi soov oli rikkaks saada, mistõttu kannatas ta tol ajal kohustusliku põhihariduse ära ja hakkas kohe pärast lõpetamist äri ajama – kümme aastat hiljem oli ta juba miljonär. Sain aru, et haridus ja teaduskraad ei kindlusta kullasadu, kuid samas ei olnud ma (ega ole siiani) end kunagi tundnud mingi teab mis ärikana – kes näiteks ostab odavalt ja müüb kallilt või muul moel vähesest rahast rohkem raha tekitab – ja seetõttu tundus hariduse ja eriala omandamine minu jaoks siiski see kõige sobilikum tee.
Kuni ülikooli lõpuni ehk siis elu esimesed veerandsada aastat elasin peamiselt vanemate kulul, kelle rahaline tugi võimaldas mul Viljandis viis aastat tantsu õppides tõepoolest täiel määral kooli, loomise ja pidutsemisega tegeleda. Kuni ülikooli lõpuni käisin kümme suve Soomes maasikaid korjamas, kus viimastel aastatel teenisin kahe nädalaga rohkem kui ühe Eesti keskmise kuupalga, nii et august oli enne tagasi kooli minekut alati üks suur pidu ja pillerkaar: poest uued kaltsud selga ja veel nipet-näpet üht ja teist ning õlut-veini-viina nii kodus, külas, kohvikus kui peol ja sedasi enamus rahast tarkusepäevaks kulutatud oligi. Viljandisse õnnestus tänu elu lahkele soosingule ja vanemate arukatele otsustele vennaga korter osta. Kaks esimest kooliaastat elasin Liivi tänaval kommuunis ja ükskord tegi keegi sealsetest internetti küsitluse, et milline Liivi tänava elanik sa oled. Üks küsimus kõlas nii, et kui sul on viimased 25 krooni, siis mida sa selle eest poest ostad. Minule viitav vastus kõlas umbes sedasi, et ostaksin tšillipähkleid, krõpsu, sinihallitusjuustu, kaks pakki kommi, pudeli punast veini ja veel seda ja … oih! Võrdluseks siis nii palju, et odavam vein maksis toona umbes 50 krooni. Sel ajal laenasin tõesti sõpradelt-seltsilistelt omajagu tihti raha, et hiljem jälle tagasi maksta: nagu enamikule tudengitele omane, siis palju raha ei olnud kellelgi, aga ükski pidu seetõttu pidamata ei jäänud. Umbes viisteist aastat olin üpris kirglik pidude ja klubide külastaja: kirevale seltsielule, lugematutele tantsides möödunud tundidele ja kõigele muule joovastavale lisaks oli pühitsemise lahutamatuks osaks alkohol. Sujuvalt läks sedasi, et viimased kaheksa aastat enne 2023. aasta 1. septembrit oli pea et iga päev mulle promilliga tähistatav pidupäev – olin toimiv alkohoolik. Kuni selle ajani pidin väga palju tööd tegema, kuna kerged joogid kallikesed, kanged joogid kullakesed maksid võrreldes kraaniveega ikka päris palju. Usutavasti kallasin aastate jooksul umbes ühe korteri jagu raha kõrist alla, aga kahetseda ma seda ei kavatse, sest ilma saadud kogemusteta ei oleks ma ju mina ja millal siis veel elus pidu panna, kui mitte noorena! Olin ohtliku mõjuga alkohoolik, kuna ei varjanud oma sõltuvust ja pigem ikka utsitasin teisi ka rohkem jooma. Tihti toonitasin uhkelt, et iga ostetud alkopudel ja kimutud suits on toetus kultuurile, sest nendest aktsiisidest ju paljuski Eesti Kultuurkapitali eelarve kujuneb. Nüüd, kui ma ise alkoholi enam ei joo ja õnneks selle järgi ka ei isuta, mõjub see viinavaimustusele ja suitsukopsudele tuginev kultuurirahastus päris kummastavalt: aga on, kuis on. Riik ja raha koos on juba nii suur teema, et mul hakkab tühipaljalt sellele mõtlemisest pea ringi käima.
Mu ema õpetus on ka see, et elada tuleb oma võimaluste, mitte võimekuse järgi ehk kui vahendeid on saja eest, siis ei ole mõistlik plaanida ostusummasid tuhandetesse. Mind painas aastaid see, et mu rahalised võimalused jäid mu võimekusele ikka väga tugevalt alla. Pärast ülikooli kolisin Tallinna ja sisenesin tööturule. Siht oli selge – teen tööd ja teenin palju raha! Üleminek kultuuriakadeemia kildkondlikust külakogukonnast pealinna kultuuri-, haridus- ja tööellu oli suur muutus: õnneks rihtisid saatusekaardid elu sedasi, et lisaks erialakaaslastele ning sõpradele aitas uude keskkonda sisse elamisele, hingelisele kasvamisele, hea sõnaga soovitamisele ja teatud seltskondadesse sattumisele palju kaasa üks lähedane toetaja. Taaskordne põhjus igati tänulik olla! Minu jaoks oli kindel see, et soovisin teha ainult tantsuga ja kitsamalt esituskunstidega seonduvaid töid ja sedasi on elus õnneks ka läinud. Pärast ülikoolist diplomi kättesaamist korraldus mu ellu sügisel algav töö tantsuõpetajana, suvel töötasin tantsijana. Tegelikult käisin gogo-tantsijana Tallinnas puki otsas ja laval juba kooli ajal. Töötasin Tallinnas kaheksa aasta jooksul järgnevates rollides: gogo-tantsija klubides-pidudel; tantsija muusikute ja lauljate juures; show-, revüü- ja varieteetantsija; üksikute tantsude esitaja teatris; tantsija tantsulavastuses; esineja erisündmustel; etendaja teatris; sõnalavastuse liikumisjuht; koreograaf; lavastaja; kaaslooja koosloomes; sooloteoste looja; kaasaegse tantsu ja põrandatehnika, kontaktimprovisatsiooni, kompositsiooni ja show- ning ühe aasta ka jazz-tantsu õpetaja nii pika- kui ka lühiajalistes õppetöödes lasteaiaealistest inimestest väärikas vanuses täiskasvanuteni välja; tantsuliidu volikogu liige ja eesistuja; modell; žüriiliige ja tantsust kirjutaja.
Üks töö tuli ja teine läks ning kui esimesel Tallinna aastal oli aeg-ajalt vabamaid ja ka täiesti vabu päevi, siis aasta-aastalt muutus mu päevakava muudkui tihedamaks, nii et paari aasta pärast oli mu ajakasutus kalendris mitmeid kuid ette tund tunni haaval kindlaks määratud. Lisaks töö tegemisele oli väga oluline valdkonna tegevustest osa võtta, et tutvuda ja suhelda, edendada ja elavdada, kohal olla ja kuuluda. Tunne oli vägev: oli indu ja tööd, mida teha, ja pakkumistele tuli ka ei öelda, sest aega lihtsalt ei olnud piisavalt. Üldiselt juhtus sedasi, et neid töid, millest ajanappuse tõttu loobuma pidin, ma pigem polekski soovinud vastu võtta. Olin seotud paljude toredate inimeste, koosseisude, asutuste ja ettevõtmistega nii õpetaja, kunstniku kui ka korraldajana. Algatasin ise, lükkasime kambakesi veerema ja hüppasin kutse peale teiste tegijatega paati. Tööd oli palju ja üheti on see kindlasti tingitud sellest, et meheks olemine annab tantsuväljal tegutsemiseks teatavaid eeliseid, kuna mehi on lihtsalt vähem, aga samas peab ikka ise ka hakkaja ja oskaja olema, et juhtuks, kutsutaks ja töö ka õnnestuks.
Olen kõigile oma tööandjatele südamest tänulik! Kui mõni töö minu jaoks ammendus või liiga keerukalt teostatavaks muutus, leidis see sujuvalt mu elukorralduses ka oma lõpu: vaba aeg täitus millegi uue, huvitavama ja tulusamaga. Tegutsemise üheks eesmärgiks oli pidevalt suurenev palganumber, aga kuna tunni-, loomis- ja esinemistasud kasvasid aeglasemalt kui rahahimu, siis tuli lihtsalt võimalikult palju tööd teha. Aastatega muidugi tasud ka tasapisi tõusid, mis oli tingitud nii raha väärtuse langusest kui ka sellest, et saadi ja tahetigi rohkem maksta. Esimestel aastatel olid mõned töötasud küll sellised, et tundsin, et minu haridus ja oskused ei olnud vääriliselt tasustatud, aga need tööd ei jäänud mu ellu ka pikalt püsima. Mõnes mõttes on mõistetav, et kui noore inimesega esimest korda töösuhe alustatakse, siis võib-olla võibki tasu veidike madalam olla, kuigi eks see tasu kujunemine on alati äärmiselt suhteline, eriti kunstiteoste loomise puhul. Mõni loob päevaga samaväärse tulemuse, mille saavutamiseks kulub teisel kunstnikul terve nädal, aga võib ka nii olla, et ühe päevatöö on märksa mõjusam kui see, kuhu teine pärast nädalast ponnistust jõuab ning vastupidi võib samuti olla, et nädalasest tööst saab hiilgav hitt, samas kui päevane jääb mittemidagiütlevaks sogaks. Võta siis kinni, kuidas, kui palju ja kellele maksta?!
Tallinna ajal oli nii, et raha voolas sisse ja raha voolas välja. Enamuse ajast elasin Väike-Karja tänaval, kus maksime kolmekesi igaüks kõikide kulude eest umbkaudu kolmsada pluss eurot kuus: aitäh omanikule mõõduka üürihinna eest! Kodune elu oli lõbus, turvaline ja ka üsna keevaline. Üldse oli elu päris keevaline: tants ja trall, avastamine ja leiutamine, eritlemine ja arutlemine, harjutamine, esitamine ja loomine toimusid hommikusel ja päevasel ajal proovides, edasi tundides, õhtul jälle proovis, kodus, külas, teatris, avamisel, esinemisel ja taas proovis. Öösel jätkus tants raha eest ehk ma kas sain tantsimise eest töötasu või siis maksin pääsme eest, et tantsima saada: pidu oli igatepidi metsik ja püha! Tasuta sai samuti tantsitud, aga ega raha voolamine sellest lõppenud. Olin pidevalt liikumises mööda pealinna ja Eestit, samm kiiremast kiireim all, ja kui kohale jõudsin, siis liikusin viivuks paikselt, kuniks taas edasi liikuma asusin. Kui kuskil rahulikult istuda tuli, näiteks teatris või loengus, siis kippus uni tihti peale tulema ja enamasti ma siis ka magasin. Unevõlg oli suur. Magasin vähe. Peamised tööpäevad olid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Kellaajaks sobis kõik alates kaheksast kuni senini, mil töö lõpeb. Olen öine tüüp. Õnneks enne kella kümmet hommikul töö enamasti ei alanud. Kokkuvõtlikult – andsin korralikult hagu. Raha voolas asjadesse, pidudesse, elamisse, elamusse, keha sisse. Lõin pangas arvud kokku ja ajal enne koroonat laekus eraisiku ja firma arvetele kokku pooleteistkordne Eesti keskmine palk. Päris vägev! Tasu õpetajatööst moodustas rohkem kui poole antud rahasummast: andsin plaaniliselt umbes viisteist tundi nädalas, millest mitme kestus oli vaid pool tundi. Tunnihind õpetajana oli mõõdukalt rahuldav, aga kunstniku-esinejana tundus enamasti, et tööd sai tehtud nii palju, et tunnihind kippus lõpuks täitsa kribuks kätte. Arveldamine toimus muidugi pealinna tasumäärade ja hindade tasemel. Mida kauem sedasi elatud sai, seda jõulisemalt süvenes tunne, et tööd tegin kahe eest ja pidu panin veel kolmanda eest otsa. Üheti see väsitas väga, aga samas oli nii rikastav ja ergutav!
Sel ajal olin seitliga lakipea ja kuulutasin usku, et mida rohkem lakki endale juustesse lasen, seda rohkem raha mulle mu töö eest makstakse ja nii ka läks. Aasta-paar enne koroonat tekkis plaan neljakesi kuuks-kaheks autoga USA-d avastama minna – viimaks ometi oli põhjust raha koguma hakata! Esmalt tõmbasin pea kiilaks, et juuksurile ja soengule kuluv raha kokku hoida. Rohkem süsimusti skinny jeans’e juurde ei ostnud ja lasin lahti fetišist, et musta värvi püksid peavad igal juhul süsimustad olema. Nüüd on mul omajagu ohtralt kergelt kulunud musti pükse, nii et kui kellelgi tarvis läheb, siis minu käest saab laenata. Sedasi tasapisi muutusid otsused ja ostud kaalutletumateks ja vaikselt hakkas raha ka arvele kogunema. Koroonapandeemia ajal kolisin Tallinnast Tartu, tagasi vanemate tiiva alla, kus hetkel ei maksa ma ei üüri ega ka oma igapäevase toidu eest midagi. Täielik luksus! Kahekümneselt ei oleks ealeski uskunud, et elu sellise ringi kingib, et saan veel korra säänses ulatuses ja hüvedega lapse rolli nautida. Tartusse tulles lõpetasin plaanilise töö õpetajana, aga teistes rollides jätkasin veel paar aastat tragilt töö tegemist ja nõudlikkus oma suutlikkuse-tootlikkuse suhtes püsis jätkuvalt viimse vindi peal. Kuna paljud elukulud olid kaetud, siis raha jätkuvalt kogunes. Ühel hetkel andis kogu eelnevate aastate jooksul endast viimset välja võttev ja kehasse pidevalt alkoholi sisse kummutav elulaad selgelt märku, et olen haige ja väsinud ning tahan, et ei peaks enam valu ja puudust kannatama. Rohkem kui kolm aastat tagasi lõpetasin alkoholi joomise ja ostmise – ja see oli suur kulu, sest ma ei ostnud jooke vaid enda suule –, siis vabanesin aastaid enda õlule kogutud süükoormast ning veidi rohkem kui aasta tagasi suutsin enesele andestades ka puudustundest lahti saada. Hurraa! Milline sisemine areng! Jõudsin mõistmiseni, et Tallinna ajal luues tundsin pidevalt, et tahaks tegelikult süvenemiseks rohkem aega võtta, aga siis ei olnud see võimalik, kuna nii palju oli endal teha ja ümberringi teoksil. Nüüd on kätte jõudnud aeg, et rahulikult süveneda! Viimaste aastatega olen pidevalt tööde hulka vähendanud, et saaksin pikalt peas keerelnud plaanid lõpuks ellu viia. Raha on kogunenud selliselt, et saan vajaduse ja soovi korral endale rohkem kui aasta tavakodaniku miinimumpalka maksta. Hoian liini, et mul oleks kehtiv tervisekindlustus. Firma ja eraisiku konto vahel raha liigutamine toimub, samamoodi tähtajalise hoiusega väikese protsendi kasvatamine. Väljastpoolt isiklikku raharinglust tuli eelmise aasta jooksul sisse peaaegu et kahekordne Eesti keskmine kuupalk. Järelikult on tulu sissevool kümnendiga vähenenud kuskil kümme korda. Praegu on armas mõelda tagasi sellele, et kui Tallinnas tööd teha rabasin, siis ei saanud ma üldse aru, miks keegi selle vabakutselise loovisiku toetuse saamisega jännata viitsib. Mina teadsin täpselt, et tahan uhkelt vanalinnas elada, vahvalt pidutseda ja pillavalt luua ning ohter töö tegemine oli kõige selle saavutamiseks toona minu jaoks parim lahendus. Mul ei olnud küll huvi mingist sotsiaalabist (nagu sellest toetusest naljatlemisi mõtlesin-rääkisin) sõltuda. Viimastel aastatel olen alati taotlusvooru alguse hetkel soojendatud sõrmedega arvuti taga: tean, et mida kiiremini dokumendi digiallkirjastan ja liidu meilile saadan, seda suurem on tõenäosus, et mahun toetuse saajate ritta. Olen selle toetuse olemasolu eest väga tänulik! Aastatega olen jõudnud mõistmiseni, et sisuka loomise tarvis soovin võtta aega selleks, et rahulikult läbi mõelda, proovida ja arukalt harjutada, mitte aga selleks, et katkematult tegutsedes enda jaoks huvitav teema peatselt publikuga jagatava teosena valmis vorpida. Tallinnas töötades tundsin tegelikult pidevalt, et tegelesin loomingu tootmisega: õnnestusin selles suht hästi, aga täielik kunstiline katarsis jäi mul oma loomingus siiski kogemata. Praegu on töö-, loome- ja rahaelus taas omamoodi ja uus järk ning usun, et oskan igal arenguastmel olla maailmas valitsevale küllusele järjest avatum.
