Ekraanikeha. See on mõiste, mis on mind kummitanud alates 2023. aasta septembrist, kui noor koreograaf Triin Kauber kirjutas siinsamas väljaandes oma seminaritööst. Tekst käsitles kino- ja ekraanikeha. Sealt leidsin terminoloogilise vaste millelegi, mis on olnud keskne ka minu enda kunstnikupraktikas – kehad, mis eksisteerivad performatiivses kontekstis korraga nii ekraanil kui ruumis.
Vahepealsetel aastatel pole teema kuhugi kadunud. Vastupidi. Ühismeedia levikuga on ekraanidel liikuvad kehad muutunud lahutamatuks osaks igapäevaelust ning hakanud üha enam mõjutama ka seda, kuidas liiguvad ja käituvad kehad pärisruumis. Harutame alljärgnevas vestluses üheskoos Triiniga lahti “ekraanikeha” rägastikku.
Kärt: Kust ja kuidas tekkis sinu huvi ekraanikeha vastu?
Triin: Üks mõjutaja oli kindlasti COVID-19 pandeemia, mille ajal tuli ekraanidega palju aega veeta. See oli ka aeg, mil sotsiaalmeedia hakkas rohkem vohama ning kehad ekraanidel moonduma. Ise õppisin sel ajal Viljandi kultuuriakadeemias tantsu (kui veel rohkem ajas tagasi minna, siis varem käisin tantsustuudios Black&Brownie, kus me filmisime päris palju tantsuvideosid).
Seminaritöö kontekstis hakkas mind huvitama, mis asi see ekraanil olev keha õigupoolest on ja kas seda saab üldse kehaks nimetada. Nüüdseks olen jõudnud punkti, kus mulle tundub, et päris keha ta siiski ei ole. Pigem on tegemist representatsiooniga kehast – millegi varem üles filmituga, mida saab monteerida, moonutada ja ümber töödelda. Seega on ekraanikeha minu jaoks mõneti üksnes valgusekogum ning ekraanil nähtav keha pigem märk kui keha ise.
Kärt: Põnev. Minu jaoks laieneb ekraanikeha mõiste ka pärisruumis liikuvatele kehadele, kes on oma liikumismustrid või põhimõtted justkui ekraanikehadelt õppinud. Näiteks linnaruumis lühivideoid salvestavad kehad või kaamerale poseerivad kehad mõjuvad pärismaailmas kummastavalt, kuid ekraanimaailma sobituvad hästi. Neid jälgides tekib omamoodi võõritusefekt.
Sama olen märganud ka tantsus. Üha enam räägitakse nn TikToki tantsust ka lastevõistluste kontekstis. Liikumine on ühesuunaline ja piiratud, nagu peaks kogu koreograafia mahtuma kaamera kaadrisse. Ja muidugi veel näotuvastus ning loendamatud turvakaamerad, mis genereerivad meie päriskehadest iga päev sadu uusi ekraanikehasid. Milline suhe sinu meelest ekraani- ja päriskehade vahel on?
Triin: Ma ei ole sellesse küll süvitsi kaevunud, kuid sattusin sellise idee või termini peale nagu homo technologicus. See kirjeldab inimest, kes on tehnoloogiaga sügavalt seotud ning sellest mõjutatud.
Seminaritöö, TantsuRUUMi residentuuri ja erinevate katsetuste tulemusena olen mõistnud, et ekraani- ja päriskeha vahelist suhestumist ei saa tegelikult suhtena võtta. Suhe eeldab kahte osapoolt, kuid see, mis ekraanil toimub, ei ole ju võimeline sulle vastama. Olgu tegemist ettesalvestatud materjali või otseülekandes tekkiva materjaliga (mis on alati kasvõi minimaalses nihkes päriselt toimuvaga). Ekraanil võib olla hoopis kellegi teise keha, näiteks Zoomi-kõnes saab küll üksteisega suhelda, kuid kohalolek on ikkagi vahendatud. Vilniuses on üks kunstiteos “Vilnius-Lublin Portal”, mis ühendab reaalajas kahte eri linnas asuvat ekraani, millest mööduvad inimesed saavad teise linna rahvale lehvitada.
Kärt: Omast kogemusest julgen öelda, et mingi väärastunud suhe ekraanikeha ja enda keha vahel saab tekkida küll. Ühe lavastusprojekti raames tegime tiimiga eksperimendi: filmisime end kolm minutit, vaatasime seda videot suurelt ekraanilt ning samal ajal filmisime end uuesti. Kordasime seda ligi tund aega.
Sellest tekkis väga intensiivne dialoog ja loop, kuhu kõik kinni jäime. Iga kord, kui meie ekraanikehad naersid, tekkis päriskehadel peegelreaktsioon ning naersime uuesti, kuigi olime unustanud, mille üle esimest korda naersime. Tekkis küsimus, mitu korda sama nalja peale üldse naerda saab ning kui kiiresti suudab keha unustada midagi, mida on juba kogenud, kuid mida uuesti nähes taas läbi elab.
Teine huvitav taipamine seoses turvakaameratega oli see, et isegi siis, kui ekraanil oli palju inimesi, huvitas igaüht eelkõige üks inimene: tema ise. Nõnda paljastus miski magus nartsissism, mis meis kõigis peidus on. Otsime alateadlikult enda peegeldust ning kui selle leiame, ei suuda oma pilku enam ära pöörata. Kasvõi poeaknast möödudes otsime silmadega enda keha liikumise piirjooni. Kaameratega käivitub veel eriti see seesmine soov näha end midagi kogemas ja saada lisaks otsesele kogemusele ka kõrvaltvaatamise perspektiiv.
Triin: Just, kaamera ju võimaldab näha end nende nurkade alt, kust muidu kunagi ei näe. Samas ma ei tea, kui teadlikult inimesed linnaruumis liiguvad ja turvakaameraid otsivad. Aga kuidas sa ise nendega nüüd suhestud, kui oled selle teemaga pikemalt tegelenud?
Kärt: Eks see teema lähtepunkt tuligi mingist küllastumisest. Tundsin, et pea igas ruumis, kuhu ma sisenen, jälgib mind midagi. See jälgimisühiskonna seeria, mida me tiimiga oleme ajanud, ongi teatav vastuliikumine. Selle asemel, et langeda masendusse, otsustasime, et proovime hoopis kaasa mängida, leiutada, nihestada. Oli periood, kus lehvitasin peaaegu kõigile turvakaameratele, mida kohtasin, või pildistasin neid vastu. Märkan neid siiani, kui kuskil pikemalt aega veedan, ning teadvustan, et olen nende jaoks ekraanikeha. Kuidas erineb sinu jaoks ekraanikeha päriskehast?
Triin: Kui lähtuda sellest, mis ma kirjutasin oma seminaritöös, siis peamine erinevus on see, et ekraanikeha ei allu füüsikaseadustele. Samas kui tuua kõrvale Eugenio Barba mõiste “virtuoosne keha”, siis on meil ka päriskehasid, kelle liikumine ja füüsilised võimed mõjuvad kohati võimatuna.
Kärt: Kuidas sulle tundub, kas see, et ekraanikehad suudavad teha peaaegu kõike, võib vähendada virtuoosse keha mõju meile ja meie tajudele?
Triin: Mina tunnen, et praegu veel mitte. Pigem on hetkel need virtuoossed kehad ka väga kütkestavad ekraanikehad, keda ma sotsiaalmeedia vahendusel näha saan. Ekraanikehade moonutused ja seal peituvad trikid annavad omakorda sisendit päriskehadele, aga ühel hetkel võib see suhe muidugi muutuda.
Kärt: Jah, mul on küll tunne, et me liigume jõudsalt sinnapoole. Võib-olla on see labane näide, aga siiski: ma saan oma ekraanikeha panna sooritama spagaati, mida ma muidu teha ei suuda. Ma näen, kuidas see visuaalselt paistaks, ning kujutlusvõime kaudu suudan ette kujutada, kuidas mu keha end selles poosis tunneks. Mul on illusoorne kogemus ja see vähendab motivatsiooni päriselt selle nimel töötada ja treenida.
Triin: Huvitav, mul on hoopis vastupidine kogemus. Kunagi ma mängisin päris palju ühte piljardimängu ekraani vahendusel. Õppisin seal sihtima, kuidas on kõige parem valget kuuli tabada. Hiljem, kui sattusin uuesti päris piljardit mängima, olin üllatunud, et mu keha oli ekraanilt midagi õppinud ning oskas seda nüüd paremini rakendada ka päriselus. Ma mõtlen, et seal ekraanimängus ei pidanud ma ju mingeid kehaasendeid võtma, aga sellest sihtimise harjutamisest oli nii palju abi, et oskasin päris mängus kuule aukudesse sihtida.
Hoopis teistsugune kogemus on segareaalsus, kus VR-prille kandes näed nii virtuaalelemente kui pärismaailma. Näiteks paar aastat tagasi sain kogeda Norbert Pape näitust, kus ruumi keskele tekkis kuldne pilv. Ma panin sealt illusoorsest pilvest oma käe läbi, kuid tajusin seda füüsilisena. See tähendab, et mu aju suutis seda nii elavalt ette kujutada.
Kärt: Just! Kogesin hiljuti Liis Varese ja Taavet Janseni koostöös valminud “Inimeses hoitud II: õietera su sees”, kus langes taevast kollane silt “Hold me” (hoia mind), võtsin selle kahe käe vahele nii, et käte vahele jäi õige mitu sentimeetrit maad. Ootamatult tajusin, et mul hakkab käte vahel soe, ja imestasin, kui lihtne oli oma keha selle segareaalsusega trikitada.
Triin: Seal sees olles on seda muidugi põnev kogeda, aga kõrvalt vaadata on ikka kummastav. Kui ise ühismeedias videoid vaatan, ei saa üldse aru, et midagi valesti võiks olla. Aga kui bussis või kohvikus kõrvalt jälgida, kui kiiresti inimesed oma ekraanil olevat sisu vahetavad, siis tekib küll võõristus.
Kärt: Jaa, sest sa näed, kuidas inimese keha kaob ära. Ekraan tõmbab ta pilgu ja tähelepanu endasse ning keha jääb kuidagi veidralt lodevalt maha. Kuidas sulle tundub, kas ekraanikeha on eelkõige filmitud keha või see võib olla ka n-ö genereeritud keha? Näiteks mõni arvutimängu tegelane või tehisaru loodud sinu peegeldus. Niimoodi võib ka ekraanikehale tekkida see autonoomsus, millest sa varem mainitud suhte osas puudust tundsid.
Triin: Ma olen seda mõtestanud läbi päriskeha, aga muidugi laieneb ta aina rohkem ka genereeritud kehale ning sellisel juhul kaob ära kaamera tarvidus.
Kärt: Milline on sinu jaoks ekraanikeha performatiivne potentsiaal?
Triin: Kui ma selle teemaga alustasin, siis hakkas mind eelkõige huvitama, millised on ekraanikeha võimalused nihestada pärisruumis ja päriskehaga toimuvat. Näiteks võtsin aluseks Mats Eki balletilavastuse “Ayo”, kus tal oli keset lava suur valge ekraan, millel kuvati ettesalvestatud materjali, millega tantsija sai siis suhestuda. See mõjus kui portaal, kuhu tantsija sisenes ja kust väljus. Tantsisin seda ülikoolis oma balletieksami raames.
Sealt edasi on mind paelunud küsimus, kuidas jaguneb vaataja tähelepanu ekraanil ja laval toimuva vahel.
Kärt: Lisaks võimaldavad kaamera ja ekraan kaadrisse püüdma seda, mida soovid, et vaataja lavaruumis vaataks. Ekraanikeha kaudu saab vaataja näha laval olevat keha lähemalt ja perspektiivi alt, mida muidu ei näe.
Triin: See annab ka võimaluse mängida väga suurele publikuarvule, sest ekraanide vahendusel saavad ka tagumised read elava kogemuse. Näiteks kui tribüüne pole, siis on ekraanid vist lausa vältimatud. Kuigi sõnateatris tundub see pigem ikkagi tehnoloogiline vahend kui et ekraanikeha uuriv suundumus.
Kärt: Kui ma enda huvist lähtun, siis mulle tundub, et ekraanikeha on ka väga hea vahend, mille kaudu hägustada publiku ja etendaja rollide vahelist piiri. Kunstniku ekraani ees paiknemine ja sellega suhestumine on oma olemuselt väga mängulised ning just mäng on “kaasava teatri” vaat et peamine tööriist. Ekraanilt enda käitumise ja tegude järelvaatamine motiveerib midagi ka tegema. Võib-olla niisama kukerpalli ei viskaks, aga kui tean, et saan seda järele vaadata, siis olen valmis tegema küll.
Vestluse jooksul tundus üha enam, et küsimusest “Kas ekraanikeha on päris keha?” on olulisemaks muutunud küsimus “Kui palju on tänapäeva päriskehades juba ekraanikeha?”. Sellest aga kunagi hiljem.
