Sündisin 27.07.1972 Viljandis. Oma vanust ma tihti ei mäleta, aga sünniaja üle olen lapsest saadik uhkust tundnud – üleüldiselt olen uhke inimene. Ema on öelnud, et mind pole pidanud kasvatama, kasvasin ja kasvatasin ennast ise: olin lapsena kui väike vanainimene, vana hing. Puberteediealisena ei protesteerinud ega trampinud jalgu. Pärast keskkooli läksin ülikooli. Pärast ülikooli hakkasin tööle. Siis sündisid lapsed. Elus on läinud nii, et tegelen millegagi ja kui see üks teema saab jalad alla või ammendub, tuleb sujuvalt järgmine etapp: selles suhtes on kõik igavalt läinud.
Juba väiksena lugesin meeleldi põnevaid raamatuid. Hetkel loen oma vabast tahtest Eesti inimarengu aruannet ja John G. Benneti teost “Vaimne psühholoogia”: huvitun filosoofia-, psühholoogia- ja haridusalastest tekstidest, sest tahan inimesest ja üldiselt elust aru saada. Mõnikord on mõningaid mõtteid ja mõttekäike keerukas mõista, aga sedavõrd huvitavam see on. Lugemisega tegelen õhtuti enne magamaminekut ja tihti on see päris keeruline, kuna tukk tikub peale. Juba üle kümnendi olen loetud tekstidest enda jaoks olulisi tähelepanekuid ja nendega seonduvaid omi mõttearendusi märkmikesse kirja pannud: kui tahta, et meeles püsiks, siis tasub kindlasti kirja panna. Seda soovitan soojalt, sest kui aastate eest kirjutatud märkmik ühel hetkel taas kätte võtta, siis on tõeliselt huvitav lugeda.
Kuulan meeleldi jutusaateid, kus võrreldes minuga teise kandi pealt haritud inimesed oma kogemusi ja nägemusi jagavad: olen tänu sellele paljudes valdkondades targemaks saanud. Mu praegune lemmiksaade on “Tähenduse teejuhid”, kus majandusharidusega Hardo Pajula, kes ise nimetab end saeveski filosoofiks, kutsub inimesi endaga vestlema. Arutletakse süvitsi mingist teemast või teosest lähtuvalt: räägitakse rahulikult ja kella ei vaadata, nii et ka paus kannab. Sedasi mulle meeldib! Samaaegselt kuulamisega teen käsitööd: õigemini, kui mul ei ole võimalik käsitööga tegeleda, siis ei kuula ma ka jutusaateid. Käsitöö on olnud lapsepõlvest saadik mu suur kirg. Mulle meeldib teha tarbeesemeid: kampsuneid, sokke, kindaid, mütse. Viimatine uus ettevõtmine on see, et ostsin endale kasutatud kangasteljed ja õppisin selgeks kaltsuvaipade kudumise. Mulle väga meeldib mõte taaskasutusest, et saaks ikka need vanad riided ja voodipesu, mida ei taha ju lihtsalt niisama minema visata, kuidagi heal viisil lõpuni ära kasutada. Töö kangastelgedel on üsna füüsiline ja see on mõnus.
Olen 54-aastane ja tunnen, et parimad ajad elus on veel ees. Praegu naudin seda, et mu enda lapsed on juba täiskasvanud ja vanemad on jätkuvalt kobedad – kõik lähedased saavad ise hästi hakkama. Mu isa Mati oli noorest peast motospordi profisportlane: mitmekordne Eesti meister motokrossis, osales mitmel Nõukogude Liidu tippvõistlusel ja 1976. aastal neljal maailmameistrivõistluste etapil mootorrataste ringrajasõidus, kus kihutatakse meeletutel kiirustel asfaltrajal. Aastatel 1974–77 töötas isa Ida-Saksamaal Zschopau linnas asuvas mootorrattatehases MZ katsesõitjana: elasime perega Berliini kunagise olümpiaküla ühes kahe toa ja köögiga majakeses. Mina olen pere vanim laps, mu vend on minust seitse aastat ja õde omakorda vennast seitse aastat noorem. Minul on õega päris suur vanusevahe ja see on tore. Kuna isa on loomult sportlane, siis režiim, füüsiline trenn ja võistlused olid meie peres iseenesestmõistetavad: vend tegeles omal ajal pallimängudega ja õde on tantsija. Meil on väga tore perekond, alati hästi avatud: vanemad andsid lastele vabad käed, kodus ei olnud mingeid ajuvabasid piiranguid.
Ema Maret on Viljandi Kultuurharidustöö kooli haridusega: talle on alati loomulik olnud tantsimine, võimlemine ja näitemänguga tegelemine. Suurema osa teenistusest on ta töötanud lasteaias kasvatajast juhatajani välja. 1977. aastal tulime Ida-Saksamaalt tagasi Viljandisse ja ema pani mind Pioneeride maja balletiringi. Pioneeride maja oli nõukaajal Jaani kiriku kõrval asuv Ingeri maja ja sealse Villa Maria restorani söögisaali asemel oli toona väike tantsusaal. Mäletan oma väikest trikood, mille isa oli võistlustel käies välismaalt kaasa toonud. Mäletan klaverimängijat. Liikumine koos muusikaga on mulle alati meeldinud. Aasta hiljem pani ema mind õppima Viljandi Spordikooli – sinna võeti lapsi vastu alates kuuendast eluaastast – iluvõimlemise osakonda. Seal käisin kuni keskkooli lõpuni. Spordikoolis toimusid treeningud samuti klaverimuusika saatel. Minu kogemused ja teadmised klassikalisest muusikast on paljuski tekkinud just tänu tantsimisele-võimlemisele. Spordikooli klaverisaatja nimi oli Ženja, väga sümpaatne inimene. Rahvuselt oli ta vist ukrainlane. Kindel on see, et Viljandi oli tol ajal ka sõjaväelaste linn ja Ženja oli ühe ohvitseri proua. Kui Nõukogude väed Eestist ära läksid, siis lahkus ka Ženja. Aeg oli selline, et makimuusika, mis minu jaoks on märksa üksluisem, hakkas järk-järgult klaverisaatjaid – kellele tuleb ju nende töö eest palka maksta – välja vahetama. Olen tõeliselt tänulik, et olen saanud nautida luksust liikuda tunnis elava klaverimuusika saatel.
Alguses toimusid trennid kaks korda nädalas ja aasta-aastalt suurenes tundide arv viie korrani nädalas. Vanemana tegelesin oma vabast tahtest lisaks veel ka kergejõustikuga ja mängisin korvpalli. Võimlemisõppes olid nii balletitunnid kui ka võimlemistehnika harjutamine: üle saali liikumised, hüpped-jooksud-hood, rullid-tõuked-kukerpallid, visked-püüded-pöörded. Alguses olin individuaalvõimleja ja põhikooli teisest poolest alates rühmvõimleja. Rühmas tuli lisaks kombinatsioonide ja elementide sooritamise õppimisele harjutada koostööd ning ühtsust. Kasutasime hüpitsaid, kurikaid, linte, rõngaid ja palle. Võistlustel osaleti kuueste rühmadena ja võistluskava pidi sisaldama kindla raskusastmega võimlemiselemente. Mulle võistlemine eriti ei meeldinud, aga tegin ära, mis oli tarvis: sellel ajal ei olnud mingit valikut, et kas soovid võistelda või mitte, vaid kui spordikoolis käisid, siis ka võistlesid. Sel teemal ei toimunud ei arutelusid ega olnud ka probleeme. Võistlustel olid läbi aja erinevad nimetused: spartakiaadid, meistrikandidaadivõistlused ja meistrivõistlused. Võisteldes koguti punkte ja nende põhjal saadi tasemeid: minagi teenisin endale mingi taseme välja. Rühmvõimlemises toimusid ülevaatuskonkursid, kus jagati laureaaditiitleid ja muid preemiaid. Kolm-neli päeva kestvatel võistlustel käisime nii Eestis kui ka näiteks Riias. See kasvatas iseseisvust, kuna kõigega tuli hakkama saada: suurtes hotellides elamine, võõras kohas magamine, talongide eest söömas käimine, rahvusvaheline seltskond, ühistrantspordiga ühest linna otsast teise liiklemine. See oli kõva elukool, mille üle olen väga tänulik.
Suviti toimusid spordilaagrid. Juunis oli kaks nädalat kestev linnalaager: hommikul poolteist tundi kestev trenn, siis söömine ja tüdrukutega hängimine (käisime üksteise juures pelmeene küpsetamas) ja õhtul veel üks trenn. Suve lõpus oli teine kahenädalane laager, mis toimus tavaliselt kuskil Viljandi maakonnas (Karksi-Nuias, Abja-Paluojas, Tääksis), aga käisime ka Pärnus. Tundides ja laagrites õppisime ja harjutasime tehnikat. Oma üldfüüsilise vormi eest vastutas aga igaüks ise: otseselt ei öeldud koolist, mida tegema peab, aga ise tuli näiteks jooksmas käia. Sellel ajal käis spordisüsteemi juurde, et kõik pidid pidama treeningpäevikut, kuhu tuli kirjutada, mida, millal, kuidas ja kui pikalt või mitu kordust tegid, milline oli enesetunne, kas kuskilt valutas ja muud tähelepanekud. Treeneritelt nõuti päevikute läbivaatamist, soovituste andmist ja allkirjastamist. Mingi aeg, kui treeningpäeviku pidamist ei nõutud, siis kirjutasin ise, kuna see meeldis mulle. Päevikud on mul siiani alles. Veerandi lõpus, kui üldhariduskoolis anti õppeedukuse kohta tunnistus, siis tuli ka see tuua treenerile, kes siis vaatas, kuidas kellelgi koolis läheb. See nõukaaegne süsteem oli tegelikult väga mõistlik, kuna lapse tegutsemist kodus, koolis ja trennis käsitleti tervikuna: toetatud arengu seisukohast on kasulik, kui kõik osapooled teevad koostööd, mitte nii, et trennis ei teata, kuidas koolis läheb, ja koolis ei teata sedagi, et noor üldse kuskil trennis käib. Võrreldes tänapäevaga oli toona suur luksus ka see, et käisime plaanipäraselt vähemalt kaks korda aastas spordiarsti juures, kus tehti südamefilm, mõõdeti hingamiselundkonna olukorda, kontrolliti luustiku seisundit ja kõike muud. Vanemate süda oli rahul. Süsteemis oli kindel kord. Näiteks ka see, et õpilasel pidi olema rätik ja pärast füüsilist pingutust tuli duši all käia. Nüüd ei julgeta samas ruumis isegi riidest lahti võtta, rääkimata koos pesemisest või sauna minekust. Muidugi on ka tänapäeval neid lapsi, kes alastust ei häbene, aga neid on tunduvalt vähem kui minu põlvkonnas.
Mulle väga meeldis füüsiline pingutus ja see tunne, mis tekkis trenni tegemise ajal ja pärast ning mul ei olnud kordagi tunnet, et tahaksin trennis käimisest loobuda. Kõrval oli ikka neid kaaslasi, kes väsimusest ütlesid, et homme nad enam trenni ei tule: ootasin, millal mul see tunne tekib, aga seda ei tulnudki. Minu jaoks oli ja on siiani peaasi see, et koos olles saaks nalja, sest kui ei saa, siis mina mängida ei taha: pingutame, aga nalja peab saama! Traumasid mul õnneks ei olnud ja valu talun hästi. Päevikutes on kirjas, et kasvueas valutasid mul tihti kannad, aga sellest kasvasin välja. Mul pole looduse poolt eriti painduv selg ja harkspagaati ei ole ka kunagi täielikult maha saanud, nii et minu anatoomia ei soosinud tippiluvõimlejaks saamist: eks treenimise käigus saadakse sellest ju aru, millised kellegi piirid on ja kui kõrgeid sihte on mõistlik püüelda. Olen oma treenerile tänulik, et ta minult üle mu võimete piiride sooritusi-saavutusi ei nõudnud: olin õudne tööloom ja mulle meeldis pingutusest tekkiv veremaitse ja arvan, et oleksin olnud võimeline ennast päris haigeks treenima. Õnneks teadsin oma piire ja ei lõhkunud ennast, et ületamatut saavutada. Kuigi eks selle aja treeningus kasutati päris jõulisi võtteid, keha ikka suruti raskust kasutades erinevatesse asenditesse.
Minu treener oli Eha Smolina. Eha tegeles käsitööga: mäletan, kuidas juba väikese lapsena imetlesin, et oo, selline kampsun ja millised villased sokid! Eha on põhjus, miks ma juba lasteaias otsustasin, et tulevikus saab ka minust treener. Eha oli suureks eeskujuks: ta oli õpetajana väga inimlik, rahulik ja tasakaalukas. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi meie peale karjunud. Koolis oli ka teisi treenereid, kes minu silmis olid tunduvalt temperamentsemad ja ebamugavust tekitavad. Kui olin viimases keskkooliklassis, kolis Eha perekondlikel põhjustel tagasi oma kodukohta Kilingi-Nõmme: igatsesime teda väga. Meie kalli Eha asemele tuli teine treener, aga me ei suutnud teda omaks võtta. Tegime ise ja just sedasi nagu alati Ehaga teinud olime. Eks see ole ju õpetajaks õppivate noorte puhul samuti märgata, kui keegi on kaksteist aastat ühe õpetaja käe all õppinud, siis õpetamise viisid ja põhimõtted kanduvad õpetajalt õpilasele edasi ning ülikoolis kolme või viie aastaga saab inimest küll suunata oma eelnevat kogemust mõtestama ja seda teadlikult kasutama, aga juba kogetut ei ole võimalik tema elust kustutada: see mõju on igal juhul jääv. Mina hakkasin spordikoolis juhendama lasteaiaealiste rühma 16-aastaselt: üheti paneb vägagi imestama, et hilisteismelisel lastakse lapsi õpetada, teisalt jälle näitab see ju täiskasvanutepoolset usaldust noore õpetaja suhtes. Mäletan, et püüdsin olla justnimelt samasugune tasakaalukas ja rahulik treener nagu minu Eha, kes teeb raamist välja ja kiiksuga asju, mitte mingit standardit.
Silmaringi laiendamise huvides viis Eha meid suursündmustele pealtvaatajateks: see on väga oluline, et ei tehtaks üksnes saalis tööd ja ei käidaks ainult ise võistlemas ja esinemas, vaid valdkonnaga tutvutakse võimalikult laialt. Tähtis võistlus oli Tallinnas Kalevi Spordihallis toimuv Miss Merepiiga, kuhu tulid kokku maailmatasemel võimlejad üle Nõukogude Liidu: meie saime vaadata, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. Hiljem lõikasin spordilehest tippude pilte välja ja panin kodus seinale. Tänu Ehale olen üks rohkem kui neljast tuhandest inimesest, kes nägi 20. aprillil 1989. aastal, kui sinimustvalge juba taas lehvis, Tallinna Linnahallis Rootsist tulnud Idla Centeri võimlemispedagoogide ja võimlejate esindusrühma ajaloolist esinemist – 45 aastat hiljem taas kodumaal! Ernst Idla koolkond oli Nõukogude okupatsiooni ajal keelatud, kuna vabariigi ajal tunnustatud ja järgitud Idla põgenes 1944. aasta 22. septembril – päeval, millal Punaarmee Tallinna tungis ja Eesti lipp Pika Hermanni tornis punalipuga asendati – perega Rootsi, kus ta jätkas oma võimlemismeetodi õpetamisega rahvatervise edendamist. Öeldakse, et kõik, mis on lihtne, on geniaalne ja kõik geniaalne on lihtne. 16-aastasena linnahallis nähtu on mul siiamaani meeles: see avastus, et midagi sellist on ka olemas! Kuidas nii primitiivne liikumine võib nii ilus olla!? Kuidas üks jooksusamm saab olla sedavõrd kaunis!? Tol ajal ma ei mõistnud, kuidas nad seda tegid, aga see oli väga ligitõmbav ja teadsin, et tahan sellega seotud olla. Idla kohta minuni toona rohkem infot ei jõudnud, aga kogemusest jäi kuklasse soov oma tegevustes sedasamust kergust jäljendada.
Käisin võimlejana korduvalt tantsupidudel ja need on ka toredad kogemused. Eredalt on meelde jäänud 1987. aasta Mait Agu lavastatud VI noorte tantsupeo “Aastaring tantsuringis” tants pealkirjaga “Ood tulele”. Üle vabariigi valiti välja parimad võimlemisgrupid, nende hulgas oli ka meie rühm. Väljavalitutele pandi selga rahvariided ja ülejäänud tegid Kalevi staadionil meile tausta. Kuna minu jaoks olid rahvariided seotud rahvatantsuga, siis ajas see valik mul juhtme täiega kokku: miks me võimleme rahvariietes?! Meil olid käes keraamilised kausid, mille sees oli ilge haisuga kalts, mis pandi põlema, nii et idee järgi kandsime justkui igavest tuld. Proovide ajal olid ilmad tuulised ja ühel tüdrukul lõi leek sedasi kausi alla, et ta põletas sõrmed ära: siis pandi talle marlisidemed ümber käte, mis aga on ju veelgi tuleohtlikumad. See on vastuoludest rikas mälestus.
Sain võimlemises oma loovust kasutada ja see mind selle spordi juures hoidis. Mulle meeldis kavasid luua. Laagrite ajal olid meil vabad käed ja mõtlesime alati välja mingeid tantsunumbreid, kus me ei pidanud võistlusnõuetest kinni pidama. Avastasin, et mulle meeldis luua ja teised tulid minuga kaasa. Teistele sobis see, mida välja pakkusin ja ajapikku kujuneski nii, et hakkasin meile võistluskavasid ja muid etteasteid välja mõtlema. Olen kavade loomise eest võistlustelt preemiaid saanud. Eks sellest tekkis ka tunne ja kindlus, et midagi natuke oskan. Paari aasta jooksul enne keskkooli lõppu kaasati mind kohtunikuna palju ka Eestis toimuvate võistluste sekretariaati. Treenerid usaldasid mind. Treener oli tähtsam kohtunik ja mul olid oma olulised ülesanded. Sain taskuraha. Spordikooli lõpus tuli sooritada eksam, milles oli nii praktiline kui ka teoreetiline osa. Teoorias tuligi teada, mida spordialal tegema peab, millised on kohustuslikud elemendid, kuidas valdkonnas punkte pannakse ja muu selline. Täitsa lõpus toimus pidulik aktus ja jagati tunnistusi.
Noorena oligi ainult kodu, kool ja trenn: niisama linna peal ma ei jõlkunud. Üldhariduse omandasin Viljandi 5. Keskkoolis, praeguses Paalalinna Koolis. See oli n-ö torukool, et esimeses klassis lähed sisse ja siis keskkooli lõpus tuled välja: minu ajal oli üldharidus 11-klassiline. Alguses elasime perega Paalalinnas ja vanasti oligi nii, et mindi sellesse kooli, mis oli kodule kõige lähemal. Hiljem kolisime kesklinna, aga kooli ma ei vahetanud. Kodus mul ei nõutud, et peaksin õppurina mingile tasemele vastama. Olin nelja-viieline. Reaalained mind väga ei köitnud ja kuna võistluste tõttu puudusin koolist päris palju ja takkajärgi eriti ei pingutanud, siis füüsika oli mõnel veerandil ka kolm. Hinded ei olnud mulle üldse tähtsad: oluline oli, et saaks liigutada, toredalt sõpradega olla ja nalja teha. Klassikokkutulekutel meenutavad toonased kaaslased ikka, et mul oli esmalt alati trenn ja alles siis klassiõhtu või sünnipäev. Ema oli see, kes mulle ütles, et sa ei lähe trenni, vaid klassiõhtule. Mina vastasin sellepeale, et lähen käin trennis ära ja küll ma siis hiljem jõuan ka klassiõhtule.
Keskkooli lõpetasin 1990. aasta kevadel. Tahtsin saada õpetajaks: alguses vast isegi õpetajaks klassiruumis, aga ema ütles mulle, et kui ma juba sporti teen, siis äkki õpiksin hoopis kehalise kasvatuse õpetajaks?! Teadmine, et ka selline eriala on ülikoolis olemas, jõudiski minuni alles siis. Mulle väga meeldis tantsida-võimelda, niisamuti suusatada ja palli mängida ja kõiksugu muud liikumisalad, nii et kehakultuur sobis suurepäraselt. Seda sai õppida Tartus ja Tallinnas. Läksin pealinna, kuna Tallinn oli mulle tuttav: isal olid seal sageli võistlused, peretuttavad elasid seal, enam-vähem teadsin linnaosasid ja seda, kuhu bussid-trammid sõidavad. Sügisel asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, mis 1992. aastal nimetati ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks. Lõpetasin nominaalajaga aastal 1994: magistrikraad nelja aastaga. Oma lõputöös uurisin, kui palju ja kuidas saab kehalise kasvatuse õpetaja oma töös loomingut kasutada. Õppe ajal huvitas mind eriti pedagoogika ajalugu – Rousseau, Steiner, Montessori –, mida lausa ahmisin endasse. See haaras mind ja avas silmi selles osas, milline õpetaja ise olla tahan, et lapsi-noori nende arengus toetada ja teha nii, et neile meeldiks õppida ja et neist kasvaksid võimalikult terved inimesed: see on mu elu põnev seiklus, mis kannab siiani.
Tallinnasse õppima-elama minek ja sealsete oludega kohanemine oli suhteliselt raske: ma ei ole kunagi soovinud Viljandimaalt ära kolida. Olen väga paigatundlik inimene ja Tallinnas oli minu jaoks kõik mingil moel valesti: vesi haises, söök oli harjumatu maitsega, palju müra ja ei saa salata, et pealinna elanikud on ka teistsugused, oma džunglireeglitega. Mu ümber on õnneks alati olnud head ja toetavad inimesed: selles osas on mul tõeliselt vedanud. Elasin ühikas ja sealne seltskond, mis koosnes erinevatel erialadel pedagoogideks õppijatest, oli väga tore. Kehakultuuri vanemal kursusel õppis mu hea sõbranna Viljandist. Tema toetas mind ja ka oma kursuselt tekkisid sõbrad. Esimestel aastatel püüdsin mitte liiga tihti koju Viljandisse sõita, kuna sõit oli kallis ja soovisin kokku hoida. Ma ei tahtnud, et vanemad peaksid minu pärast liialt kulutama: tahtsin ise hakkama saada. Üheksakümnendad oli ju nii vaene aeg. Tallinnas käisin vahel nädalalõppudel sõbrannade-tuttavate juures külas: koduses õhkkonnas kodust toitu söömas. Sain ülikoolist endale terveks eluks väga toredad sõbrad. Sel ajal kohutas mind mõte, et mis saaks siis, kui mul tekiks suhe kellegagi, kes ei ole Viljandist: õigemini hirmutas mind see, et peaksin kodulinnast ära kolima. Õnneks on mu elukaaslane samuti Viljandist pärit. Oleme juba üle 33 aasta koos elanud. Ülikooli lõpu poole hakkasin sagedamini Viljandis käima, kuna tegin siin juba regulaarselt treeneritööd nii spordikoolis kui ka aeroobikaõpetajana.
Kuumadel üheksakümnendatel toimusid Eesti elus suured muutused. Näiteks lõhuti paljudes kohtades ära toimivate spordikoolide süsteem, kuna koolid liikusid riikliku rahastuse alt kohalike omavalitsuste haldusalasse. Viljandis jäi spordikool õnneks püsima. Juurde tekkisid spordiklubid. Ameerikast levis aeroobika. 1993. aastal kutsuti tantsust huvitatud võimlemise ja kehalise kasvatuse õpetajaid Rootsi külla: Viljandi mitteametlikus sõpruslinnas Falunis toimus suur töötubadega aeroobikasündmus, kus esitleti seda, millised sammud ja trennide ülesehitused üle maailma levivad. Sealt sai kogu vajaliku ABC kätte: soojendus, põhiosa, sammud ja kombinatsioonid. Aeroobika oli minu jaoks midagi täiesti uut: seal oli rütmi, tantsu ja võimlemist ja sammudest andis ise uusi jadasid luua. Olin Rootsis koos sõbranna Kristiina Jürissoniga ja tagasi koju tulles said meist Viljandi esimesed aeroobikatreenerid. Tundsime end väga enesekindlalt, kuna siis, kui Eestis esimesed aeroobikakoolitused toimusid, oli meil see kõik, mida neis õpetati, juba ammu teada. Aeroobika oli minu jaoks puhas loominguline töö, kus sai teha seda, mis pähe tuli ja kuhu muusika suunas. Mulle endale meeldis selliseid trenne anda ja inimesed olid nõus maksma. Raha eest sai uut muusikat osta. Muusika saamine oli omaette ooper, kuna sel ajal mingeid valmis kassette ju ei olnud. Kristiina mees töötas Mulgi Raadios, mis asus Männimäel 9-korruselise maja pööningul. Käisime hilistel õhtutel ja öösiti seal muusikat kuulamas ja lasime Kristiina mehel kassette kokku miksida: ikka nii, et algab rahulikult, siis tempo üles ja lõpuks jälle alla. See oli väga äge, nooruspõlve lennuka tuhina periood.
Tänu töökohale spordikoolis saime Kristiinaga seal asuvas väikeses peeglisaalis vaheldumisi paar korda nädalas oma aeroobikatrenne teha. Mingit avalikku reklaami meil ei olnud, info liikus inimeselt inimesele. Kui alguses tuli aeroobikast lisaraha, siis ühel hetkel sai sellest täiemahuline töö. Siin ja seal Viljandis tegutsema hakanud spordiklubid kutsusid meid trenne andma. Mingi aeg töötasime Leola maja teisel korrusel asunud klubis koos Enn Meiesaare ja Jüri Naelaga: see oli tore punt. Täiendasime end Kristiinaga palju, ahmisime endasse kõike: nii kui Viljandis keegi mingi tunni või kursuse korraldas, oli selleks siis moderntants, vabatants, aeroobika või jooga, siis olime kohal, sest nii põnev oli keha erinevatel viisidel kasutada. Ise andsime step-, body- ja funk-aeroobika stiilis trenne. Funk oli mu lemmik. Vahel lõin kodus poolteist tundi treeningkombinatsiooni, aga trenn ise kestis vaid ühe tunni, nii et ettevalmistus võttis poole rohkem aega, aga mulle tõesti väga meeldis see loomine ja kehaline pingutus. Mul õnnestus käia Saksamaal suurel gümnastikafestivalil. Üks aeroobikatrenn oli seal valsirütmile üles ehitatud: see alternatiivsus pani mul kohe silmad särama ja koju tulnud, tegin mõned enda järgnevad trennid samuti valsirütmis.
Viljandi Spordikoolis alustasin võimlemisõpetajana tööd juba aastal 1988. Pärast ülikooli lõpetamist jätkasin seal rühmvõimlemise treenerina. 1996. aastal sündis mu esimene tütar ja tema tulek muutis mu suhtumist inimese ja õpetajana oluliselt: hakkasin kõiki lapsi teisiti nägema. Sel ajal käisid mul trennis ka väikesed tüdrukud ja nüüd mõistsin märksa paremini, kui keegi jonnis või ei tahtnud kaasa teha või üldsegi trennis käia. Spordikoolis pidi rühma avamiseks ja püsimiseks olema grupis vähemalt kaksteist õpilast. Mul oli rühm täis, aga siiski oli kuskil pidevalt pinge, et kui nüüd üks otsustab ära minna, siis mis saab edasi? Kas teised õpilased liidetakse mingi teise grupiga? Mis saab sel juhul minu töökoormusest? Need mõtted segasid. Üheksakümnendatel levis see mentaliteet, et laps ja lapsevanem on kuningad, keda õpetajad-treenerid peavad teenendama: see oli keeruline, ajastute ülemineku aeg ja tegelikult ei olnud spordikoolis töö jätkuvuse osas kindlust, kuna alati oli võimalus, et su teenust enam ei soovita.
Töötasin spordikoolis treenerina lõpuks peaaegu et kakskümmend aasta ja mul on sellest ajast palju ilusaid mälestusi, aga tegelikult meeldis mulle koolikontseptsioon ja õpetajakutse rohkem kui treeneri oma. Veidi nõme on sedasi sõnastada, aga koolitunnis kohal käimine on õpilasele kohustuslik, trennis käimine on aga vabatahtlik tegevus. Mina õpetajana annan aga mõlemal juhul kogu hingest oma kõige parema. Pean väga treeneritest lugu, sest see on nõudlik elukutse, kuna töö toimub ju keha ja vaimu piiridel ja piiridega ning peab püsima tervislikkuse ja eneseületuse vahelises tasakaalus. Tänapäeval ju kõik trennid maksavad ja kui laps nüüd ütleb, et ta ei taha rohkem trenni minna, siis mõni lapsevanem ongi rahul, et peab iga kuu 50 kulli vähem välja käima. Teine vanem aga elab oma lahendamata emotsioone või täitmata unistusi lapse peal välja ega luba lapsel trennist ära tulla isegi siis, kui lapsel tekivad vigastused. Treener on selle kõigega seotud ja tihti oodatakse just temalt õigeid vastuseid ja otsuste langetamist. Pluss veel kogu võistlemisega seotud väärtusruum. Mõni tahab võistelda, mõni mitte. Ise arvan, et meil võiks treenerite ja teiste liikumisega tegelevate õpetajate hulgas olla rohkem selliseid inimesi, kelle esmane eesmärk on see, et laps saaks tervistavalt aega veeta. Alati ei pea kuhugi konkursile, võistlusele või isegi esinema minema: muidugi kui laps soovib võistelda-esineda, siis peaks seda talle võimaldama, kui aga mitte, siis kedagi sundida ei tohiks.
Aastal 2001 sündis mu teine tütar. Veidi pärast seda kutsus minu kunagise kooli, mis sel ajal kandis Paalalinna Gümnaasiumi nime, peagi pensionile minev kehalise kasvatuse õpetaja mind kooli tööle. Mäletan, et tütar oli hästi pisike ja mu sugulane hoidis teda, kui ma väikese koormusega tunde andma hakkasin. Järgnevatel aastatel õpetasin samaaegselt tavakoolis, kus iga aastaga koormus vaikselt kasvas, ja spordikoolis, kus koormus järk-järgult vähenes. Samuti andsin ka aeroobikatrenne. 2007. aastal sai minust täiskoormusega kehalise kasvatuse õpetaja. Ootasin kannatlikult, millal vanem kolleeg pensionile läheb: see oli meile mõlemale hea aste-astmelt üleminek. Mul vedas, et sain sedasi sujuvalt koolisüsteemi siseneda, kuna praegu näen noori õpetajaid, kes tulevad kohe alguses täiskoormusega kooli tööle, et ära elada, ja siis on paari aasta pärast läbi põlenud, kuna õpetaja vastutuskoorem on väga suur. Viie üleminekuaasta jooksul sai minu jaoks üha selgemaks see, et treeneritöö ei ole naisterahvale ja ennekõike just emale kõige parem variant. Mu enda sisemise rütmiga sobis see tegelikult hästi, kuna olen ööinimene ja sain rahulikult kuni kella kümneni magada, kuna töö algas kõige varem kell üks. Lapsed saatsin hommikul kooli ja lasteaeda. Kui nad koju jõudsid, siis läksin mina tööle ja kui õhtul pärast kaheksat tagasi tulin, siis sain neile öelda, et nüüd on hambapesuaeg. Pluss veel nädalalõppudel toimuvad võistlused ja treeninglaagrid. Kui vähegi võimalik, võtsin tütred alati kaasa, aga ma tundsin, et mulle kui pereemale selline töörütm tegelikult ei sobinud ja sedavõrd rohkem soovisin üldhariduskoolis õpetaja olla.
Kui 2007. aastal täiskohaga Paalalinna Gümnaasiumi õpetajana kooliaastat alustasin, sain kohe sügisel trauma näol meeldetuletuse, kui oluline on elus tasakaal. Vastutus oli järsku väga suur ja kuigi ma ei ole loomu poolest maksimalist või perfektsionist, olin ma toona enda suhtes äärmiselt nõudlik: soovisin kõike jõuda ja kõike hästi osata. See kõige-kõige eesmärk ei ole tasakaalukas ja elus on ikka nii, et kui ise kreenis olekut ei märka, siis tuleb kas haigus või trauma, mis sunnib aja maha võtma ja muutusi looma. Minu õppetund tuli siis. Tund oli nooremas vanuseastmes, jooksime paljajalu ja üks laps jooksis mulle sedasi otsa, et mu väike varvas murdus tagurpidi kui pajuvits. Teipisin varba kokku, andsin tunni ära. Läksin ujulasse ja andsin seal veel ühe tunni, pärast mida sõitsin poolminestunud olekus ise autot juhtides kiirabi vastuvõttu ja edasi olin kuu aega sinisel lehel.
Aeroobika hakkas minu jaoks ammenduma esmalt muusika pärast: levimuusika ei köitnud ühel hetkel enam üldse. Uue aastatuhande alguses hakkas Eestis levima jooga. Eve Noormets kutsus Viljandisse tõeliselt pädevaid joogaõpetajaid. Käisin neil koolitustel ja oli selge arusaamine, et vajan ellu mingisugust muutust. Joogaga ei olnud võimalik Viljandis regulaarselt tegeleda. Aeroobikaga oli mu koormus väga suur ja see hakkas nii vaimselt kui füüsiliselt tervise peale: viimased aastad tegin seda ainult selleks, et leivaraha juurde teenida, kuid siis sain aru, et tegelikult lõhun ennast ja otsustasin aeroobikaga täielikult lõpetada. Öeldakse, et kolmekümne kolmas eluaasta on inimese jaoks pöördeline ja vähemalt minu elus toimusid sellel ajal ilma mu sihiliku juhtimiseta tõepoolest suured muutused. Oli aasta 2005. Kehalise kasvatuse õpetajate koolituse kaudu sain kokku Mart Parmasega, kes õpetab qigong’i ehk hiina tervisevõimlemist ja shindo’d ehk jaapani eneseabi- ja eneseregulatsioonisüsteemi. Sain kohe aru, et see on see, mida tahan. Lisaks liikumisele tuli nende tehnikatega kaasa mentaalse poolega tegelemine: võime oma mõtteid rahustada ja kontrollida. Enne qigong’ini jõudmist tundsin, et kui ma midagi tegin, siis miski kuskil kogu aeg häiris. Nüüd hakkasin taipama, et saan ise absoluutselt kõike kujundada: nii kehas kui vaimus. Samal ajal saabus pärast viieteist aasta pikkust pausi mu ellu taas Idla võimlemine, mille tulek Rootsist tagasi kodumaale sel ajal taas hoogustus. Kuuepäevase koolituse järel mõistsin, et see ongi see, mida pean koolis kehalise tunnis õpetama. Idlas on kõik hea olemas: võimlemine, tants, pallid, looming, emotsioonid, koostöö ja mis eriti oluline – kõik liiguvad! Kuni 2007. aastani töötasin ka spordikoolis ja seal proovisin võistluskavasid luues samuti Idla ideid rakendada: eks see oli kindlasti algeline, aga minus oli tohutu tahe teha midagi sarnast, mida olin näinud ja nüüd ise juurde õppimas. Mida rohkem ma Idla, shindo’ ja qigong’iga tegelesin, seda enam selgines see, kui palju puutepunkte nende praktikate vahel on ja milliseid teadmisi saan kasutada töös iseendaga ning milliseid oma õpilastele edasi annan.
2005. aasta augustis toimus esimene suur Idla võimlemise koolitus Tallinnas Kalevi spordihalli võimlas. Üheksakümnendatel hakkas süsteemi tagasi Eestisse tooma Ernst Idla noorem tütar Ingrid, kes kahjuks hukkus parvlaev Estonia katastroofis. Missiooni võttis üle Ernsti vanem tütar Daisy, kes oli Tallinna koolituse ajal juba üle kaheksakümne aasta vana. Ta rääkis eesti keeles ja tegi ise kaasa nii palju, kui sai. Imetlesin tema vitaalsust ja toredat suhtumist: ta ei halvustanud aeroobikat ega muid liikumissüsteeme, sest kõigel on oma mõte ja eesmärk, samas põhjendas ta selgelt, millised on tema isa loodud süsteemi plussid. Idlaga tegelevate naiste ja tüdrukutega kokku puutudes joonistus selgelt välja see, et kui keha on lapsest peale sellise meetodiga vormitud, siis on inimese füüsis terviklik ja liikumine loomulik: et kui kuuekümne või seitsmekümne aasta vanune naine jookseb, nägu naerul, üle saali nagu kahekümne viiene, siis saab aru küll, mida tähendab funktsionaalne treenitus.
Minul tuli esmalt leppida sellega, et olen arenenud iluvõimlemise ja klassikalise sportliku võimlemise koolkonnas, kus liikumises oli alati mingil määral pinge sees, loomulikkus ei olnud esmane eesmärk. Kui kõrvutada tantsumaailmaga, siis näiteks aastakümneid balletiga tegelenud tantsija kehas ja liikumises on sisse treenitud mustrid, mida mingi muu stiiliga tegeleva tantsija kehas ei ole. Sportvõimlemises ja balletis on keha raam ja keskpunkt püsivalt hoitud ja liikumise sooritamine toimub paljuski jäsemete jõul. Idla võimlemises on põhiline see, et impulss algab keha keskpunktist ja liikumine toimub alati seest väljapoole: impulss on Idla tehnikas ohtralt kasutatud märksõna. Samuti on oluline, et välja sirutamine ei lõppeks pingesse minekuga, vaid püsiks voolavana ega pressiks keha viimse piirini. Sama idee on ka qigong’is, et enne kui ühes suunas minekuga lõpuni jõuda, hakkab teine ots juba tagasi tulema: kõige kaugemas punktis ei ole mitte seisak, vaid toimub sujuv läbiliikumine. Samaaegselt qigong’iga tegelemine toetas mind oluliselt mõistmises, kuidas sooritada Idla harjutusvara anatoomiliselt funktsionaalselt ja esteetiliselt, et liikumine oleks nii terviklik kui tervislik ja ka ilus vaadata. Sel ajal õppisin kehana mitmeid harjumuslikke mustreid ümber. Õppisin lõdvestuma. Teadlikult tehes ja katsetades suurenes muudkui mu enesekindlus ja huvi järjest kasvas. Ise arvan, et olen selle ümber õppimisega suhteliselt hästi hakkama saanud ja Rootsist on minu suhtes samuti positiivset tagasisidet tulnud.
Aastal 2002, kui üldhariduskoolis tunde andma hakkasin, oli kehalise kasvatuse ainekava veel nõukaaegsetele põhimõtetele üles ehitatud. Oli täpselt määratletud, mida pidi õpetama akrobaatikas, rööbaspuudel, poomil, kitsel ja mujal. Küsimus oli põletav, et miks nii teha tuleb, sest oli ju mõistetav, et kehalise kasvatuse tund ei täitnud oma eesmärki, kui terve klass ootas järjekorras, kuniks see üks arglik lõpuks üle kitse hüpata suutis või siis lõpuks ikkagi ei suutnud. Mulle ei meeldinud see üldse. Õnneks keegi koolis kehalise ainekavas näpuga järge ei ajanud ja alates 2005. aastast õpetasin teisel veerandil suurema osa ajast Idla võimlemist. Uurisin-lugesin meetodi kohta raamatuid ja analüüse juurde ja järjest rohkem sai selgeks, et Idlas on tunnitiheduse ja füüsilise koormuse osas võrreldes kooli sportvõimlemisega väga palju plusse. Ma ei õpetanud enam ühtegi poomikava, sest mõistsin, et Idla arendab inimest kordades mitmekülgsemalt ning selle võimlemiskogemuse baasilt saab edasi liikuda teistele liikumisaladele: Idla on kui sild inimese ja erinevate liikumispraktikate vahel. Ning muidugi Idla pallide fenomen. Palliga saab inimene kõige tõhusamalt oma koordinatsiooni ja osavust – silmade, käte ja jalgade koostööd – arendada. Kui igaühel on oma pall, siis ei ole aega teisi vaadata ja inimene on harjutades vaba, kuna omavahel ei võistelda ning keegi ei pane punkte. Valitseb põhimõte, et kui juba julged palli üles visata, siis ei ole hullu, kui see enne püüdmist maha kukub, sest pall põrkab ju üles tagasi. Siiamaani teen noortega koolis Idla võimlemist.
Idla Eesti Selts loodi 2006. aasta mais. Meil tekkis Viljandisse koos Tiia Kadalipu ja Anu Johaniga oma rakuke, kellega koos oli tore asju ajada. Rootslased hakkasid atsakamaid huvilisi õpetama mentoriteks, kes kannaks Eestis kohalikul tasandil Idla põhimõtteid ja süsteemi edasi ja koolitaks uusi Idla õpetajaid. Lisaks Eestis toimunud koolitustele (2005; 2013; 2018/19; 2026), kus olen alati kohal olnud, olen kahel korral käinud õppimas Rootsis: niisama külas ja esinemas olen Idlaga seoses käinud rohkem. Eestis on üle poolesaja Idla litsentsiga õpetaja – kellest 13, nende seas ka mina, on ühtlasi mentorid –, kellel on ametlikult õigus meetodit oma tundides rakendada: kas siis terviktunni ulatuses või ühe osana tunnist. Kahjuks paljud seltsi liikmed ei rakenda Idla süsteemi, kuna neil ei ole rühma, kellele õpetada. Nii see on – vahel on grupp ja vahel mitte. Minul oli üks aasta selline hobirühm täiskasvanutele, kuhu võis kaasa võtta nii oma vanemad kui lapsed. Vanaema ja lapselaps võimlesid koos, keegi üksteist ei seganud ja kõik said liikuda. See oli äge!
Teema, mida aeg-ajalt seltsis põrgatame, on Idla meetodi lõplikkus. Mõned meie juhendajad on väga truud algupärandile ja õpetavad samu originaalmuusikale loodud liikumisetüüde ja harjutusi, mida Idla omal ajal õpetas. Mina olen ka originaale õpetanud ja pean oluliseks neid teada, aga arvan, et tehnika juures on kindlasti olulisemad põhimõtted, kuidas keha kasutada, kui see, millise muusika järgi liikuda ja et võib kasutada ainult kunagi loodud jadasid. Uusi õpetajaid koolitades on oluline kinnistada, et tegemist on tervistava võimlemisega, mis peab arendama vastupidavust, jõudu, painduvust, koordinatsiooni ja kiirust. Arvan, et tervisest lähtuvates raamides võib igal juhul omaloomingut teha. Oluline on, et liikumine ei muutuks kunstiliseks ega ebaloomulikuks, nagu see on näiteks balletis või iluvõimlemises: selles osas olen minagi konservatiiv, et kui liikumises on mingid piirid ületatud, siis ei saa seda enam Idla meetodiks pidada. See muidugi ei tähenda, et antud liikumist üldse teha ei tohiks. Tähtis on õpetajates mitte tekitada hirmu, et Idla meetod põhineb ainult võimekusel originaali osata ja edasi õpetada, vaid julgustada juhendajaid meetodi põhimõtteid järgides tehnikat kaasaja inimestele sobilikku ja paeluvasse vormi looma. Kui Ernst oma süsteemi lõi, siis temagi ju uuris ajaloost ja katsetas tänapäevas. Kui nüüd vaadata vanu videoid, siis ühel kümnendil olid trendikad rohkem nurgelised liikumised ja mingi aeg hiljem olid mõned liigutused täiesti ära kadunud ning asendunud moodsamatega ja mingid noorte harjutused selle aja kaasaegse muusika järgi tunduvad tänasel päeval tavalise rütmikana. Idla loodud liikumiste esteetilised piirid on laiad: ühendab see, et keha on kasutatud loomulikult ja terviklikult. Mul on sedasi, et kui kuulen ägedat muusikat – eriti meeldivad mulle eesti rahvamuusika töötlused –, siis tihti tekib nägemus, et selle peale võiks Idla meetodi põhjal harjutuse luua. On tavaline, et kargan kodus püsti ja hakkan katsetama. See käivitab mind tohutult, sest mulle meeldib Idla piiride sees luua. Jagan oma loodud liikumisi meeleldi teiste Idla juhendajatega, kes soovivad samuti rohkem kaasajaga kooskõlas olevaid harjutusi õpetada. Ka rootslased on mu kombinatsioone näinud ja neile on need samuti sobinud.
Ernst Idla oli I ja II Eesti Mängude (ehk siis esimese kahe tantsu-/võimlemispeo) võimlemise ja rahvatantsu üldjuht aastatel 1934 ja 1939. Neil kolmepäevastel mängudel toimusid marsid ja rongkäigud, spordivõistlused ning võimlejate ja rahvatantsijate proovid-esinemised. Praegu korraldab võimlemispidusid Eesti Spordiselts Kalev, mille võimlemisjuht Ernst Idla oli, lisaks oma teistele olulistele ametikohtadele Eesti Vabariigis. Kaasaja võimlemispidudel olen olnud liigijuht ja kavade looja: enam seal suures puldis olla ei taha, aga hea meelega omast vabast ajast nõustan ja mõtlen kaasa, kui keegi peaks seda soovima. Nüüd on põnev see, et järgmise 2028. aasta noorte tantsupeo üldjuht on Kadri Tiis, kes on samuti Idla mentor ja vast jõuab sellele peole eraldi Idla kava. See on tore. Võimlemispidudele on ka soovitud Idla meetodis masskava, aga on eeldatud, et Idla seltsi kaudu on meil oma võimlemisrühmad olemas, kes lisaks kogu ülejäänud võimlemiskogukonnale kuskil tegutsevad, aga taolisi rühmasid ei ole: üks õpetab Idlat lasteaias, teine vaheldumisi rahvatantsuga, kolmas kooli liikumistundides ja neljas mingil viiendal viisil. Vaja on ikka kindlat liiki, kes Idla kavaga tegeleb. Seetõttu on see loomine katki jäänud, kuna minu tugevused avanevad kindlasti kuskil mujal kui selles, et käin talust tallu ja kutsun inimesi staadionile Idla võimlemist tegema.
Praegusel ajal kipub võimlemises sedasi olema, et loomist alustatakse vahendi valimisest. Kes see siis tänapäeval rõngaga staadionile läheb? Kes seda vaadata tahab!? Minnakse ikka lavastusloo järgi kas ämbrite, rehade või muu taolisega. Idla kohta küsiti ükskord, et mis teie vahend on? Mina vastasin, et keha. Võimlemise vahend on keha. Kahju on sellest, et kui üpris tihti massvõimlemises pilk värvilistelt siia-sinna viidavatelt vahenditelt kehadele pöörata, siis see ei ole väga äge, vaid pigem nukker – paraku puudub paljudel elementaarne kehakool. Mulle meeldiks rohkem näha keha liikumisele, selmet vahendi liigutamisele, rõhku panevaid kavasid. Mind niiväga isegi ei huvita mingi lugu, pealkiri või see, mida kehad koos kujutama peaksid, vaid tahan näha keha kui anatoomiat ja kui kunsti: seda, mida keha sellel hetkel siin ruumis teeb, ja seda, et keha on vaba ja liigub esteetiliselt. Mulle meeldib vanakooli viis, et inimene kehana on oluline: liikuv keha ise on narratiiv. Kahju on sellest, et kui staadionile need ekraanid toodi, siis suuremas osas vaadataksegi ekraane, kuigi staadion on rahvast täis.
Tantsu- ja võimlemispidude osas tajun seda, et nõudmised ja ootused osalejatele on väga kõrged. Minu meelest võiks rohkem arutleda teemadel, kuidas saaks kogu proovide, esinemiste ja vaba ajaga seonduv olukord olla sedasi tasakaalus, et tantsija on rõõmus ja värske ning jääb terveks ja kuni peo lõpuni vabast tahtest naeratavaks. Küsimus on selles, mis hind on kunstilisel šedöövril, mille teostumiseks tuleb võimete lage pidevalt kõrgemale tõsta, veel rohkem proove teha, üleminekuid harjutada ja oma aega oodata. Kui hinnaks on inimeste heaolu, siis tegelikkuses on lagi juba ammu vastu tulnud. Ma ise rahvatantsurühmi enam ei juhenda, aga mu praeguses koolis, kus töötan, on mitmeid rühmi, kellega olen saatjana tantsupidudel kaasas käinud: tean sealset süsteemi ja keskkond on tuttav ning seetõttu on mulle see nädalane käik, mis minu jaoks on põhiliselt lihtsalt passimine, tõeliselt nauditav. Paar aastat tagasi oli meeletult palav ja siis ühel hetkel hakkas neid tantsijaid langema: kes kuumenes üle, kes minestas, kellel oli veepuudus, kellel vigastus. See oli kohutav! Ühel aastal, kui olin tantsupeol spordikooli rühma juhendajana, nägin, kuidas tüdrukud olid õhtuks täiesti tülpinud ja ei tahtnud väsimuse tõttu isegi rongkäigul osaleda ning ütlesid, et nad ei tule enam kunagi tantsupeole. See ei ole kindlasti pidude õnnestumise vaates parim tulemus, kui osalejate kogemus on nii ränk, et uuesti osaleda ei soovita.
Lisaks Idla süsteemile tulid pöördelisel 2005. aastal koos õpetaja Mart Parmasega mu ellu ka qigong ja shindo. Qigong – qi tähistab eluenergiat ja gong tööd/oskust – ehk töö energiaga on aastatuhandeid vanadel Hiina traditsioonidel põhinev praktika, mis ühendab endas liikumise, hingamise ja vaimse keskendumise ning jaguneb kolme liiki: võitluskunstid, ravipraktikad ja tervisevõimlemine. Mulle meeldib, et Hiinas tähtsustatakse võimlemist ja muud tervisesporti nii riiklikul kui üksikisiku tasandil. Hiinas eeldatakse, et inimene, kes teisi ravib, peab ennast kehaliste harjutustega korras hoidma, ja kui keegi jääb haigeks, siis lisaks võimlemisele – mis ei ole pelgalt võimalus, vaid tervisliku elu kohustuslik osa – soovitab arst esmalt ravimteesid. Kui liikumine ja taimed ei aita, siis võetakse kasutusele tablett ja skalpell. Meil kipub aga nii olema, et esmalt tablett ja skalpell ja kui need ei aita, siis järgmist varianti nagu enam polegi. Õnneks on selline meelsus pöördumas ja loodetavasti on ka Eesti perearstidel peagi võimalus välja kirjutada liikumisretsepte, nagu seda tehakse edukalt Rootsis, Inglismaal, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides. Teadlik liikumistegevus on tervise alus. Rootsis on näiteks nõelravi riiklikult rahastatud, aga Eestis peavad mõned ringkonnad seda praktikat jätkuvalt kahtlaseks, mistõttu need arstid, kes nõelte panemisega tegelevad, seda just liiga kõvahäälselt ei kuuluta, kuna on neid, kes kipuvad oma teadmatusele tuginedes teisi häälekalt häbimärgistama. Minu perearst ei naeruväärista mind, kui ütlen talle, et proovin end tervendada mingil muul viisil kui tablettidega. Elu olemus on olla isetervenev: oluline on keskenduda, teadlikult liikuda, piisavalt puhata ja aega anda. Iseenda sisemise tunde usaldamine on elus ülioluline.
Kohe esimese qigong’i koolitusega sai mulle selgeks, et see on rada, mida mööda tahan elus liikuda. Mardi juhitud laagrid toimusid Põltsamaal ja mujal väikestes kohtades. Tihti juhtus nii, et paljudel hakkas laagri esimestel päevadel pea valutama: kogu see keskendumine, täpne kehatöö ja energia liigutamine mõjus sedasi. Minul oli kindlasti see eelis, et olin võimelnud ja koordinatsioon oli olemas. Mart suunas mind enesetäienduse huvides Hiina kaasa tulema ja 2007. aasta aprillis veetsingi kümnepealise eestlaste grupiga ühe nädala Pekingis hiina ravi- ehk punktmassaaži õppides, qigong’i liikumisjadasid lihvides ja avalikus ruumis toimuva elava liikumiskultuuriga tutvudes. Meid võttis vastu kohalik eesti mees, kelle naine oli hiinlanna. Tore oli see, et meid viidi kohtadesse, kuhu turismireisidega ei satuta: näiteks Hiina müürile ronisime kuskilt puude vahelt ja sellel müüriosal ei olnud ühtki teist hingelist peale meie. Hommikuti käisime parkides võimlemas ja õhtuti tantsimas. Väidetavalt toimus avaliku võimlemise suur buum kolmveerand sajandit tagasi, kui loodi Hiina Rahvavabariik. 1951. aastal hakati raadio vahendusel kaks korda päevas edastama võimlemiskavasid, mida koolides, tehastes ja ametiasutustes tuli kaasa teha: see normaliseeris avalikus ruumis koosliikumise, mida kohandati ühiseks treenimiseks sobilikuks paljuski sellel põhjusel, et võrreldes inimeste arvuga on Hiinas siseruumide ruutmeetreid ikka väga palju vähem kui näiteks meil Eestis. See pargis aset leidev melu oli väga lahe. Keegi tuli magnetofoniga hommikul kell seitse ja hakati kambakesi võimlema. Kui me ise väljas harjutasime, tulid kohalikud meiega kaasa tegema. Õhtuti toimusid tantsupeod: keegi kohalik mees haaras mind tantsule ja pööritas mind hoogsalt üht- ja teistpidi. Kuskil tantsiti ühistantse. Tõeline liikumisfestival!
Põhiline aeg ja tähelepanu läks hiina ravimassaaži õppimisele. Punktid. Meridiaanid. Kanalid. Mida ja kuidas? Ametilt massöörina ma ennast ei näinud, aga teadmised ja oskused, kuidas ennast ravida ja millist mõju üks või teine qigong’i venitus meridiaanide ja kanalite kaudu kehas tekitab, olid ääretult vajalikud ja kasulikud. See õppimine oli muidugi paras väljakutse. Meister rääkis hiina keeles, tõlk seletas vene keeles ja eesti keelde tuli ise tõlkida. Õpe oli väsitav, sest praktiseerisime üksteise peal. Raskeid päevi oli omajagu, kuna see massaaž ei olnud mõnus, vaid valus, nii et pani lausa kõval häälel oigama. Ükspäev vajutas meister läbi riiete mul mingeid punkte ja andis teiste ees keha seisukorrale hinnangu, et mis töötab ja mis on valesti ja ta ei eksinud. Lonkas see, millele meister viitas. Kui ta ühel teisel korral naba all asuvat keskpunkti vajutas, siis tundus, et ta suruski oma pöidlad mulle täielikult vastu selga. See oli nii õudsalt valus. Mõni jooksis kohe pärast vajutust vetsu, mõjutus pani seest liikuma. Ühel päeval valutas mul pea ja meister möllas mu kaelaga, nii et teised said võtteid õppida ja mina oma valuga tegeleda ja siis ühel hetkel oli mul tunne, et mu pea võiks käia täitsa ringiratast nagu öökullil. Midagi läks lahti ja peavalu läks ka ära. Põhiline tarkus oli see, et kõike ei pea ja ei saagi teada: kehal on kuskil tosin punkti, mida on tarvis teada, et osata ennast aidata. Ta ütles – taaskord õigesti –, et Eesti kliimas koguneb enamus pingeid abaluude vahele. Iroonilisel kombel on see enda juures ainuke koht, millele kõige mugavamalt ligi ei pääse. Mujalt annab ju täitsa edukalt ise sudida-mudida.
Pärast nädalapikkus võimlemist, tantsimist ja muljumist oli lennureis tagasi koju jõle pikk ja tunde kestev istumine kehale teistmoodi koormav. Moskva lennujaamas palus Mart meil alalhoidlikult käituda. Kuulsime, et Eestis toimus venelastega mingi möll. Tallinnas olid pronksiöö rahutused. Mardil olid vanakooli mehena selles osas kindlasti omad kogemused ja hirmud, nii et peaasi oli mitte probleeme tekitada. Jõudsime ilusti koju. Omandatud praktika jäi minuga. Punktmassaaži kasutan enda peal pidevalt. Lugesin paksu hiina meditsiini kohta kirjutatud raamatu läbi. Uurisin juurde. Nüüd on nii, et kui mul on kehaga midagi kummalist toimumas, siis esmalt uurin hiina meditsiinist, mis võiks häda põhjustada ja kuidas annaks ravida. Hiinast naasnuna ma ikka mõnele inimesele tegin seda valusat massaaži, aga kui saadi aru, et see ei ole üldse väga mõnus, siis teistkordseid soovijaid ei ole olnud. Teen oma lähedasematele sõpradele varbamassaaže, need on neutraalsed. Toitumisest on mul Hiinast terve kaustik materjale koos teabega, kuidas keele, silmade, naha ja sõrmede väljanägemise põhjal keha tervislikku seisundit määrata. Need teadmised kõrvutuvad Jaapanist pärit shindo käsitlustega. Ühendavad niidid erinevate tervist ja heaolu loovate tehnikate vahel muudkui tekkisid. Kõikide Jaapani iidsete tarkuste juured on ju mingil moel Hiinast alguse saanud.
Shindo ehk tõlkes südame juhatus on massaaži, venitus- ja lõõgastusharjutuste süsteem, mille eesmärk on füüsilisi ja emotsionaalseid pingeid vabastades saavutada keha ja meele tasakaal. Shindo meetodi lõi eelmise sajandi kaheksakümnendate alguses sensei Kazuko Kuratomi oma tütart kimbutava astma ja allergiatega võitlemise vastu: selles tehnikas on iidsed teadmised kohandatud kaasaja inimese probleemidele ja vajadustele. Kuratomi käis shindo’d aastaid Eestis õpetamas. Osalesin tema kursusel. Shindo’ venitusi õpetan koolis: õpilased naudivad seda ja ütlevad, et kasutavad neid ka väljaspool koolitundi. See on väga oluline. Soovitan soojalt ka selle tehnika massaaži proovida. See toimub täispikkades riietes ja koosneb kuuest venitusest. Järgmine tase on see, et ise venitad ja massöör vajutab ja venitab teatud punkte-kanaleid lisaks: see võib päris valus olla. Väljahingamisel tuleb lubada kehal veelgi rohkem lõdvestuda ja venitus suureneb veelgi. Seda massaaži saab ka iseendale teha, aga oma käed ju nii mugavalt igale poole ei ulatu ja seetõttu on teise inimese abi hea. See on väga tõhus. Raviv. Mudimise käigus hakkavad mürgid ja jääkained kehas liikuma ja pärast võib olemine päris raskeks kujuneda, aga järgmisel päeval liigub energia takistusteta kehas ringi ja see tunne on väga meeldiv. Oskus lõdvestuda, kasutada hingamist ja oma keha kuulata tulid mul tänu shindo’le. Hingamise puhul on huvitav see, kui erinevalt saab see keha mõjutada: venitamise ajal toimub lihase lõdvestumine-pikenemine väljahingamise ajal, samas kui jõutreeningus toimub väljahingamisel justnimelt pingutamine. Oluline on keha usaldada ja hingata sedasi, nagu loomulik tundub. Õpetades väldin õige ja vale hingamise määratlemist. Tuginedes oma kogemustele, pakun erinevaid variante ja igaüks saab siis ise katsetada, millisel viisil kõige sobilikum hingata on.
Esimesel korral, kui Hiinat külastasin, käisin basseinis ujumas ja seal üks hiinlanna tahtis minuga tohutult võistelda. Mina ujusin rahulikult kõhuli ja selili: tema muudkui püüdis mulle käte-jalgadega selgeks teha, et võiksime omavahel võidu ujuda. Ja siis vee all hinge kinni hoides võidu ujuda! Et ikka, kes jõuab kiiremini teisele poole basseini?! Mind ei köitnud see hiinlannaga võistlemine üldse, aga kogemus teistsugusest kultuurist-kasvatusest oli hinnaline. Teine kord käisin koos Mardiga Hiinas 2014. aastal qigong’i meistrivõistlustel. Võistlejaid oli kohale sõitnud kogu maailmast: eestlastest olin mina ainuke. Paradoksaalne on see, et mulle ju tegelikult ei meeldi võistelda ning minu jaoks oli alguses üpris vastuvõetamatu idee, et tervisevõimlemises toimub mingisugune mõõduvõtt. Arutlesime sellel teemal Mardiga ja mustvalge õige ja vale asemel selgines väärtuskonfliktne olukord sedasi, et lõpuks ma sellest võistlusest ikkagi osa võtsin. Õnneks oli seal nii, et kohti saadi punktide põhjal ja võitjaid oli rohkem kui üks. Mina sain oma punktidega kolmanda koha. Võistelda sai qigong’i erinevates vormides, mida on päris palju: mina olen kõige rohkem tegelenud Ba Duan Jin’i ehk Kuldtikandiga, kõõluseid tugevdava Yi Jin Jing’iga, viie looma harjutustega ja kuue heli gongi ehk Liu Zi Jue’ga. Mulle hakkas koitma, et selliste võistlustega kontrollivad hiinlased, et tehnika on omandatud vastavalt nõudmistele, nii et kui inimene seda oma riigis edasi õpetab, siis ta teeb seda õigesti. Olin selleks ajaks mitmete Hiina tipptasemel meistrite käe all õppinud nii Eestis kui ka näiteks Portugalis ja nad kõik rõhutasid alati, et tuleb teha täpselt nii, nagu on ette nähtud. Sõrmede asendid, nurgad liigestes, silmavaate suund ja kõrgus – seal on kõik viimseni paigas, nii et lausa ime, et nad sind joonlauaga mõõtma ei tule. Nad on need harjutused läbi ajaloo nii põhjalikult isiklike kogemuste ja teaduslike mõõdistamistega läbi uurinud-puurinud, et eks see õige viis ongi siis järelikult kõige tõhusam. On mõistetav, et kui ma kodus enda tarvis võimlen, siis võin ju teisiti teha – kuskile pikemalt püsima jääda, mängida korduste arvuga või vahepeal kiiremini liikuda –, aga qigong’i edasi õpetades pean andma täpselt originaali. Mulle tegelikult meeldib see mõte, sest hoolimata sellest, et esmapilgul võib tunduda kogu see Hiina värk nii punane ja et kõike tahetakse kontrollida, aga kui tuua võrdluseks see, mis on tänapäeva maailmas juhtunud näiteks joogaga, siis on hiinlaste soov oma rahvuslikku võimlemist algupärasena hoida täiesti mõistetav. India jooga ja Hiina qigong’i maailmad on teineteisega paralleelsed: mõlemad on aastatuhandeid vanad süsteemid. Jooga lasti vabana maailma ja see levib jõudsalt. Algne vaimne praktika kohandus lääneliku fitnesskultuuriga, nii et tekkis igasugu uusi stiile nagu Power Yoga, Vinyasa Flow, Bikrami ehk kuum jooga ja mitmeid teisi. Mõnikord on aga nii, et kirjade järgi toimub küll jooga, aga tegelikult tehakse tunnis tavalisi jõu- ja venitusharjutusi, mille side joogaga ei ole just eriti suur.
Õpetasin alates 2008. aastast Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal seitsmele kursusele Idla võimlemist ja ühele kursusele qigong’i. Meil oli Tiia Kadalipu ja Anu Johaniga Viljandis oma Idla punt. Anu töötas toona akadeemias tantsukunsti eriala õppekorralduse spetsialistina: ise ta praktilisi tunde ei andnud, aga ta oli ja on tõeline Idla võimlemise entusiast. Tõenäoliselt tegi Anu koolis tantsukunsti õppekava koosolekutel tublit kihutustööd ja raha jagus ja sedasi mind tudengitele kohustusliku valikaine raames Idlat õpetama kutsuti. On huvitav mõelda, et olin ülikoolis tunde andma hakates ise ainult kolm aastat Idlaga tegelenud: praegu õpetaksin hoopis teisiti. Tudengeid õpetada oli väga tore.
Üldhariduskoolis olen õpetajana töötanud veerand sajandit. Paalalinna Gümnaasiumis olin täiskohaga kehalise kasvatuse õpetaja lõpuks viis aastat, sest aastal 2012 alustas Viljandis pika haridusreformi tulemusena Eesti esimene riigigümnaasium ja sain selle kooli õpetajaks. Esimesel aastal toimus õppetöö veel üle linna laiali erinevate koolide ruumides, sest uut maja Ugala teatrist teispool Valuoja paisu alles ehitati. Paalalinna 12-klassilises torukoolis andsin tunde neljandast kuni kaheteistkümnenda klassini ja see oli väga väsitav: hüpata pärast abiturientide tundi tegelema kümneaastastega. Pidi ennast pidevalt ümber häälestama. Palju lihtsam on õpetada inimesi, kes on ühes vanuseastmes, sellega säästab energiat, kuna teemad, küsimused ja viisid mõelda ja tegutseda on sarnasemad. Praegused gümnasistid ise on öelnud, et nad naudivad, et koolis on vaikne. Õhkkond on akadeemiline. Õpetajatel on mõnikord noorte suhtes liiga kõrged standardid: oodatakse, et kõik õpilased oleksid juba kui täiskasvanud. Mõne õpilase jaoks võib see üleminek põhikoolist gümnaasiumisse olla ikka päris suur muutus. Mina sunnin enda ootusi täiskasvanulikkuse osas pidevalt alla – kümnendik ei ole veel abiturient. Viljandi Gümnaasiumis on üle viiesaja viiekümne õpilase: on riigigümnaasiume, kus õpib vähem noori, ja ka neid, kus on üle tuhande õppuri. Noored toovad välja, et neil tekib koolist lai tutvusringkond, kuna omaealisi on rohkem. Üks on karvane, teine suleline, nii et valikuvõimalust on ja endasarnastega, kellega haagib, saadakse kokku: ühed mõttekaaslased jõuavad ühte kampa, teised leiavad endale oma sõpruskonna ning seejuures ei pruugita üldsegi klassikaaslased olla.
Lisaks sellele, et annan liikumisõpetust, mis on kohustuslik õppeaine nagu matemaatika ja eesti keel, olen ka rühma- ehk klassijuhataja. Mina olen mentor kaheksateistkümnele noorele ja mu kolleegil on teine pool klassist. Ühel õpperühmal on kaks juhatajat. Meil on koolis palju huvitavaid valikaineid, mis avanevad siis, kui vähemalt tosin õpilast on antud ainest huvitatud. Mina teen qigong’i, enesejuhtimise ja vaimse heaolu kursust ja matka valikainet. Qigong’i aine tuleb alati täis: ma ei teagi, kas noori kõnetab see võõrkeelne sõna või tekib uudishimu millestki muust. Matkaainesse võtan kõige rohkem viisteist inimest, kuna see on selline mõõduka suurusega grupp ja kool soetas koroona ajal, kui soositi looduses käimist, umbes nii paljudele matkavarustuse: telgid, gaasipõletid ja magamiskotid. See aine on väga palju lahedaid kogemusi andnud. Looduses viibimine tasakaalustab. Talvel teeme koolis seminare ja valmistume minekuks ning juunis, kui annab juba ilma suurema varustuseta õues ööbida, siis rändame kolm päeva kodumaal mööda RMK radasid. Siiani on toimunud viis matka: kolm lõunas, üks keskel ja üks põhjas. Kõik tarvilik on seljakottidega endil kaasas. Mina olen matkadel põhimõtteliselt nagu turvaisik, kes tuleb kõige lõpus. Minema hakates ütlen, et õhtul kohtume seal ja siis õpilased ise kulgevad omas rütmis. Igaühel tuleb oma vee ja söögiga ise arvet pidada. Peamine eesmärk ongi õpetada looduses hakkama saamist ja ametlikud matkateed, kus on olemas WC-d ja lõkkekohad, on alustamiseks head turvalised: kogenenumana on võimalik juba üksi või koos sõpradega ekstreemsemaid käike ette võtta. Rändan ise need teed alati enne läbi, et teada, milline olukord ja tingimused ees ootavad. Matkan koos ülikooliaegse kursaõe Margitiga, kellele meeldib ka looduses kooserdada. Suvel olime kolm päeva Hiiumaal ja seal on imeline! Kevadel tahan sinna koos õpilastega tagasi minna. Ma ise ei ole peast mingi meeletu matkaja, olen pigem selline kulgeja tüüp, kellele meeldivad mõõdukad raskused, tänu millele hakkan hiljem väikestest asjadest suuremat mõnu tunda: näiteks et saab pikali olla või et kraanist tuleb sooja vett.
Mulle meeldib Eestis seigelda. Kodukandis teen koeraga pikki metsarännakuid. Tallinnas on ka tore käia, aga ainult sellepärast, et tean, et saan sealt peagi ära. Olen elu jooksul ka päris palju välismaal reisinud, aga tegelikult mitte enda soovil: alati on keegi teine, kas pereliige või sõber, olnud plaani algataja ja mind kaasa kutsunud ja mina olen öelnud, et kui nalja saab, siis tulen. Reisile lähen ikka seltskonna, mitte sihtkoha pärast. Olen lapsest peale olnud väga paigatundlik: võõras vesi, toit, keelekeskkond ja võõrad inimesed väsitavad mind meeletult. Olen introvertne tüüp ja pärast reisi tahan tükk aega puhata ja akusid laadida. Nii et kui keegi tore mind reisile kutsub, siis lähen, aga sellist kihku, et kogun raha või võtan laenu, et kuhugi kodust kaugele sõita, mul ei ole. Tean taolisi reisimaiaid inimesi küll ja mõistan neid, aga minu enda jaoks on Hiiumaagi juba piisavalt kaugel. Pealegi on mul veel Kihnus, Ruhnus, Abrukal ja Osmussaarel ning teisteski Eesti kaunites kohtades käimata. Hea on mõelda, et reisisihtkohad kodumaal, mille külastamine ei nõua nii palju rahalist ja ajalist ressurssi kui välismaal käimine, ei kao kuhugi ja jäävad alati lähedale.
Enesejuhtimise ja vaimse heaolu kursus on Vaikuseminutite poolt välja töötatud kursus, kus õpitakse erinevate praktikate kaudu ennast tasakaalustama, oma mõtlemist ja emotsioone jälgima ja juhtima ning teisi mõistma ja konflikte lahendama. Pooleteise tunni jooksul lahkame arutelu käigus erinevaid teemasid. Riigigümnaasiumites – ja olen kuulnud, et ka ülikoolides – tekitab keerukusi see, et kuna noored tulevad erinevatest kohtadest ja ei tunne üksteist, siis nad ka ei usalda üksteist – või siis hoopis iseennast?! – piisavalt, et julgeksid teiste ees oma mõtteid avaldada. Arutelu kui kaasaegne õppevorm vajab samuti toetatud juhendamist ja õppimist-harjutamist, et julgetaks oma arvamust avaldada ja oldaks valmis selleks, kui keegi vastu vaidleb. Põrgatame käsitletavates teemades mõtteid küsimuste ja vastuste vormis ja lubame tekkida arutelul, kus igaüks saab ja julgeb enda elukogemusest näiteid tuua ja teadmisi jagada. Teine pool ainest keskendub erinevatele tähelepanu juhtimise harjutustele (hingamine, ümbruse kuulatamine, keha tunnetamine, tänulikkuse märkamine, kaastundlikkuse loomine jms), mille eesmärk on see, et noor saaks endaga hakkama ja oskaks sisemist ärevust ja pingeid maandada. Kahjuks on noortel keeruline neid harjutusi väljaspool koolikeskkonda harjumuspäraselt teha. Nad ütlevad, et neil läheb lihtsalt meelest ära. Proovime leida nippe, näiteks kleepse või märguhelisid kasutada, kuidas harjutuste tegemist kodus olles endale meelde tuletada. Eks see on mõnes mõttes õppimise fenomen – fännan väga Jaan Aru aju teemadel kirjutatud raamatuid –, et millegipärast on koolis omandatud teadmisi ja oskusi mõnikord päris keeruline igapäevaelus rakendada. Ühel koolitusel räägiti huvitavast uuringust, kus inimestele õpetati midagi maa peal selgeks ja siis viidi nad vee alla, kus tuli õpitud oskusi korrata: inimesed ei saanud hakkama. Mõeldi, et põhjuseks on vast mingi foobia või harjumuspäratu veealuse maailma mõju. Teisele grupile õpetati sama oskus selgeks vee all ja maa peale tooduna ei suutnud nemad samuti õpitut sooritada. Keskkond mõjutab meid ikka tugevalt. Seepärast ehk peakski kalu järve ääres õppima, mitte vaatama pilte koolimajas, kus ei pruugi selle peale tullagi, et kala elab vees. See kursus ei ole kõige populaarsem, sest oma probleemidega tegelemine on ju ebamugav, aga osalejate tagasiside on olnud hea: on näha, et need, kes selle aine valivad, ka tegelikult vajavad neid oskusi. Ootus haridusele on ju järjest rohkem see, et noor oleks ennastjuhtiv, aga ega noored ei taha neid oskusi niiväga õppida. Tähtis on ikka hea riigieksami hinne, et saada ülikooli ja hea töökoht ning õppida investeerima. Kahjuks see praegu domineerib. Vähe räägitakse sellest, kui oluline on see, millise elukaaslase sa endale valid või jätad. Inimestena tuleb esmalt ennast tundma õppida ja siis on hea teise inimese juurde minna. Õpetaja peaks oma õpilasi tundma. Nad ei tohiks olla sõbrad, aga peaksid üksteist tundma, usaldama ja austama.
Pöördeline hetk oli minu jaoks aastatel 2007/2008, kui algas nutimaailma laialdasem levik: sealt saab tõmmata selge kriipsu põlvkondade vahele. Hiljutine AI tulek on suur muutus. Mulle meeldib psühholoogia ja haridusfilosoofia: praegune uus tehnoloogiline ajajärk on kõik täiesti peapeale pööranud. See on väga huvitav. Osalesin president Alar Karise algatatud haridusuuendusprogrammis, mille koondnimetus on TI-Hüpe. Õpilastel on oma AI-süsteem, mis ei anna küsimustele valmis vastust, vaid hakkab küsimuste kaudu õpilast juhtima: millised on õpilase praegused teadmised; mis ülesande lahendamiseks on vastust vaja; millised on seosed? Arvuti on kui õpetaja, kes suunab sedasi küsimustega, et õppija jõuab ise mõistmiseni, kus seisnes probleem, et ta aru ei saanud. Lõpuks ütleb AI muidugi ikka seda, mida küsija kuulda tahab. See on päris korralik väljakutse, kuidas sellega kaasa tulla ja mida peale hakata. Mulle meeldib see, et on noori, kes põhimõtteliselt ei kasuta AI-d. Üheti on selle protesti taga keskkonnateadlikkus, teisipidi on tehtud ka lobitööd, et teadvustada, et kui AI-d arukalt ei kasutata, siis muudab see inimese hoopis rumalamaks. Oht äärmustesse minna on mõlemapidine. Põhiline küsimus ongi see, millal ja milleks midagi kasutada.
Liikumisõppes on kokku saamine ja ühiselt tegemine olemuslik: kogemus ja teadmine on omavahel tugevalt seotud. Võib-olla tasuks teiste ainete õpetamisel võtta liikumisõpetusele omast kogemisele põhinevat lähenemist eeskujuks?! Hästi robustselt väljendudes: võtad õpilase ja viskad ta vette; kui ta välja ujub, siis ujumist ei ole tarvis talle õpetada, vaid saab talle uue väljakutse anda; kui sellest nüüd õpilane välja ei uju, siis tekivad tal küsimused ja ta tuleb, käsi püsti, ja küsib abi, sest ta vajab seda. Näiteks kui teemaks on korvpallimäng ja kõik teavad mängureegleid, siis ei pea neid ju õpetama. Kui nüüd keegi reegleid ei tea ja tekivad küsimused, siis neile tuleb vastata.
Teemaks on ka Liikuma Kutsuv Kool, kus ärgitatakse, et iga paari tunni tagant võiks mingit liikumistegevust teha. Muide, nihelemine on ka hästi kasulik, nii et tee, mida teed, aga liiga pikalt ühes asendis olla ei tasu. Koolis õpilased aga jätkuvalt istuvad ja ega õpetajad ei taha neid ka väga püsti ajada, sest mingit laadi keskendumine nõuabki rahulikult paigal istumist. Õppimise, liikumise ja liikudes õppimise vahel toimub tasakaalu otsimine. Noorte arengu toetamine muutuvas maailmas on pidev otsing paremuse suunas. Nüüd lõpuks kehtestab uus seadus, et koolipäev algab kell üheksa. Hilisem algusaeg annab väga positiivselt tunda: noori on hommikuti rohkem koolis ja nad on rahulikumad ja keskenduvad paremini. Puberteediealised ja lapsed vajavad hommikust und, see lihtsalt on nii ja seetõttu see muutus algatatigi. Teeb jõuetuks, kui kuskil meedias keegi keskealine ütleb, et talle küll meeldib kell viis hommikul ärgata või siis lähtutakse otsuste tegemisel rohkem bussigraafikutest ja vanemate tööaegadest: tekib küsimus, miks on antud häälte jaoks noorte tervis ja heaolu viimane, millele tugineda.
Vahel on olnud nii, et Viljandi Tantsunädal toimub ajal, kui koolis on vaheaeg, mis tähendab, et ma ei ole saanud õpilasi sündmustele suunata. Sellest on kahju, sest tahan väga, et noored rohkem tantsuga kokku puutuvad. Aastaid tagasi käidi Tantsunädala raames koolides tunde tegemas ja mina haakisin võimalusel alati enda õpilasi nendesse tegevustesse. Sai näha, kui kinni mõni keha oli. Teine jällegi avastas ja küsis, et kus saaks veel midagi sellist kogeda. Mulle endale meeldib väga juhendada tunde ja gruppe, kus olen ametlikust õppeprogrammist vaba ja saan õppesisuga rohkem mängida, sest siis õpin ise ka juurde. Loen Anu Söödi raamatuid ja vaatan videosid. Viimastel aastatel olen noori kohustuslikus korras tantsuetendustele suunanud. Pärast tuleb kirjutada arvustus. Annan väiksed alapunktid ette, millele soovi korral tugineda. Lugedes on näha, kui vähe tantsust teatakse ja kuidas see noori ennast krampi ajab, aga see, mida kirjutatakse, on tegelikult väga äge: siiras, aus ja seinast seina tundmusi väljendav. Noored tahavad selgust – mustvalgelt! Mida kunstnik nüüd täpselt kujutada või kuulutada tahtis? Neid segab, kui antakse võimalus valida, tarvidus tõlgendada. See hakkab närima. Tahetakse ikka tõele näpp peale panna. See on tõeline kompvek, kui õpilased oma vahetuid kogemusi ja edasisi mõttekäike kas kirjalikult või ka suuliselt jagavad: selle ülesandega kindlasti jätkan. Hoian pöialt, et Tantsunädal ja koolivaheaeg ei kattuks.
1. septembril 2024. aastal rakendus uus liikumisõpetuse ainekava, mille tegemine algas juba aastal 2015. Kui kehalises kasvatuses oli tähelepanu suunatud teatud spordialadel tehtavatele sooritusele ja hinnati minutites-meetrites mõõdetavaid tulemusi, siis liikumisõpetuse eesmärk on luua inimeses mõistmine, et liikumine üldiselt on meeldiv ja tervistav ning hinnatakse oskuste omandamist. Õpetajana saab päris loov olla, sest ainekava annab vabaduse, kuidas nõutavate õpiväljunditeni jõuda. Näiteks kui oskuseks on palli põrgatamine, siis on võimalik seda õpetada korvpalli, käsipalli või hoopis Idla võimlemisega. Olin ise selle ainekava töörühmas. Tantsu poolelt olid seal Anu Sööt ja Eve Noormets ja tantsuoskused said sinna kirja, aga kui vaadata koolis töötavaid õpetajaid, siis suuremalt jaolt oleme ikkagi sportlased. Praegu surutakse tantsu sportlastele. Kehalise kasvatuse õpetaja peab oskama päris paljude spordialade tehnikaid: pallimängud, ujumine, kelgutamine-suusatamine, kergejõustik ja muu. Ootus, et kuulitõukaja hakkab õpetama näiteks kontaktimprovisatsiooni tehnikat, mis minu arvates on palju tõhusam kui näiteks akrobaatika, lihtsalt ei täitu. Vanu karusid tantsima ei pane. Tunnen tantsuharidusest koolis väga puudust. Eestis on laulupeod ja koolis toimuvad muusikatunnid ja laulmine. Samas on meil ka tantsupeod, kuid millegipärast tantsutunde koolis ei toimu. Arvan, et tantsutunnid peaksid õppekavas olema. Praegu on sedasi, et kool võib tantsuõpetaja küll leida, aga ükski teine õpetaja ei taha ju oma tunde ära anda, et uus õpetaja saaks tööd teha. Minu meelest peaks olema tants samaaegselt muusika, laulmise ja pillimänguga kogu aeg õppes sees. Unistada ju ikka võib! Koolitatud tantsuõpetajad saaksid tööd. Tantsus on samuti palju erinevaid stiile ja nii äge oleks, kui neid koolis tutvustataks. Õpetaja ei pea kõiges tippspetsialist olema, sest lastele, kelle jaoks paljud koolis saadud liikumiskogemused ongi elus esmakordsed, tulebki mitmeid eri võimalusi tutvustada ja kui noort miski paelub, saab ta sellega huvihariduses süvendatult edasi tegeleda.
Praeguse sajandi teise kümnendi alguses käisid hea mitu aastat Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunstist tudengid Viljandi koolides oma õpetamispraktikat tegemas. Koolide kehalise kasvatuse õpetajate hulgas tekitas arutelu see, et tudengid ei osanud seltskonnatantse: rumbat, sambat, tša-tša-tšaad ja teisi selliseid. See üllatas, sest eeldati, et haritud tantsuõpetaja pagasis võiks need muude stiilide hulgas olla. Osati ja kasutati Paul Bobkovi õpetatud tantse ja erinevaid muid stiile ja lähenemisi. Eks see peegeldab olukorda meie hariduses – see, mida töötaja valdab, seda ta ka õpetab. Kehalise õpetajad küsisid, kust need seltskonnatantsusid õpetavad inimesed siis ikkagi tulevad? On mõistetav, et eri tantsustiile ja tantsimise viise on palju ja vajadusel on muidugi võimalik raamatust-videost tarvilik selgeks õppida, aga pigem antakse edasi ikkagi seda, mida ise ollakse õpetajate käest tunnis õppinud. Kui ise tudeng olin, siis saime meiegi seltskonna ja eesti tantsu tunde, aga kuna kokkupuudet oli nii vähe, siis kindlust, et tantse ise edasi õpetada, need kogemused ei loonud. Kui tantsuõpe oleks eraldi ainena üldhariduses, siis muutuks tants peagi täiesti harjumuspäraseks igapäeva osaks.
Liikumises sõltub tunnisisu palju õpetajast: mida keegi fännab ja milles end koduselt tunneb. Praeguste toredate kolleegidega läksime seda teed, et koolitasime end, et oleksime suutelised seltskonnatantse ja eesti tantsu õpetama. Koolis vajab mõnikord tõestamist, et tavaline mees, kes on eluaeg suusatanud ja palli mänginud, suudab ka koos paarilisega rumbaruudu sammu teha ja Kikkapuud tantsida. Tants on loomulik ja kui tema saab hakkama, siis saad sina samuti! Seome nende tantsudega inimesi ja loome kultuuri: räägime ajaloost, kommetest ja kombekusest. Tantsutundides on kõik õpilased koos, aga üldiselt olen koolikontekstis selle poolt, et poiste ja tüdrukute liikumisõpetuse tunnid toimuvad eraldi, kuna meeste ja naiste kehad arenevad erinevalt ja vajavad teistsuguseid harjutusi ja tegevusi. Ainult tüdrukutega tehes olen õppesse võtnud loovtantsu: algul mängides ja harjutusi tehes olen suunanud õpilasi ise looma, et ei oleks ainult nii, et mina keksin kaerajaani ette ja nemad kordavad. Kui anda vabad käed, siis on põnev jälgida, kuidas mõnel tõmbab juhtme kokku ja kardetakse eksida, teisel lööb silm särama. Kellele rõõm, kellele paanika. Selliseid loomingu, mentaalse poole ja kehatunnetusega seotud liikumistegevusi võiks kõikides kooliastmetes ja ka ülikoolides, kus liikumisõpetajaid koolitatakse, märksa enam õpetada. Paljude noorte meelsuses on liikumise peamiseks eesmärgiks kas sportlik saavutus või siis välimus. Vähem on teemaks see, mida ma tunnen ja mida keha tegelikult vajab: tuleks rohkem õpetada keha kuulamise-usaldamise oskusi, rõhutada selle olulisust. Minu kogemus on see, et noored muutuvad erinevate vaimu- ja kehapraktikate osas järjest avatumaks. Tänapäeval puututakse keskendumisharjutustega kokku juba lasteaias ja sedasi see harjumuspäraseks saabki. Kui alguses gümnasistidega mediteerimist proovima hakkasin, oldi palju skeptilisemad ja naeruvääristavamad: praegu haakuvad noored märksa paremini, kui palun silmad sulgeda ja hingamisele keskenduda. Õpilased ise soovivad neid harjutusi teha, sest saadakse aru, et see on kasulik.
Filosoofiliselt huvitab mind väga, kuidas, mille suhtes ja miks tekib inimeses huvi. Usun, et lõpuks ollakse tugev just selles valdkonnas, mis tõeliselt huvitab. Põnev on see, et kui ma oma qigong’i õpetaja Mart Parmasega kohtusin, siis tema vaatas planeetide sünnikaardilt mu sünnihetke ja seal näitas, et mulle on loomupäraselt omane hea koordinatsioon. Enne seda mõtlesin, et kõigil võimlemise ja tantsimisega tegelevatel inimestel ongi hea koordinatsioon, mis omandatakse trenni tehes sedasi möödaminnes, loomulikult liikumise käigus: sünnikaardi järgi on see aga mulle ellu kaasa antud. On tõenäoline, et seepärast ongi käsitöö ja liikumine ning selles erinevate vahendite kasutamine mulle nii omane: kuna koordinatsiooniga seotud aladel tulid kiirelt õnnestunud tulemused ja ma tajusin arengut ja võimalust olla loominguline, siis jäin antud valdkonda püsima. Olen õnnelik, et langetatud valikud ja ümbritsev keskkond, mis mu liikumist võimaldas, kõike tehtavat ka võimendas ja võimestas. Kõiges meister olema ei pea, aga iseenda oskusi tasub ikka parimal moel rakendada.








