2026. aasta mais sai Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias paberile minu magistritöö “Publikuarendus läbi koosloome: raamistik kaasavateks praktikateks pimedate ja vaegnägijate kogukonnas” ning sellega seoses etendatud lavastus “Mis värvi on valge”. Lavastus sündis Lemoot kompanii ja Lõunatera koostöös ehk koos Lõuna-Eesti pimedate ja vaegnägijate kogukonnaga.
Alustuseks on hea mõelda sellest, et kuigi teater on Eestis ääretult populaarne, seisneb murekoht selles, et teatrit külastavad ühed ja samad inimesed[1]. Selle probleemiga seisavad tõenäoliselt silmitsi kõik Eesti teatrid, nii suured kui väikesed. Ent kuidas siis tagada, et lavastus jõuaks uue publikuni, ja veel enam, inimesteni, kes ehk päris tavapärastesse kategooriatesse ei sobitu?
Siinkohal võiks appi tulla koosloome printsiipidel põhinev publikuarendus, mis liidab pimedate ja vaegnägijate kogukonna kohe alguses kunsti loomise ja kogemise protsessidega, tagades sellega vajalikud kohandused, mis võimaldavad täisväärtuslikku tähendusloomet ning väärtuspakkumise loomist.
Üldiselt peetakse publikuarenduseks tegevusi, mille eesmärk on kaasata uut publikut või arendada sügavamaid suhteid juba teatrit külastavate inimestega. Publiku arendamiseks on mitmeid võimalusi ning ka tegevuste eesmärgid võivad kohati erineda. Jaapani kultuuripoliitika ja loovmajanduse professor ning uurija Nobuko Kawashima[2] toob välja neli peamist eesmärki: kultuuriline kaasatus, laiendatud turundus, maitsete kujundamine ja publiku harimine. Nendest viimased kaks toetavad juba olemasoleva publikuga tugevamate sidemete loomist, tutvustades külastajatele uusi kunstivorme, mis neile huvi võiksid pakkuda, või avades näiteks lavastusega seotud teemasid loenguformaadis. Esimesed kaks on seotud aga sotsiaalse kaasatuse strateegiate ning kunsti turundusega ja on seega kokkupuutepunktiks puudega publiku ning publikuarenduse vahel.
Sotsiaalne kaasatus viitab protsessidele, mille eesmärk on vähendada ühiskonnast kõrvale jäämist ning parandada ligipääsetavust. Kawashima[3] viitab ligipääsetavusele kui ideele, et kõigil inimestel on võrdne õigus kunsti kogeda ja sellest kasu saada ning kunstiorganisatsioonid peaksid tegema endast oleneva, et füüsilisi, finantsilisi ja geograafilisi barjääre vähendada. Siiski ei pruugi ainuüksi selliste barjääride eemaldamine tagada kaasatust, sest ligipääsetavus on seotud laiemate vajadustega kui ainult projektipõhised kohandused. Nigeeria majandusteadlane Peterson Ozili[4] leiab, et sotsiaalne tõrjutus võib olla põhjustatud nii otsestest kui kaudsetest teguritest ning seega tuleks ligipääsetavust käsitleda laialdasemalt kui ainult füüsilise võimekusena.
Kultuuriväärtuste ja publiku-uuringute ekspert Ben Walmsley[5] kirjeldab kunsti turundust kui traditsioonilise turunduse alamkategooriat, mis kasutab kohati samu praktikaid, mõisteid ja tööriistu. Erinevalt tavapärasest turundusest on kunsti turundamine muutumas üha suhetekesksemaks, keskendudes inimeste kaasamisele. Kui üldiselt on turunduse eesmärgiks kaardistada väärtusi, mida toode või teenus tarbijale pakub, siis kunsti puhul pole väärtus kui selline nii üheselt mõistetav, sest kunst ei tohiks olla otseseks vastuseks tarbija nõudmistele ning individuaalne tähendusloome mõjutab üksikisiku hinnangut pakutavale väärtusele.
Niisiis on kunsti väärtus subjektiivne ning sõltuvuses indiviidi kogemusest, seega ei saa kunsti turundamisel lubada, et kõik lahkuvad teatrisaalist samaväärse rahulolutundega, sest kunsti väärtus ei seisne ainult kunstiobjektis, vaid selle kohtumises publikuga.
Selline koosloomeline dünaamika kunstitarbija ja kunsti vahel võimaldab kunsti vaadelda kogemuslikuna ning muudab publiku passiivsest vaatlejast aktiivseks osaliseks kunsti väärtuse loomise protsessis. Seeläbi liigub kunsti käsitlus eemale romantilisest arusaamast, et kunst on kõigeülene ning puutumatu, kunst lihtsalt kunstiks olemise pärast, ning tervitab mõtet, et kunsti nautimine vajab eeldusi selle mõtestamiseks.
Selleks, et mõista, mida kunsti tarbimine pimedate ja vaegnägijate kogukonnale tähendab, on esmalt vaja aktsepteerida seda, et isegi kui keegi vahel üritab, siis laias laastus ei peeta puudega inimesi potentsiaalseks publikuks ning seda lihtsalt põhjusel, et piletitulu ei peitu vähemusgruppides ning enamuse huvi jääb peale.
Museoloog ja kultuuripärandi uurija Fiona Candlin[6] leiab, et pimedad inimesed ei ole vähemus sellepärast, et nad on vähemuses, vaid seetõttu, et organisatsioonid on nägemiskesksed. See tähendab, et mittevisuaalne suhestumine kunstiga on väga keeruline, millest tulenevalt on pimedate inimeste põhiliseks mõõdupuuks nende pimedus, mitte tegelik huvi. Selline suhtumine loob pinnase sotsiaalsele tõrjutusele.
Sotsiaalne tõrjutus või marginaliseerimine viitab teatud inimgruppide kõrvale tõrjumisele, mille aluseks võib olla igasugune massist eristumine, ning see mõjutab ka nende gruppide võimalusi kultuurist osa saada. Mimozë Musliu ja Rudina Xhokli[7] kirjutavad, et puudega inimesed vajavad täisväärtuslikult kunsti loomiseks ning tarbimiseks kohandusi, mis tagaksid kultuurile võrdse ligipääsu ning võimaldaksid kasu saada kunsti hariduslikest ning arendavatest hüvedest. Pimedate ja vaegnägijate kogukonna puhul on sellised kohandused näiteks kirjeldustõlge, suurem tekst või punktkiri, ent samuti kombitavad põrandad jmt.
Ligipääsetavus ei piirdu aga ainult projektipõhiste kohandustega, vaid tuleb mõista, et kunst on ligipääsetav siis, kui ka kunstiharidus, tervishoid, finantskindlus jms on ligipääsetav.
Disainiteadur ja sotsiaalse disaini uurija Ruth-Helene Melioranski[8] kirjutab, et ligipääsetavus ei tähenda ainult barjäärivaba disaini, mis võimaldab puudega inimesel uksest sisse pääseda, vaid seda, et disain peaks kutsuma inimesi osalema. Sarnast loogikat võiks järgida ka teater, kes tegeleb oma publiku arendamisega. Seega pole teatri ülesandeks üksnes kaldteede ehitamine, vaid ka kaasavate praktikate algatamine ja kultiveerimine. Näiteks võiks teater korraldada ekskursioone, töö- ja jututubasid või korraldada ideekorjet.[9]
Autor: Lemoot kompanii
See tähendab, et kunsti väärtus on seotud publiku oskuste ja võimalustega seda mõista ja mõtestada ning publikuarendus peaks keskenduma erinevatele koosloovatele tegevustele. Pimedate ja vaegnägijate kontekstis tähendab see, et sobivad kohandused võimaldavad täisväärtuslikku tähendusloomet, mille kaudu omakorda on võimalik kunsti väärtustada. Seega tuleks mõista, et ligipääsetavus võimaldab puudega inimesel osaleda kunsti tarbimises selliselt, et kunsti väärtus ei lähe kaduma.
Kuivõrd publikuarenduse seisukohalt on oluline meeles pidada, et puude taga on inimene, kelle huvid tegelikult puudega seotud ei olegi, on tähtis ka mõista, et puuet ei ole võimalik indiviidi kogemusest eemaldada.
Kuna nägemismeelt peetakse peamiseks maailma tajumise viisiks, on pimedus väga keerukaks puude vormiks, sest enamik inimesi on harjunud oma kogemusi kirjeldama just visuaalsete märkide alusel. Ka etenduskunstid ei erine ses osas ning on ennekõike vaatamiseks mõeldud kunstiliigid. Irooniliselt on tantsukunst eriti nägemiskeskne, toetudes suuresti visuaalsele esteetikale ning jäädes ilma sõnateatrile omasest toetavast tekstist ja narratiivsusest. Irooniliselt just seetõttu, et tants on ju tegelikult ääretult tunnetuslik, kogemuslik ja kehaline.
Kuni 1970ndateni peeti puuet meditsiiniliseks probleemiks, mille eest vastutas see õnnetu indiviid, kes sattus puudega olema ning kellelgi teisel asjaga mingit pistmist ei olnudki.[10] Tänapäeval võiks puuet vaadata sotsiaalse nähtusena, mis seisneb indiviidi ja ühiskonna omavahelises suhtluses. Pime inimene võib olla pime, ent puue on see, kui ta selle tõttu ühiskondlikust elust kõrvale jäetakse. Selline mõtestatus eemaldab vastutuse üksikisikult ning suunab selle ühiskonnale tema ümber, kes vastutab nüüd selle eest, et indiviidi kogemus oleks tähenduslik ning positiivne.[11]
Autor: Lemoot kompanii
Minu töö pimedate ja vaegnägijate kogukonnaga on avanud ukse uude maailma, mille olemasolule ma ehk varem piisavat tähelepanu polnud pööranud. Kardetavasti suhteliselt tavaline suhtumine: kui välja ei paista, siis ilmselt on kõik kontrolli all ja mõte sellest, miks ma siis kunagi ühtegi pimedat inimest näinud ei ole, kui nad ju olemas on, ei mõjunudki kuidagi raskelt. Aga nüüd, kui see uks on avatud, on keeruline mitte märgata neid väikeseid ja suuri ebaõiglusi, mis selle kogukonna elu mõjutavad, ning tantsukunstniku, lavastaja, kultuurikorraldajana pean oluliseks neid märgata.
Nendel teemadel arutlemine võiks aidata meid kõiki olla rohkem avatud.
Mis oleks, kui iga tantsukunstnik teeks aastas ühe ligipääsetava lavastuse, töötoa või muu kohtumise? Kas see ei võiks olla esimeseks doominoklotsiks, mis ühel hetkel viib meid ühiskonnana edasi?
Etenduskunstide ja puudekultuuri Petra Kuppers[12] kirjutab: “Kui ühiskondlik esteetika […] lubab erinevuseid, siis polegi ühtegi puuet olemas…”. See on midagi, mille poole püüelda.
[1] Toome, H., Saro, A., & Issak, O. (n.d.). Publiku kaasamise käsiraamat.
https://publikukaasamine.ut.ee/
[2] Kawashima, N. (2000). Beyond the division of attenders vs non-attenders: A study into audience development in policy and practice. University of Warwick.
[3] Kawashima, N. (2000). Beyond the division of attenders vs non-attenders: A study into audience development in policy and practice. University of Warwick.
[4] Ozili, P. (2026). Social Inclusion Policies. https://doi.org/10.1016/B978-0-443-13701-3.00362-5
[5] Walmsley, B. (2019). Audience engagement in the performing arts: A critical analysis. Palgrave Macmillan.
[6] Candlin, F. (2003). Blindness, art and exclusion in museums and galleries. International Journal of Art & Design Education, 22(3), 267–276. https://doi.org/10.1111/1468-5949.00343
[7] Musliu, M., & Xhokli, R. (2024). Manual for the access of blind and visually impaired people to cultural events. Artpolis.
[8] Melioranski, R. (2016). Kaasava disaini areng ja taandareng. Sirp.
https://www.sirp.ee/kaasava-disaini-areng-ja-taandareng/
[9] Toome, H., Saro, A., & Issak, O. (n.d.). Publiku kaasamise käsiraamat.
https://publikukaasamine.ut.ee/
[10] Council of Europe. (2006). Disability and disabilism. In Compass: Manual for human rights education with young people. https://www.coe.int/en/web/compass/disability-and-disablism
[11] Kuppers, P. (2017). Theatre and disability. Macmillan Education UK.
[12] Kuppers, P. (2017). Theatre and disability. Macmillan Education UK.
