Artikkel

Rahast me ei räägi: missioonitöö

Kaja Kann
Etenduskunstnik ja kriitik

nr 161

november, 2026

Rahast me ei räägi: missioonitöö

Alustuseks tuleb kohe ära öelda, et ma olen hetkel täiesti sõltumatu kunstimaailmas keerlevatest või õigemini mittekeerlevatest rahadest. Nimelt töötan üldhariduskoolis täiskohaga õpetajana. Nii nagu ma pole kunagi tahtnud produtsendiks, etenduskunstnikuks või kriitikuks saada, ei tahtnud ma saada ka õpetajaks. Lihtsalt Kanuti Gildi SAAL oli vaja avada. Merle Saarva ja Krõõt Juuraku lavastus oli ju valmis, see oli äge ja seda pidi näitama. Hiljem oli hädasti vaja näidata ka Jan Ritsema ja Jonathan Burrowsi lavastust “Weak Dance Strong Questions” (“Kehv tants, kõvad küsimused”, minu vaba tõlge). Nendega oli keerulisem. Nad tahtsid ka väga spetsiifilist valget valgust. No siis oli vaja olla koos Taavet Janseniga valgustehnik. Seejärel oli vaja hakata ise tegema lavastusi, sest teiste omad olid nagu natuke kehvakesed. Kui aus olla, siis oli ka teine põhjus. Raha hakkas vaikselt liikuma, aga mitte etenduskunstnikele, pigem organiseerijate ja tehnikute taskusse. Mind tehniku-organiseerijana enam vaja polnud.

Järgmise etapina oli vaja hakata kirjutama kriitikat, sest keegi ei kirjutanud etenduskunstist nii, nagu minu meelest vaja oleks olnud. Ja vaja oli vaadata erinevaid žanre võrdsetena, ilma suhtumiseta, et ühed on amatöörid ja teised profid. Täna on juba omajagu kirjutajaid, kes võtavad erinevaid etenduskunste tõsiselt. Rohkem pole mul vaja seda teha.

Olen kogu elu mõelnud, et tuleb teha neid asju, mida vaja on. Ja õpetajaid on praegu vaja. Eriti kõva laksu minu vajalik olemise tundele annab väikeklasside õpetamine. Ka koolisüsteemiga pahuksis oleval noorel on vaja päeva jooksul näha vähemalt ühte normaalset täiskasvanud inimest, kes ei mölise. Kohtun tunnis lisaks autismispektrihäirega noortele, mutistidele[1], düsgraafikutele, süürlastele, ukrainlastele, iraaklastele, meie oma venelastele ka eesti noortega, kelle kodu ei toeta rahulikku ja eakohast arengut. Kohtun noorte ja lastega, kes on sõna otseses mõttes pätid. Hormoonid möllavad. Nad kõik otsivad alles enda identiteeti. Nad väärivad elu.

Kas te arvate, et me loeme “Tõde ja õigust”? Kindlasti mitte, aga arutame küll. Arutame õiguse ja õigluse teemal, püüame mõista aega, kui ise samal ajal seieritega kella liikumisest aru ei saa. Tahame koos teada, millal miskit saab palju ja millal on liiga vähe. Joonistame tahvlile erinevaid skaalasid, et kelle tahab vihane noor esimesena ära tappa, kas naise, neegri või venelase. No ja kui juhtub, et tema enda parim sõber juhtumisi on tumeda nahaga, äkki isegi mõni tippkorvpallur, äkki isegi naine, läheb kogu skeem uperkuuti. Kustutame ära ja alustame mõtlemisprotsessiga otsast peale.

Korrutan noortele, et hinded ei ole tähtsad, aga siis laon järjepidevalt ja kordamööda kahtesid ja viisi. Igal teol on tagajärg. Piisab kohalolust ja sa saad viie. Laps naeratab, ta tunneb justkui häbi selle teenimatu viie pärast.

OMAtsirkuses noortega lavastusi tehes kujunes meil välja põhimõte, et me tegutseme ainult ühel eesmärgil: needsamad noored on päriselt meie tulevik. Nemad hakkavad tegema seadusi, nemad maksavad või siis ei maksa meile pensioni, kui me vanad oleme. Ka vanemas eas tahan olla seltskonnas, kus märgatakse endast erinevaid inimesi, linde ja loomi, hoolitakse neist ning arvestatakse nendega. Märgatakse tuult, päikest ja nende mõju inimestele.

Eelmisel aastal kutsus Johann Rosenberg mind Elektroni ja Von Krahli Teatri koostöös produtseeritud lavastusse “Öömaaeg”. Ma elan maal, pole aega ja ei taha ka eriti enam väljanäitustel osaleda. Meil on nii palju ambitsioonikaid noori etenduskunstnikke, kelle jaoks laval olemine ja oma mõtete väljendamine on tähtsad. Pärast pikki vestlusi mõistsin, et tal on mind vaja. Päriselt on.

Rahajutud kõikusid äärmusest äärmusesse. Skaala oli lai. Ühel hetkel oli pakkumine 100 eurot etenduse päev, siis ootamatult oodati minult tasuta panust, ikkagi võimalus ennast näidata, siis tõusis hind 200-ni ja kukkus kolinal alla. Loomulikult arvega. Maksud jäävad minu kanda. Proovide tasustamisest me tänasel päeval enam ei räägigi. See, et ma maal elan ja autoga liiklema pean, oli juba ammustel aegadel karistus. Rääkimata linnas öömaja leidmisest. Oma asi. Muide, mul on etenduses kaks kostüümi, millest ühe ostsin ma ise, maksumusega 500 eurot. Teatritel raha pole.

Ma isegi ei mäleta enam, kuidas kevadine sats proove ja etendusi tehtud sai. Sügis, kui “Öömaaeg” taas mängukavasse tuli, oli karm. Varahommikul kuuest helises äratuskell, kooli minek. Kell kolm olin kodus. Kell viis juba teatris. Puhvetist ostsin söögipoolist, kostüüm selga, mõned soojendusharjutused ja lavale. Üheksa lõppes etendus. Üks õlu. Autosse ja tagasi Pardimäele. Südaööl kodus veel üks õlu ja ühest magama. Järgmisel päeval helises taas äratuskell kuuest. Selle põneva ja laval ka rahuldust pakkuva töö tegemiseks palkasin ma autojuhi. Kartsin hirmsasti, et ei pea muidu vastu. Põdrad on teel ja teades enda emotsionaalseid seisundeid nii enne kui pärast etendust, oli vaja ehitada turvatsoon. Auto oli juhi oma, aga bensiini ja kuuetunnise tööpäeva eest tasusin talle 200 eurot päev. Mustalt.

Samas nägin ma inimesi. Rääkisin Krahli trupiga. Täiskasvanutega. Etenduskunstnikega. Meeste ja naistega. Kihvtid tüübid. Mõnus on vahel välja saada pubekate möllavast lollusest. Saan hoopis teistsuguseid mõtteid. Ühel hetkel leidsin end õhinal rääkimas taas oma koolitööst. Eks neilgi ole huvitav teistsugust elu elava inimesega rääkida. Näitleja Herman Pihlak kuulas, küsis, tundis huvi ja lõpuks ütles: “See on ikka vägev missioonitöö, mis sa koolis teed.” Vastasin, et kindlasti mitte, missioonitööd teen ma praegu siin, Von Krahli Teatris.

Õpetajatöö on riigile tähtis. Piinlik on lausa eputada siin Tantsu KuuKirjas: “Teate, mul on päriselt tervisekindustus.” Isegi hambaarsti juures olen hakanud käima. Eile ostsin uue auto. Mis sest, et viieaastase liisinguga. Tahaksin kunagi veel teiega kohtuda, kallid tantsukunstnikud. Ja selleks on autot vaja.

[1] Valikuline mutism on ärevushäire rühma kuuluv meditsiiniline seisundit kirjeldav diagnoos, mille korral kõnevõimega inimene ei suuda kindlate inimestega ja/või kindlates olukordades rääkida (Vikipeedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Valikuline_mutism )