Kas sobib tantsida praegu, mil maailm on pidevate kriiside, süngete geopoliitiliste uudiste ja ärevust tekitava tuleviku risttuultes? Ja miks just tantsida, miks valida kõigist kunstivormidest tants, see kaduvaim? Kunsti rolli ja selle võimekuse üle ühiskonda muuta on pidevalt arutletud juba sajandeid. Mida saab tants kriitiliselt kaasamõtleva kunstivormina oma kaasajale pakkuda? Milliseid vastuseid pakkuda, milliseid lootushorisonte avada? Liikuv keha ei ole pelgalt funktsionaalne, see peegeldab ka emotsioone, filtreerib me kogemusi, kannab kultuurikoode ning toimib sotsiaalse ja poliitilise ruumina, mis pidevate muutustega kohanema peab. Tants ja selle füüsiline kujundikeel võivad olla universaalselt kõnekad, kuivõrd neid saab edastada ning vastu võtta enne ja väljaspool sõnalist keelt.
Nende mõtete ja küsimustega saabusin 2026. aasta maikuu hakul Aerowaves Spring Forward festivalile, mis toimus tänavu 6.–9. maini Portugalis Guimarães’is. Aerowaves on üle-euroopaline tantsukunsti platvorm, mis toetab koreograafe rahvusvahelise karjääri loomisel, pakkudes neile võimalust oma loomingut esitleda, piiriülest loometöökogemust koguda ja koostöösidemeid arendada. Platvormi partnervõrgustik ühendab Euroopa tantsumajade kuraatoreid, kunstilisi juhte, produtsente, festivalikuraatoreid ning teisi tantsuvaldkonna professionaale. Aerowaves Spring Forward on platvormi tantsufestival, mis toimub igal aastal eri Euroopa riigis. Festivalil esitletakse kahekümne Euroopa esilepaistvama tantsukunstniku valitud lavastusi. Platvormi ühe lisategevusena toimub festivalil ka Springback Academy – tantsukriitikute residentuurinädal, mis võimaldab kümnele valitud tantsukriitikule tagasisidestatud mentortuge lavastustest kirjutamisel, kontakte tantsukunstnike ja teiste kirjutajatega ning väljundit Aerowaves Springback kanalites.
Mina osalesin Aerowaves’il eelkõige Springback Academy tantsupraktiku ja kirjutajana, kuid ka välismaal elava Eesti kodanikuna. Alates 2025. aasta jaanuarikuus Hollandisse kolimisest olen tundnud märkimisväärselt tugevnenud emotsionaalset sidet Eesti ja Balti identiteediga. Festivalilgi olin füüsiliselt oma sünnimaast eemal, kuid mõtlesin sellele iga päev. Kuna Balti riigid seisavad silmitsi kasvavate geopoliitiliste rahutustega, tundusid abstraktsed küsimused, millega olin saabunud, äkitselt pakiliste ja väga isiklikena: kuidas elada pideva ebakindlusega? Kuidas olukorrale reageerida, olles ise füüsiliselt eemal? Festivalil etendunud lavastused jõudsid minuni just selle prisma kaudu. Iseäranis esile tõusid kaks korduvat teemat: soov reageerida tänastele ja varasematele poliitilistele hoovustele ning teravdatud tähelepanu naiste kogemustele ja perspektiividele.
Mitmed teosed tõstsid esile tantsu kui vahendit poliitilisele allutamisele reageerimiseks või kui kunstivormi, mida repressioon on ise kujundanud. Näiteks käsitles Portugalis elava ja Luandas sündinud koreograafi Fábio “Krayze” Januário lavastus “Musseque” Angola kodusõda mitte kui ajalugu, mida tuleb ümber jutustada, vaid näitas, kuidas tänavatantsu vorm kuduro on võimaldanud inimestele emotsionaalset ja füüsiliselt kehastatud vastupanu ning sai toimetulekumehhanismiks poliitilise režiimi vastu. Trampivate liigutuste ja afrobeat muusikaga toetatud ülienergiline koreograafia mõjus ühtaegu kui ajalooline panoraam ja rituaal. Katkendlikud liigutused, püssipaukude helid ja strobovalgus katkestavad tantsu, kuni see naaseb vabastuse ja trotsina. Sõnum jõuab kohale selgelt isegi portugalikeelset dialoogi mõistmata: artistid võtavad seisukoha edasiviiva, elektriliselt laetud tantsu ning autonoomia tähistamise kaudu.
Hispaania koreograaf Inka Romani sooloteos “Volvamos al baile” pakkus aga represseeritu vaatepunkti. Romani uuris dokumentaalsete materjalide kaudu, kuidas naiste kehi Hispaanias allutati ja reguleeriti Franco ligi nelikümmend aastat kestnud autoritaarse võimu ajal kohustuslikus rühmvõimlemises osalemise ja teatud pärimustantsude keelamise teel. Läbi ajaloo on tantsu kasutatud erinevate poliitiliste režiimide käepikendusena, olgu siis rahvuslike identiteetide kujundamiseks või korra, kontrolli ja kultuurilise ülemvõimu demonstreerimiseks. Enim puudutas mind “Volvamos al baile’s” vastuolu naiste kogemustes: kuigi rütmilised rühmatantsud olid riigi poolt peale surutud kehalise distsipliini vorm, pakkusid need osalenud naistele siiski eneseväljenduse võimalust ja ühtekuuluvustunnet, üsna sarnaselt sellele, mida rõhutati ka “Musseque’s”. See oli kui salajane kehastatud vastupanu: väline vorm viitas kollektiivi ühtsusele, kuid see ei takistanud osalejatel ideoloogiliste pingete isiklikku emotsionaalset kanaldamist. Võib olla, et keha võtab kõnelemise üle hetkedel, mil teatud asjadest pole enam võimalik rääkida – olgu see siis poliitilise mahasurumise või läbielatu emotsionaalse raskuse tõttu.
Leedu tantsukunstnik Agnietė Lisičkinaitė ja Valgevenest pärit, kuid nüüd Poolas elav Igor Shugaleev tõstavad seevastu suurendusklaasi valulike kuuluvusküsimuste kohale, tehes seda läbi liikumise ja teksti. Koreograaf Rosemary Butcher on kunagi intervjuus tantsudramaturg Guy Coolsiga mõjuvalt öelnud, et tants ei tegele minevikuga mineviku tundmise mõttes: sul puudub teadmine sellest, kust keegi on tulnud, välja arvatud juhul, kui seda selgelt ja sõnaliselt kirjeldatakse. Lavastuses “CLAP & SLAP” jagavad Lisičkinaitė ja Shugaleev suuresti vestlusele tuginenud loomeprotsessi, millega uuriti nende kodumaade pingelises suhtes peegelduvat individuaalset ja kollektiivset süütunnet. Seda on pöördumatult mõjutanud Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenko tõus diktaatorlikule võimule ning Venemaa sõjaline sissetung Ukrainasse. Kõneldud dialoog pakub võtme ajaloolise konteksti mõistmiseks, kuid koreograafid tõlgivad selle ka kõnekasse liikumiskeelde, mis keerleb ümber ühe tugeva ja mitmetähendusliku füüsilise žesti: “clap” ehk “plaks” kui tunnustav plaksutamine või hoopis valusa laksu andmine? Läbi korduva ja rütmilise lavalise liikumise ning selle, et publikut kutsutakse kaasa plaksutama, kogeb vaataja korraga kaht positsiooni: vuajeristlik enesekaristuse tunnistamine ning samal ajal selle heakskiitmine aplausiga. Vaataja kogeb kujundit nii visuaalselt kui ka füüsiliselt: pärast pikaaegset plaksutamist põlevad publiku peopesad intensiivse nõelava kuumusega nagu ka tantsijate punaselt hõõguvad õlad nende enese löökidest oma turjale.
Pärandi ja mineviku mõistmine on võtmetähtsusega, mõistmaks täna langetatavaid valikuid, otsuseid ja neist sündivate tegude tagamaid. Kreeka koreograafi Chara Kotsali teoses “IT’S THE END OF THE AMUSEMENT PHASE” viivad kolm naist vaataja võimsale, kaleidoskoopilisele rännakule läbi 20. sajandi. (Tantsu-)maratonilaadne stseenide voog kujutab nii individuaalseid kui ka kollektiivseid lugusid kuni tänapäevase halastamatu progressiihani, mis lõpuks iseenda saba neelab. Kotsali koreografeerib kurnatust, kuhjates lavale dokumentaalseid ja füüsilisi sümboleid läbi järjestikuste katkestuste ja murenemiste. 20. sajandi popkultuurist laenatud tantsustseenid mõjuvad kui kiirelt sähviv sotsiaalmeedia pildivoog. Kui lava lõpuks rekvisiitidest täis on kuhjatud, ilmub lavatehnik, kes pühib suure mopiga kogu rusude ja jääkide massi minema – kes aga meie tekitatud laga ära koristab? Teos jätab ruumi leinale: tuleviku pärast, mis kaotatud, ära kulutatud või progressi lakkamatus edasitungis kõrvale pühitud. Kuid ainult sellega lavastus ei lõpe. Leinast tõuseb siiski lootuse horisont: me peame jätkama oma sõitu ajaloo Ameerika mägedel ning leidma oma viisid reaalsusega toime tulemiseks.
Aerowaves Spring Forward pakkus palju erinevaid vaatenurki, kunstilisi tõekspidamisi ja lähtepunkte. Minu jaoks kujunes 2026. aasta Spring Forward platvormiks, mis võimaldas suhestuda ajalooga, mõtestada seda tänapäevases kontekstis ning tuua minevik ja olevik omavahelisse dialoogi. Me kujuneme suhtes ajaga, milles elame, inimestega, kellega kogemusi jagame, ning nende lugematute viiside kaudu, kuidas meid ümbritsev kontekst ühiskonda mõjutab. Võib-olla ei suuda tants pakkuda otseseid vastuseid poliitilistele segadustele, kuid kahtlemata saab see uurida erisuguseid vaatepunkte ja anda hääle lugudele, mis on jäänud jutustamata, kuid mida saab siiski kehalt kehale edasi kanda ja mis jõuavad kusagile sügavamale meie kollektiivsetes ja individuaalsetes kogemustes.
