Üüve-Lydia Toompere ja Monika Tomingas osalesid 7.–13. septembril Soomes Oulus toimunud Kedja võrgustiku konverentsil “Stretch Further: exploring identity”. Konverentsi osaks olid ka soome tantsukunstnike iga-aastane kohtumine Kiertoliike ja kultuuripealinna raames toimunud OuDance festival.
Esimesel, n-ö eelkohtumise päeval toimus lisaks sissejuhatavale võrgustiku koosolekule ka töötuba, mille teemaks oli jätkusuutlikkus tantsus. Mõtisklesime, mis on meid elus sellele kohtumisele toonud, ja unistasime, kuhu me sooviksime edasi liikuda ning kuidas seda kõike võimalikult jätkusuutlikult teha. Päeva teises pooles saime osaleda intervjuuseeria “Moving with Time” salvestusel. Intervjuude eesmärk on jäädvustada soome kaasaegse tantsu valdkonna tegijad. Kolm tantsukunstnikku ja lavastajat avasid oma elu ja karjääri erinevaid etappe. Oma kogemust jagasid Liv Aira – Soome-Saami kunstnik, kes juhib ka Saami tantsukeskust, Ina Christel Johannessen – pika karjääriga koreograaf ja kunstiline juht Norrast ning Julian Owusu – Soome-Ghana tantsukunstnik ja õpetaja. Huvitav oli kuulata kunstnike erinevatest teekondadest ning väärtustest, mille eest nad valdkonnas seisavad. Liv põimib oma loomingus kaasaegset tantsu ja Saami pärandit. Juliani jaoks on oluline tuua lavale mustanahalised tantsijad ja Ghana kultuuripärand. Ina tõi esile, et talle on loomingus alati olnud olulised sotsiaalsed teemad, keskkonnaküsimused ja inimõigused. Mõte teha selliseid vestluringe ning neid ka salvestada oli väga inspireeriv. Kindlasti võiks seda rohkem ka Eestis teha.
Konverentsi järgmistel päevadel keskenduti teemadele, mis suunasid osalejaid identiteedi üle mõtlema ja seda eri vaatenurkadest analüüsima. Arutleti selle üle, milliseid rolle me kanname ning kuidas neid kujundavad aeg, koht ja ümbritsev keskkond. Erinevad tegevused käsitlesid identiteedi, keha, kollektiivsuse ja enese positsioneerimise küsimusi mitmel erineval viisil. Eestit esindas paneeldiskussioonides ning identiteeti ka praktilisel tasandil käsitlenud töötoaga tantsukunstnik ja koreograaf Üüve-Lydia Toompere, kes lausus enda läbi viidud töötoa kohta järgnevat: “Techno Praxis töötuba keskendus kollektiivsele kogemusele techno-muusika ja tantsu kaudu. Oluline ei olnud õppida konkreetseid tantsutehnikaid, vaid uurida, mis juhtub siis, kui tantsupõrandal pöörata tähelepanu ka teistele inimestele enda ümber. Tavaliselt võib techno-kultuuris olla oluline iseendasse kadumine, kuid selles töötoas muutus fookus individuaalselt kogemuselt kollektiivsele kehale ja ühisele rütmile. See tekitas küsimuse, kuidas meie keha ja käitumist mõjutavad teised inimesed ning millisel hetkel muutub individuaalne keha osaks millestki suuremast.”
Monika Tomingas osales Nancy Jacinto Sandovali töötoas, mille fookuses oli erinevate kultuuride ja tantsustiilide omavaheline sümbioos. Nancy on pärit Mehhikost ja elab Šotimaal. Tema fookuses on ladina ja Lähis-Ida tantsude ning rituaalide ühendamine. Tema praktika uurib identiteeti, migratsiooni, kuuluvust ja naiste võimestamist. Töötoas mindi tagasi oma juurte juurde, katsuti leida liikumist, mis tuleks enda seest. Hiljem segati ka salsasamme kõhutantsu liikumistega ja nauditi ühist tantsimist.
Stretch Further põhiprogrammi seminaride päeva juhatas sisse Norra kirjanik, näitekirjanik, dramaturg ja uurija Tale Næss. Kahjuks ei jõudnud ta lendude tühistamise tõttu õigeks ajaks kohale, kuid saatis oma ettekandest videosalvestuse, mida ühiselt vaadati. Lisaks lugesid eri riikide osalejad tema tekstist ette valitud lõike; ka Monika Tomingal oli võimalus üks neist ette kanda. Ettekande keskmes olid küsimused professionaalse identiteedi mõtestamisest: millest see koosneb ning kuidas põlvkondadeülene trauma meid mõjutab. Pärast põhiettekannet esitasid mitmed kunstnikud sellele kunstilisi vastukajasid, mis avasid käsitletud teemasid uutest vaatenurkadest ja lisasid arutelule omakorda värvikust. Kuna Tale Næss käsitles oma ettekandes Kuuba päritolu Ameerika kunstnikku Ana Mendietat ning seda, kuidas tema loomingut ja põhimõtteid on aja jooksul üha erinevamalt, kohati isegi idealiseerivalt tõlgendatud, lähtus ka Rootsi tantsukunstniku Eva Svaneblomi tantsuline vastukaja suurel määral Ana Mendieta loomingust.
Järgmise päeva peakõneleja oli Leena Kela, Soome tantsukunstnik, kuraator ja Turku Performing Arts Festivali juht, kes on uurinud oma töödes asukoha rolli identiteedis. Ta avas teemat erinevatest aspektidest: kohatunnetus, koht ja identiteet, keskkonnaga suhestumine, solastalgia (emotsionaalne reaktsioon keskkonnamuutustele). See, kust me pärineme, koosneb kuuluvustundest, kiindumusest, perekonnast ja läbielatud kogemusest. Temale vastas oma kunstilise tõlgendusega Islandi tantsukunstnik Katrín Gunnarsdóttir, kes kaasas ruumi ning selles oleva publiku. Performance lõppes nii, et kõik saalisolijad läksid põrandale võimalikult lähedale ning andsid lubaduse selle osas, kuidas nad meie planeedi heaolusse panustavad.
Pärast mõlema päeva peakõnelejaid ning kunstnike vastukajasid saime kuuldud teemasid väiksemates gruppides arutleda. Üüve-Lydia peegeldab enda grupiarutelusid: “Keskendusime kunstnikuidentiteedile ja selle kujunemisele. Arutelu küsimused liikusid selle ümber, kust me tuleme, kuhu liigume, millised piirid meid määratlevad ning kas kunstnikuidentiteet on midagi, mis meil juba on, või midagi, mille me endale justkui „selga paneme“. Samuti tuli esile mõte, et keha ei pruugi olla ainult üks ja kindel identiteedi kandja. Identiteeti saab mängida, muuta ja nihutada. See seostub ka küsimusega, kas „mina“ on stabiilne või mõjutavad seda pidevalt keskkond, teised inimesed ja erinevad rollid, mida endale võtame.”
Teise päeva lõpus toimus ka paneelarutelu, mille fookuses oli, kuidas aeg mõjutab identiteeti ja kuidas on lavalolijate karjäärid elus muutunud. Eestit esindas Üüve-Lydia: “Osalesin identiteediteemalisel paneelarutelul, kus keskenduti sellele, mida tähendab endale teiste identiteetide ja alter ego’de loomine. Rääkisin oma alter ego’dest Fluxxious ja Flex ning sellest, kuidas saan nende kaudu uurida erinevaid külgi iseendas. Alter ego ei ole minu jaoks lihtsalt väljamõeldud tegelane, vaid võimalus nihutada oma tavapärast identiteeti ja vaadata iseendale kõrvalt. See loob ruumi eksperimenteerimiseks – kuidas ma liigun, käitun, loon ja suhtlen siis, kui ma ei pea lähtuma ainult sellest, kuidas ma ennast igapäevaelus defineerin.”
Üüve-Lydia võttis oma erinevad rollid kokku: “Kõiki kolme tegevust ühendab minu jaoks küsimus sellest, kus lõpeb individuaalne identiteet ja algab kollektiivne või mänguline identiteet. Techno Praxis tõi selle küsimuse kehasse ja gruppi, väikeste gruppide arutelu sõnadesse ning paneeldiskussioon minu isiklikku kunstipraktikasse. Alter ego’d annavad võimaluse identiteeti mitte ainult analüüsida, vaid ka praktiliselt läbi mängida.”
Lisaks seminariprogrammile külastas Monika ka OuDance’i festivali etendusi. Esimesel õhtul vaatas ta Armour Circus Worksi lavastust “Morphosis” ning teisel õhtul Huutajat lavastust “Weeping Men”, kus publik kutsuti ajutisse sauna kuulama meeste lugusid nende raskest elust, mida väljendati nii jutustuste kui ka karjete kaudu. Etendus peegeldas ootamatul moel seminarides kõlanud arutelusid. Mõlemal päeval oli Monika grupivestlustes teemaks naiste viha ühiskonnas valitseva ebaõigluse suhtes. Seda kõnekam oli istuda saunas ja kuulata keskealiste meeste lugusid oma raskustest, mis tõstatasid küsimuse selle kohta, kuidas privilegeeritus ja kannatus võivad avalduda samal ajal ning üksteist siiski mitte välistada.
