Kohane’mine(a)

2026. aasta märtsis esietendus Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi Mait Agu saalis minu lõpulavastus “Kohane’mine(a)”. Tantsulavastus käsitles uude kultuurikeskkonda sattumisega kaasnevat võõrandumist, kohanemist ja kuuluvustunde muutumist ning uuris, kuidas keele, ruumi ja kultuurilise konteksti vahetumine mõjutab inimese enesetaju ja identiteedi kujunemist.

Lavastus liikus läbi kuue faasi, mille ülesehitus lähtus Sverre Lysgaardi (1955) U-kurvi teooriast ning selles kirjeldatud kultuurilise kohanemise etappidest. Nende faaside kaudu käsitles teos kohanemist järkjärgulise ja muutuva protsessina ning tõstatas küsimuse, kas uue keskkonnaga kohanemine toimub pigem oma erinevuste säilitamise või ümbritseva keskkonnaga samastumise kaudu.

Kultuuriruumide vahel

Rahvusvaheline liikuvus on kunstivaldkonnas muutunud tavapäraseks osaks professionaalsest arengust. Õpingud, residentuurid, rahvusvahelised koostööprojektid ja töövõimalused eeldavad artistidelt üha sagedamini tegutsemist erinevates kultuurilistes ja sotsiaalsetes keskkondades. Eriti ilmne on see kaasaegse tantsu valdkonnas, kus piiratud kohalik tööturg võib suunata noori tantsijaid ja koreograafe välismaale. Selline liikumine ei tähenda aga üksnes uude geograafilisse asukohta jõudmist, vaid ka kokkupuudet teistsuguste keelte, väärtuste, tööpraktikate ja sotsiaalsete normidega.

Minu huvi kultuurilise kohanemise vastu kasvas välja isiklikust kogemusest. 2022/2023. õppeaastal õppisin vahetusüliõpilasena Roomas ning uude keskkonda sattudes puutusin kokku nii keelebarjääri kui ka kultuuriliste erinevustega. Alguses reageerisin mitmetele erinevustele tugeva vastupanuga, kuid aja jooksul hakkasin paremini mõistma nii itaalia keelt, kohalikku suhtluskultuuri kui ka igapäevaelu toimimise loogikat. Tagantjärele näen seda perioodi pideva õppimisprotsessina, kus iga uus olukord sundis ümber hindama varasemaid harjumusi ja arusaamu. (Kliimask, 2026, lk 9)

Oma kogemuse paremaks mõistmiseks vestlesin nelja eri valdkondades tegutseva kogenud artisti – Aare Randeri, Andranik Kecheki, Eve Mutso-Oja ja Kadri Kangilaskiga –, keda ühendab pikaajaline kogemus erinevates kultuuriruumides tegutsemisel. Soovisin teada, kas see, mida olin ise välismaal õppides kogenud, on omane ka teistele ning kuidas nemad on kultuuriruumi vahetust ja sellega kaasnevat muutust enda jaoks mõtestanud.

Intervjuudest ilmnes, et kohanemine ei puuduta ainult praktilisi küsimusi, nagu uue keele omandamine, töökorralduse mõistmine või igapäevaeluga hakkamasaamine. Uus kultuuriline ja sotsiaalne keskkond mõjutab ka seda, kuidas inimene tajub iseennast nii isiklikus kui professionaalses plaanis. Uus keskkond võib seada kahtluse alla senised rollid ja arusaamad iseendast, suunates inimest otsima uusi viise oma koha ja identiteedi määratlemiseks. (Kliimask, 2026, lk 9)

Kuigi nelja artisti lood olid erinevad, märkasin nende kogemustes midagi sarnast: esialgsele elevusele võis järgneda ebakindlus või võõristus ning sellele omakorda järk-järguline uue keskkonnaga suhestumine.

Üks takistus kordus aga eriti selgelt: keel.

Keel kui kohanemise keskne vahend

Bourdieu’ (1991) käsitluse järgi võib keelt vaadelda sotsiaalse ressursina, mille väärtus sõltub konkreetsest keskkonnast. Oluline pole ainult see, kas inimene keelt oskab, vaid ka see, kas ta suudab seda kasutada viisil, mida selles keskkonnas tunnustatakse.

Intervjuudest tuli välja, et keele omandamine aitas artistidel muutuda uues keskkonnas aktiivsemateks osalejateks. Ometi ei tähendanud keele valdamine automaatselt täielikku kohanemist. Võõrkeelses keskkonnas töötamine võib endiselt tähendada pingutust, enese pidevat jälgimist ja tunnet, et osa iseendast jääb väljendamata.

See pani mind mõtlema sellele, mida me üldse kohanemise all mõistame.

Kultuurilist kohanemist on sageli käsitletud protsessina, mille käigus inimene õpib uue keskkonna norme, väärtusi ja igapäevaseid toimimisviise. Selline käsitlus võib aga jätta mulje, et kohanemisel on selge algus, lõpp ja soovitud tulemus.

Sverre Lysgaardi U-kurvi teooria

Üheks oluliseks lähtekohaks lavastuse “Kohane’mine(a)” loomisel kujunes Sverre Lysgaardi (1955) kultuurilise kohanemise U-kurvi teooria. Lysgaard jõudis oma uurimuses järelduseni, et uue kultuuriruumiga kohanemine võib kulgeda U-kujulise mustrina: esialgsele elevusele ja uue keskkonna idealiseerimisele järgneb kriis ehk kultuurišokk, mida omakorda saadavad taastumine ja järkjärguline kohanemine.

Hilisemates käsitlustes on U-kurvi mudeli lineaarsust ja universaalsust kritiseeritud, sest inimeste kohanemiskogemused ei pruugi järgida ühesugust ega selgelt etapiviisilist arengut. Ka minu jaoks ei olnud mudel lavastuse loomisel kirjeldus sellest, kuidas kohanemine alati toimub, vaid dramaturgiline lähtekoht, mille kaudu muutuvat kohanemiskogemust struktureerida.

Lavastuses jagasin selle protsessi kuueks faasiks, mis olid inspireeritud U-kurvi liikumisest, kuid lähtusid ühtlasi minu isiklikust kogemusest ja intervjuudes esile kerkinud tähelepanekutest. Nii võimaldas teooria luua lavastusele struktuuri, mille sees uurida, kuidas võõristus, vastupanu, kohanemine ja kuuluvustunne võivad aja jooksul muutuda, korduda ning üksteisega põimuda.

Uurimusest koreograafilisse keelde

Lavastuse “Kohane’mine(a)” koreograafilises protsessis kujunes keskseks küsimuseks, kuidas muuta kultuurilise kohanemise ja identiteedi muutumise abstraktsed protsessid kehaliselt tajutavaks. Loomeprotsessi käigus toimis lavastus ühtaegu nii uurimisobjekti kui ka uurimisvahendina: koreograafia kaudu oli võimalik uurida kohanemise erinevaid seisundeid ning muuta need laval nähtavaks. (Kliimask, 2026, lk 38)

Identiteedi mitmekihilisus väljendus koreograafias eelkõige indiviidi ja grupi vahelise suhte kaudu. Kollektiivse ühtsuse ja individuaalse eristumise vaheldumine võimaldas käsitleda identiteeti millegi pidevalt muutuva ja läbiräägitavana. Koreograafiliselt väljendus see grupi ja üksikisiku vaheliste suhete muutumises: kord sulandus indiviid kollektiivi, kord eristus sellest või jäi grupist kõrvale. Nii sai indiviidi ja grupi suhtest vahend, mille kaudu uurida kuuluvuse, eraldatuse ja kohanemise erinevaid seisundeid.

Lavastuse dramaturgilist ülesehitust mõjutasid kultuurilise kohanemise erinevad faasid. Esialgset elevust väljendas tehniliselt virtuoossem ja mängulisem liikumine, kriisiga seotud materjal muutus aga sisekaemuslikumaks ja ebastabiilsemaks. Loomeprotsessi käigus sai järjest selgemaks, et neid seisundeid ei ole võimalik käsitleda rangelt üksteisele järgnevate etappidena. Kriis, võõristus ja ebakindlus võisid naasta ka lavastuse hilisemates osades ning varem kasutatud liikumismotiivid omandasid uues kontekstis teistsuguse tähenduse. Nii hakkas koreograafiline struktuur peegeldama kohanemist muutuva ja mittelineaarse protsessina, milles varasemad kogemused ei kao, vaid võivad uutes olukordades uuesti esile kerkida.

Oluliseks said ka sümbolid ja visuaalsed kujundid, mis ei pidanud olema publikule üheselt loetavad, vaid toimisid eelkõige vahendina, mille kaudu liikumist mõtestada ja stseenidele atmosfääri luua. Linnuparv kujunes rändamise, koos liikumise ja tagasipöördumise kujundiks, päkkadele tõus väljendas eemaldumist ja kontakti kaotamist ning fiktiivne viipekeel muutis keelebarjääri kehaliselt nähtavaks. Üksi jäämine klubi tantsupõrandale võimaldas aga kujutada olukorda, kus inimene võib ka rahvamassi keskel kogeda eraldatust ja üksildust.

Mida enam loomeprotsess arenes, seda vähem oli võimalik eristada lavastuses käsitletavat kohanemist sellest, mis toimus proovisaalis. Protsessi mõjutas tugevalt kollektiivi kultuuriline, keeleline ja tantsuline mitmekesisus. Meeskonnas kõneldi emakeele või sellele lähedasel tasemel kokku seitset keelt ning proovide käigus kujunes välja grupile omane suhtlusviis, milles tähendusi mõisteti sageli ka ilma täpse ühise sõnalise vasteta. Fiktiivne viipekeel ei jäänud seetõttu ainult lavastuslikuks vahendiks, vaid muutus osaliselt ka prooviprotsessi mitteametlikuks suhtlusvormiks.

Samamoodi kohtusid proovisaalis erinevad tantsu- ja treeningutaustad, mis tõid protsessi erinevaid liikumiskvaliteete: balletist mõjutatud tehnilist täpsust ja jõukasutust, kaasaegse tantsu improvisatsioonilisi praktikaid ning flamenkost lähtuvat väljenduslikkust. Erinevate kehaliste praktikate kohtumine tähendas, et ühise koreograafilise keele leidmine eeldas ka tantsijatelt pidevat kohanemist, üksteise kuulamist ja oma harjumuspäraste liikumisviiside ümbermõtestamist.

Nii ei jäänud kultuuriline kohanemine üksnes lavastuses kujutatavaks teemaks, vaid muutus osaks selle loomise viisist. Rahvusvaheline koostöö ning erinevate kultuuriliste, keeleliste ja kehaliste praktikate põimumine lõid olukorra, kus identiteedi ja kohanemisega seotud küsimused avaldusid otseselt tööprotsessi sees. Loomeprotsessist kujunes aktiivne uurimisruum, kus uuritav nähtus ise toimis ja muutus.

Oluline osa sellest protsessist oli ka originaalmuusikal, mis sündis tihedas dialoogis koreograafiaga ja arenes liikumismaterjaliga paralleelselt kuni etenduse nädalani. Koostöös helilooja ja tantsija Reti Niimanniga kujunes muusika oluliseks dramaturgiliseks vahendiks, kus iga heliline osa seostus konkreetse kohanemisprotsessi etapiga ning toetas selle emotsionaalset atmosfääri. Niimann lähtus muusika loomisel eelkõige häälepõhisest improvisatsioonist ning kasutas lauluhäält ühendava elemendina lavastuse eri osade vahel. Kuna ta osales protsessis ka tantsijana, oli tal ainulaadne võimalus muusikat vahetult liikumisega katsetada. Nii tekkis koreograafia ja muusika vahel vastastikune loovdialoog: liikumine inspireeris heliloomingut ning valmiv muusika omakorda koreograafia arengut.

Muusikaline dramaturgia muutus koos lavastuse emotsionaalse teekonnaga. Sissejuhatuses lõid glissando’dega akordid ja nendega vahelduvad kõhklevad hingetõmbed pineva helimaailma, mis võimendas suhtlusest kõrvalejäämise ja ebamugavuse tunnet. Sellele vastandus esialgse elevuse faasi rütmilisem ja soojem muusika. Kriisifaasis kõlanud Buena Vista Social Clubi „Veinte Años“ kandis endas igatsust ja emotsionaalset pingestatust, samal ajal kui lavastuse lõpu energilisem ja mängulisem helikeel suunas tähelepanu taas liikumisele ja muutusele. Lavastus lõppes kirka akordiga, mis jättis protsessi teadlikult avatuks ja lootusrikkaks – kohanemine ei jõudnud lõpliku lahenduseni, vaid jätkus kujuteldavalt ka pärast etenduse lõppu.

Vastandumise ja samastumise vahel

Kultuurilise kohanemise ja identiteedi kujunemise juures tõusis intervjuudes esile küsimus sellest, kas inimene mõtestab ennast uues keskkonnas eelkõige erinevuste või sarnasuste kaudu. Aare Rander (Lisa A, 2025) sõnastas seda järgmiselt: „Minu jaoks identiteedi määramine käib läbi selle, kas ma mõtestan seda läbi eristumise ja vastandumise või läbi ühisosa ja samastumise.“ Randeri kogemuses võimaldas samastumise kaudu lähenemine tal uues keskkonnas kiiremini toimima hakata.

See mõte mõjus mulle ootamatult, sest enda välismaal õppimise kogemust olin seni mõtestanud pigem erinevuste ja vastandumise kaudu. Tagantjärele mõeldes saan aru, et sellise vaatenurga teadvustamine oleks aidanud mul kohanemisprotsessis vähem vastanduda ja uue keskkonnaga kergemini suhestuda. Sellest esmapilgul lihtsast tähelepanekust kujunes üks oluline lähtepunkt ka lavastusprotsessis. (Kliimask, 2026, lk 12)

Kõige selgemalt jõudis see mõte lavale aktsepteerimise ja taastumise faasis, kus kasutasin koreograafilise kujundina linnuparve. Tantsijad liikusid selles ühtse süsteemina, reageerides üksteise liikumisele ja suunamuutustele. Kui varasemates stseenides oli indiviidi ja grupi suhe konfliktsem ning üksikisik püüdis grupist eristuda või sellele vastanduda, siis siin otsis ta võimalusi keskkonnaga koos toimimiseks. Liikumine muutus voolavamaks ja ühtsemaks, kuid indiviid ei kadunud kollektiivi sisse.

Samastumine ei tähendanud seega minu jaoks varasemast identiteedist loobumist ega täielikku sulandumist uude keskkonda. Pigem tekkis võimalus mõtestada kohanemist seisundina, kus inimene suudab leida ühisosa, säilitades samal ajal oma varasemate kogemuste jäljed. Linnuparve kujund ei tähistanud tagasipöördumist algse identiteedi juurde, vaid uue ja muutunud seisundi kujunemist. (Kliimask, 2026, lk 22–23)

Kokkuvõte

U-kurvi teooria aitas mul mõtestada, kuidas kultuuriruumi vahetusega kaasnev kogemus võib ajas muutuda ja millised erinevad seisundid võivad kohanemise käigus esile kerkida. Lavastuse loomisel muutus aga järjest olulisemaks küsimus sellest, mis toimub nende muutuste käigus inimese endaga: kuidas mõjutab kultuuriruumi vahetus artisti identiteeti? Sellest küsimusest kujunes üks “Kohane’mise(a)” ja minu bakalaureusetöö keskseid lähtepunkte.

Uurimuse käigus hakkasin kohanemist mõistma kui pidevat liikumist erinevate kuuluvuste vahel. Kultuuriruumi vahetus ei kustuta varasemat identiteeti, vaid lisab sellele uusi kihte. Artistina võib see tähendada, et erinevates keskkondades kogetu hakkab mõjutama mitte ainult seda, kuidas inimene ennast määratleb, vaid ka seda, kuidas ta liigub, loob ja suhestub teistega.

Lavastusprotsessi ja intervjuude kaudu jõudsin arusaamani, et kultuuriline kohanemine ei ole lineaarne ega lõplik protsess. Erinevad seisundid võivad korduda ning kohanemine toimub samaaegselt emotsionaalsel, sotsiaalsel ja professionaalsel tasandil. Uues kultuuriruumis satuvad varasemad rollid ja identiteedikihid pidevalt ümberhindamisele, kuid see ei tähenda tingimata ühe identiteedi asendumist teisega. Pigem võib eri kultuuriruumide vahel liikumine muuta identiteedi mitmekihilisemaks (Hall, 1992) ja transnatsionaalsemaks (Glick Schiller et al., 1992).

Lavastuse “Kohane’mine(a)” loomine muutis ka minu enda arusaama kohanemisest. Kui protsessi alguses huvitas mind eelkõige, kuidas inimene uude keskkonda sulandub, siis lõpuks muutus olulisemaks küsimus, kuidas selles keskkonnas muutudes iseendaks jääda. Võib-olla ei seisnegi kohanemine erinevuste kaotamises ega täielikus samastumises, vaid võimes liikuda erinevate kuuluvuste vahel, lubades neil kõigil enda identiteeti kujundada.

Artikli aluseks on Eva Lotta Kliimaski Tallinna Ülikooli BFM-is 2026. aastal kaitstud bakalaureusetöö “Kultuuriruumi vahetuse mõju artisti identiteedile: uurimine tantsulavastuse „Kohane’mine(a)” loomeprotsessi kaudu”

Juhendaja: Sille Kapper-Tiisler

Lavastuse “Kohane’mine(a”) tantsijad: Amanda Tender, Aleksandra Sakri Helena Kantola, Polina Albert, Reti Ann Niimann, Eva Lotta Kliimask, Jamie Bögemann, João Xavier, Michele Teder

Helilooja: Reti Niimann

Allikad:

Bourdieu, P. (1991). Language and symbolic power. Polity Press.

Kliimask, E. L. (2026). Kultuuriruumi vahetuse mõju artisti identiteedile: Uurimine tantsulavastuse „Kohane’mine(a)” loomeprotsessi kaudu [Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikool].

Glick Schiller, N., Basch, L. ja Blanc-Szanton, C. (1992). Transnationalism: A new analytic framework for understanding migration. N. Glick Schiller, L. Basch, & C. Blanc-Szanton (toim.) Towards a transnational perspective on migration: Race, class, ethnicity, and nationalism reconsidered (lk-d 1–24). New York Academy of Sciences.

Hall, S. (1992). Cultural identity and diaspora. J. Rutherford (toim.), Identity: Community, culture, difference (lk-d 222–237). Lawrence & Wishart.

Lysgaard, S. (1955). Adjustment in a foreign society: Norwegian Fulbright grantees visiting the United States. International Social Science Bulletin, 7(1), 45–51.