8.–17. oktoobrini vältava Sõltumatu Tantsu Festivali avab KOREOGRAAFIA+ etendusõhtu, mis toimub kolmel korral: 8., 9. ja 15. oktoobril. Lavale astuvad tantsukunstnikud on valinud enda kõrvale dialoogipartneri teisest valdkonnast, et koos koreograafia piire avardada. Tänavused koreograafid on Anumai Raska, Britt Kõrsmaa ja Elle Viies, kes avavad järgnevalt kolme küsimuse kaudu enda etteastete ideed ja suhet tantsukunstiga.
Kärt: Mis on sinu jaoks koreograafia ning mis rolli mängib see sinu igapäevaelus?
Anumai: Võib öelda, et koreograafia on kõik ja samas mitte midagi. Ma ei saa oma elus üle ega ümber Urmas Lüüsi tabavast väljendist „vaikivad koreograafid” – olgu selleks siis esemed, ruum või sihitult uitav turist, kellest tahan mööda pääseda. Need vaikivad koreograafid on kas teadlikult või mitte meie liikumisi suunamas. Arhitektuur on siin ehk kõige selgem esindaja. Arhitektuuri kaudu organiseeritakse ruumi ja ruum omakorda juhib meie liikumist. Niisiis tekivad igapäevased koreograafiad. Tõusen üles, teen akna lahti, lähen veekannu juurde, võtan klaasiga vett ja nii edasi. Eriti unise peaga kipun neid liigutusi alati enam-vähem samamoodi esitama. Kuna ma ise enam ei tegele tantsutehnikatega ega tööta liiga tihti ka koreograafiaga, siis vahepeal tekib tunne, nagu oleksin mõni hullunud tantsija, kes sellegipoolest ainult koreograafiat ja tantsu enda ümber näeb. Aga ju on see ka põhjus, miks ma tehnikatega ei tööta – tantsu ja koreograafiat on me ümber nii palju ning mulle meeldib välja valgustada seda olemasolevat.
Britt: Koreograafia on minu jaoks keha kaudu mõtlemine ja läbi keha ruumi, partneri, aja või kontseptsiooniga suhestumine. Märkan igapäevaelus selliseid aspekte ja suhteid pidevalt. Tihti inspireerib mind mingi uus tähelepanek või idee.
Mõtlen koreograafiast avaralt. Näiteks vaatlen lehtede liikumist puul kui puu keha liikumist tuule mõjul või seda, kuidas taimede sirgumine päikese poole ning minu juuste ja küünte kasvamine maa suunas on justkui kahesuunalise liikumisega äärmiselt pikk kestvuslavastus. Tihti kuulen ka koreograafiat kellegi kõnes – kuidas mõttekeha ja selle osad liiguvad lause sees.
Elle: Koreograafia on üks imetabane keha komponeerimise keel, millele ma ei otsi mingit vastet igapäevaelust. Igapäevaelus mängib rohkem rolli rütm, kujund, värv, toon jne, st kompositsioonielemendid üldisemalt, mitte koreograafia kui selline, mis on juba peenem mõttetöö, nende kogutud elementide töötlus. Minu arvates kõik ei ole ja ei peagi olema koreograafia – see lahjendab antud mõiste olemust. Koreograafia on mõiste, millele ma tegelikult liiga palju tähelepanu ei pööra oma töös – see on vahendaja, mitte eesmärk.
On üks ilus tsitaat Stéphane Mallarmélt 1886. aastast, millega ma nõustun nii tugevalt, et ma oleks tahtnud selle ise kirjutada. Koreograafia on minu jaoks see, kui:
„…the dancer is not a woman dancing, for these juxtaposed reasons: that she is not a woman, but a metaphor summing up one of the elementary aspects of our form: knife, goblet, flower, etc., and that she is not dancing, but suggesting through the miracle of bends and leaps, a kind of corporal writing, what it would take pages of prose, dialogue and description to express …”[1]
Kärt: Kes on sinu lavapartner ning miks valisid just tema enda lavastusse koreograafia piire nihutama?
Anumai: Mina kutsusin endaga kaasa mõtlema Lauri Tähti, kes pealtnäha teeb oma elus igasuguseid põnevusi, aga mina kaasasin ta rulatajana. Mul on tunne, et rulatajad on need, kes kuidagi ei saa alluda sellele, kuidas suur vaikiv koreograaf, Ruum, meid liigutada tahab. Kirjutasin hiljuti artikli „Miks tants?”, kus ütlesin, et tantsides me sõna otseses mõttes painutame oma keha ja mõistust. Sama teevad ka rulatajad. Ja mitte ainult iseendaga, vaid ka pealtnägijatega. Tänu rulatajatele olen hakanud nägema linna teisiti ja muidugi olen ma nende kaudu vaadanud otsa ka oma väärtustele. Kõige lihtsam – mida arvan monumendi peal triki harjutamisest ja miks? Tänavakultuurist mõeldes jõuan põnevate ja vahel ka keeruliste teemadeni. Lühidalt: rulatajad ei tee alati elu kõigile just mugavaks, samas ilma nendeta oleks tänaval liikumine ühetaolisem. Ja muidugi pakkus mulle nalja mõte, et kui võtaks rulatajalt rula ära, siis kas vaataksime teda kui hiphopi tantsijat. Äkki avastab Lauri endas hoopis sisemise tantsija.
Britt: Minu lavapartner on kõrva-, nina- ja kurguarst Ülle Kirss. Teda tuntakse ka kõrispetsialistina, kes on aidanud paljusid lauljaid hääleprobleemide korral. Õpin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaasaegset improvisatsiooni vokaalimprovisatsiooni erialal ning kohtusin Üllega, kui osalesin tema kursusel „Foniaatria”. Mind inspireerisid nii Ülle antav õppeaine kui ka tema professionaalsus ja konkreetne olek. Mõtlesin, et meie erinev lähenemine häälele (meditsiiniline/analüütiline vs. tunnetuslik/kehaline) võib luua viljakat hõõrdumist.
Elle: Minu lavapartner on kirjanik Jan Kaus, sest mind huvitab tantsu ja kirjanduse sidumine. Valisin Jani, sest ta tajub, kus on rõhk, kus on koma ja kus on mõttekriips, ning seda kõike mängleva vabadusega.
Kärt: Mis on sind inspireerinud selle lavastuse loomisel – miks just see teema ning miks just praegu sellest rääkida?
Anumai: Ma ei tahaks nimetada enda tööd lavastuseks. Võimalik, et see saab rohkem olema näiteks töötoa või podcast’i nägu, võib-olla midagi kolmandat. Ühte teemat juba avasin – rulatajate kaudu saab mõtiskleda palju avalikust ruumist ja seal sündivatest sotsiaalsetest põrkumistest. Ma arvan, et tuline avalik diskussioon seoses Tallinna linnaruumiga pole kellelegi täiesti märkamata jäänud ja ehk seetõttu olen alateadlikult oma pilgu pööranud inimeste poole, kes on erialaselt avaliku ruumiga seotud.
Britt: Mind inspireerib hääle kehalisus – hääl kui keha pikendus ruumis. Manipuleerides keha, võime moduleerida ka häält – hääl võib lähtuda liikumisest. Keha sees on peidus instrument, kuid selle mängimiseks tuleb kobada pimeduses, liikuda oma tähelepanuga vistseraalsuses, sest sa ei saa seda instrumenti näha, puudutada ega kõrilihaseid eraldi teadliku tähelepanuga kontrollida. See instrument on elav ning üks osa kogu kehast, mõjutatud kehast kui tervikust. See on nähtamatu koreograafia, mis koosneb paljudest mikroliikumistest. Mind huvitab, kuidas koreografeerida keha sisemust, kuidas esineda oma sisemusega. Milline on tants, mille mõõtkava on väiksem kui keha?
Mind intrigeerib ka arsti ja patsiendi vaheline hierarhiline suhe, näiteks protseduuride ja uuringute ajal – arst on see, kes annab juhiseid, teostab kehalist sekkumist ja kontrollib olukorda, samal ajal kui patsient on vastuvõtvas rollis, loovutab kontrolli ja allub juhistele.
Elle: Mind inspireeris matemaatilise valemi vorm – miski, mis on selge, piiritletud, kõikehõlmav ja täpne viis maailma vormistamiseks. Tekkis tahtmine komponeerida ise selliseid valemeid, püstitada hüpoteese ja seletada seletamatut ilma igasuguste tagajärgedeta. Samuti tekkis soov seda selgust ja teaduslikkust poeetiliselt manipuleerida ning leiutada matemaatilis-kinesteetiline lingvistika, mille abil seletada sõnu, once and for all… Ehk siis uurida, kuidas sõna, liigutuse ja matemaatilise lähenemise kaudu tegelikkust rekonstrueerida.
[1]„…tantsija ei ole tantsiv naine, ja seda järgmiste vastandlike põhjuste tõttu: esiteks ei ole ta naine, vaid metafoor, mis võtab kokku ühe meie vormi põhielemendi – nuga, pokaal, lill jne –, ja teiseks ei tantsi ta, vaid vihjab painutuste ja hüpete ime kaudu, omamoodi kehakeele abil, sellele, mille väljendamiseks kuluks lehekülgi proosat, dialooge ja kirjeldusi …”
