Artikkel

STF 2026: tants teatrisaalist välja, koreograafia keha sisse

Kärt Koppel
Tantsust kirjutaja ja mõtleja

nr 161

november, 2026

STF 2026: tants teatrisaalist välja, koreograafia keha sisse

Ayano Yokoyama & 34423 “/“.
Autor: Brigitta Pruual

Kai kunstikeskuse avara galeriiruumi betoontalad võnguvad, vaateväli hägustub ja keha kangestub, kui pisarad voolama hakkavad. Tantsijad tiirutavad mööda tühja ruumi ning nende muljetavaldav hääleline võimekus suudab pühalikkuse sisse puhuda ka sellisesse totrasse lauluviisi nagu: “Just la la la la la, it goes around the world. Just la la la la la, it’s all around the world…”. Pea neli tundi kestev Jefta van Dintheri “Unearth” mõjub kui keha-hääle kabel, mis oma tühjuses (lavastuses ei olnud ühtki rekvisiiti, dekoratsiooni ega valguskujunduselementi) on korraga sakraalne ja ürgne. Kui etendus lõppeb ning väljun transilainetusest, mõistan, kuidas festivali esimene õhtu mind selleks kogemuseks häälestas.

2026. aasta sügisel toimusid teist korda nii Sõltumatu Tantsu Festival (STF) kui Sõltumatu Tantsu Lava (STL) tiimi kureeritud lühilavastuste õhtu “Koreograafia+”. Sarjas valivad koreograafid endale partneriks mõne muu eriala professionaali, kellega koos koreograafia mõistet harutada. Festivali avapaugu andsid Britt Kõrsmaa ning kõrva-, nina- ja kurguarst Ülle Kirss lavastusega “FONIATRIX”, mis pani ilmselt nii mõnegi nõrganärvilise publikus hinge kinni hoidma. Koreograafiale tekkis kaks lava: üks füüsiline ja lihtne, kus Kõrsmaa ning Kirss asjatasid valgetes riietes arstilaua ja -tooli taga, ning teine avanes seinal, kuhu kuvati otseülekandena pisikese kaamera pilt tantsija kurgust. Kirss liigutas kaamera mööda Kõrsmaa nina tema häälepaelteni. Väikesed lihased tegid pidevalt tööd kordamööda lõdvestudes ja pingestudes, kui need ette lausutud sõnu ja väljendeid vapralt kordasid. Häälepaelad meenutasid ühtaegu kurva öökulli nägu ja emakat. Olukorda kontrollis ja juhtis arst, tantsija oli patsiendi ja alluva rollis, kuniks sugenes lavastusse muusika. Vaikselt hakkas arsti põlv loo taktis nõksuma ning Kõrsmaa pea liikuma. Ootamatult pidi hoopis arst tantsijale järgnema – tants ronis seinalt tagasi tegelikku ruumi, kuid pinge keha ja selles peituva võõrkeha (kaamera) vahel säilis. Lühietendus lõppes kaamera valguse kumamisega Kõrsmaa kurgust, kui ta ennastunustavalt kordas lahti hakitud naeruna “ha-Ha-HA-HAA”. “FONIATRIX” andis kõneka sisendi, mille pinnalt sai kogu järgnevat festivali kogeda, sest märksõnad hääl, kehasisene koreograafia, seisundilisus ning lavaruumi kriitiline mõtestamine kandsid mitmeid teisigi teoseid.

Samal õhtul lahendas Elle Viies koos kirjaniku Jan Kausiga tantsu valemit. Talle omase stiilse täpsusega jättis ta ruumi vaid näilisele juhusele. On alati magus, kui tajun, et kunstnik on minust targem: tal on oma kood, millest peab läbi närima, et tervikule näpp peale saada. Samas on niidiotsad piisavalt kättesaadavad, nii et vaataja totaalses pimeduses kobama ei pea. Mõistatuslikkus on mulle tuttav Viiese varasemast käekirjast ning see kudus end võluvalt ka lühilavastusse “Lahenduskäikudes”. Tantsu valemisse mahtusid nii aeg ja ruum kui ka grammike armastust, õhku ja vabadust. Viies ja Kaus kehastusid mõlemad matemaatilis-filosoofilisteks elementideks. Elemendi nimetamine oli verbaalne, kuid seletus füüsiline. Selles 24 minutit kestnud teoses oli peidus märksa pikema lavastuse potentsiaal, mis oli ehk isegi vägivaldselt lühikesesse ajaraami surutud.

Anumai Raska võttis “Koreograafia+” õhtu lõpus fookusesse või õigemini tõstis lavale subkultuuri, mis tänavapildis hõivab veel märkamatuid ja reeglistamata kohti. Rulatajad on sama paindlikud kui tantsukunstnikud, mõlemad otsivad pidevalt kohta, kus oma meediumiga tegeleda. Kui vahetub kord, muutuvad ka reeglid, kuid rulatajad ja tantsijad kohanevad. Raska lükkas oma lühilavastuses “skeit skeit linna” lavaruumis ringi madalat poodiumit, mida rulataja Lauri Täht kasutas ledge’ina. Rulataja ja koreograafi dialoog oli korraga sünkroonne ja individualistlik: mõlemad ajasid oma asja, vahel hetkeks kohtudes. Raska ja Täht kordasid sama liikumismustrit: “pööre vasakule, pööre paremale, pööre paremale, pööre vasakule ning lõpetuseks ollie”, kuid olid seda sooritades introspektiivsed, otsekui tantsija proovisaalis ja rulataja skeitpargis oma trikke harjutamas. Koreograaf andis platvormi kultuurile, mis enamasti jääb inimestele ette, romantiseerides seda päikeseloojangut meenutava valgus- ja helikujundusega. Nagu teada, tuleb pill pika ilu peale. Varem või hiljem rulataja kukub ning just selles riskis peitubki tõeline ilu.

Festivali avanädalavahetuse peoõhtud juhatas sisse Jaapani koreograafi Ayano Yokoyama ning helilooja ja muusikaprodutsendi 344423 I Fumi Miyoshi tehnolavastus “/”. Paavli Kultuurivabrik, mis laupäeva õhtul kell 21 polnud veel peotuure kogunud ja kus oli publikuna mitmeid seljakottidega festivalikülastajaid, oli kummalise atmosfääriga: õhus oli ootusärevus, teadmine, et varsti-varsti läheb n-ö trammiks ja ruum hakkab elama. Lavale astus hõbedastes pükstes ja neoonrohelises särgis habras Yokoyama, kelle närvilõpmed tundusid olevat lõpuni lahti. Millisekundiliste hilinemistega püüdis ta kehaga kinni heliefekte ja taktimuutusi, mida DJ-puldist juhtis tema lavapartner: tantsija hüppas, kargas, sulas ja väänles, seda kõige paremas mõttes. Kui Raska tõi subkultuuri lavakonteksti, siis Yokoyamaga läksime ise klubiruumi. Ometi oli kellaaeg selline, et ruum ei mõjunud veel klubina. Mõtlesin, mis oleks olnud, kui etendus oleks alanud kell 3.30 ja ma oleksin selleks ajaks paar tundi juba ise tantsuplatsil higistanud…

Kultuurikihtide vahel pendeldamine jätkus ka Kreeka koreograafi Sofia Mavragani teoses “Glorious Epic”, mis tõi Antiik-Kreeka eepilised kangelaslood väiksele, klubi meenutavale lavale. Värvilise sümmeetrilise valguse all lähenesid nais- ja meestantsija hüplevas, korduvas liikumises teineteisele. Nad kohtusid, võitlesid ja suudlesid. Lahkusid pidevalt lavalt ja tulid jälle tagasi. Kas see oli vihje Kreeka tragöödia episoodilisele ülesehitusele? Ei tea, kuid tervik mõjus fetišeerivalt õõnsalt, justkui millegi olulise pealispind oleks oma kontekstist välja tõstetud. Kunstnikuvestlusel kuulsin, et algne etenduspaik oli pisike stripibaar. Kujutan ette, et seal oleks kohaspetsiifiline kihistus kogemusele palju juurde andnud ja veider teatraalsus oma koha leidnud, kuid STLi saal sõi seekord teatraalsuse ära. Lavaruumi küsimus oli kohal ka trupi Forget-me-not lavastuses “Femme Physique”, mis etendus Meritoni spaas, kuid seda ma ise ei näinud.

Veeteemat avas omakorda Rootsi duo Land Before Time (Joanna Holewa Chrona & Yared Tilahun Cederlund) meditatiivses lavastuses “Waterkind”, mida etendati Tallinna Linnahalli publikualal pideva veesolina taustal. Paekivi taustal liikusid kaks tantsijat aegluubis läbi lavaruumi. Aeg jäi vaat et seisma, kui helikujunduses kõlasid sügavad bassilöögid ning tantsijad sulasid Gravitatsiooniseadust eirates kergelt ühelt jalalt teisele. Nad olid liikumises robotlikult täpsed, ainsad, mis elust märku andsid, olid nende auravad kehad, sest temperatuur oli etenduspaigas nullilähedane. Tegemist on vast parima tänavatantsu kasutava teosega, mida ma kaasaegse tantsukunsti kontekstis näinud olen. Popping’ust pärit kiired lihaste kokkutõmmetel põhinevad liigutused ja imesujuvad lainetused ei mõjunud pelgalt esteetilise otsusena, vaid olid loogilised ja mitmekihilised vee kui loodusnähtuse peegeldused. Oi, kuidas ma oleksin soovinud, et ka tegelikult oleks vihma sadanud ning Linnahalli lagi tilkunud samas taktis tantsijate lainetamisega. Nägin lavastust ka 2024. aastal Itaalias ühes võimlas ning pean tõdema, et külm õhk ja Linnahalli keskkond lisasid sellele mitu kaunikujulist nüanssi juurde.

Festivali teises pooles etendusid Von Krahli Teatri laval kaks suurvormi, üks meditatiivne ning teine kogu täiega vaatemänguline. Armin Hokmi lavastuses “Shiraz” olid seitse tantsijat juba publiku saabumise ajal laval vaikselt nõtkumas Lääne-Aasia muusika rütmis. Ühe käega varjasid nad nägu, teise käe peitsid selja taha. Keha liikus vähe, imepisikeste sammude peamine tulemus oli puusade nõksumine rõhuga ühele poole. Tasapisi kogus astumine hoogu, tantsijate pilk muutus avatumaks ning teineteisega flirtivamaks. Iga natukese aja järel vahetasid nad sünkroonis suunda või muutsid liikumise intensiivsust. Valgel, välja valgustatud tantsupõrandal oli aega igaüht eraldi jälgida ning tantsijate kehadest said anonüümsed isikud, nende nägudesse vaatamine mõjus intiimselt, justkui ma ei tohiks seda teha. Hoidusin sellest ja keskendusin kehade liikumisele ning kaunitele õrnadele heledavärvilistele kostüümidele. Oli võluv tajuda, kuidas Hokmi oli suutnud oma pärimust ja Iraani tantsukultuuri kaasaegsesse tantsu ümber tõlkida, ilma et see mõjunuks estetiseerivalt.

“Shirazi” meditatiivse rännaku vastand oli soome koreograafi Elina Pirineni suurlavastus “Ghosts of Rosegarden”, kus kohtusid ooper, kirevad kostüümid, veresaun ja lakkamatu kisa. Lavastuse keskmes oli võigas, kuid ääretult kütkestav Ema tegelane (Pirineni enda kehastuses), kes kilekasvuhoones fagotimängu saatel tantsis ja kaamerat võrgutas. Tantsijad ihkasid ema rüppe tagasi, tema kiitust ja tähelepanu ning olid selle nimel valmis minema veristesse ja alastust nõudvatesse kaugustesse, mis viis mitme teatrikülastaja etenduselt lahkumiseni. Joonistus paralleel Ameerika filmitegija Scott Clifford Evansi ja tema “Murderkino” projektiga, mis põimib endas õudust ja valu absurdses komöödiakastmes. Lavastuse “Ghosts of Rosegarden” tegelased olid sama grotesksed ning väljakutsuvad kui Evansi omad, püsides terve etenduse vältel sellises üleelusuuruses ärksas seisundis. Lavastus võis nii mõnegi jaoks hea maitse piiri ületada, ma ei ole kindel, mida ise sellestki lõpuni arvan, kuid hindan riski, mille Pirinen ja trupp võtsid. Olen rõõmus, et emaduse teemat julgetakse aina enam tema eripalgelisuses ja mitmekülgsuses kajastada.

Festivali lõpetas Rūta Ronja Pakalne ja Laura Gorodko kaasav tantsulavastus “Freedom to Lose Control with the Many”. Teos oli üles ehitatud kui meditatsioon, mis vaikselt koostöös klakööridega kujunes pea kõiki vaatajaid kaasavaks reiviks. Klakööridena liitusid Pakalne ja Gorodko liikumisega TLÜ BFMi koreograafia tudengid – alustati põrandalt enda venitamisega ning jõuti püstises asendis hüppamiseni. Muusika varieerus rahulikust helimaastikust džunglirütmideni ning Pakalne ja Gorodko kütsid saali kuumaks koos vilkuvate värviliste tulede ning ennastunustavalt tantsivate publikuliikmetega. Korraks tekkis paralleel loodusdokumentaali ja loomaaiaga: istuvad vaatajad jälgisid teisi, tantsivaid publikuliikmeid kui eksootilisi, kuid lasin sellest seosest lahti. Ei olnudki vaja palju mõelda, seda sai juba festivali ajal teha piisavalt. Lavaruumi kriitilisus, läbiv meditatiivsus, erinevate kultuurikihistuste kuhjumine ning hääle vabanemine lahustusid tasapisi. Seekord ei pidanud transsi kogema vaikides ja paigal püsides, vaid sai end tõeliselt füüsiliselt lahti raputada, kui selleks muidugi soovi oli. Loodan, et korraldajad on valmis tantsima järgmise festivalini.