Anu Sööt Tantsupedagoogika lektor, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, komisjoni liige alates 2021 Laura Kvelstein-Roosimäe Tantsukunstnik ja -õpetaja, Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu juhatuse liige, komisjoni liige alates 2025 Madli Teller Tantsukunstnik ja -õpetaja, komisjoni liige 2021-2025, komisjoni liige spetsialiseerumisega eesti rahvatantsule alates 2025
Tantsuõpetaja töö on märksa enamat kui liikumiste õpetamine – see on vastutus kujundada õppija kehalist, emotsionaalset ja kunstilist arengut viisil, mis on eakohane, turvaline ja professionaalselt põhjendatud. Tantsuspetsialisti kutse hindamiskomisjoni töös ilmneb, kui mitmekihiline see roll tegelikult on. Käesolev artikkel koondab komisjoni liikmete tähelepanekud ning väljakutsed, mis ilmnevad kutsetaotlejate portfooliotes ja kutsevestlustel. Fookuses on küsimus, milline on pädev tantsuõpetaja tänasel tantsuhariduse maastikul – kellele, kuidas ja millise vastutusega ta õpetab ning millised professionaalsed hoiakud, teadmised ja refleksioonivõime on selle töö vältimatud eeldused.
Alushariduse pedagoogika ja kogemuse puudumine väikeste laste õpetamisel
Tantsuõpetaja töö alushariduses eeldab erialast küpsust, mitmekülgset kogemust ja põhjalikku arusaamist varases eas õppimise eripäradest. Paraku on tantsuvaldkonnas juurdunud arusaam, et just väiksemad õpilased on sobilikud alustavale õpetajale – et „nendega saab harjutada“, kuni õpetaja kogub kindlust ja oskusi. Pedagoogiline psühholoogia osutab aga vastupidisele: mida noorem laps, seda kogenumat ja psühholoogiliselt pädevamat õpetajat ta vajab. Varases eas kujunevad esimesed kogemused kehast, liikumisest, eneseregulatsioonist, sotsiaalsetest suhetest ning koostööoskustest. Kui õpetaja ei tunne laste arengulisi eripärasid, võib ta tahtmatult kujundada liikumiskogemusi, mis ei toeta lapse loomulikku arengut, piiravad tema enesetunnetust või loovad aluse ebakindlusele. Alustaval õpetajal puudub sageli võimekus tajuda, milline liikumisülesanne on eakohane, millal on lapse valmisolek alles kujunemisjärgus ning kuidas kujundada turvalist ja toetavat keskkonda. Kõige väiksemaid peaks seetõttu õpetama mitte „kõige kogenematum“, vaid kõige pädevam õpetaja, kellel on teadmised ja oskused-kogemused nii tantsupedagoogikast kui ka psühholoogiast ja lapse arengust. See on kvaliteetse tantsuhariduse vundament.
Tantsustuudiosisene taastootmine ja kapseldumine ühte süsteemi
Mitmes tantsukoolis on välja kujunenud praktika, kus stuudio kasvatab välja oma õpetajad ja suunab neid õpetama juba enne professionaalse haridusliku ettevalmistuse omandamist. See võib esmapilgul tunduda loogilise ja ökonoomse lahendusena: noor võimekas õpilane jätkab tuttavas keskkonnas, jagades samu väärtusi ja tööpõhimõtteid. Pikemas plaanis tekitab selline süsteem aga suletud ringi, kus õpetaja ei puutu kokku erinevate tantsutehnikate, pedagoogiliste lähenemiste ega laiemate tantsuhariduse suundumustega. Kui õpetajal puudub kogemus väljaspool enda stuudiot, piirduvad tema arusaamad tantsust, tantsuõppest ja pedagoogikast ühe organisatsiooni väärtuste ja praktikatega. Nii ei teki kriitilist distantsi ega suutlikkust analüüsida, kas ja miks midagi tehakse. Noorel õpetajal ei pruugi tekkida isegi küsimust, et süsteem võiks olla teistsugune. Mitmekülgne kokkupuude erinevate tantsukultuuride ja õpetamistraditsioonidega on aga eelduseks professionaalsele kasvule. Lisaks loob stuudiosisene taastootmine ohu, et kogu tantsukooli väärtusruum sulgub iseendasse – tekib „riik riigis“. Nii võivad kaduma minna dialoog, avatus, innovatsioon ja kontakt ülejäänud tantsuhariduse maastikuga. Professionaalne identiteet vajab mitmekesisust, pidevat refleksiooni ja kokkupuudet erinevate õpetamiskogemustega.
Spetsiifilise erialase väljaõppe puudumine ja vajaduse mitteteadvustamine
Tantsuõpetaja töö eeldab nii erialast kompetentsi, pedagoogilisi teadmisi kui ka vaimse ja füüsilise arengu tundmist. Ometi kohtab tantsuspetsialisti kutse hindamiskomisjon sageli taotlejaid, kes ei näe vajadust erialase hariduse järele – arvatakse, et hea tantsija oskab ka hästi õpetada või et oma tantsukooli kogemus on piisav pedagoogiliseks tööks. Tegelikkuses ei saa tantsuõpetaja tööd pidada hobiks või „millegi niisama tegemiseks“. Tantsuõpetus mõjutab otseselt õppija füüsilist ja psühholoogilist turvalisust, liikumisoskuste arengut, kehateadlikkust, minapilti ja loovust. Selleks on vaja professionaalseid teadmisi, mis on võrreldavad mis tahes pedagoogilise ameti nõudmistega. Spetsiifilise väljaõppe puudumine ei väljendu ainult tehnilistes lünkades, vaid ka:
- oskamatuses hinnata õpilase arengulist valmisolekut,
- tundide planeerimise ja eesmärgipärasuse nõrkuses,
- puudujääkides eakohase repertuaari valikul,
- võimaliku ohu mittehindamises (ülekoormusvigastused, vale koormus),
- pedagoogilises ebaküpsuses (õpilase teenimise asemel „iseenda teenimine“).
Tantsuõpetaja on pedagoog, mitte ainult treener ega koreograaf. Kui erialast väljaõpet ei omata või selle tähtsust ei teadvustata, ei pruugi õpetaja mõista oma rolli tantsuõpetuse laiemas, terviklikus süsteemis. Professionaalne tantsuõpetus algab arusaamast, et eriala on piisavalt suure kaaluga, et seda tuleb õppida – mitte lihtsalt praktiseerida.
Pedagoogilisus: kelle jaoks ma õpetan?
Pedagoogiline kompetents ei väljendu ainult teadmistes, vaid ka hoiakus: kas õpetaja tegevus teenib eelkõige õpilast või iseenda mugavust, ambitsiooni või loomingulist väljundit? Tantsuõpetaja pedagoogilisus tähendab, et iga tund, iga ülesanne, iga repertuaarivalik ja iga kommentaar on õppija arengu seisukohalt läbi mõeldud. Pedagoogiline küpsus avaldub mitmel tasandil:
- õpilasekeskne mõtlemine – ülesanded toetavad arengut, mitte ei täida tühjust;
- eakohasus ja turvalisus – oskus valida eakohast ja sobivat õppematerjali;
- õpitulemuste eesmärgistatus – tund ei ole juhuslik kogum tegevusi;
- refleksioon – õpetaja suudab teha valikuid, põhjendada neid ja hinnata nende mõju;
- paindlikkus – õpetaja kohandab õpetust vastavalt rühma vajadustele, mitte ei suru peale valmis plaani;
- õpilase autonoomia toetamine – arendatakse iseseisvust, mitte pelgalt järgimisoskust.
Pedagoogiline mõtteviis tähendab ka valmisolekut loobuda liigsest perfektsionismist, võistluskesksusest või „ilusate numbrite“ taotlemisest, kui see ei teeni õppija terviklikku arengut. Tantsutund ei ole ainult tehnika- või koreograafiaõpe – see on ka sotsiaalne, emotsionaalne ja kehaline kasvulava. Pedagoogilisus on seega kutsetunnistuse tuumne mõõdupuu: kas õpetaja mõistab, et tema tööl on mõju, mis ulatub palju kaugemale lavast või võistluskarikast?
Eakohasus
Eakohasuse teema on tantsuhariduses olnud kõne all juba aastaid – näiteks Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu laste tantsuõpetaja koolitus käsitleb seda eraldi moodulites –, mistõttu võiks eeldada, et teadlikkus valdkonnas on kõrge. Ometi ilmneb hindamiskomisjoni vaates jätkuvalt, et kutsetaotlejate portfooliotes esineb mitteeakohaseid, sageli teadvustamata valikuid.
Mitteeakohasus võib avalduda tantsuõppes mitmel tasandil: koreograafias, muusikavalikus, kostüümides, teemade käsitluses, liikumiskvaliteedis jne. Tantsuõpetaja on võtmeisik, kes kujundab õppijate maailmapilti, väärtushinnanguid ja arusaama sobivast ning mittesobivast. Esinemiste kaudu mõjutab õpetaja ka publikut: lapsevanemaid, lähedasi ja kogukonda laiemalt. Seetõttu algavad vastutustundlikud valikud õpetajast, kuid lõppevad stuudio või kooli juhtkonnaga: kas ja kuidas võetakse ühiselt vastutus selle eest, mida laval esitletakse?
Hindamiskomisjoni liikmena ja saalis istujana on võimalik märgata korduvat mustrit. Kui teatud tantsustiili õpetus algab juba mudilaste vanuseastmes, kandub sama stiili esteetika ja liikumisloogika järjepidevalt edasi alg‑ ja põhikooliealiste laste kehasse. Täiskasvanulikult aktsentueeritud liikumist, mida sageli võimendavad stiliseeritud kostüümid, püüavad lapsed oma arenguliselt veel ebaküpsesse kehasse üle kanda. Sellises olukorras tekib paratamatult küsimus: kas näiteks 10‑aastane laps peaks niimoodi liikuma ja mis on selle eesmärk? Ning veelgi olulisem: mida oleks 10‑aastasel lapsel tantsutunnis tegelikult vaja õppida, lähtudes tema arengust, mitte stuudio äriloogikast või lavalisest efektist?
Tants lõimib oma olemuselt inimese füüsilise, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu, olles seeläbi erakordselt võimas hariduslik vahend. Selle potentsiaali realiseerumise eelduseks on aga õpikeskkond, kus on tagatud emotsionaalne, füüsiline ja sotsiaalne turvalisus. Ainult sellises keskkonnas saavad õppijad võtta loomingulisi riske, katsetada, eksida ja areneda autentselt.
Muusikavalik
Üks pedagoogilise mõtlemise väljendusi tantsuõppes saab olla muusikavalik – nii tunnis kui esinemistel. Mitmed kutsetaotlejad mainivad, et lasevad lastel muusikat valida, ent ka muusikavalik on osa pedagoogilisest protsessist ja peab vastama laste arengu vajadustele. Mis keeles on kasutatud muusika? Sõnadega, sõnadeta? Kas ingliskeelse puhul saab õpetaja slängist piisavalt aru, et muusikavalik oleks eakohane? Kas muusika on võetud peavoolust või äärealadelt? Millal muutub tunnis muusika kasutamine mürareostuseks või muusikaliseks diktaadiks?
Muusika ja liikumise kasutamine, eriti eelkooliealiste laste, kuid tegelikult igas vanuses õppijate puhul, on tihedalt seotud nende kognitiivse (sh keelelise), füüsilise (sh kuulmissüsteemi) ja emotsionaalse arenguga ning seda tuleks ka sellisena mõtestada. Eriti oluline on seda silmas pidada eelkooliealistega töötades, aga ka hiljem. Oma lemmikmuusikat kuulavad õpilased pidevalt nagunii, õpetaja võiks laiendada nende maailmapilti ka muusikavalikute ja -väljakutsetega. Pidev tasakaalu otsimine sobivalt eakohase ja samas õpilaste jaoks arendava muusikavalikuga võiks olla eraldi pedagoogiline eesmärk.
Paljud taotlejad ei ole kursis ka muusikale koreograafia lisamiseks autoriõiguse seadusega määratud kasutuslubade küsimisega ning Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Fonogrammitootjate Ühingu reeglitega muusika avalikul kasutamisel. Rusikareegliks on, et avalikuks esitlemiseks mõeldud loomingus (tantsus) ei ole võimalik kasutada muusikat ilma selle looja ja esitaja loata, kuna liigutuste lisamine muudab teose kaasloominguks, millele kehtivad ka esialgse loomingu autori autoriõigused. Kasutusloa võib muusika autor ka igal hetkel tagasi võtta (ka peale tantsu valmimist). Aga ka tantsuloojale endale oleks hea teada, kas ja millise kasutusloa annab ta töölepinguga oma loomingu eest tööandjale ja kas viimasel on õigus näiteks tantsu pärast töötaja stuudiost lahkumist uute tantsijatega edasi esitada.
Koreograafia mõiste – kompositsioon või liikumisjada?
Koreograafia – tähenduslikuks tervikuks seatud liikumine (Sõnaveeb, Teatriterminite baas).
Koreograafia mõiste segadus tekib kutseeksamitel siis, kui hakatakse tõendama koreograafi valitavat kompetentsi. Taotlejaid küsitledes on vahel arusaamatu, kas koreograafia all mõeldakse parasjagu tähenduslikuks tervikuks seatud liikumist või järjestikku asetatud kombinatsioone (liikumisjada). Koreograafiat saame näha kui liikumise loomise ja tervikteoseks seadmise kunsti ja see ei ole päris sama, mis on järjest kokku pandud ja näiteks maleruudus esitatavad liigutused – kuigi ka see võib olla teadlik tähenduse loomise viis. Koreograafias on kasutusel erinevad kompositsioonilised võtted: liigutusjadasid on komponeeritud lähtuvalt ajast ja ruumist, tantsuterviku tähenduse tekkimiseks on kasutatud näiteks pause, kiirendusi, aeglustusi, kaanoneid või üheaegselt eri tegevuste paigutamist, tasandeid, gruppe, eriarvulisi paiknemisi, jooniseid, nende muutumist jne.
Kuna just lastetantsude puhul näeme, et väga palju kasutatakse ühes joonises paigal seistes selgeksõpitud liigutuste esitamist, tekib küsimus: kas lastetantsud on koreograafia? Kas selliste laste- ja noortetantsude loomine on piisav koreograafia kompetentsi pädevuseks, selle tõendamiseks? Mingis mõttes kindlasti – lastetantsud ongi lastega tegeleva õpetaja üks loovaid väljundeid. Kutsume üles sellist õpetajat arendama oma tantsukompositsioonilist pädevust selliselt, et väikelapsi ei kasutataks paigalseisvate malenuppudena, kuna ka neis on suur ruumi, keha ja aja avastamise ning kasutamise potentsiaal.
Üks sellise potentsiaali avajaid igas vanuses liikujatega on improvisatsiooni rakendamine nii tundides kui laval. Väga tihti esitlevad taotlejad improvisatsiooni kui tunni “tantsin lemmikmuusika järgi, kuidas tahan” osa ja sellisena jääb see tantsijate poolt lihtsalt varasemalt õpitud elementide kordamiseks. Terviklikus tantsuõppes loeme improvisatsiooniks struktureeritud ülesandeid, liikumiskeele ja -võimaluste ning -kvaliteetide uurimist nende ülesannete abil. Kui palju üldse luuakse tantsutunnis näiteks liikumisvõimalusi, võrreldes õpetaja ette näidatud liigutuste järele matkimisega?
Tantsukunstiline vaade õpetamisele
Tantsuõpetuse kunstiline lähtekoht võiks olla teadlik hoiak, et tants ei ole kunagi lõplikult defineeritud nähtus. Õpetaja ei pea tundi sisenema üksnes vastustega, vaid ka küsimustega, millele otsitakse vastuseid koos õppijatega. Selline uurimuslik ja avastav lähenemine peaks kuuluma loomuliku osana laste ja noorte tantsuõppesse. Just see lähenemine eristab tantsuõpetajat treenerist. Treeninguloogikas jääb vähem ruumi katsetamiseks ja dialoogiks, samas kui tantsuõpetus kui hariduslik ja kunstiline protsess eeldab avatust, tundlikkust ning tähelepanu materjali – keha, liikumise ja tähenduste – suhtes. Tants ei ole pelgalt tehnika omandamine, vaid ka mõtestamine, uurimine ja kogemine.
Praeguses olukorras on tantsu potentsiaal loovuse, heaolu, kultuurilise osaluse ja sotsiaalse kaasatuse edendajana kohati kasutamata. Domineerib võistluskeskne mõtlemine. Seda peegeldab ka kutsetaotlejate portfooliote terminikasutus, kus domineerivad spordivaldkonnast/võistluskesksusest laenatud mõisted, nagu koondis, rühm, kava, treener ja treening. Samal ajal räägivad tantsu-uurijad – teoreetikud ja kogemustega praktikud – tantsuõppest, tantsuharidusest ja tantsukunstist kui iseseisvast kunstivaldkonnast. Sporditreeneri ja tantsuõpetaja erineva lähtekoha vastuolu ei ole kahjutu – see mõjutab otseselt nii valdkonna ressursside jaotust kui ka laval nähtavat esteetikat, sealhulgas eakohasuse küsimust. Tantsukool on kui ettevõte, kes mõtleb äriliselt – võistlustel heade tulemuste saavutamine (kuigi on kulukas: osalustasud, kostüümid, transpordikulud jne) toob kaasa nähtavuse, atraktiivsuse, uued õpilased ja nn mainekasvu. See on hind, mida makstakse ühe konkreetse õpilase arengu arvelt.
Oluline on, et tantsu on võimalik õpetada kõrgel tasemel ka ilma võistlemiseta. Tekib paratamatult küsimus: miks ei võiks õpilased lihtsalt esineda? Miks peab nende osalemine tantsus väljenduma omavahelises võistlemises?
Baasküsimus ongi, kas räägime tantsuharidusest või millestki muust – spordist, treenimisest või tulemustele orienteeritud tegevusest. Kutsesüsteemis on tantsuõpetaja, võimlemistreeneri ja muu spetsiifikaga treenerikutse taotlemise võimalused. Tantsuõpetaja kutse eeldab selget hariduslikku, pedagoogilist ja kunstilist vastutust.
Tagasiside mõiste – mida annad ja vastu võtad?
Kui küsime taotlejatelt tagasiside kasutamise kohta tunnis, siis üldiselt vastatakse kahest suunast: õpetaja annab õpilasele tagasisidet selle kohta, mis tunnis või esinemisel õnnestus ja mis mitte, ning õpetaja küsib tantsijatelt sageli sõnastuses “mis meeldis, mis ei meeldinud”. Õpilase jaoks saab üks kõige efektiivsemaid tagasisidesid olla aga selline, mis kirjeldab täpselt, mis tema tegevuses või käitumises viis märkamiseni või jäi veel eesmärgi täitmisest puudu. Sama kehtib õpetaja osas – meeldib/ei meeldi skaaladest palju kasulikumad saavad olla: “Mis sulle tänases tunnis kõige keerulisem oli?”; “Mida sa tänastest ülesannetest tahaksid korrata?”; “Mis sind haaras, mis sulle silma jäi, miks?”; “Millega oleksid tahtnud rohkem tegeleda?”; “Mis on sinu jaoks tänastest teemadest (ülesannetest) edasi kasutatav, kuidas?”
Mõnedel õpetajatel ja stuudiotel on välja kujunenud aasta lõpus kogutav kirjaliku tagasiside traditsioon, mis saab olla kasulik kasvõi “Mis oli parim kogemus / millest puudu jäi / mida tahaksin uuelt aastalt” skaalal. Õpilastelt kogutav tagasiside võib olla õpetajale lihtne kinnitus, et ta on õigel teel, aga pöörata ka täpsete vastuste puhul tähelepanu õpetaja töö kitsaskohtadele (näiteks “Oleksin soovinud saada rohkem individuaalseid parandusi”). Tagasiside andmine ja võtmine on oskus, mida pedagoogilises protsessis pidevalt arendada – eriti oluline on täpne kirjeldamine ja põhjendamine ehk hinnangutest edasi liikumine. Kui õpetaja oskab veel juhendada arutelu käigus lause “Mulle ei meeldinud see tants, sest nad tegid seda nii lohakalt” edasi “Mulle mõjus see tants lohakana, sest nende liigutuste ulatus jäi väikseks ja nad ei teinud sünkroonis” põhjendusteks, on õppeprotsess käivitunud.
Kutsetaotlemise närvesöövas intervjuu keskkonnas hinnatakse ühe kutseoskusena ka – kuigi see võib tunduda võimatu – tagasiside rahulikku vastuvõtmist, faktide hinnangutest eristamist ning tagasiside suhestamist oma erialase tööga. Komisjon mõistab, et kellelegi oma töö esitlemine on emotsionaalselt väga keeruline olukord: ka komisjoniliikmetele on olukord ärev ja pingeline. Arenevale õpetajale on kasuks eelnevalt tagasiside protsessi oma tundides rakendada, võimalusel saada kolleegide ja tööandjatega toimima töötav tagasiside andmine ja võtmine – see annab enesekindlust oma töösse suhtumisel, selle tasakaalukal mõtestamisel ning aitab eksamikomisjoni ees oma veendumustes ja kogemuses selgeks jääda.
Masinkirjutatud portfooliod
Praegune kutsetaotlemise süsteem on üles ehitatud taotleja esitatud väljaõppe- ja elulookirjelduse, esitatud tunni ja tantsude videote ning kirjaliku analüüsi peale, mille põhjal toimub taotleja ja komisjoni vestlus. Praeguseks on võimalik enamik neid tekste LLM (Large Language Models ehk kõnekeelselt AI) programmides ette luua ja nii oleme komisjoniga üha suuremate näiliselt korrektsete, aga pigem sisutühjade tekstihunnikute ees. Kuigi reeglite järgi LLM tekst keelatud ei ole, tõusetub selge erinevus ise- ja masinkirjutatud teksti vahel: inimene kirjeldab enda käitumist ja oma isiklikku praktikat (kuidas ta oma tantsutööd teeb), seda, mille jaoks ongi kogu kutsesüsteem ehitatud. Masin kirjutab nii, nagu peaks tegema, näiteks: “Tantsuks sobiva keskkonna loomisel arvestan alati tegevuse eesmärki ja osalejate eripära.” Päriselulisi näiteid ei järgne ja õpetaja tegelikku käitumist, kuidas ta eelkirjutatut arvestab, portfoolio lugeja teada ei saa. Selline tekst ei anna kutse tõendamiseks vajalikke vastuseid ning väga suur koormus langeb näidistunnivideole ja komisjoniga vestlusele, mis sisutühja portfoolio tõttu läheb pingelisemaks, kuna sama ajaga peab tõendama rohkemaid kompetentse. Saame välja öelda: komisjoni ei huvita, et taotleja oskab masinat panna enda eest kirjutama, kuidas peaks tundi andma. Kui samad aspektid tema tunnivideos, koreograafia näidetes ja vestluses ei avaldu, siis ei ole see kuidagi aidanud kaasa tema kutse taotlemisele. Meid huvitab inimene ise, tema oskused, kogemus ja tegutsemine – isegi, kui selles on veel arengukohti.
—–
Kokkuvõtvalt on muutuvas ja üha tehnoloogilisemas maailmas kehaga tegelemine, sealhulgas tants, üha olulisem. Kutsume õpetajaid seetõttu üles mõtestama enda tegutsemist valdkonnas mitte kui “päristöö” või “päriseriala” järel harrastatavat õhtust harrastustegevust või missioonitööd, vaid põhjalikku ettevalmistust ja pidevat enesetäiendamist nõudvat pedagoogilist protsessi – tantsuõpetaja on sama “päris” kui iga teine elukutse. Tantsu alushariduse pedagoogikat ei maksa alahinnata – muidu poleks lasteaedades ja koolides õpetajate väljaõppele nii suured nõudmised. Aga ka väärikamas vanuses harrastustantsijatega töötamine (selgelt tulevikuoskus!) nõuab õpetajalt spetsiifilist ettevalmistust. Õpetaja vastutab õppija tervikliku arengu eest igas vanuserühmas. Tantsuõpetus kui hariduslik ja kunstiline protsess eeldab avatust, tundlikkust ning tähelepanu materjali – keha, liikumise ja tähenduste – suhtes. Seetõttu ei piisa vaid heast tantsuoskusest ega varasemast stuudiokogemusest – vajalik on professionaalne väljaõpe, refleksioonivõime ja eakohaste valikute teadlik tegemine.
Õpilasekesksus, õpilaste arengust, tema vastava hetke võimekustest ja vajadustest lähtumine saab olla juhtlõng, mida mööda oma õppeprotsessiga liikuda. Selle teekonna jaoks on toetavad materjalid olemas: nii erialane kirjandus, väljaõppe- kui täiendkoolituse võimalused.
Soovime kõigile huvilistele rõõmsat otsimist ja avastamist!
