Mis on auto-writing tehnika? Melstudio veebilehel kirjeldab Dominique Gagarin auto-writing’u tehnikat kui viisi mööduda teadlikust mõistusest ja pääseda ligi alateadvusele: kirjutada pidevalt, ilma enesetoimetamise, planeerimise või peatusteta, lastes mõtetel vahetult paberile voolata. Seda kasutatakse loomeblokkide ületamiseks, emotsionaalse selguse saavutamiseks ning sügavama intuitsiooni avamiseks.[1]
Mina puutusin selle tehnikaga esmakordselt kokku sel aastal koolis toimunud töötoas, kus üheks harjutuseks oli jälgida liikuvat keha ning kirjutada katkematult kõigest, mis parasjagu mõttesse kerkis.
Puuduliku tantsuhariduse või -kogemuse tõttu lähen ma tihti krampi, kui keegi küsib tagasisidet nähtud tantsulavastuse kohta. Küsimused nagu “Mida sa nägid?”, “Millest see rääkis?” panevad mind vaikima, sest mis siis, kui minu nähtu ja kogetu ei vasta üldse tõele. Ilmselt on see muidugi ka minu loll arusaam või ebakindlus, et tantsulavastuse vaatamiseks peaks sul olema teadmised või taust, et neist hiljem rääkida, aga nii on praegu olnud. Siiski leidsin ma nüüd läbi auto-writing’u tehnika mingi tee ja vabaduse, et seda teha.
Seega võtsin endale eesmärgiks külastada võimalikult palju selle aasta Viljandi Tantsunädala lavastusi ning sellest hiljem kokkuvõtte teha.
Viljandi Tantsunädal toimus sel aastal 23.–29. aprillil ning iga päev oli kavas üks või kaks lavastust.
“Kaks teist kätt ja klaas vett”, Eva Orupõld, 23. aprill 2026, TÜ VKA must saal
Lolfest.
Mullitaja.
Hästi otse.
Logaritm.
Sipelgad, kaks.
Lillepidu.
Peatus… ja tuul vaikis ning ma jooksin Laabani luuletuse saatel, aga lihtsamalt, sest mul on naljakas koos sinuga. Ma võtsin jälle mullitaja, aga sealt ei tule enam mulle, vaid killustikku. Ma panen prillid pähe ja asun asja uurima. Tasaselt, ettevaatlikult, et mitte teda ära ehmatada. Kõik vajus longu. Need killustikud on odavad. Vihma hakkas sadama ja mul pole vihmavarju, ainult killustik.
Veider Lolfest.
Paljajalu selle killustiku peal on valus. Ma tahaks olla sama terav ja tugev kui see killustik, aga ma rohkem olen mullitaja. Prooviks kikilipsu, sest see pidi mehe šikiks tegema.
Killustik on täiega tšikk.
Mullitaja rohkem nagu lips.
Kristallselge taevas. Seal on mullitaja teemas.
Ma peaks vist võtma ühe õlle. Vabandust sidrunimahla või happe. Lowkey tunneksin end siis paremini.
Pole kindel.
Dra jälle kõik longus.
Mul vähemalt tegelet mullitaja ja ma näen Laabani luuletuse kombel veskit. Vesiveskit. Ma lähen teen sellel rattal sõidu, parem kui Tivoli.
Päike, kõrrelised, roheline muru.
Ta meenutab mulle mu sõpra. Ma ei saanud taga hästi läbi.
Mu kodus on kaks kassi. Nende nimed… sind probs ei koti.
Missugused lillevaasid sinu kodus on? Mul on koerakujulised ja siis ma nägin jänest hüppamas.
Lossi minek.
Kummardus su kassile ning su aednikule, kellel on veidrad vuntsid. Ja peremehele pai, kolimiskastid on suht ränk teema, mida läbi elada.
Norm muskel, taldadest tuleks kasu.
Su hoovis on jaanalinnud. Pulgakommi peaks neile andma. Ega me siin kerjused pole.
Ma unustasin koeratoitu su penile osta ja su naisele sõrmuse. Need vist olid mu ülesanded. Miks on nii, et see killustik ikka mu jalge all. Vot sellepärast unustasingi kõik.
Ps-ps-ps kutsun su kassi.
Kirjatuvitaoline sõdur, sõbrast naine Elina Nechayeva.
Seal veski vees on palju kalu, kellel ülipalju soomuseid. Nad läikisid nagu need mullid keskpäeval. Aga need kalad söövad tõuke, mis pole üldse romantiline.
Kullast nööbid ja sa paned nende peale lihtsalt traksid.
Ma jooksin poodi piima järgi, et hommikuks oleks krõbinate peale piima, mitte sidrunimahla.
“Elutantsud igavikule”, Juulius Vaiksoo, Maria Solei Järvet, 24. aprill 2026, Viljandi Jaani kirik
Miljöö lohutuseks su kõrvale istun ja hammustan õuna. Rohelist õuna, sellist, mis on hapu, aga samas mahlane.
Keelel on erinevad maitsetsoonid. Mul on ka sinuga tsoonid. Tunnelivisiooni päris pole, ma otsin seda, aga see on chill. Pole siukest kärsitust. See tunne, kui vihma sajab pleki peale.
See hakkab vaikselt kõvemaks minema.
Vaatad aknast välja ja sa näed konna. Kärnkonna pruuni lehe all. Kõrval on teeleht, mis aitab haavade vastu. Vähemalt nii öeldi, kui väike olin. Öeldi ka, et kui suudled konna, ta muutub printsiks. Keegi nendele faktikontrolli on muidu teinud v? Ma ei mäleta, kas teelehe efekt oli platseebo või ei.
Kui ma vaatan uuesti aknast välja, siis need vihmapiisad teevad võidu. Seal ma tegin küll vahel sohki, kui nägin, et mu esimene valitu ei võida, siis valisin kiirelt selle teise. Lohutusauhind.
Kas te teate, miks see muru on kollane, mille peal on olnud pikalt mõni raske asi? Surve. Kas see kollane muru on semisurnud muru? Surve.
Ikka serviti-serviti. Mul võiks ka siuke siil olla. Mul on siidist voodilinad, aga see ei puuduta meie tsoone.
Küllap vist. Ega siis. Tundub nii. Ju siis. Kostub see viis. No ja siis.
Plekk on tegelt väga huvitav materjal, mu duši all käik võiks olla sama musikaalne.
“Enigma”, Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Edgar Vunš, 24. aprill 2026, Koidu seltsimaja suur saal
Puuvill.
Pisike koibar on poeetiline.
Ka udupiisk.
Ma näen liivamäge, aga keskendun nende teradele.
“Ma elan kehas”, Mari Ann Valkna, 25. aprill 2026, Koidu seltsimaja black box
Ma ei näe ja ma ei kuule praegu. Ma ei saa aru. Lihtsalt hingan. Ma tean, et mu tallad on maas ja puudutavad maad, sellest saan aru. Saan ka aru, et muru pole. Saan aru, et ma ei tea, mis materjal see on. See materjal mu taldade all. Kuivanud kõik. Mitte krõbisevaks, vaid nätskeks.
Rosinad. Rosinaid ei saa ilusti lõigata nagu viinamarju.
Kas mu tallad on nagu puujuured maas? Kuivad ja nätsked.
Viinamarjapuu. Kas istanduses või üksinda? Kas siin on veel juuri? Mitte minu, vaid teiste. Kas siin on?
Rosinad ei meeldi mulle. Ma loodan, et mu viljad pole rosinad. Ma loodan, et need ei muutu ka nendeks. Ja kui need muutuvad, siis ma tean, et pean veel rohkem aastavahetusel laua all viinamarju sööma.
“Mitte midagi muud peale iseenda”, S-Stuudio, 27. aprill 2026, TÜ VKA must saal
New Yorkeris võiks paberkotid olla. Siuksed pruunid. Ei, valged ja mustade ruutudega. See oleks suht sick.
Tõmbame selle mootorsae käima pls. Aga mitte kell kuus hommikul. Austagem naabreid. Kui su kukk kireb, ma võibolla andestan.
Te muidu sudokusid lahendate? Saaks sellele uuele paberkotile teha neid. Näiteks. Pakkumine. Ja mul on ülihea pastakas, selline, mis hästi jookseb, aga ei määri. Vegan. Mitte su kuke sulest. Ma kiren hommikuti koos temaga. Heas mõttes, mitte kunagi halvas. Kusjuures nii on poole lihtsam, ma soovitan. Save the world ja värki. Väike salajutt sulle. Hinga ja lase teistel ka elada. Ära tõmba seda saagi kell kuus hommikul käima. Ja joo hommikul mahla. See värskendab. Granaatõun spetsiifiliselt. See kõigile ei meeldi, jääb sulle rohkem. Veits on tunne, nagu jätaks suu kuivaks. Vale. Sellisel juhul sa panid 9 kaks korda samasse ritta või kasti, aga nii ei saa sudokut mängida.
“Poiss kollase lindiga ehk austusavaldus Mihkel Kleisile”, Aleks Mathias Viidik, 27. aprill 2026, TÜ VKA must saal
Sulide pannel, lehe kuivus ja mandlid mu kurgus valusad. Siiralt nuputan pead, et kus see tee otsa sai, kus ta pöördus, kust ta algas.
Vehklen.
Lehepuhur ja gramm ketamiini külakostiks. Muidugi üle silla, kell kolm, ootan sind, sa ju lubasid tulla. Nisanäpp veepüstol. Veetorud jõhkra slaidiga.
Ma tahan endale kollast lippu, mantlit ja kummikuid. Siis ei pea üle silla minema, siis ei pea kell kolm olema. Ma olen vees ja ma lehvitan. Mitte kätt, vaid lippu. Vähem vaeva.
Sulev on suli. Kes on Sulev? Mitte mu kummikud ega lipp. Mantlis olen mina. Mis siis, kui läheb jäässe? Hui läheb. Kidrad-tanksaapad.
Lõbu pärast tuulelohe lesimas hanges võrdub suht sama, mis nõgestega peks.
Tegelt mul pole süsteeme. Ettenägelikkus kui sedagi. Mul on hästi suur keldriboks, kus hoian neid asju. Lohistan neid ja hüplen batuudil. Tead küll seda mängu batuudil, kus sa ei tohi pallide pihta minna.
“Unustatud unistuste pehme kaar”, Laureen Laar, 28. aprill 2026, TÜ VKA must saal
Kibuvits viiruk.
Nööbid kinni nööbin. Ühe jätan keskelt lahti.
Mängutoos, mida peab kogu aeg juurde keerama, et see töötaks.
Miks kibuvitsad on mõrud ja neil on okkad, aga need on ilusad nagu kogu aeg keeramist vajav mängutoos ja nööbid, mida peab pidevalt kinni ja lahti nööpima. Miks on nii?
Okkad lähevad läbi nööbiaukude. Petteks ei pannud ühte nööpi kinni. Ma keeran mängutoosi ja ühte kibuvitsamarja ettevaatlikult lahti. Sama õrnalt ja lihtsalt nagu mängutoosi. See krigisev heli meenutab mulle verd, mis tuleb sõrmest, kui saan okkaga pihta.
“Sõnatud”, Herta Soro, 29. aprill TÜ VKA must saal
Voolitud valss, tass teed. Kutsung. Liivalosside lõhkumine, külma higiga.
Linnastumine pole müüt. Mina pean selle keskel olema ja seda kõike on hästi palju. Pole enam lapselik mängumaa. Tuul on vali, kajakaid on palju. Kokkulitsumistunne, rabelemine. Litsiks sõimamine, mansplaining. Kirsikivisse kõvasti hammustamine, lohutusauhindade puudumine. Auhindade puudumine. Tarkusehamba väljatõmbamine on kallis. Haara ise tangid. Mõtle välja, ise.
Kui ma näen sind kummikuid kandmas, ma oksendan. Ei, mitte halvaga, lihtsalt, et sa teaksid, sa peaksid Nike Air Force’e kandma. Ja vihmavarju kandmine on cringe.
Kõik on tegelt ju väga selge vorm. Küll sa ära harjud. Ära kuivata oma pesu õues. Kõik on saladus, ära näita sittagi kellelegi. Aga kui sa midagi valesti teed, siis vitsa ei tohi anda. Vaikitakse, vaadatakse, isegi ei sosistata.
[1] Gagarin, Dominique. (2015). Automatic writing: an exercise to help you be a more efficient writer. Meld Studio, 15. märts. Kasutatud 12.06.2026.
