Tantsunädal ei ole minu jaoks uus ja tundmatu kogemus. Olen sellest varem huvilise ja fotograafina tükiti osa võtnud, kui õppisin multimeediaspetsialisti eriala TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Kohati tundub, et seesama veidralt mõtestatav eriala, mis ta kogu õppimise vältel minu jaoks oli, on praegu täpselt see, millega ma tegelen – fotograafia, videokunst, teinekord operaatoritöö või graafiline disain. Saan hakkama mitmes valdkonnas ning samal ajal on mõnevõrra keeruline leida päris oma kohta. Olen kultuurivaldkonnas erialaselt samal ajal nii multimeedik kui erak. Varasemad kokkupuuted Tantsunädala formaadi ning selles toimetavate liikujatega on aga jätnud minusse pideva ja vankumatu huvi selle vastu, mis tantsumaailmas parasjagu toimub. Olen leidnud endale kindlad lemmikud, kellest nii mõnigi tänavusel Viljandi Tantsunädalal kohal oli.
Võtsin sel aastal festivali programmist ka ise osa video- ja tsüanotüüpiainstallatsiooniga „Igaviku viiv“, mis oli nii edasiminek kindla ideega kui ka vahepeatus. Varasem esitlemine toimus Viljandi Tuled 2026 festivali raames endise lennukitehase pooleldi kasutuses olevas ning pooleldi lagunevas hoones. Kaastegijateks olid tantsukunstnikud Katrin Kubber ja Kirte Jõesaar ning iraani-rootsi helilooja Mansoor Hosseini. Sel korral liitus helikunstnikuna Kenn-Eerik Kannike. Installatsiooni jaoks pildistasin ja filmisin lagunevas Laitse raadiomajas. Filmisin päikesevalguse liikumist kõiksugu erinevatel pindadel, tuule ja päikese käes õõtsuvaid taimi, kevadist loodust läbi kummaliste jäätükkide. Nendest videotest ning Laitsel pildistatud fotonegatiividest, kuivanud taimede ja hallitavalt lagunevate puuviljadega tehtud tsüanotüüpidest sai kokku installatsioon, mis käsitles aja möödumise nähtavale toomist ning lagunevale paigale uue elu sisse puhumist.
Koidu seltsimajas üles seatud installatsioon oli küll väiksemõõduline, kuid lagunev videomaterjal lagunevale seinale oli tohutult meeldiv vaatepilt, isegi kui see tähendas, et video sisu oli kohati väheloetav. Materjali puhul oli peamine eesmärk säilitada tundmusepõhine lähenemine – nii nagu muusika hingas sisse ja välja, nii soovisin, et ka visuaalne pool hingaks sisse ja välja, kasutades ära talvel tilkuvat ning sügisel-kevadel päikeses säravat videomaterjali. Kahju oli kolmandal päeval videot mitte käima panna ja kogu pisiinstallatsioonike kokku pakkida, kuna tugeva vihma tõttu pladises, tilkus ja voolas vett nii seintele kui põrandale ning tehnika ülesseadmine sellistes tingimustes oleks olnud vähemagi kahtluseta vastutustundetu. Ometi on tõsi, et seesugune tugev vihm oleks materjaliga suurepäraselt kokku sobinud.
Miks ma üldse nii järeleandmatult, juba mitmeid aastaid järjest, lagunemisega tegelen? Ma otsin enda jaoks viisi, kuidas tulla toime laguneva maailmaga. See pakub samal ajal rahu ja julgustab edasi liikuma, kui käin neis suurtes, endiste ideaalide hääbuvais varemeis (endised tööstushooned, kasarmud, vanglad, koolimajad, kindlused, mõisad, kirikud). Kogetust tõukuva loomingu kaudu proovin seda tunnet kontsentreeritud viisil edasi anda. Tantsijate kaasamine selle pidevalt omasoodu edasikulgeva teema käsitlemisel oli ja on jätkuvalt minu jaoks oluline, kuna mulle paistab, et tantsijate, nii minu kui teiste vähem liikuvate inimestega võrreldes, suuremas liikumispotentsiaalis peitub ka suurem elustamisvõimekus. Olen küll haaratud kõigest suurest ja mastaapsest, mis laguneb ja hävib selle võrra, et see on kollektiivses teadvustamatuses ja nii ka minus endas järjest enam ja järjest tugevamalt kohal, aga samal ajal huvitab mind, kuidas ma ja ehk inimkond üldisemalt selle murenemise, pudenemise ja kildudeks purunemisega tulevikus toime võib tulla. Mida saab ise ära teha selle nimel, et mitte maailmaga koos ära laguneda? Tantsijad lisasid Laitse hääbuvale hoonele poeetilise, hõljuva, lõbusa ja rõõmsa lisakihi. Pakkusin installatsiooni Tantsunädala programmi, kuna soovisin sirutuda teema veelgi mitmekülgsema edasiliikumise poole. Tahtsin näha veelgi rohkem liikujaid ning saada osa sellest, kuidas nemad maailmale hoopis teises võtmes lähenevad kui mina.
Kuidas aga Tantsunädalal kogetu mulle mõjus? Käisin vaatamas peaaegu kõiki etendusi, üksikute eranditega esmaspäeval ja teisipäeval, kui Viljandi kunstikoolis tsüanotüüpia töötube tegin, ning kolmapäeval, kui hoopis Tallinnas esietenduvat tantsulavastust (Júlia Vavra „t ä h e l e p a n u v õ r k“) vaatama läksin. Töötoad olid osa iseendale tekitatud residentuurist Viljandi kunstikoolis ning esietendusele mineku soov tõukus väga tugevalt sellest, et olin nii palju tantsu juba kogenud ja soovisin seda veelgi rohkem sisse ahmida. Kavast kulges läbi teemade ja tasemete laiahaardelisus. Tantsijate seas oli oma liikumisteekonda alles alustavaid põhi- ja keskkooliõpilasi, juba kogenumaid ja sügavamates vetes ujuvaid tudengeid ning vanemaid, omanäolise käekirjaga tantsukunstnikke. Nägin ära mitu lavastust, nagu Elle Viiese „Enigma“, Sveta Grigorjeva „Gargantua“ ning Maria Solei Järveti ja Juulius Vaiksoo „Elutantsud igavikule“, mida olen Tallinnas väga soovinud näha, aga kultuuri tarbimises on tahes-tahtmata vaja teha keerulisi valikuid ning need ei ole minu liigagi väheste „pean-ära-nägema-muidu-ma-suren“ lavastuste valikusse jõudnud. Küll aga on sellesse valikusse mahtunud Johhan Rosenbergi, Hendrik Kaljujärve, Karl Joonas Alamaa, Sille Pihlaku ja Von Krahli teatritrupi ühistöö „Öömaaeg“, mille nägin ära täpselt enne Tantsunädalat ning mis on minu jaoks vaieldamatult üks kõnetavamaid ja sügavamalt puudutavamaid kogemusi viimase mitme aasta jooksul Eesti teatris. Viljandisse liikusin seda lumma endaga kaasas kandes.
Lavastuses „Kaks teist kätt ja klaas vett“ (lavastaja, kunstnik, koreograaf Eva Orupõld) tegelesid noored nii nooreks olemise kui kogu ühiskonna osaks olemise teemadega laiemalt, mis mõjus tänu leidlikule huumorile ning visuaalsuse läbimõeldusele ja ambitsioonikusele kohati rohkem ning samas tänu hektilisele teostusele kohati vähem tõsiseltvõetavalt. „Elutantsud igavikule“ (koreograafid Maria Solei Järvet ja Juulius Vaiksoo) kõnetas sügavalt läbi emotsiooniküllase miimika ja kehakeele, millest õhkus igatsusust, mängulisust, suurt rõõmu ja suurt kurbust. Kogejana haaras mind ruumi mitmekülgne ja laiahaardeline kasutamine ning lapsepõlvemälestuste sütitamine – suudeti kristalliseerida sakraalsuse tunnet, mis on minu elu juurde kuulunud väga sügavalt mitmeid aastaid. Etendusel „Enigma“ (lavastaja Elle Viies) sattusime läbi keha ülima võimekuse, õrnuse ja üllatuslikkuse edasi antud kummaliste sümbolite ja koodide maailma, mille lugemine ja tegelikult kohati rohkem isegi mittelugemine pakkus suurt rõõmu. Siiani paneb muigama kehadest, kõlaritest ja objektist loetav/kuuldav/nähtav hobune, hobune ja hobune ehk kogemus, kogemus ja kogemus. Inklingroomi sündmus (autorid Maarja Tosin, Katja Demina, Martina Liendo, Vvosk, Behki, Type1) mõjus lühiformaadina eristumise poolest, mille käigus vaheldusid tüdimus ning üha uuesti ja uuesti uudishimu tekkimine läbi kehaliste ekstreemsuste, meelelisuse ja kummituslikkuse. Viljandi turul väga väikeses – kolmeliikmelises – ja selle võrra eksklusiivses seltskonnas kogetud Karolin Poska „Ruumi luksumised“ tekitas sooja, turvalise, mälestusi äratava ja kujutlusvõimet ergutava tunde, saateks lõbustatus ning kindla süsteemi ja olustiku jälgimise võimalus. Mari Ann Valkna etendusel „Ma elan kehas“ võttis liikuja rahulikult oma aja, et läbida justkui (kehalist) avatust ja suletust edasi andev teekond. Aja kulgemisel võis kogejana mõtiskleda võimeka keha jälgimise naudingust, kehalt kehale peegeldumisest ning liikumissoovi sütitamisest. „Gargantua“ (autor ja lavastaja Sveta Grigorjeva) mõjus väga kaasahaaravalt läbi etendajate silmnähtava mängulusti, visuaalse külluse ja rituaalsuse. Tajusin selles õpetuslikkust, mida pehmendas lustlik ülesehitus, ning märkasin temaatilisi paralleele mind huvitavate teemadega, millega kavatsen edaspidi ka oma loomingus tegeleda. Seetõttu tuli kohati keskendumist suunata, et see kehaline ja veripunane nauding endast siiski korralikult läbi lasta. Indrek Korneli ja Katrīna Stepiņa „Rewind / Recall“ toimus läbi pideva voolavuse, usalduse ja koostegemise rõõmu. Olulisel kohal olid ideede väljapakkumiste ja nende vastuvõtu tasakaal, dünaamika muutuvus, üksteisele pühendumine ning välise kõrvale jätmine. Elle Viiese ja TÜ VKA III kursuse tantsukunsti spetsialistide ja koreograafide „Varia“ pakkus läbi omamoodi infoküllase süsteemi õudust, temaatilist abstraheeritust, erinevate kehade jälgimise mitmekülgsust ning kindlate liikumiste tuttavlikkust. Aleks Mathias Viidiku etendus „Poiss kollase liblikaga ehk austusavaldus Mihkel Kleisile“ eristus ja haaras läbi suunitletud tähelepanu juhtimise ning ühe idee pikaaegse kandvuse, mille taga paistis olevat autori jaoks väga konkreetne ja isiklik sisuline käsitlus, mis tingimata vaatajani ei pidanud jõudma. Samas täheldasin, et autor on tabanud midagi praegu maailmas ja kultuuriloomingus õhus olevat, millele täpselt veel näppu peale ei saa panna. Jenss Lootuse ja Kasper Sebastian Silla etendusel „THE SOUND OF HUBERT ehk peni otsib konti“ kulgesime läbi justkui teadvustamatusest pärit lugude vormi pandud sündmuste/kogemuste abstraktsioonide loendi, mida saatsid lõbustatus ja vormiline leidlikkus.
Sel aastal oli esimest korda välja pakutud uus formaat: Siim Saarsen kutsus igal õhtul n-ö avalikule kohtingule ühe inimese, kellega ta päeva jooksul nähtud etenduste sisu arutas. Kohtingukaaslasteks olid Kai Valtna, Anne-Ly Sova, Pille-Riin Lillepalu-Tubli, Liis Aedmaa, Madis Martin Kasterpalu ja Peep Maasik. Tegemist oli tõeliselt tänuväärse ettevõtmisega, mille jooksul sai näha nii teiste inimeste kui ka tegijate endi mõttemaailmu, mõtiskleda koos selle üle, mida on tahetud öelda ja kuidas miski tegelikult vormiliselt mõjus. Nentida fakti, et inimestena otsime pidevalt mustreid, isegi, kui need ei ole kohe hoomatavad, ning mõnikord laseme pidevast mustrite otsimisest ka julgemini lahti. Saime ühiselt mõelda, kas panime samu asju tähele, kas lugesime neist samu sümboleid välja, kas neid sümboleid on üldse vaja tingimata otsida või on pigem ikka nii, et „alati ei pea olema Punamütsike ja alati ei pea minema vanaema juurde“ (nagu keegi kunagi kooliajal Peep Maasikule pead käte vahele võttes ütles).
Kogetud nädal oli tohutult inspireeriv. Ootasin väga aega, mil saaks endale armsaks saanud Viljandisse, kus iga õueminek ei ole rohkete heitgaaside ja lärmiga kohtumine, kus tänavad on mõnusalt madalad ja rahulikud, kus loodus ja linn pakub lossimägedest järveääreni väga eriilmelisi kogemisvõimalusi. Samas tegelesin justkui vaheülesandena inimestega suhtlemise keerukusega. Pakuvad ju sellised festivalimoodi sündmused kokkupuutevõimalust mitmete varasemate ja potentsiaalsete uute tuttavatega, kellega võib vahetada kas kaks, kakskümmend või kakssada sõna. Tunnen, et ei oska tingimata pakkuda kõike, mida oodatakse. Seesugust avatud, kiire reaktsiooniga, uudishimu- ja rõõmusegust suhtlust, mis on eeldus igale osapoolele rahuldust pakkuvaks kokkupuuteks. Iga päevaga järjest enam väsides utsitasin end ikka uuesti ja uuesti välja liikuma, kohal olema, kogema ja suhtlema. Introvert minus oleks tahtnud loobuda, aga suhtusin ette võetud tervikusse kui olulisse väljakutsesse. Siit aga paralleel praeguse maailmaga – me mugandume oma üksi- ja eraldiolemises, oma isiklikus infomullis, mida meile järjest suurema osavusega kureeritakse ja millest väljuda ja selle asemel hoopis päriselt näost näkku inimestega suhelda tundub järjest raskem. Meil on raske teineteist mõista, sattudes ebavajalikesse konfliktidesse, mis lähemal vaatlusel paljastavad oma tühisuse. Kuivõrd oluline on leida ühine keel. Ja kuivõrd oluline on seda endale pidevalt meelde tuletada. Proovides mõtestada tantsu, saada aru ka sellest, mis esmapilgul on arusaamatu või vähekõnetav, otsisin ma pidevalt avatud olemise võimalusi ja avastasin neid oma suureks rõõmuks iga päev.
Tantsunädal lõppes minu jaoks rahvusvahelise tantsupäeva tähistamise hommikusöögiga raamatubaaris Romaan. Loeti ette ühe rahvusvaheliselt tunnustatud professionaali – Kanada koreograafi Crystal Pite’i – pöördumine tantsukogukonna poole, milles oli ometi palju sellist, mis võib kõnetada igat inimest. Räägiti sellest, kuidas elu liigutab meid, elu tantsib meid ning samas pakub looming anumat, mille sees end turvaliselt tunda, kui maailm on pidetu ja sassis. Nii ma kogu selle nädala vältel tundsin. Jäin käesoleva aasta alguses tugevalt kinni maailmavalu tundesse, mõeldes selle peale, mis kõik parasjagu meie ümber toimub ja mis veel lähiaastatel toimuma hakkab. Keha ja vaim lukustus järjest enam ja nii väga, kui ma ka proovisin iseennast lahti muukida, ikka langesin kõige jubedamasse. Tantsunädala jooksul kogetud liikumine kõigis oma erinevais ilminguis mõjus aga loominguliselt julgustavalt ja inspireerivalt, kehaliselt sütitavalt, analüüsile tõukavalt. Kui maailm kõigub ulgumerel, siis kuidas sellel pideva iivelduseta püsti püsida? Mina sain tantsu vaadates, füüsilisi püüdlusi ja mõtisklusi analüüsides enda jaoks seesuguse suunise ja tõuke, et ikka pidevalt ise liikuda, avastada ja luua, kartmatult eksida ja ikka edasi minna, kaugemale, sügavamale, tõele ja särale lähemale. Pite’i sõnadega: „Loovuse kaudu kogume vastupanujõudu ja lootust väikestest julguse-, uudishimu-, lahkuse- ja koostööhetkedest. Tantsus ja tantsuloomes leiame tõestust, et inimkond on rohkemat kui meie viimane ja südantlõhestav ülemaailmne läbikukkumine.“[1]
[1] Pite, C. (2026). Rahvusvahelise tantsupäeva läkitus 2026. Eesti Tantskunsti ja Tantsuhariduse Liit, 28. aprill. Kasutatud 09.06.2026, https://tantsuliit.ee/uudised/rahvusvahelise-tantsupaeva-lakitus-2026/
